Jesaja
2 Igaüks neist on otsekui varjupaik tuule eest,
justkui ulualune vihmavalingu ajal,
nagu veeojad põuases paigas,+
nagu võimsa kalju vari janusel maal.
3 Nägijate silmad pole siis enam suletud
ja kuuljate kõrvad panevad tähele.
4 Tormakate süda süüvib õpetusse
ning kogelejate keel räägib selgelt ja soravalt.+
5 Rumalat ei hüüta enam üllaks*
ja põhimõteteta meest ei peeta õilsaks.
6 Sest rumal räägib rumalusi
ja sepitseb südames kurja,+
et ärgitada usust taganemist* ja rääkida Jehoova kohta valet,
et lasta näljasel nälgida
ja jätta janune joogita.
7 Põhimõteteta mehe võtted on nurjatud.+
Ta õhutab toimima häbitult,
et hukutada viletsaid valega,+
ka siis, kui vaene räägib õigust.
8 Aga helde sihiks on heldus,
ta püüab ikka olla helde*.
9 „Te muretud naised, tõuske ja kuulake mu häält!
Te hooletud tütred,+ pange tähele mu sõnu!
10 Veidi rohkem kui aasta pärast te, muretud, värisete,
sest kuigi viinamarjakoristus lõppeb, saaki pole.+
11 Vabisege, te muretud naised!
Värisege, te hooletud!
Heitke endalt riided
ja pange puusade ümber kotiriie.+
12 Taguge endale halisedes vastu rinda
viljakate põldude ja viljakandva viinapuu pärast.
13 Mu rahva maal kasvavad ogalised taimed ja asteldega põõsad.
Need vohavad kõigis majades, mis olid kord täis lusti,
jah, kõikjal selles varem nii rõkkavas linnas.+
14 Sest kindlustorn on hüljatud,
kärarikas linn maha jäetud.+
Ofelist*+ ja vahitornist on saanud jääv tühermaa
rõõmuks metseeslitele
ja karjamaaks kariloomadele,+
15 seniks kuni meie peale valatakse vaim ülalt+
ning kõrbest saab viljapuuaed
ja viljapuuaiast otsekui mets.+
16 Siis elab kõrbes õigus
ja viljapuuaias õiglus.+
18 Mu rahvas elab rahulikus elupaigas,
turvalistes eluasemetes, vaiksetes puhkepaikades.+
19 Kuid rahesadu langetab metsa
ning linn tehakse maatasa.
20 Õnnelikud olete teie, kes külvate kõigi vete ääres,
kes lasete pullil ja eeslil vabalt liikuda!”+