24 Ma kuulsin nende tiibade vihinat, mis oli nagu vetevoogude müha, nagu Kõikvõimsa hääl.+ Kui nad liikusid, oli see otsekui sõjaväe kära. Peatudes nad langetasid oma tiivad.

28 Isa, austa oma nime!” Siis kostis taevast hääl:+ „Ma olen seda austanud ja austan veel.”+

29 Mõned rahva seast, kes seal seisid ja seda kuulsid, ütlesid, et see oli kõuemürin. Kuid teised ütlesid: „Ingel rääkis temaga.”