Jesaja
65 „Ma olen olnud kättesaadav neile, kes pole mind otsinud.
Ma olen olnud leitav neile, kes pole püüdnud mind leida.+
Rahvale, kes pole hüüdnud mu nime, olen ma öelnud: „Siin ma olen! Siin ma olen!”+
2 Kogu päeva olen ma sirutanud käsi kangekaelse rahva poole,+
kes käib halval teel+
ja järgib omi mõtteid,+
3 rahva poole, kes solvab mind otse näkku,+
ohverdab aedades+ ja laseb telliskividelt ohvrisuitsu tõusta.
4 Nad istuvad haudade juures,+
veedavad öö varjatud paikades*,
söövad sealiha+
ja nende pajas on rüve leem.+
5 Nad ütlevad: „Hoia eemale, ära tule minu lähedale,
sest ma olen sinust püham*.”
Nad on suits mu sõõrmeis, kogu päeva põlev tuli.
7 nende endi ja nende esiisade süütegude eest,+
kuna nad on lasknud ohvrisuitsu tõusta mägedel
ja teotanud mind küngastel,”+ ütleb Jehoova.
„Jah, kõigepealt mõõdan ma neile välja kogu nende tasu.”
8 Nõnda ütleb Jehoova:
„Nii nagu viinamarjakobarast saab uut veini
ja öeldakse: „Ära hävita seda, sest selles on midagi head”,
nii teen ma oma teenijate heaks:
ma ei hävita neid kõiki.+
9 Ma toon Jaakobist järglase,
Juudast oma mägede pärija.+
Minu valitud saavad selle maa oma valdusse,
mu teenijad asuvad sinna elama.+
11 Aga teie olete need, kes on hüljanud Jehoova,+
ja unustanud mu püha mäe,+
kes katavad laua õnnejumalale
ja valavad karikad täis maitsestatud veini saatusejumalale.
12 Seepärast ma määran teid hukule mõõga läbi,+
te kõik langete põlvili ja teid tapetakse,+
sest ma hüüdsin, aga te ei vastanud,
ma rääkisin, aga te ei kuulanud.+
Te tegite edasi kurja mu silmis
ja valisite selle, mis on mulle vastumeelt.”+
13 Seepärast ütleb kõrgeim valitseja Jehoova:
„Minu teenijad söövad, aga teie olete näljas.+
Minu teenijad joovad,+ aga teie olete janus.
14 Minu teenijad hõiskavad südamerõõmust,
aga teie kisendate südamevalust
ja halate meeleheitest.
15 Teist jääb maha nimi, mis on mu valituile needesõnaks,
ja kõrgeim valitseja Jehoova surmab teid kõiki.
Oma teenijaid aga hüüab ta teise nimega.+
16 Igaüht, kes siis maa peal endale õnnistust otsib,
õnnistab tõe* Jumal,
ja see, kes maa peal vande annab,
vannub tõe Jumala juures,+
sest endised hädad on unustatud,
need on mu silme eest kadunud.+
18 Seepärast juubeldage ja rõõmustage igavesti selle üle, mis ma loon!
Ma loon Jeruusalemma ja see toob rõõmu
ning loon ta rahva ja see paneb juubeldama.+
19 Siis ma rõõmustan Jeruusalemma pärast, juubeldan oma rahva pärast.+
Ei kuulda temas enam nutuhäält ega hädakisa.”+
20 „Ei ole seal imikut, kes elab vaid mõne päeva,
ega eakat, kelle päevade määr ei täitu.
Kui keegi saja-aastasena sureb, on ta ikka kõigest poisike,
patustajat tabab needus, olgugi ta saja-aastane*.
22 Nad ei ehita teistele elamiseks
ega istuta teistele söömiseks.
Mu rahva eluiga on nagu puu eluiga+
ja mu valitud tunnevad täit rõõmu oma kätetööst.
23 Nende kõva töö ei lähe tühja+
ning lapsed, kes neile sünnivad, ei näe õnnetust,
sest Jehoova õnnistab neid+
ja nende järeltulijaid.+
24 Juba enne, kui nad hüüavad, vastan ma neile,
kui nad alles räägivad, võtan ma neid kuulda.