ESIMENE MOOSESE RAAMAT

1 Alguses lõi Jumal taeva ja maa.+

2 Maa oli tühi ja lage, pimedus oli vetesügavuse peal+ ning Jumala vaim*+ liikus vete kohal.+

3 Jumal ütles: „Saagu valgus.” Ja valgus sai.+ 4 Jumal nägi, et valgus on hea, ja ta hakkas valgust pimedusest lahutama. 5 Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks.+ Oli õhtu ja oli hommik — esimene päev.

6 Seejärel Jumal ütles: „Saagu laotus+ vete vahele ja see lahutagu veed vetest.”+ 7 Nii ka sündis. Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis olid laotuse all, vetest, mis olid laotuse peal.+ 8 Jumal nimetas laotuse taevaks. Oli õhtu ja oli hommik — teine päev.

9 Seejärel Jumal ütles: „Veed taeva all koondugu ühte paika ja nähtavale tulgu kuiv pind.”+ Nii ka sündis. 10 Jumal nimetas kuiva pinna maaks+ ning koondunud veed nimetas ta mereks.+ Ja Jumal nägi, et see on hea.+ 11 Siis Jumal ütles: „Maast tärgaku rohi, seemet kandvad eri liiki taimed ning eri liiki* viljapuud, mille viljas on seeme.” Nii ka sündis. 12 Maast kasvasid rohi, seemet kandvad eri liiki taimed+ ning eri liiki puud, mille viljas on seeme. Ja Jumal nägi, et see on hea. 13 Oli õhtu ja oli hommik — kolmas päev.

14 Seejärel Jumal ütles: „Valgusallikad+ taevalaotuses tehku vahe päeva ja öö+ vahele ning hakaku tähistama aastaaegu, päevi ja aastaid.+ 15 Need olgu taevalaotuses valgusallikateks ja valgustagu maad.” Nii ka sündis. 16 Jumal pani valitsema kaks suurt valgusallikat, suurema päeva üle+ ja väiksema öö üle, samuti tähed.+ 17 Jumal pani need taevalaotusse, et need valgustaksid maad 18 ning valitseksid päeval ja öösel ning teeksid vahe valguse ja pimeduse vahele.+ Ja Jumal nägi, et see on hea. 19 Oli õhtu ja oli hommik — neljas päev.

20 Seejärel Jumal ütles: „Veed kihagu elavatest olenditest* ning tiivulised* lennaku maa kohal taevalaotuses.”+ 21 Ja Jumal lõi eri liiki olendid: suured mereolendid ja kõik elavad olendid, kellest veed kihavad, ning igasugused tiivulised. Ja Jumal nägi, et see on hea. 22 Jumal õnnistas neid: „Olge viljakad, teid saagu palju ning täitke mere vesi.+ Ja maa peale saagu palju tiivulisi.” 23 Oli õhtu ja oli hommik — viies päev.

24 Seejärel Jumal ütles: „Maa toogu esile eri liiki elavaid olendeid: eri liiki koduloomi, maadligi liikuvaid loomi* ja metsloomi.”+ Nii ka sündis. 25 Jumal lõi eri liiki metsloomad, koduloomad ja kõik maadligi liikuvad loomad. Ja Jumal nägi, et see on hea.

26 Siis Jumal ütles: „Tehkem+ inimene meie sarnaseks, et ta oleks meie moodi.+ Ta valitsegu kalade üle meres, tiivuliste üle taeva all, koduloomade ja kõigi maadligi liikuvate loomade üle ning kogu maa üle.”+ 27 Ja Jumal lõi inimese enda sarnaseks, ta lõi tema Jumala sarnaseks, ta lõi mehe ja naise.+ 28 Jumal õnnistas neid ja ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa+ ja alistage see.+ Valitsege+ kalade üle meres, tiivuliste üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad.”

29 Siis Jumal ütles: „Ma annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal ja kõik puud, mille viljas on seeme. Need olgu teile toiduks.+ 30 Kõigile metsloomadele maa peal, kõigile tiivulistele taeva all ja kõigile elusolenditele, kes maa peal liiguvad, annan ma toiduks kõik rohelised taimed.”+ Nii ka sündis.

31 Pärast seda vaatas Jumal kõike, mis ta oli teinud, ja see oli väga hea.+ Oli õhtu ja oli hommik — kuues päev.

2 Nii said valmis taevas, maa ja kõik, mis neis on.+ 2 Seitsmendaks päevaks oli Jumal oma töö lõpetanud ja seitsmendal päeval jäi ta tehtud tööst puhkama.+ 3 Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja kuulutas selle pühaks*, sest sel päeval Jumal puhkab loomistööst. Ta oli loonud kõik, mis ta eesmärgiks oli võtnud.

4 See on lugu taeva ja maa loomisest, päevast,* mil Jumal Jehoova* tegi maa ja taeva.+

5 Maa peal ei olnud veel ühtki põõsast ja ükski taim ei olnud veel tärganud. Jumal Jehoova polnud lasknud maa peale vihma sadada ning inimest ei olnud maad harimas. 6 Maast tõusis udu ja niisutas kogu maapinda.

7 Jumal Jehoova valmistas inimese mullast+ ja puhus tema ninasõõrmeisse eluõhku+ ning inimene sai elavaks olendiks*.+ 8 Jumal Jehoova rajas Eedenisse*, ida poole, aia+ ning pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud.+ 9 Ja Jumal Jehoova laskis maast kasvada igasuguseid ilusaid ja heade viljadega puid, samuti elupuu*+ keset aeda ning hea ja halva tundmise puu*.+

10 Eedenist sai alguse jõgi, mis kastis aeda ning hargnes neljaks jõeks. 11 Esimese nimi on Piison. See voolab ümber Havilamaa, kus on kulda. 12 Selle maa kuld on hea, samuti on seal aromaatset vaiku ja oonüksikive. 13 Teise jõe nimi on Giihon. See voolab ümber Kuusimaa. 14 Kolmanda jõe nimi on Hiddekel*.+ See voolab Assüüriast+ ida pool. Neljas jõgi on Eufrat.+

15 Jumal Jehoova pani inimese Eedeni aeda elama, seda harima ja selle eest hoolitsema.+ 16 Ja Jumal Jehoova keelas inimest: „Kõigist aia puudest võid sa süüa, palju soovid,+ 17 kuid hea ja halva tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, sa sured.”+

18 Jumal Jehoova ütles: „Inimesel ei ole hea üksi olla. Ma teen talle abilise, kes on talle täienduseks.”+ 19 Jumal Jehoova oli valmistanud mullast kõik metsloomad ja kõik tiivulised taeva all ning tõi need inimese juurde, et näha, kuidas see igaüht nimetab. Nii nagu inimene igat elusolendit nimetas, niisuguse nime see ka sai.+ 20 Inimene pani nimed kõigile koduloomadele, tiivulistele taeva all ja metsloomadele. Inimesel aga polnud abilist, kes oleks olnud talle täienduseks. 21 Niisiis lasi Jumal Jehoova tulla inimese peale sügava une ning kui inimene magas, võttis Jumal ühe tema küljeluu ja sulges selle koha. 22 Jumal Jehoova valmistas mehe küljeluust naise ja tõi ta mehe juurde.+

24 Seetõttu jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab ühte* oma naisega ja neist kahest saab üks.+ 25 Nad olid mõlemad alasti,+ mees ja ta naine, kuid nad ei häbenenud seda.

3 Madu+ oli ettevaatlikum* kui kõik teised Jumal Jehoova loodud metsloomad. Ta küsis naiselt: „Kas Jumal on teile tõesti öelnud, et te ei tohigi igast aia puust süüa?”+ 2 Naine vastas maole: „Me võime küll aia puude vilja süüa,+ 3 aga aia keskel oleva puu+ kohta on Jumal öelnud: „Te ei tohi sellest süüa ega seda puutuda, muidu te surete.”” 4 Seepeale ütles madu naisele: „Ei te sure!+ 5 Jumal ju teab, et päeval, mil te sellest sööte, teie silmad avanevad. Te saate Jumala sarnaseks ning tunnete siis head ja halba*.”+

6 Siis naine nägi, et puu on ilus ja selle viljad on head — see oli talle ihaldusväärne. Niisiis võttis ta selle vilja ja sõi.+ Hiljem, kui ta oli koos oma mehega, andis ta seda ka temale, ja mees sõi.+ 7 Siis nende silmad avanesid ja nad mõistsid, et nad on alasti. Nad sidusid kokku viigilehti ja tegid endale niudevööd.+

8 Hiljem kuulsid nad Jumal Jehoova häält, kui ta maheda õhtutuule ajal aias kõndis. Siis peitsid mees ja ta naine end Jumal Jehoova palge eest aia puude vahele. 9 Jumal Jehoova hüüdis meest mitu korda: „Kus sa oled?” 10 Viimaks see vastas: „Ma kuulsin aias su häält, aga ma kartsin, sest ma olen alasti. Seepärast ma peitsin end ära.” 11 Jumal küsis: „Kes sulle ütles, et sa oled alasti?+ Kas sa oled söönud puust, millest ma keelasin sul süüa?”+ 12 Mees vastas: „Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle selle puu vilja, seepärast ma sõin.” 13 Siis küsis Jumal Jehoova naiselt: „Miks sa seda tegid?” Naine vastas: „Madu pettis mind, seepärast ma sõin.”+

14 Nüüd ütles Jumal Jehoova maole:+ „Et sa seda tegid, oled sa neetud kõigi koduloomade ja metsloomade seas. Kõik oma elupäevad roomad sa kõhu peal ja sööd põrmu. 15 Ma tõstan vihavaenu+ sinu+ ja naise+ vahele, sinu järeltulijate*+ ja tema järeltulijate+ vahele. Sina küll salvad naise järeltulijat* kannast,+ aga tema purustab su pea.”+

16 Naisele ta ütles: „Ma teen lapsekandmise sulle vaevarikkaks ja sa tood lapsi ilmale valuga. Sa tunned suurt igatsust oma mehe järele, tema aga valitseb su üle.”

17 Aadamale* ta ütles: „Kuna sa võtsid kuulda oma naist ja sõid puust, millest ma olin keelanud sul süüa,+ siis on maapind sinu pärast neetud.+ Kõik oma elupäevad näed sa vaeva, et saaki saada.+ 18 Ta kasvatab sulle ogalisi põõsaid ja ohakaid ning põlluvili on sulle toiduks. 19 Sa töötad palehigis, et leiba saada, kuni sinust saab jälle muld, sest sellest oled sa võetud.+ Muld sa oled ja mullaks sa saad.”+

20 Aadam pani oma naisele nimeks Eeva*, sest temast pidi saama kõigi elavate ema.+ 21 Jumal Jehoova tegi Aadamale ja ta naisele pikad nahkriided, et nad saaksid need selga panna.+ 22 Jumal Jehoova ütles: „Inimene on saanud meie sarnaseks, sest ta tunneb head ja halba.+ Aga et ta ei sirutaks kätt ega võtaks ka elupuu+ vilja, ei sööks seda ega elaks igavesti ...” 23 Siis ajas Jumal Jehoova inimese Eedeni aiast+ välja, et see hariks maad, millest ta oli võetud.+ 24 Jumal ajas inimese välja ning pani Eedeni aia idakülge keerubid*+ ja leegina pöörleva mõõga, et need valvaksid elupuu juurde viivat teed.

4 Aadam heitis oma naise Eeva juurde ja see jäi lapseootele.+ Eeva sünnitas Kaini*+ ja ütles: „Ma olen Jehoova abiga poja sünnitanud.” 2 Hiljem sünnitas ta tema venna Aabeli.+

Aabelist sai lambakasvataja, Kainist aga põllumees. 3 Mõne aja pärast tõi Kain Jehoovale ohvrianniks maa vilju, 4 Aabel aga tõi oma karja esmikuid+ ja nende rasva. Aabel ja tema ohvriand olid Jehoovale meelepärased,+ 5 kuid Kain ja tema ohver mitte. Siis Kain vihastus ja muutus morniks. 6 Jehoova küsis Kainilt: „Miks sa oled nii vihane ja morn? 7 Kui sa nüüd head teed, eks ole sa siis taas mulle meelepärane? Aga kui sa head ei tee, luurab patt su ukse taga. Ta ihkab sind oma võimusse haarata, kuid kas sina alistad ta?”

8 Seejärel ütles Kain oma vennale Aabelile: „Lähme väljale!” Seal tungis Kain oma vennale Aabelile kallale ja tappis ta.+ 9 Hiljem küsis Jehoova Kainilt: „Kus on su vend Aabel?” ja tema vastas: „Kust mina tean! Kas ma olen oma venna hoidja?” 10 Seepeale Jumal ütles: „Mida sa oled küll teinud! Kuula, su venna veri kisendab maa pealt minu poole!+ 11 Nüüd oled sa neetud! Sa pead minema ära maalt, mis on avanud oma suu, et juua su venna verd, mille sa valasid.+ 12 Sa harid maad, aga ta ei anna sulle saaki. Sinust saab maa peal hulkur ja põgenik.” 13 Siis ütles Kain Jehoovale: „Karistus mu süüteo eest on suurem, kui ma suudan kanda! 14 Sa ajad mu täna minema siit maalt ja ma ei ole enam su palge ees. Minust saab maa peal hulkur ja põgenik ning kes mind leiab, see tapab mu.” 15 Jehoova vastas: „Kes Kaini tapab, sellele makstakse kätte seitse korda.”

Nõnda pani Jehoova Kainile märgi* külge, et tema leidja teda maha ei lööks. 16 Seejärel läks Kain Jehoova palge eest ära ja asus elama Noodimaale*, Eedenist ida poole.+

17 Kain heitis oma naise+ juurde, see jäi lapseootele ja sünnitas Hanoki. Siis ehitas Kain linna ning pani sellele oma poja järgi nimeks Hanok. 18 Hanokile sündis Iirad, Iiradile sündis Mehuujael, Mehuujaelile sündis Metuusael ja Metuusaelile sündis Lemek.

25 Aadam heitis taas oma naise juurde ning see sünnitas poja. Naine pani talle nimeks Sett*+ ja ütles: „Jumal on andnud mulle uue järeltulija Aabeli asemele, sest Kain tappis ta.”+ 26 Ka Setile sündis poeg ja ta pani talle nimeks Enos.+ Sel ajal hakkasid inimesed Jehoova nime hüüdma*.

5 See on Aadama suguvõsaraamat. Päeval, mil Jumal Aadama lõi, tegi ta tema Jumala sarnaseks.+ 2 Ta lõi mehe ja naise.+ Nende loomise päeval+ õnnistas ta neid ja nimetas nad inimesteks*.

3 Kui Aadam oli elanud 130 aastat, sündis talle poeg, kes oli tema moodi, tema sarnane, ja ta pani talle nimeks Sett.+ 4 Pärast Seti sündi elas Aadam 800 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid. 5 Aadama elupäevi oli kokku 930 aastat, siis ta suri.+

6 Kui Sett oli elanud 105 aastat, sündis talle Enos.+ 7 Pärast Enose sündi elas Sett 807 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid. 8 Seti elupäevi oli kokku 912 aastat, siis ta suri.

9 Kui Enos oli elanud 90 aastat, sündis talle Keenan. 10 Pärast Keenani sündi elas Enos 815 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid. 11 Enose elupäevi oli kokku 905 aastat, siis ta suri.

12 Kui Keenan oli elanud 70 aastat, sündis talle Mahalalel.+ 13 Pärast Mahalaleli sündi elas Keenan 840 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid. 14 Keenani elupäevi oli kokku 910 aastat, siis ta suri.

15 Kui Mahalalel oli elanud 65 aastat, sündis talle Jered.+ 16 Pärast Jeredi sündi elas Mahalalel 830 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid. 17 Mahalaleli elupäevi oli kokku 895 aastat, siis ta suri.

18 Kui Jered oli elanud 162 aastat, sündis talle Eenok.+ 19 Pärast Eenoki sündi elas Jered 800 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid. 20 Jeredi elupäevi oli kokku 962 aastat, siis ta suri.

21 Kui Eenok oli elanud 65 aastat, sündis talle Metuusala.+ 22 Pärast Metuusala sündi käis Eenok koos tõelise Jumalaga* 300 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid. 23 Eenoki elupäevi oli kokku 365 aastat. 24 Eenok käis koos tõelise Jumalaga.+ Siis aga võttis Jumal ta ära ja teda polnud enam.+

25 Kui Metuusala oli elanud 187 aastat, sündis talle Lemek.+ 26 Pärast Lemeki sündi elas Metuusala 782 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid. 27 Metuusala elupäevi oli kokku 969 aastat, siis ta suri.

28 Kui Lemek oli elanud 182 aastat, sündis talle poeg. 29 Ta pani talle nimeks Noa*,+ öeldes: „Tema toob meile lohutust* meie töös ja vaevas, sest Jehoova on maapinna neednud.”+ 30 Pärast Noa sündi elas Lemek 595 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid. 31 Lemeki elupäevi oli kokku 777 aastat, siis ta suri.

32 Kui Noa oli saanud 500 aastat vanaks, sündisid talle Seem,+ Haam+ ja Jaafet.+

6 Kui inimeste arv maa peal kasvas ja neile sündis tütreid, 2 märkasid Jumala pojad*,+ et inimeste tütred on ilusad, ja nad võtsid endale naiseks need, kelle nad välja valisid. 3 Siis ütles Jehoova: „Minu vaim ei salli inimest lõpmatult,+ sest ta on vaid surelik*. Seepärast jäägu talle 120 aastat.”+

4 Neil päevil ja ka hiljem, kui Jumala pojad heitsid inimeste tütarde juurde ja need sünnitasid neile poegi, olid maa peal hiidtürannid*. Need olid muistsete aegade vägilased, kuulsad mehed.

5 Jehoova nägi, et inimese kurjus maa peal on suur ja et kõik tema südame mõtted on üksnes halvad.+ 6 Jehooval oli kahju, et ta oli inimese maa peale teinud, ja tema süda oli kurb*.+ 7 Seepärast Jehoova ütles: „Ma pühin inimesed, kelle ma olen loonud, maa pealt ära — nii inimesed kui ka koduloomad, maadligi liikuvad loomad ja tiivulised taeva all —, sest mul on kahju, et ma olen nad teinud.” 8 Noa aga oli Jehoovale meelepärane.

9 See on Noa lugu.

Noa oli üks õige mees;+ ta oli oma kaasaegsete seas laitmatu. Noa käis koos tõelise Jumalaga.+ 10 Noale sündis kolm poega: Seem, Haam ja Jaafet.+ 11 Aga maa oli Jumala silmis rikutud ja täis vägivalda. 12 Jumal vaatas maa peale ja see oli tõesti rikutud:+ kõik inimesed maa peal olid hukas.+

13 Jumal ütles Noale: „Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele elavale, sest inimesed on täitnud maa vägivallaga. Seetõttu toon ma inimeste ja maa peale hävingu.+ 14 Ehita endale goferipuust* laev*.+ Tee see vaheseintega ning kata seest ja väljast tõrvaga*.+ 15 Tee laev 300 küünart pikk, 50 küünart lai ja 30 küünart kõrge.* 16 Ülaservast ühe küünra kaugusele tee avaus valguse jaoks* ja küljele tee sissepääs.+ Ehita laevale alumine tekk, vahetekk ja ülatekk.

17 Ma saadan maa peale uputusveed*,+ et hävitada taeva alt kõik, kelles on eluvaim*. Kõik maa peal hukkub,+ 18 aga sinuga ma teen lepingu. Mine laeva koos oma poegade, naise ja pojanaistega.+ 19 Vii laeva igasugustest loomadest+ kaks, isane ja emane,+ et nad jääksid ellu koos sinuga: 20 eri liiki tiivulistest, koduloomadest ja kõigist maadligi liikuvatest loomadest. Neist kõigist tuleb kaks sinu juurde laeva, et nad jääksid ellu.+ 21 Sina aga kogu ja võta endaga kaasa igasugust toitu,+ söögiks endale ja loomadele.”

22 Noa tegi kõik nii, nagu Jumal oli teda käskinud. Ta tegi täpselt nii.+

7 Siis ütles Jehoova Noale: „Mine laeva, sina ja kogu su pere, sest ma olen näinud, et kõigi inimeste seas oled sina minu silmis õige.+ 2 Võta endaga puhastest* loomadest igast liigist seitse*,+ isaseid ja emaseid, kõigist ebapuhastest loomadest ainult kaks, isane ja emane, 3 ning tiivulistest taeva all seitse*, isaseid ja emaseid: et nende järglased jääksid maa peale elama.+ 4 Sest juba seitsme päeva pärast lasen ma maa peale vihma sadada+ 40 päeva ja 40 ööd.+ Ma pühin maapinnalt minema kõik elusolendid, kelle ma olen teinud.”+ 5 Ja Noa tegi kõik, mida Jehoova oli käskinud.

6 Noa oli 600 aastat vana, kui uputusvesi maa peale tuli.+ 7 Noa aga läks koos oma poegade, naise ja pojanaistega veeuputuse eest laeva.+ 8 Kõigist puhastest ja ebapuhastest loomadest, tiivulistest ja kõigist neist, kes maa peal liiguvad,+ 9 läksid Noa juurde laeva isane ja emane kahekaupa, nagu Jumal oli Noale öelnud. 10 Seitsme päeva pärast sadas uputusvesi maa peale.

11 Teise kuu* seitsmeteistkümnendal päeval, sel aastal, kui Noa sai 600-aastaseks, paiskusid valla kõik vetesügaviku* allikad ja taevaluugid tehti lahti.+ 12 Vihma kallas maa peale 40 päeva ja 40 ööd. 13 Selsamal päeval läksid Noa, tema pojad Seem, Haam ja Jaafet,+ tema naine ja kolm pojanaist laeva.+ 14 Nendega koos läksid eri liiki metsloomad, koduloomad ja maadligi liikuvad loomad ning eri liiki tiivulised: linnud ja teised tiibadega olendid. 15 Igasugused loomad, kelles oli eluvaim*, läksid kahekaupa Noa juurde laeva. 16 Sinna läksid igasugustest loomadest isane ja emane, nagu Jumal oli Noale öelnud. Seejärel sulges Jehoova Noa järel ukse.

17 Vett tulvas maa peale 40 päeva. Vesi aina tõusis ja tõstis laeva üles, nii et see ujus kõrgel maa kohal. 18 Vesi võttis võimust ja tõusis maa peal aina kõrgemale ning laev ujus vee pinnal. 19 Vett sai maa peale nii palju, et see kattis kõik kõrged mäed kogu taeva all.+ 20 Vesi tõusis mägedest 15 küünart* kõrgemale.

21 Nii hukkusid kõik maa peal liikuvad elusolendid:+ tiivulised, koduloomad, metsloomad, väikeloomad, kellest maa kihab, ja ka kõik inimesed.+ 22 Surid kõik, kes olid kuival maal ja kelle sõõrmeis oli eluõhk.+ 23 Jumal pühkis maapinnalt minema kõik elusolendid, sealhulgas inimesed, loomad, maadligi liikuvad loomad ja tiivulised taeva all. Nad kõik pühiti maa pealt minema.+ Ellu jäid vaid Noa ja need, kes olid koos temaga laevas.+ 24 Vesi võimutses maa peal 150 päeva.+

8 Jumal mõtles Noale ning kõigile mets- ja koduloomadele, kes olid laevas,+ ja lasi tuulel puhuda üle maa, nii et vesi hakkas alanema. 2 Vetesügaviku allikad ja taevaluugid pandi kinni ning vihmasadu lakkas.+ 3 Vesi taandus maa pealt vähehaaval ja 150 päeva pärast oli see oluliselt alanenud. 4 Seitsmenda kuu* seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägedel. 5 Vesi vähenes veelgi kuni kümnenda kuuni ning selle kuu esimesel päeval ilmusid nähtavale mägede tipud.+

6 40 päeva pärast tegi Noa lahti aknaava,+ mille ta laevale oli teinud, 7 ja saatis välja ronga. See lendas ringi ja tuli tagasi ning nõnda mitu korda, kuni vesi oli maa pealt kuivanud.

8 Hiljem lasi Noa välja tuvi, et näha, kas vesi on maapinnalt taandunud. 9 Kuna tuvi ei leidnud paika, kuhu puhkama laskuda, tuli ta Noa juurde laeva tagasi, sest vesi kattis ikka veel kogu maad.+ Noa sirutas käe ning võttis ta laeva. 10 Ta ootas veel seitse päeva ja lasi tuvi taas laevast välja. 11 Kui tuvi õhtu hakul naasis, oli tal noka vahel värske õlipuuleht. Siis sai Noa aru, et vesi on maa pealt taandunud.+ 12 Ta ootas veel seitse päeva ja lasi tuvi jälle välja, aga see ei tulnudki enam tema juurde tagasi.

13 Esimese kuu esimeseks päevaks — aastal, kui Noa sai 601-aastaseks+ — oli vesi sedavõrd alanenud, et ei katnud enam maad. Noa vaatas katuseavast välja ja nägi, et maapind on tahenemas. 14 Teise kuu kahekümne seitsmendaks päevaks oli maa täiesti kuiv.

15 Nüüd ütles Jumal Noale: 16 „Mine oma naise, poegade ja pojanaistega laevast välja.+ 17 Vii endaga välja ka kõik teised elusolendid:+ tiivulised, loomad ja maadligi liikuvad loomad, et nad paljuneksid, oleksid viljakad ja täidaksid maa.”+

18 Noa läkski välja oma poegade,+ naise ja pojanaistega. 19 Kõik elusolendid, maadligi liikuvad loomad ja tiivulised, kõik, kes maa peal liiguvad, läksid laevast rühmadena välja.+ 20 Siis ehitas Noa Jehoovale altari+ ning tõi mõned puhtad loomad ja puhtad linnud+ altaril põletusohvriks.+ 21 Jehoova tundis meeldivat* lõhna ja Jehoova mõtles oma südames: „Ma ei nea enam kunagi inimese pärast maapinda,+ sest inimese süda kaldub halva poole lapsepõlvest peale.+ Ka ei hävita ma enam kõiki elusolendeid, nagu ma seekord tegin.+ 22 Enam ei lõppe maa peal külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.”+

9 Jumal õnnistas Noad ja tema poegi: „Olge viljakad, teid saagu palju ja täitke maa.+ 2 Teid pelgavad ja kardavad kõik loomad maa peal, tiivulised taeva all, maadligi liikuvad loomad ja mere kalad. Need on antud teie kätte.+ 3 Kõik elavad loomad olgu teile toiduks.+ Nii nagu ma olen andnud teile rohelised taimed, annan ma teile ka need.+ 4 Aga te ei tohi süüa liha koos verega, see tähendab eluga*.+ 5 Ma nõuan aru igalt elusolendilt*, kes valab teie vere. Igalt inimeselt, kes valab kaasinimese vere, nõuan ma aru.+ 6 Kes valab inimese vere, selle enda vere valab inimene,+ sest ma olen teinud inimese enda sarnaseks.+ 7 Olge siis viljakad ja paljunege, teie arv kasvagu maa peal ja teid saagu palju.”+

8 Seejärel ütles Jumal Noale ja tema poegadele: 9 „Ma sõlmin nüüd lepingu+ teie ja teie järglastega 10 ning iga elusolendiga, kes on koos teiega: lindude, loomade ja kõigi elusolenditega maa peal, kõigiga, kes laevast välja tulid, iga elusolendiga maa peal.+ 11 Ma sõlmin teiega lepingu: mitte kunagi enam ei tee uputusveed lõppu kõigile elusolendeile ja mitte kunagi enam ei hävita veeuputus maad.”+

12 Jumal lisas: „Lepingut, mille ma sõlmin teie ja iga elusolendiga, kes on koos teiega, ja mis püsib põlvest põlve, kinnitab see: 13 ma panen pilvedesse vikerkaare. See on minu ja maa vahel sõlmitud lepingu tähiseks. 14 Kui ma toon maa kohale pilvi, ilmub pilvedesse vikerkaar. 15 Siis ma mõtlen lepingule, mille ma tegin teie ja kõigi teiste elusolenditega. Mitte kunagi enam ei tule veeuputust, mis hävitaks kõik elusolendid.+ 16 Kui pilvedesse ilmub vikerkaar, vaatan ma seda ja mõtlen igavesele lepingule enda ja kõigi elusolendite vahel maa peal.”

17 Jumal kinnitas Noale veel kord: „See on selle lepingu tähis, mille ma sõlmin kõigi elusolenditega, kes on maa peal.”+

18 Noa pojad, kes laevast välja tulid, olid Seem, Haam ja Jaafet.+ Haamile sündis Kaanan.+ 19 Need kolm olid Noa pojad, kellest põlvnes kogu maa rahvastik.+

20 Noast sai põllumees ja ta rajas viinamarjaistanduse. 21 Kord, kui ta veini jõi, jäi ta purju ning ajas end telgis paljaks. 22 Haam, Kaanani isa, nägi oma isa paljana ja rääkis sellest oma kahele vennale, kes olid väljas. 23 Siis võtsid Seem ja Jaafet ühe riide, panid selle õlgadele ja läksid selg ees telki. Nad katsid oma isa palja ihu kinni. Nende näod olid ära pööratud, nii et nad ei näinud oma isa paljast ihu.

24 Kui Noa veiniuimast ärkas, sai ta teada, mida tema noorim poeg oli talle teinud. 25 Seepeale ta ütles:

„Neetud olgu Kaanan!+

Saagu temast oma vendade kõige alam ori!”+

26 Ta lisas:

„Kiidetud olgu Jehoova, Seemi Jumal!

Kaananist saagu Seemi ori.+

Kaananist saagu ka tema ori.”

28 Noa elas pärast veeuputust veel 350 aastat.+ 29 Noa elupäevi oli kokku 950 aastat, siis ta suri.

10 Need on Noa poegade Seemi,+ Haami ja Jaafeti järeltulijad.

Pärast veeuputust sündisid neile pojad.+ 2 Jaafeti pojad olid Gomer,+ Maagoog,+ Madai, Jaavan, Tubal,+ Mesek+ ja Tiiras.+

3 Gomeri pojad olid Askenas,+ Riifat ja Toogarma.+

4 Jaavani pojad olid Elisaa,+ Tarsis,+ Kittim+ ja Dodanim.

5 Neist tulid saarte elanikud, kes levisid oma maadesse oma keelte, suguvõsade ja rahvaste järgi.

6 Haami pojad olid Kuus, Mitsraim,+ Puut+ ja Kaanan.+

7 Kuusi pojad olid Seba,+ Havila, Sabta, Raema+ ja Sabteka.

Raema pojad olid Seeba ja Dedan.

8 Kuusile sündis Nimrod, kellest sai esimene vägev mees maa peal. 9 Temast sai vägev kütt, Jehoova vastane. Seepärast öeldakse: „Selline nagu Nimrod — vägev kütt, Jehoova vastane.” 10 Tema kuningriigi esimesed linnad olid Paabel,+ Uruk,+ Akad ja Kalne, mis asusid Sinearimaal.+ 11 Sellelt maalt läks ta Assüüriasse+ ning ehitas Niineve,+ Rehobot-Iiri, Kelahi 12 ning Reseni Niineve ja Kelahi vahele; see on suur linn*.

13 Mitsraimile sündisid Luudim,+ Anamim, Lehabim, Naftuhim,+ 14 Patruusim,+ Kasluhim, kellest põlvnevad vilistid,+ ja Kaftoorim.+

15 Kaananile sündisid tema esmasündinu Siidon+ ja Heet.+ 16 Samuti põlvnevad temast jebuuslased,+ emorlased,+ girgaaslased, 17 hiivlased,+ arkiilased, siinlased, 18 arvadlased,+ semarlased ja hamatlased.+ Kaananlaste suguvõsad levisid mitmele poole. 19 Kaananlaste piir ulatus Siidonist Gerarini,+ mis oli Gaza+ lähedal, ning Soodoma, Gomorra,+ Adma ja Sebojimini+ Lesa lähedal. 20 Need olid Haami pojad oma suguvõsade, keelte, maade ja rahvaste järgi.

21 Seemile, kes oli kõigi Eeberi+ poegade esiisa, sündisid samuti lapsed. Seem oli Jaafeti vend, Jaafet aga oli vendadest vanim.* 22 Seemi pojad olid Eelam,+ Assur,+ Arpaksad,+ Luud ja Aram.+

23 Arami pojad olid Uuts, Huul, Geter ja Maas.

24 Arpaksadile sündis Selah,+ Selahile sündis Eeber.

25 Eeberile sündis kaks poega. Ühe nimi oli Peleg*,+ sest tema eluajal jagunes maa*. Tema venna nimi oli Joktan.+

26 Joktanile sündisid Almodad, Selef, Hasarmavet, Jerah,+ 27 Hadoram, Uusal, Dikla, 28 Oobal, Abimael, Seeba, 29 Oofir,+ Havila ja Joobab. Need kõik olid Joktani pojad.

30 Nende elukohad olid Meesast kuni Sefaarani, idamaa mägedeni.

31 Need olid Seemi pojad oma suguvõsade, keelte, maade ja rahvaste järgi.+

32 Need olid Noa poegade suguvõsad nende põlvnemisliinide ja rahvaste järgi. Neist suguvõsadest põlvnevad rahvad, kes pärast veeuputust asustasid maa.+

11 Kogu maal oli üks keel ja üks sõnavara. 2 Kui inimesed rändasid ida poole, leidsid nad Sinearimaal+ orutasandiku ja jäid sinna elama. 3 Nad ütlesid üksteisele: „Tulge, teeme telliseid ja põletame neid tules!” Kivide asemel kasutasid nad telliseid ja mördiks oli neil bituumen. 4 Nad ütlesid veel: „Ehitame endale linna ja torni, mille tipp ulatuks taevasse! Nii saab meie nimi kuulsaks ja me ei haju üle maa.”+

5 Jehoova läks alla vaatama linna ja torni, mida inimesed ehitasid. 6 Ja Jehoova ütles: „Nad on ühtne rahvas ja neil on üks keel+ ning see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neile võimatu miski, mida nad ette võtavad. 7 Lähme+ alla ja segame ära nende keele, et nad ei saaks üksteisest aru.” 8 Ja Jehoova hajutas nad sealt üle kogu maa+ ning linna ehitamine jäi soiku. 9 Linnale pandi nimeks Paabel*,+ sest seal segas Jehoova ära kogu maa keele. Jehoova hajutas nad sealt üle kogu maa.

10 Need on Seemi+ järeltulijad.

Seem oli 100 aastat vana, kui talle kaks aastat pärast veeuputust sündis Arpaksad.+ 11 Pärast Arpaksadi sündi elas Seem veel 500 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid.+

12 Kui Arpaksad oli elanud 35 aastat, sündis talle Selah.+ 13 Pärast Selahi sündi elas Arpaksad veel 403 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid.

14 Kui Selah oli elanud 30 aastat, sündis talle Eeber.+ 15 Pärast Eeberi sündi elas Selah veel 403 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid.

16 Kui Eeber oli elanud 34 aastat, sündis talle Peleg.+ 17 Pärast Pelegi sündi elas Eeber veel 430 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid.

18 Kui Peleg oli elanud 30 aastat, sündis talle Reu.+ 19 Pärast Reu sündi elas Peleg veel 209 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid.

20 Kui Reu oli elanud 32 aastat, sündis talle Serug. 21 Pärast Serugi sündi elas Reu veel 207 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid.

22 Kui Serug oli elanud 30 aastat, sündis talle Naahor. 23 Pärast Naahori sündi elas Serug veel 200 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid.

24 Kui Naahor oli elanud 29 aastat, sündis talle Terah.+ 25 Pärast Terahi sündi elas Naahor veel 119 aastat. Talle sündis poegi ja tütreid.

26 Kui Terah oli elanud 70 aastat, sündisid talle Aabram,+ Naahor+ ja Haaran.

27 Need on Terahi järeltulijad.

Terahile sündisid Aabram, Naahor ja Haaran. Haaranile sündis Lott.+ 28 Haaran suri oma sünnimaal kaldealaste+ Uris,+ kui tema isa Terah veel elas. 29 Aabram ja Naahor võtsid kumbki endale naise. Aabrami naiseks sai Saarai+ ja Naahori naiseks Haarani tütar Milka.+ Haaran oli Milka ja Jiska isa. 30 Saarai oli aga viljatu,+ tal ei olnud lapsi.

31 Terah lahkus koos oma poja Aabrami ja pojapoja Lotiga,+ kes oli Haarani poeg, ning Aabrami naise Saaraiga kaldealaste Urist ning asus teele Kaananimaa+ poole. Nad jõudsid Haaranisse+ ja jäid sinna elama. 32 Terahi elupäevi oli 205 aastat. Ta suri Haaranis.

12 Jehoova ütles Aabramile: „Mine ära oma maalt, oma sugulaste juurest ja isamajast maale, kuhu ma sind juhatan.+ 2 Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks ja sa oled teistele õnnistuseks.+ 3 Ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, ja panen needuse alla need, kes sind neavad,+ ja sinu kaudu saavad õnnistused osaks kõigile suguvõsadele* maa peal.”+

4 Siis Aabram läks, nagu Jehoova oli talle öelnud, ja Lott läks koos temaga. Aabram oli 75 aastat vana, kui ta Haaranist lahkus.+ 5 Aabram asus Kaananimaale teele+ koos oma naise Saarai,+ vennapoja Loti+ ja Haaranis soetatud teenijatega ning võttis kaasa kogu vara, mis nad olid kogunud.+ Kui nad Kaananimaale jõudsid, 6 rändas Aabram läbi maa kuni Sekemi-nimelise paigani+ Moore suurte puude lähedal.+ Tol ajal elasid sellel maal kaananlased. 7 Siis ilmutas Jehoova end Aabramile ja ütles: „Selle maa+ annan ma sinu järeltulijatele*.”+ Seejärel ehitas Aabram sinna altari Jehoovale, kes oli end talle ilmutanud. 8 Sealt liikus ta edasi Peetelist+ ida pool olevale mägismaale ja lõi oma telgi üles nii, et Peetel jäi temast lääne ja Ai+ ida poole. Ta ehitas sinna Jehoovale altari+ ja ülistas Jehoova nime.+ 9 Mõne aja pärast pani Aabram laagri kokku ja rändas edasi Negevi*+ poole, jäädes aeg-ajalt eri paigus laagrisse.

10 Aga Kaananimaad tabas näljahäda,+ ja kuna see oli ränk, läks Aabram mõneks ajaks* Egiptusse elama.+ 11 Enne Egiptusse jõudmist ütles ta oma naisele Saaraile: „Kuula mind palun. Sa oled kaunis naine.+ 12 Kui egiptlased näevad sind koos minuga, järeldavad nad, et sa oled mu naine, ja tapavad mu, aga sinu jätavad ellu. 13 Ütle siis palun, et sa oled mu õde, et mul tänu sinule võiks hästi minna ja ma jääksin elama.”+

14 Niipea kui Aabram Egiptusse jõudis, märkasid egiptlased, et naine on väga ilus. 15 Teda nägid ka vaarao lähikondlased ja kiitsid teda vaaraole, nii et naine võeti vaarao kotta. 16 Vaarao kohtles Aabramit Saarai pärast hästi ning andis talle lambaid, veiseid, isa- ja emaeesleid, sulaseid ja teenijannasid ning kaameleid.+ 17 Aga Jehoova lõi vaaraod ja tema kodakondseid Aabrami naise Saarai+ pärast ränkade nuhtlustega. 18 Seepeale kutsus vaarao Aabrami enda juurde ja ütles: „Mis sa oled mulle teinud! Miks sa ei öelnud mulle, et ta on su naine? 19 Miks sa ütlesid, et ta on su õde?+ Vähe puudus, et ma oleksin ta endale naiseks võtnud! Võta oma naine ja mine!” 20 Siis andis vaarao oma meestele käsu, et nad saadaksid Aabrami ära koos naise ja kõigega, mis talle kuulus.+

13 Aabram läks koos oma naise ja kõigega, mis tal oli, Egiptusest Negevisse.+ Ka Lott läks koos temaga. 2 Aabramil oli väga palju kariloomi, hõbedat ja kulda.+ 3 Teekonnal Negevist Peetelisse peatus ta mitmes kohas, kuni jõudis paika Peeteli ja Ai vahel,+ kus ta oli varem peatunud 4 ja kuhu ta oli altari ehitanud. Seal ülistas Aabram Jehoova nime.

5 Ka Lotil, kes rändas koos Aabramiga, oli lambaid ja veiseid ning telke. 6 Neile kõigile aga ei jätkunud maad, et koos elada; nende vara oli sedavõrd suureks kasvanud, et nad ei saanud enam kokku jääda. 7 Nii puhkes Aabrami ja Loti karjaste vahel tüli. (Tol ajal elasid sellel maal ka kaananlased ja perislased.)+ 8 Siis Aabram ütles Lotile:+ „Ärme riidleme omavahel ja ärgu meie karjased tülitsegu, sest me oleme ju vennad. 9 Eks ole kogu maa sinu ees valla? Palun lahku mu juurest. Kui sina lähed vasakule, lähen mina paremale, aga kui sina lähed paremale, lähen mina vasakule.” 10 Lott vaatas ringi ja nägi, et kogu Jordani piirkond+ kuni Soarini+ on veerikas (see oli nõnda enne, kui Jehoova Soodoma ja Gomorra hävitas), et see on nagu Jehoova aed*,+ nagu Egiptusemaa. 11 Siis valis Lott endale kogu Jordani piirkonna ja viis oma laagri ida poole. Nii lahkusid nad üksteisest. 12 Aabram elas Kaananimaal, aga Lott Jordani piirkonna linnade lähedal.+ Viimaks lõi Lott telgid üles Soodoma juurde. 13 Soodoma mehed olid aga kurjad ja patustasid rängalt Jehoova vastu.+

14 Kui Lott oli lahkunud, ütles Jehoova Aabramile: „Vaata palun põhja ja lõuna, ida ja lääne poole. 15 Kogu selle maa, mida sa näed, annan ma sinule ja su järeltulijatele* püsivaks omandiks.+ 16 Ma annan sulle nii palju järeltulijaid, kui on mullapõrmu kübemeid — kui neid oleks võimalik kokku lugeda, saaks kokku lugeda ka sinu järeltulijaid.+ 17 Rända maa pikuti ja laiuti läbi, sest ma annan selle sinule.” 18 Aabram tegigi nii ja elas edasi telkides. Ta läks elama Hebroni+ lähedale Mamresse,+ suurte puude sallu, ja ehitas sinna Jehoovale altari.+

14 Sineari+ kuningas Amrafel, Ellasari kuningas Arjok, Eelami+ kuningas Kedorlaomer+ ja Goojimi kuningas Tideal 2 astusid sõtta Soodoma+ kuninga Bera, Gomorra+ kuninga Birsa, Adma kuninga Sineabi, Sebojimi+ kuninga Semeeberi ja Bela (see on Soari) kuninga vastu. 3 Nad ühendasid oma jõud Siddimi orus,+ kus on Soolameri*.+

4 Need* olid teeninud Kedorlaomerit kaksteist aastat, aga kolmeteistkümnendal aastal hakkasid nad mässama. 5 Neljateistkümnendal aastal lõid Kedorlaomer ja temaga liitunud kuningad refalasi Astarot-Karnaimis, susiite Haamis, emiite+ Saave-Kirjataimis 6 ja Seiri mägedes+ elavaid horiite+ kuni Eel-Paaranini kõrbe ääres. 7 Seejärel pöördusid nad tagasi ja tulid Een-Mispatti, see on Kaadesesse,+ ja vallutasid kogu amalekkide+ maa. Nad alistasid ka emorlased,+ kes elasid Haseson-Taamaris.+

8 Siis läksid välja Soodoma kuningas, Gomorra kuningas, Adma kuningas, Sebojimi kuningas ja Bela (see on Soari) kuningas ning seadsid end Siddimi orus lahinguvalmis 9 Eelami kuninga Kedorlaomeri, Goojimi kuninga Tideali, Sineari kuninga Amrafeli ja Ellasari kuninga Arjoki+ vastu — viis kuningat nelja vastu. 10 Siddimi org oli täis bituumeniauke. Kui siis Soodoma ja Gomorra kuningad püüdsid põgeneda, kukkusid nad nendesse, aga ülejäänud põgenesid mägedesse. 11 Siis võtsid neli võidukat kuningat kogu Soodoma ja Gomorra vara ja toidu ning asusid teele.+ 12 Nad võtsid kaasa ka Aabrami vennapoja Loti, kes elas Soodomas,+ ja tema vara ning läksid oma teed.

13 Üks põgenema pääsenud mees tuli ja rääkis sellest heebrealasele Aabramile, kes elas sel ajal oma laagriga Eskoli ja Aaneri venna, emorlase Mamre puudesalus.+ Need mehed olid Aabrami liitlased. 14 Nii kuulis Aabram, et ta vennapoeg+ on vangi võetud. Ta kogus kokku oma mehed, kes olid võitluseks väljaõppe saanud — 318 sulast, kes olid sündinud tema kojas —, ja ajas vaenlasi taga kuni Daanini.+ 15 Öösel jaotas ta oma mehed rühmadesse ning ründas ja lõi vaenlasi. Ta jälitas neid kuni Hoobani, mis on Damaskusest põhja pool. 16 Ta tõi tagasi kogu vara, ka oma vennapoja Loti ja tema vara, samuti naised ja kõik teised.

17 Kui Aabram pärast Kedorlaomeri ja teiste kuningate löömist tagasi pöördus, tuli Soodoma kuningas talle vastu Saave orgu, see on Kuningaorgu.+ 18 Siis tõi Saalemi kuningas Melkisedek+ leiba ja veini. Ta oli kõrgeima Jumala preester.+

Ja Aabram andis talle saagiks võetust kümnendiku.+

21 Pärast seda ütles Soodoma kuningas Aabramile: „Anna inimesed mulle, aga vara jäta endale.” 22 Aabram vastas Soodoma kuningale: „Ma tõstan oma käe ja vannun Jehoova, kõrgeima Jumala ees, kes on teinud taeva ja maa, 23 et ma ei võta sinu omast midagi, ei lõngajuppi ega sandaalirihmagi, et sa ei saaks öelda: „Mina tegin Aabrami rikkaks.” 24 Ma ei võta endale midagi muud kui vaid selle, mida noored mehed on juba söönud. Küll aga võtku oma osa Aaner, Eskol ja Mamre+ — mehed, kes käisid koos minuga.”

15 Pärast seda tuli Aabramile nägemuses Jehoovalt sõnum: „Ära karda,+ Aabram, mina olen sulle kilbiks!+ Sinu tasu on väga suur!”+ 2 Aga Aabram ütles: „Kõrgeim valitseja Jehoova, miks sa peaksid mulle tasu andma? Mul ei ole ju lapsi. Kõik, mis mul on, pärib Damaskuse mees Elieser.”+ 3 Aabram lisas: „Sa ei ole andnud mulle järglast+ ja minu pärijaks saab mu sulane.” 4 Kuid Jehoova vastas talle: „Sinu pärijaks ei saa mitte see mees, vaid sinu enda poeg.”+

5 Siis viis ta Aabrami välja ja ütles: „Vaata palun üles taeva poole ja loe tähed kokku, kui suudad.” Ta lisas: „Niisama palju saab olema su järeltulijaid.”+ 6 Aabram uskus Jehoovat+ ja seetõttu tunnistas Jumal ta õigeks.+ 7 Jumal jätkas: „Mina olen Jehoova, kes tõi sind välja kaldealaste Urist, et anda sinule see maa.”+ 8 Aga Aabram küsis: „Kõrgeim valitseja Jehoova, kust ma tean, et see saab minu omaks?” 9 Jumal vastas: „Võta üks kolmeaastane lehmmullikas, kolmeaastane kits, kolmeaastane jäär, turteltuvi ja tuvipoeg.” 10 Ta võttis need ja lõikas pooleks ning pani iga tüki teisega vastakuti,* aga linde ta pooleks ei lõiganud. 11 Korjuste kallale hakkasid kippuma röövlinnud, kuid Aabram peletas nad eemale.

12 Päikeseloojangu ajal vajus Aabram sügavasse unne ning tema üle laskus sünge ja pilkane pimedus. 13 Siis ütles Jumal Aabramile: „Tea, et sinu järeltulijad elavad võõrana maal, mis ei ole nende oma. Nad tehakse orjaks ja neid rõhutakse 400 aastat.+ 14 Aga ma mõistan kohut rahva üle, keda nad teenivad,+ ja pärast seda lahkuvad nad sealt suure varandusega.+ 15 Kuid sina lähed rahus oma esiisade juurde, sind maetakse kõrges vanuses.+ 16 Alles neljas põlvkond tuleb siia tagasi,+ sest emorlaste* kurjuse mõõt pole veel täis saanud.”+

17 Kui päike oli loojunud ja pimedus võttis maad, ilmusid sinna suitsev ahi ja lõõmav tõrvik ning läksid lihatükkide vahelt läbi. 18 Sel päeval sõlmis Jehoova Aabramiga lepingu,+ öeldes: „Sinu järeltulijatele annan ma selle maa,+ Egiptuse vadist* kuni suure jõeni, Eufratini:+ 19 maa, kus elavad keenlased,+ kenislased, kadmonlased, 20 hetid,+ perislased,+ refalased,+ 21 emorlased, kaananlased, girgaaslased ja jebuuslased.”+

16 Aabrami naine Saarai polnud talle lapsi sünnitanud.+ Saarail aga oli teenijaks egiptlanna nimega Haagar+ 2 ja ta ütles Aabramile: „Jehoova pole lasknud mul lapsi ilmale tuua. Seepärast ma palun sind, heida mu teenija juurde, ehk saan ma endale tema kaudu lapsi.”+ Aabram võttiski Saaraid kuulda. 3 Niisiis, kui Aabram oli elanud Kaananimaal kümme aastat, andis Aabrami naine Saarai oma teenija egiptlanna Haagari oma mehele Aabramile naiseks. 4 Aabram heitis Haagari juurde ja see jäi rasedaks. Kui Haagar sai aru, et ta ootab last, hakkas ta oma emandat põlgama.

5 Siis ütles Saarai Aabramile: „See on sinu süü, et mulle on liiga tehtud! Mina andsin oma teenija sinu käte vahele, aga kui ta sai aru, et ootab last, hakkas ta mind põlgama. Mõistku Jehoova kohut minu ja sinu vahel!” 6 Aabram vastas Saaraile: „Su teenija on su meelevalla all. Talita temaga, nagu sa heaks arvad.” Siis alandas Saarai Haagarit ning see jooksis tema juurest ära.

7 Hiljem leidis Jehoova ingel Haagari kõrbest allika juurest, mis on Suuri+ tee ääres. 8 Ta küsis: „Haagar, Saarai teenija, kust sa tuled ja kuhu sa lähed?” Naine vastas: „Ma põgenesin oma emanda Saarai juurest.” 9 Jehoova ingel ütles: „Mine oma emanda juurde tagasi ja alandu tema käe alla.” 10 Jehoova ingel jätkas: „Ma annan sulle nii palju järeltulijaid, et neid pole võimalik ära lugeda.”+ 11 Jehoova ingel ütles veel: „Sa oled lapseootel ja sünnitad poja. Pane talle nimeks Ismael*, sest Jehoova on kuulnud su kitsikusest. 12 Temast saab mees nagu metseesel*. Tema käsi on igaühe vastu ja igaühe käsi on tema vastu ning ta elab oma vendade lähedal*.”

13 Siis hüüdis Haagar Jehoova poole, kes oli temaga rääkinud: „Sina oled Jumal, kes näeb kõike”,+ mõeldes endamisi: „Kas ma tõesti nägin siin teda, kes näeb mind?” 14 Seepärast sai see kaev nimeks Beer-Lahhai-Roi*. See on Kaadese ja Beredi vahel. 15 Haagar sünnitas Aabramile poja ning Aabram pani oma pojale nimeks Ismael.+ 16 Aabram oli 86-aastane, kui Haagar talle Ismaeli sünnitas.

17 Kui Aabram oli 99-aastane, ilmutas Jehoova end talle ja ütles: „Mina olen kõikvõimas Jumal. Käi koos minuga ja ole laitmatu. 2 Ma pean meievahelist lepingut+ ja annan sulle väga palju järeltulijaid.”+

3 Seepeale langes Aabram silmili maha ja Jumal ütles talle veel: 4 „Ma olen teinud sinuga lepingu+ ja sa saad paljude rahvaste isaks.+ 5 Sinu nimi ärgu olgu enam Aabram*, vaid Aabraham*, sest ma teen sind paljude rahvaste isaks. 6 Ma teen sind väga viljakaks. Sinust põlvnevad rahvad ja kuningad.+

7 Ma pean kinni igavesest lepingust,+ mille ma olen sõlminud sinu ja su järeltulijatega*: ma olen sinu ja su järeltulijate Jumal. 8 Maa, kus sa võõrana elad,+ kogu Kaananimaa, annan ma püsivaks omandiks sinule ja su järeltulijatele, ja mina olen nende Jumal.”+

9 Jumal ütles Aabrahamile veel: „Sina aga pea kinni mu lepingust, sina ja su järeltulijad põlvest põlve. 10 See leping minu ja teie vahel, millest teil tuleb kinni pidada, on järgmine: kõik meesterahvad teie seas tuleb ümber lõigata.+ 11 Te peate oma eesnaha ära lõikama: see on minu ja teie vahelise lepingu tähiseks.+ 12 Iga teie kojas sündinud poisslaps, kes on kaheksa päeva vana, ning iga poiss või meesterahvas, kes on ostetud võõramaalastelt ega ole sinu järeltulija, tuleb ümber lõigata.+ Nii tehtagu põlvest põlve. 13 Iga sinu kojas sündinud ja iga sinu ostetud mees tuleb ümber lõigata.+ See märk teie ihus kinnitab minu alalist lepingut teiega. 14 Ümberlõikamata meesterahvas, kes ei lase oma eesnahka ära lõigata, tuleb hävitada oma rahva seast. Ta on murdnud minu lepingut.”

15 Siis ütles Jumal Aabrahamile: „Oma naist Saaraid+ ära kutsu enam Saaraiks*, sest nüüdsest on ta nimi Saara*. 16 Ma õnnistan teda ja annan ka temalt sulle poja.+ Jah, ma õnnistan teda ning temast põlvnevad rahvad ja rahvaste kuningad.” 17 Seepeale langes Aabraham silmili maha, naeris ja mõtles oma südames:+ „Kas 100-aastasele mehele peaks veel laps sündima? Kas 90-aastane Saara peaks veel sünnitama?”+

18 Siis ütles Aabraham Jumalale: „Oh kui Ismaelgi jääks su ees elama!”+ 19 Jumal vastas: „Võid olla kindel, et su naine Saara sünnitab sulle poja. Pane talle nimeks Iisak*.+ Temaga sõlmin ma oma lepingu ja see on igaveseks lepinguks tema järeltulijatele.+ 20 Aga ma võtan kuulda ka su palvet Ismaeli eest. Ma õnnistan teda ning teen ta viljakaks ja annan talle väga palju järeltulijaid. Temast põlvneb kaksteist peameest ja ma teen temast suure rahva.+ 21 Kuid oma lepingu sõlmin ma Iisakiga,+ kelle Saara sünnitab sulle järgmisel aastal samal ajal.”+

22 Siis lõpetas Jumal kõneluse Aabrahamiga ja läks tema juurest ära. 23 Samal päeval lõikas Aabraham ära oma poja Ismaeli eesnaha ning kõigi oma kojas sündinud meesterahvaste ja kõigi ostetud meesterahvaste eesnaha. Ta lõikas ära kõigi meessoost kodakondsete eesnaha, nii nagu Jumal oli talle öelnud.+ 24 Aabraham oli 99-aastane, kui ta eesnahk ära lõigati,+ 25 ja tema poeg Ismael 13-aastane, kui ta eesnahk ära lõigati.+ 26 Aabraham lõigati ümber selsamal päeval, samuti tema poeg Ismael. 27 Kõik meessoost kodakondsed — kõik tema kojas sündinud ja kõik, kes olid võõramaalastelt ostetud — lõigati ümber nagu temagi.

18 Hiljem ilmutas Jehoova+ end Aabrahamile Mamre puudesalus,+ kui see päeva kõige kuumemal ajal telgi ukse ees istus. 2 Aabraham vaatas ning nägi eemal seismas kolme meest.+ Ta jooksis neile telgi juurest vastu ja kummardas maani. 3 Ta ütles: „Jehoova,* kui ma olen sulle meelepärane, siis palun ära mine oma sulasest mööda. 4 Lubage ma toon natuke vett, et teie jalgu pesta,+ ja siis heitke puu alla puhkama. 5 Et te nüüd oma sulase juurest läbi olete tulnud, siis las ma toon teile palukese leiba, et võiksite keha kinnitada. Seejärel saate oma teed jätkata.” Nad vastasid: „Hästi! Tee, nagu sa ütlesid.”

6 Siis Aabraham tõttas telki Saara juurde ja ütles: „Võta ruttu kolm seaad* peenjahu, sõtku tainas ja tee leiba!” 7 Seejärel jooksis Aabraham karja juurde ning valis välja ilusa noore pulli. Ta andis selle teenrile ja too kiirustas seda valmistama. 8 Siis võttis Aabraham võid, piima ja valmistatud noore pulli ning pani toidu nende ette. Ta ise aga seisis nende juures puu all, kui nad sõid.+

9 Nad küsisid temalt: „Kus su naine Saara+ on?” Ta vastas: „Seal telgis.” 10 Siis ütles üks neist: „Ma tulen su juurde tagasi järgmisel aastal samal ajal, ja su naisel Saaral on siis poeg.”+ Kuid Saara, kes oli selle mehe selja taga telgi ukse juures, kuulis seda. 11 Aabraham ja Saara olid vanad ja elatanud+ ning Saara lapsesaamisiga oli juba möödunud.+ 12 Saara hakkas endamisi naerma ja mõtles: „Kas nüüd, kui ma olen viletsaks jäänud ja mu isand on vana, saan ma tõesti veel seda rõõmu tunda?”+ 13 Siis ütles Jehoova Aabrahamile: „Miks Saara naeris ja ütles: „Kas ma tõesti peaksin veel vanas eas sünnitama?”? 14 Kas Jehoovale on miski võimatu?+ Ma tulen su juurde tagasi järgmisel aastal samal ajal ning Saaral on siis poeg.” 15 Aga Saara eitas: „Ma ei naernud!”, sest ta kartis. Kuid Jumal ütles: „Sa naersid küll!”

16 Mehed tõusid, et teele asuda, ja vaatasid alla Soodoma+ poole. Aabraham läks neid saatma. 17 Jehoova ütles: „Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida ma tahan teha?+ 18 Aabrahamist põlvneb ju suur ja vägev rahvas ning tema kaudu saavad õnnistused osaks kõigile maailma rahvastele*.+ 19 Ma tunnen teda ja tean, et ta käsib oma poegadel ja kõigil järeltulijatel püsida Jehoova teel ning teha seda, mis on õige.+ Ja mina, Jehoova, viin täide kõik, mis ma Aabrahamile olen tõotanud.”

20 Siis Jehoova ütles: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on vali+ ja nende patt on ränk.+ 21 Ma lähen alla, et näha, kas see hädakisa on põhjendatud ja nende teod tõesti nii kurjad. Ma uurin selle välja.”+

22 Siis kaks meest lahkusid ja läksid Soodoma poole, kuid Jehoova+ jäi Aabrahami juurde. 23 Aabraham pöördus tema poole ja küsis: „Kas sa tõesti hävitad õige koos jumalatuga?+ 24 Ehk on linnas viiskümmend õiget? Kas sa hävitad nad ega halasta sellele paigale nende viiekümne õige pärast? 25 On mõeldamatu, et sa seda teeksid ja hukkaksid õige koos jumalatuga, nii et õigel läheb samamoodi nagu jumalatul!+ See on mõeldamatu!+ Eks kogu maa kohtumõistja tee seda, mis õige?”+ 26 Jehoova vastas: „Kui ma leian Soodomast viiskümmend õiget, halastan ma nende pärast tervele sellele paigale.” 27 Kuid Aabraham ütles taas: „Palun sind, ma olen veel kord söandanud Jehoovaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk. 28 Ehk jääb viiekümnest õigest puudu viis? Kas hävitad siis nende viie pärast kogu linna?” Jumal vastas: „Ma ei hävita seda, kui leian sealt nelikümmend viis.”+

29 Kuid Aabraham jätkas: „Ehk leidub seal nelikümmend?” Jumal vastas: „Ma ei tee seda neljakümne pärast.” 30 Aabraham aga jätkas: „Jehoova, ärgu ometi süttigu su viha,+ vaid luba mul veel rääkida: aga kui seal on vaid kolmkümmend?” Jumal vastas: „Ma ei tee seda, kui leian sealt kolmkümmend.” 31 Kuid Aabraham jätkas: „Palun sind, ma olen veel kord söandanud Jehoovaga rääkida: aga kui seal on vaid kakskümmend?” Jumal vastas: „Ma ei hävita seda kahekümne pärast.” 32 Lõpuks Aabraham ütles: „Jehoova, palun ärgu süttigu su viha, vaid luba mul rääkida veel üksainus kord: aga kui seal on vaid kümme?” Jumal vastas: „Ma ei hävita seda kümne pärast.” 33 Kui Jehoova oli Aabrahamiga rääkimise lõpetanud, läks ta oma teed,+ ja Aabraham pöördus tagasi koju.

19 Need kaks inglit jõudsid õhtul Soodomasse. Lott istus parajasti Soodoma väravas. Neid nähes ta tõusis, läks neile vastu ja kummardas silmili maha.+ 2 Ta ütles: „Mu isandad, palun tulge oma sulase majja ja jääge öömajale ning lubage pesta oma jalad, varahommikul aga saate oma teekonda jätkata.” Nad vastasid: „Ei, me jääme ööseks linnaväljakule.” 3 Kuid ta käis neile niikaua peale, kuni nad läksid tema juurde. Ta valmistas neile pidusöögi ja küpsetas hapnemata leiba, seejärel nad sõid.

4 Enne kui nad jõudsid magama heita, tulid kõik Soodoma linna mehed, nii noored kui ka vanad, ja piirasid oma jõuguga maja ümber. 5 Nad hüüdsid Lotti ja ütlesid: „Kus on mehed, kes täna öösel sinu juurde tulid? Too nad välja meie juurde, et võiksime nendega ühtida!”+

6 Lott läks välja nende juurde, sulges enda järel ukse 7 ja ütles neile: „Mu vennad, palun ärge tehke kurja! 8 Ma palun teid! Mul on siin kaks tütart, kes ei ole mehega maganud. Las ma toon nemad välja ja tehke nendega, mida soovite. Ärge ainult tehke midagi nendele meestele, sest nad on tulnud minu katuse alla varjule.”+ 9 Nemad aga ütlesid: „Kao eest!” ja lisasid: „Ise on tulnud siia võõrana elama ja julgeb veel meie üle kohut mõista! Nüüd läheb sinul halvemini kui neil!” Nad trügisid Lotile peale ja tahtsid ust maha murda. 10 Aga majas olevad mehed haarasid Lotist kinni, tõmbasid ta sisse ja sulgesid ukse. 11 Kuid ukse taga olevaid mehi, väiksemast suuremani, lõid nad pimedusega ning need väsisid ust otsimast.

12 Siis ütlesid mehed Lotile: „Kas sul on siin veel kedagi? Vii siit paigast ära oma väimehed, pojad, tütred ja kõik, kes sul siin linnas on! 13 Me hävitame selle paiga, sest hädakisa selle linna pärast on Jehoova ees nii vali,+ et Jehoova on saatnud meid seda hävitama.” 14 Lott läkski välja ja rääkis oma väimeestega, kes pidid tema tütardega abielluma, ning keelitas neid: „Minge siit paigast kiiresti ära, sest Jehoova hävitab selle linna!” Kuid väimehed arvasid, et ta teeb nalja.+

15 Kui koitma hakkas, kiirustasid inglid Lotti tagant: „Hakka ruttu minema! Võta oma naine ja kaks tütart, kes on sinuga, et sa linna süü pärast ei hukkuks!”+ 16 Kui ta ikka veel viivitas, haarasid mehed tema, ta naise ja kahe tütre käest kinni ning viisid nad linnast välja,+ sest Jehoova halastas talle.+ 17 Niipea kui nad olid sealt välja toodud, ütles üks meestest: „Põgene ja päästa oma hing! Ära vaata tagasi+ ja ära peatu mitte kuskil siin piirkonnas!+ Põgene mägedesse, et sa ei hukkuks!”

18 Aga Lott ütles: „Ma palun sind! Ainult mitte sinna, Jehoova! 19 Sinu sulane on küll su silmis armu leidnud ja su truu armastus on mind elus hoidnud,+ aga ma ei suuda põgeneda mägedesse, sest ma kardan, et mind tabab õnnetus ja ma suren.+ 20 Vaata, see linn seal on nii lähedal. Luba mul sinna põgeneda. See on ju kõigest väike koht. Palun, kas ma võin sinna põgeneda, see on ju nii väike koht? Siis ma jään ellu.” 21 Tema vastas: „Hästi! Ma tulen sulle vastu ka selles asjas+ ega hävita seda linna.+ 22 Põgene kiiresti sinna, sest ma ei tee midagi enne, kui sa oled kohale jõudnud!”+ Seepärast pandi sellele linnale nimeks Soar*.+

23 Päike oli tõusnud, kui Lott Soari jõudis. 24 Siis lasi Jehoova Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld sadada; see langes taevast Jehoova juurest.+ 25 Nii hävitas ta need linnad, kogu selle piirkonna, ning ka kõik nende linnade elanikud ja kogu taimestiku.+ 26 Aga Loti naine, kes käis ta järel, vaatas tagasi ja muutus soolasambaks.+

27 Aabraham tõusis hommikul vara ning läks paika, kus ta oli Jehoova ees seisnud ja temaga rääkinud.+ 28 Ta vaatas alla Soodoma, Gomorra ja kogu selle piirkonna peale. Milline vaatepilt talle küll avanes! Maast tõusis paksu suitsu, mis oli otsekui põletusahju suits.+ 29 Niisiis, kui Jumal hakkas selle piirkonna linnu hävitama, mõtles ta Aabrahamile ning saatis Loti ära piirkonnast, kus olid hävingule määratud linnad.+

30 Hiljem lahkus Lott koos oma kahe tütrega Soarist ja läks elama mägedesse,+ sest ta kartis Soaris+ elada. Ta asus oma tütardega elama ühte koopasse. 31 Vanem tütar ütles nooremale: „Meie isa on vana ja maal ei ole ühtki meest, kes heidaks meie juurde, nagu on tavaks. 32 Anname oma isale veini juua ja magame temaga, et meie isal oleks järeltulijaid.”

33 Nõnda siis jootsid nad sel ööl oma isa veiniga. Siis vanem tütar läks ja magas oma isaga, ning see ei saanudki aru, millal tütar tema juurde heitis ja millal minema läks. 34 Järgmisel päeval ütles vanem tütar nooremale: „Mina magasin isaga eelmisel ööl. Joodame teda ka täna öösel veiniga. Siis mine sina ja maga temaga, et meie isal oleks järeltulijaid.” 35 Nad jootsidki oma isa veiniga ka sel ööl. Siis läks noorem ja magas temaga, ning see ei saanudki aru, millal tütar tema juurde heitis ja millal minema läks. 36 Nii jäid mõlemad Loti tütred oma isast rasedaks. 37 Vanem tütar sünnitas poja ja pani talle nimeks Moab*.+ Temast sai nende isa, keda praegu tuntakse moabiitidena.+ 38 Ka noorem sünnitas poja ning pani talle nimeks Ben-Ammi*. Temast sai nende isa, keda praegu tuntakse ammonlastena.+

20 Aabraham liikus oma laagriga+ Negevimaale ja asus elama Kaadese+ ja Suuri+ vahele. Samuti elas ta võõrana Geraris.+ 2 Aabraham ütles taas oma naise Saara kohta: „Ta on minu õde.”+ Siis võttis Abimelek*, Gerari kuningas, Saara enda juurde.+ 3 Hiljem tuli Jumal öösel unenäos Abimeleki juurde ja ütles talle: „Sa oled surmalaps, sest sa oled võtnud enda juurde naise,+ kes on abielus ja kuulub teisele mehele.”+ 4 Ent Abimelek ei olnud temasse puutunud, seepärast ta ütles: „Jehoova, kas sa tõesti tapad süütu rahva? 5 Kas see mees mitte ei öelnud mulle: „Ta on mu õde”? Ja eks nainegi öelnud: „Ta on mu vend.” Ma tegin seda puhta südame ja süütute kätega.” 6 Siis ütles Jumal talle unenäos: „Ma tean, et sa tegid seda puhta südamega, seepärast hoidsin ma sind tagasi ega lasknud sul minu vastu patustada ja teda puutuda. 7 Anna nüüd naine ta mehele tagasi, sest see mees on prohvet+ ja ta palub sinu eest+ — siis sa jääd elama. Kui sa aga naist tagasi ei anna, siis tea, et sa sured, sina ja kõik, kes sul on!”

8 Abimelek tõusis hommikul vara, kutsus kõik oma teenrid ja rääkis neile kõigest. Seepeale valdas neid suur hirm. 9 Siis kutsus Abimelek Aabrahami ja ütles talle: „Mida sa oled meile teinud! Millega ma olen sinu vastu eksinud, et sa peaaegu tõukasid mind ja mu kuningriiki nii rängalt patustama? See pole õige, mis sa mulle tegid.” 10 Abimelek küsis Aabrahamilt: „Mis sul mõttes oli, kui sa seda tegid?”+ 11 Aabraham vastas: „Ma mõtlesin, et selles paigas ei kardeta Jumalat ja mind tapetakse mu naise pärast.+ 12 Pealegi ta ongi mu õde, mu isa tütar, kuigi mitte mu ema tütar, ja ta sai mu naiseks.+ 13 Kui Jumal mind mu isamajast rändama saatis,+ ütlesin ma oma naisele: „Osuta nüüd mulle truud armastust ja ütle igal pool, kuhu me läheme, et ma olen su vend.””+

14 Siis andis Abimelek Aabrahamile lambaid ja veiseid, sulaseid ja teenijannasid, samuti andis ta Aabrahamile tagasi tema naise Saara. 15 Seejärel Abimelek ütles: „Mu maa on sinu ees valla. Ela, kus sulle meeldib.” 16 Saarale ta ütles: „Ma annan su vennale+ 1000 seeklit* hõbedat. See on märgiks sinu süütuse kohta kõigile neile, kes on koos sinuga, ja ka teistele, ning sa pääsed häbist.” 17 Siis Aabraham palus Jumalat ning Jumal tegi Abimeleki, ta naise ja ta orjatarid terveks, nii et nad said taas lapsi. 18 Jehoova oli ju Aabrahami naise Saara pärast kõik naised Abimeleki kojas viljatuks teinud.+

21 Jehoova pidas Saarat meeles, nagu ta oli öelnud, ja Jehoova tegi, mida oli lubanud.+ 2 Saara jäi lapseootele+ ja sünnitas Aabrahamile tema vanas eas poja täpselt Jumala tõotatud ajal.+ 3 Aabraham pani oma pojale, kelle Saara talle ilmale tõi, nimeks Iisak*.+ 4 Kui Iisak oli kaheksa päeva vana, lõikas Aabraham oma poja ümber, nagu Jumal oli käskinud.+ 5 Aabraham oli 100-aastane, kui talle Iisak sündis. 6 Siis ütles Saara: „Jumal on pannud mind rõõmust naerma; igaüks, kes sellest kuuleb, naerab koos minuga*.” 7 Ta lisas: „Kes oleks võinud arvata, et Aabrahami naine Saara imetab veel lapsi! Ometi olen ma oma mehele ta vanas eas poja sünnitanud.”

8 Iisak kasvas ja ta võõrutati. Tema võõrutamispäeval korraldas Aabraham suure pidusöögi. 9 Saara aga pani tähele, et egiptlanna Haagari poeg,+ kelle see oli Aabrahamile sünnitanud, muudkui narris Iisakit.+ 10 Seepärast ütles Saara Aabrahamile: „Kihuta minema see orjatar ja tema poeg, sest selle orjatari poeg ei saa olla pärija koos minu poja Iisakiga!”+ 11 Aabrahamile oli aga väga vastumeelt see, mida Saara tema poja kohta ütles.+ 12 Kuid Jumal ütles Aabrahamile: „Ärgu olgu sulle vastumeelt, mida Saara poisi ja su orjatari kohta ütleb. Võta teda kuulda, sest sulle tõotatud järeltulijad põlvnevad Iisakist.+ 13 Kuid ka orjatari poja+ teen ma rahvaks,+ sest ta on sinu järeltulija.”

14 Nõnda siis tõusis Aabraham hommikul vara, võttis nahast veelähkri ja leiba, pani need Haagarile õlale ning saatis ta koos poisiga minema.+ Haagar lahkus ja eksles ringi Beer-Seba+ kõrbes. 15 Kui vesi lähkrist otsa sai, jättis ta poisi ühe põõsa alla 16 ning läks ja istus ise umbes vibulaske kaugusele, öeldes: „Ma ei taha näha, kuidas poiss sureb.” Ta istus eemale maha ja puhkes valjult nutma.

17 Jumal kuulis poisi häält+ ja Jumala ingel hüüdis taevast Haagarit:+ „Mis sinuga on, Haagar? Ära karda, sest Jumal on kuulnud poisi häält sealt, kus poiss on. 18 Tõuse, aita poiss üles ja toeta teda, sest ma teen ta suureks rahvaks.”+ 19 Siis avas Jumal ta silmad, nii et ta nägi üht kaevu. Ta läks ja täitis lähkri veega ning andis poisile juua. 20 Ja Jumal oli poisiga,+ kui see üles kasvas. Poiss elas kõrbes ja temast sai vibukütt. 21 Ta asus elama Paarani kõrbesse+ ja ta ema võttis talle Egiptusemaalt naise.

22 Sel ajal ütles Abimelek koos oma väeülema Piikoliga Aabrahamile: „Jumal on sinuga kõiges, mida sa teed.+ 23 Vannu mulle nüüd Jumala nimel, et sa ei peta mind, mu poegi ega pojapoegi, vaid et sul on minu ja selle maa vastu, kus sa oled elanud, samasugune truu armastus, nagu minul on olnud sinu vastu.”+ 24 Aabraham vastas: „Ma vannun!”

25 Aabraham aga ütles Abimelekile, et selle sulased olid väevõimuga ühe tema kaevu endale võtnud.+ 26 Abimelek vastas: „Ma ei tea, kes seda tegi. Sa pole mulle sellest varem rääkinud, ma kuulen sellest alles praegu.” 27 Siis võttis Aabraham lambaid ja veiseid ning andis need Abimelekile, ja nad sõlmisid omavahel lepingu. 28 Aabraham võttis karjast seitse utetalle ja pani need eraldi. 29 Abimelek küsis Aabrahamilt: „Miks sa need seitse utetalle eraldi panid?” 30 Aabraham vastas: „Võta need seitse utetalle vastu kui tunnistus selle kohta, et mina kaevasin selle kaevu.” 31 Niisiis pani ta sellele kohale nimeks Beer-Seba*,+ kuna seal andsid nad mõlemad vande. 32 Nii sõlmisid nad Beer-Sebas lepingu,+ misjärel Abimelek ja tema väeülem Piikol pöördusid tagasi vilistite maale.+ 33 Pärast seda istutas Aabraham Beer-Sebasse tamariskipuu ja ta ülistas seal Jehoova, igavese Jumala+ nime.+ 34 Aabraham jäi vilistite maale pikaks ajaks.+

22 Pärast neid sündmusi pani Jumal Aabrahami proovile.+ Ta ütles: „Aabraham!” ja tema vastas: „Siin ma olen!” 2 Jumal jätkas: „Võta palun oma poeg, oma ainus poeg Iisak,+ keda sa väga armastad,+ ja mine Morijamaale+ ning ohverda ta põletusohvriks mäel, mille ma sulle kätte juhatan.”

3 Aabraham tõusis hommikul vara, saduldas eesli ning võttis endaga kaasa kaks sulast ja oma poja Iisaki. Ta lõhkus puud põletusohvri tarvis ja seejärel asus teele paika, kuhu Jumal ta saatis. 4 Kolmandal päeval Aabraham vaatas ja nägi seda paika eemalt. 5 Nüüd ütles Aabraham oma sulastele: „Jääge teie eesliga siia, mina ja poiss aga läheme sinna, kummardame Jumalat ja tuleme siis teie juurde tagasi.”

6 Seejärel võttis Aabraham põletusohvri puud ja pani need oma pojale Iisakile selga. Ise võttis ta tule ja noa ning nad läksid edasi. 7 Siis ütles Iisak oma isale Aabrahamile: „Isa!” See vastas: „Mis on, mu poeg?” Iisak küsis: „Siin on tuli ja puud, aga kus on lammas, mida ohverdada?” 8 Aabraham vastas: „Küll Jumal annab ohvrilamba,+ mu poeg.” Ja nad läksid edasi.

9 Lõpuks jõudsid nad paika, mille Jumal oli talle kätte näidanud. Aabraham ehitas sinna altari ja ladus puud peale. Ta sidus oma poja Iisaki käsist ja jalust kinni ning pani ta altarile puude peale.+ 10 Siis võttis Aabraham noa, et oma poega tappa,+ 11 aga Jehoova ingel hüüdis teda taevast: „Aabraham, Aabraham!” Tema vastas: „Siin ma olen!” 12 Ingel ütles: „Ära pane kätt poisi külge ja ära tee talle midagi! Nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat, sest sa ei keelanud mulle oma ainsat poega.”+ 13 Siis nägi Aabraham eemal üht jäära, kes oli sarvipidi tihnikusse kinni jäänud. Ta läks ja võttis jäära ning ohverdas selle oma poja asemel põletusohvriks. 14 Ja Aabraham pani sellele paigale nimeks Jehoova-Jire*. Seepärast öeldakse veel tänapäevalgi: „Oma mäel annab Jehoova selle, mis vaja.”+

15 Jehoova ingel rääkis Aabrahamiga taevast teist korda: 16 „Nii lausub Jehoova: „Ma vannun iseenese juures:+ et sa seda tegid ega keelanud mulle oma ainsat poega,+ 17 õnnistan ma sind ja annan sulle nii palju järeltulijaid nagu tähti taevas ja liiva mere ääres+ ning sinu järeltulijad võtavad enda valdusse vaenlaste väravad*.+ 18 Sinu järeltulija*+ kaudu saavad õnnistused osaks kõigile maailma rahvastele*, sest sa võtsid kuulda mu häält.””+

19 Seejärel läks Aabraham tagasi oma sulaste juurde ja nad naasid üheskoos Beer-Sebasse.+ Ja Aabraham elas edasi Beer-Sebas.

20 Pärast neid sündmusi teatati Aabrahamile: „Milka on sünnitanud su vennale Naahorile poegi:+ 21 esmasündinu Uutsi, tema venna Buusi, Kemueli (Arami isa), 22 Kesedi, Haso, Pildase, Jidlafi ja Betueli.”+ 23 Betuelile sündis Rebeka.+ Need kaheksa sünnitas Milka Aabrahami vennale Naahorile. 24 Ka Naahori liignaisele Reumale sündisid pojad: Teba, Gaham, Tahas ja Maaka.

23 Saara elas 127-aastaseks, nii palju oli tal eluaastaid.+ 2 Saara suri Kaananimaal+ Kirjat-Arbas,+ see on Hebronis.+ Aabraham leinas Saarat ja nuttis teda taga. 3 Siis Aabraham läks oma naise surnukeha juurest hettide+ juurde ja ütles neile: 4 „Ma olen teie seas võõras ja sisserändaja.+ Müüge mulle maatükk matmispaigaks, et võiksin oma surnu matta.” 5 Hetid vastasid Aabrahamile: 6 „Kuula meid, isand. Sina oled meie keskel Jumala valitud pealik.*+ Mata oma surnu meie parimasse matmispaika. Keegi meist ei keela sulle oma matmispaika.”

7 Siis Aabraham tõusis ja kummardas maa rahva, hettide+ ees 8 ning ütles neile: „Kui te olete nõus, et ma oma surnu siia matan, siis kuulake mind ja paluge Efronit, Sohari poega, 9 et ta müüks mulle Makpela koopa, mis kuulub temale ja on tema maatüki servas. Ta müügu see mulle teie juuresolekul sellise hulga hõbeda eest, mida see on väärt,+ nii et mul oleks oma matmispaik.”+

10 Hett Efron aga istus teiste hettide hulgas.* Ta vastas Aabrahamile hettide ja kõigi nende kuuldes, kes olid linnaväravas:+ 11 „Ei, mu isand! Kuula mind. Ma annan sulle maatüki ja ka koopa, mis seal on. Oma rahva poegade juuresolekul annan ma selle sinule. Mata oma surnu.” 12 Seepeale Aabraham kummardas rahva ees 13 ja ütles Efronile rahva kuuldes: „Kuula mind palun. Ma annan sulle maatüki eest hõbedas täie hinna. Võta see minu käest vastu, et võiksin oma surnu sinna matta.”

14 Efron vastas Aabrahamile: 15 „Mu isand, kuula mind. Selle maa väärtus on 400 seeklit* hõbedat, kuid mis tähtsust sel meie suhete juures on. Mata oma surnu.” 16 Aabraham kuulas Efroni ära ning kaalus Efronile niipalju hõbedat, nagu see hettide kuuldes oli maininud: 400 seeklit hõbedat kaupmeeste seas käibiva kaalu järgi.+ 17 Nii sai Efroni maatükk Mamre lähedal Makpelas — ka seal olev koobas ja kõik sealsed puud — 18 Aabrahami omandiks, mille ta ostis hettide juuresolekul, kõigi nende nähes, kes olid linnaväravas. 19 Siis mattis Aabraham oma naise Saara Makpela koopasse, mis on Mamre lähedal, see on Hebronis Kaananimaal. 20 Nõnda andsid hetid selle maatüki ning seal oleva koopa Aabrahamile matmispaigaks.+

24 Aabraham oli nüüd vana ja aastates ning Jehoova oli teda kõiges õnnistanud.+ 2 Aabraham ütles oma pere vanimale sulasele, kes kandis hoolt kõige eest, mis tal oli:+ „Pane palun käsi mu reie alla* 3 ja vannu Jehoova, taeva ja maa Jumala juures, et sa ei võta mu pojale naist kaananlaste seast, kelle keskel ma elan, + 4 vaid lähed minu maale mu sugulaste+ juurde ja võtad sealt mu pojale Iisakile naise.”

5 Sulane küsis: „Aga kui naine ei taha koos minuga siia tulla? Kas peaksin siis viima su poja tagasi sellele maale, kust sa oled tulnud?”+ 6 Aabraham vastas: „Vaata, et sa mu poega sinna ei vii!+ 7 Jehoova, taeva Jumal, kes võttis mind mu isamajast ja mu sugulaste maalt+ ning kes rääkis minuga ja vandus mulle:+ „Ma annan selle maa+ sinu järeltulijatele*”,+ tema läkitab sinu ees oma ingli,+ et saaksid sealt mu pojale naise võtta.+ 8 Kui aga naine ei taha sinuga kaasa tulla, siis sa oled vandest vaba. Kuid mu poega ei tohi sa sinna viia!” 9 Siis pani Aabrahami sulane käe oma isanda reie alla ja andis vande.+

10 Seejärel võttis sulane isanda kümme kaamelit, samuti igasuguseid kingitusi oma isandalt, ning lahkus. Ta asus teele Mesopotaamiasse Naahori linna. 11 Lõpuks jõudis ta linna lähedale ühe kaevu juurde ja lasi seal kaamelitel põlvili laskuda. Käes oli õhtune aeg, kui naised käisid vett ammutamas. 12 Sulane ütles: „Jehoova, mu isanda Aabrahami Jumal, mingu mu päev korda ja saagu mu isandale Aabrahamile osaks su truu armastus! 13 Ma seisan siin allika juures ja linnaelanike tütred tulevad välja vett ammutama. 14 Mingu nii, et noor naine, kellele ma ütlen: „Kalluta palun oma veeanumat, et võiksin juua,” ja kes vastab: „Joo ja ma joodan ka su kaameleid”, ongi see, kelle sa oled valinud oma teenijale Iisakile. Sellest ma tean, et sa oled mu isandale osutanud oma truud armastust.”

15 Ta polnud veel rääkimist lõpetanud, kui tuli Betueli+ tütar Rebeka, veeanum õlal. Betuel aga oli Aabrahami venna Naahori+ ja ta naise Milka+ poeg. 16 Neiu oli väga ilus, neitsi, veel mehest puutumata. Ta läks alla allikale, täitis veeanuma ja tuli siis üles tagasi. 17 Sulane jooksis talle vastu ja ütles: „Palun anna mulle oma anumast sõõm vett.” 18 Rebeka vastas: „Joo, mu isand.” Kohe tõstis ta anuma õlalt käe peale ja andis talle juua. 19 Olles talle juua andnud, ütles Rebeka: „Ma ammutan vett ka su kaamelitele, kuni needki on joonud.” 20 Siis tühjendas ta anuma kiiresti joogikünasse ning jooksis üha uuesti kaevule vee järele, kuni ta oli kõik tema kaamelid ära jootnud. 21 Kogu selle aja mees vaikis ja silmitses teda hämmastunult, mõeldes, kas Jehoova on lasknud ta teekonnal korda minna või mitte.

22 Kui siis kaamelid olid joonud, andis mees Rebekale kullast ninarõnga, mis kaalus pool seeklit*, ja kaks kuldkäevõru, mis kaalusid kümme seeklit*, 23 ning sõnas: „Palun ütle mulle, kelle tütar sa oled? Kas su isamajas on ruumi, et võiksime seal ööbida?” 24 Rebeka vastas: „Ma olen Naahori ja Milka poja Betueli+ tütar,”+ 25 ja lisas: „Meil on õlgi ja küllalt sööta, ka ööbimispaik on olemas.” 26 Siis laskus mees põlvili, kummardas Jehoova ees maani 27 ja ütles: „Kiidetud olgu Jehoova, mu isanda Aabrahami Jumal, kelle truu armastus ja ustavus on mu isandaga! Jehoova on juhatanud mind mu isanda vendade juurde.”

28 Neiu lahkus joostes, et jutustada sellest oma ema perele. 29 Rebekal oli vend nimega Laaban.+ Laaban jooksis mehe juurde allikale, 30 sest ta oli näinud oma õe Rebeka ninarõngast ja käevõrusid tema kätel ning kuulnud Rebekalt, mida mees oli talle rääkinud. Seepärast läkski Laaban mehele vastu: see oli veel kaamelitega allikal. 31 Laaban ütles: „Tule, sa Jehoova õnnistatu, miks sa siin väljas seisad! Ma olen maja valmis seadnud, samuti koha kaamelitele.” 32 Mees tuligi majja. Ta* rakendas kaamelid lahti, tõi neile õlgi ja sööta, ta tõi ka vett, et tema ja ta kaaslased saaksid jalgu pesta. 33 Aga kui mehele toitu pakuti, ütles see: „Ma ei söö enne, kui olen rääkinud, mis mul on öelda.” Laaban lausus: „Räägi!”

34 Siis ta ütles: „Ma olen Aabrahami sulane.+ 35 Jehoova on mu isandat rohkelt õnnistanud ning teinud ta väga rikkaks. Ta on andnud talle lambaid ja veiseid, hõbedat ja kulda, sulaseid ja teenijannasid, kaameleid ja eesleid.+ 36 Mu isanda naine Saara on veel vanas eas mu isandale poja sünnitanud+ ja mu isand annab oma pojale kõik, mis tal on.+ 37 Mu isand võttis minult vande, öeldes: „Sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütreist, kelle maal ma elan,+ 38 vaid sa pead minema mu isamajja ja mu suguvõsa+ juurde ning sealt mu pojale naise võtma.”+ 39 Kuid ma küsisin oma isandalt: „Aga kui naine ei taha minuga kaasa tulla?”+ 40 Tema vastas: „Jehoova, keda ma teenin,+ saadab sinuga oma ingli+ ja laseb su teekonnal korda minna ning sa pead võtma mu pojale naise minu suguvõsast ja mu isamajast.+ 41 Sa vabaned mulle antud vandest alles pärast seda, kui lähed mu suguvõsa juurde, aga nemad ei anna sulle teda. Sel juhul oled sa vandest vaba.”+

42 Kui ma täna allika juurde jõudsin, siis ütlesin: „Jehoova, mu isanda Aabrahami Jumal, kui sa nüüd lased mu teekonnal korda minna, siis mingu nii: 43 ma seisan allika juures, ja olgu nii, et noor naine,+ kes tuleb vett ammutama ja kellele ma ütlen: „Palun luba mul oma anumast natuke vett juua,” 44 ning kes vastab: „Joo ja ma ammutan vett ka su kaamelitele”, ongi naine, kelle Jehoova on valinud mu isanda pojale.”+

45 Ma polnud veel oma südames palvetamist lõpetanud, kui tuli Rebeka, anum õlal, ning läks alla allikale vett ammutama. Ma ütlesin talle: „Palun anna mulle juua.”+ 46 Otsekohe tõstis ta anuma õlalt ning ütles: „Joo+ ja ma joodan ka su kaameleid.” Ma jõingi ning ta jootis ka kaameleid. 47 Seejärel küsisin ma temalt: „Kelle tütar sa oled?” Ta vastas: „Naahori ja Milka poja Betueli tütar.” Siis ma panin talle ninarõnga ninna ja käevõrud käte ümber.+ 48 Ma laskusin põlvili, kummardasin Jehoova ees maani ja kiitsin Jehoovat, oma isanda Aabrahami Jumalat,+ kes juhatas mind, et saaksin võtta oma isanda pojale naiseks isanda vennatütre. 49 Nüüd aga öelge mulle, kas teie truu armastus ja ustavus on minu isandaga. Kui ei ole, öelge sedagi, et võiksin edasi otsida.”+

50 Laaban ja Betuel vastasid: „Meil pole midagi öelda, sest see asi on Jehoovalt. 51 Rebeka on sinu ees, võta ta ja mine. Ta saagu su isanda poja naiseks, nagu Jehoova on rääkinud.” 52 Kui Aabrahami sulane oli nende sõnu kuulnud, heitis ta Jehoova ette silmili maha. 53 Siis võttis sulane välja hõbe- ja kuldasjad ja riided ning andis need Rebekale, samuti andis ta kalleid kingitusi tema vennale ja emale. 54 Seejärel tema ja ta mehed sõid ja jõid koos nendega ning jäid sinna öömajale.

Kui nad hommikul tõusid, ütles sulane: „Lubage mul nüüd minna oma isanda juurde.” 55 Rebeka vend ja ema vastasid: „Jäägu neiu veel vähemalt kümneks päevaks meie juurde, siis võib ta minna.” 56 Tema aga ütles neile: „Ärge pidage mind kinni, sest Jehoova on lasknud mu teekonnal korda minna. Lubage mul minna oma isanda juurde.” 57 Nemad vastasid: „Kutsume neiu ja küsime tema enda käest.” 58 Nad kutsusidki Rebeka ja küsisid temalt: „Kas sa tahad selle mehega kaasa minna?” Tema vastas: „Tahan küll.”

59 Seejärel saatsid nad teele oma õe Rebeka+ ja tema amme*+ ning Aabrahami sulase ja tema mehed. 60 Nad õnnistasid Rebekat ja ütlesid talle: „Õeke, tulgu sinust kümneid ja kümneid tuhandeid* ning sinu järeltulijad vallutagu oma vihameeste väravad*!”+ 61 Pärast seda istusid Rebeka ja tema teenijannad kaamelite selga ning järgnesid sulasele. Sulane võttis Rebeka kaasa ja lahkus.

62 Iisak elas Negevimaal.+ Kord, kui ta tuli Beer-Lahhai-Roi+ poolt, 63 olles õhtu hakul jalutamas ja mõtisklemas,+ nägi ta kaameleid tulemas. 64 Kui Rebeka Iisakit märkas, tuli ta kärmelt kaameli seljast maha 65 ja küsis sulaselt: „Kes on see mees, kes meile vastu kõnnib?” Sulane vastas: „See on mu isand.” Siis võttis Rebeka loori ja kattis end. 66 Sulane jutustas nüüd Iisakile kõigest, mis ta oli teinud. 67 Pärast seda viis Iisak Rebeka oma ema Saara telki.+ Nii võttis ta Rebeka endale naiseks. Iisak hakkas teda armastama+ ja leidis oma ema kaotuse järel lohutust.+

25 Aabraham võttis taas naise, nimega Ketuura. 2 Naine sünnitas talle Simrani, Joksani, Medani, Midjani,+ Jisbaki ja Suuahi.+

3 Joksanile sündisid Seeba ja Dedan.

Dedani pojad olid Assuurim, Letuusim ja Leummim.*

4 Midjani pojad olid Eefa, Eefer, Hanok, Abiida ja Eldaa.

Need kõik olid Ketuura järeltulijad.

5 Aabraham andis kõik, mis tal oli, Iisakile,+ 6 aga oma liignaiste poegadele jagas Aabraham kingitusi. Veel oma eluajal saatis ta nad oma poja Iisaki juurest ära+ ida poole, idamaale. 7 Aabraham elas 175-aastaseks. 8 Siis tegi Aabraham viimse hingetõmbe ja suri heas vanuses, eaka ja rahulolevana, ning läks puhkama oma rahva juurde. 9 Tema pojad Iisak ja Ismael matsid ta Makpela koopasse hett Sohari poja Efroni maatükile Mamre lähedal,+ 10 maatükile, mille Aabraham oli ostnud hettidelt. Sinna maeti Aabraham ja tema naine Saara.+ 11 Ka pärast Aabrahami surma saatis tema poega Iisakit Jumala õnnistus.+ Iisak elas Beer-Lahhai-Roi+ lähedal.

12 Need on Aabrahami poja Ismaeli+ järeltulijad, Ismaeli, kelle egiptlanna Haagar,+ Saara teenija, Aabrahamile sünnitas.

13 Need on Ismaeli poegade nimed nende suguvõsade järgi: Nebajot,+ Ismaeli esmasündinu, Keedar,+ Adbeel, Mibsam,+ 14 Misma, Duuma, Massa, 15 Hadad, Teema, Jetuur, Naafis ja Keedma. 16 Need on Ismaeli pojad ja nende nimed nende asulate ja laagripaikade järgi, kaksteist pealikut nende hõimude järgi.+ 17 Ismael elas 137-aastaseks. Siis tegi ta viimse hingetõmbe ja suri ning läks puhkama oma rahva juurde. 18 Tema poegade elupaigad ulatusid Havilast+ Suuri+ lähedalt, mis on Egiptuse kõrval, kuni Assüüriani. Nad elasid oma vendade lähedal.*+

19 Need on Aabrahami poja Iisaki+ järeltulijad.

Aabrahamile sündis Iisak. 20 Iisak oli 40-aastane, kui ta võttis naiseks Rebeka, kes oli Paddan-Aramist* pärit aramealase Betueli tütar,+ aramealase Laabani õde. 21 Iisak anus Jehoovat lakkamata oma naise pärast, kuna see oli viljatu. Jehoova vastaski tema anumisele ja ta naine Rebeka jäi lapseootele. 22 Aga pojad hakkasid tema sees tõuklema+ ja ta ütles: „Kui ma pean niimoodi kannatama, siis milleks üldse elada!” Ta küsis selle kohta Jehoovalt 23 ja Jehoova ütles talle: „Sinu üsas+ on kaks rahvast ja kaks rahvast eralduvad sinust.+ Üks rahvas on teisest tugevam+ ning vanem teenib nooremat.”+

24 Kui tal sünnitamise aeg kätte jõudis, olidki tema üsas kaksikud. 25 Esimene, kes välja tuli, oli üleni punane ja otsekui karvase rüüga kaetud,+ seepärast pandi talle nimeks Eesav*.+ 26 Seejärel tuli välja tema vend, kelle käsi hoidis kinni Eesavi kannast,+ ning talle pandi nimeks Jaakob*.+ Iisak oli 60-aastane, kui ta naine nad ilmale tõi.

27 Kui poisid suuremaks kasvasid, sai Eesavist osav kütt,+ kellele meeldis ringi uidata ja jahti pidada. Jaakob aga oli laitmatu mees, kes elas telkides.+ 28 Iisak armastas Eesavit, sest see tõi talle jahisaaki, aga Rebeka armastas Jaakobit.+ 29 Kord keetis Jaakob hautist, kui Eesav kurnatuna jahimaadelt tuli. 30 Eesav palus Jaakobit: „Anna mulle kiiresti seda punast, seda punast, mis sul seal on, ma olen täiesti läbi*!” Seepärast hakati teda kutsuma nimega Edom*.+ 31 Jaakob aga ütles: „Müü mulle enne oma esmasünniõigus.”+ 32 Eesav lausus: „Ma heidan ju kohe hinge, mis kasu on mul esmasünniõigusest!” 33 Jaakob ütles: „Kõigepealt vannu mulle.” Eesav vanduski Jaakobile ja müüs talle oma esmasünniõiguse.+ 34 Siis andis Jaakob Eesavile leiba ja läätsehautist ning too sõi ja jõi. Seejärel Eesav tõusis ja lahkus. Nii põlgas Eesav ära oma esmasünniõiguse.

26 Maale tuli aga näljahäda, nagu oli olnud ka Aabrahami päevil.+ Seepärast läks Iisak vilistite kuninga Abimeleki juurde Gerarisse. 2 Siis ilmutas Jehoova end Iisakile ja ütles: „Ära mine alla Egiptusse, vaid ela sellel maal, kuhu ma sind juhatan. 3 Ela võõrana sel maal+ ning mina olen sinuga ja õnnistan sind, sest kõik need maad annan ma sinule ja su järeltulijatele+ ning ma viin täide tõotuse, mille ma andsin su isale Aabrahamile, vandudes:+ 4 „Ma annan sulle nii palju järeltulijaid nagu tähti taevas+ ning kõik need maad annan ma neile,+ ja su järeltulijate kaudu saavad õnnistused osaks kõigile maailma rahvastele*”,+ 5 sest Aabraham võttis kuulda mu häält ning täitis mu nõudeid, käske, määrusi ja seadusi.”+ 6 Ja Iisak jäi elama Gerarisse.+

7 Kui selle paiga mehed Iisakilt ta naise kohta küsisid, ütles ta: „Ta on mu õde.”+ Iisak kartis öelda, et Rebeka on tema naine, sest ta arvas, et selle paiga mehed võivad ta Rebeka pärast tappa — oli ju naine väga kaunis.+ 8 Kord kui vilistite kuningas Abimelek aknast välja vaatas, nägi ta Iisakit oma naise Rebekaga õrnutsemas.+ 9 Sedamaid kutsus Abimelek Iisaki ja ütles: „Ta on ju hoopis su naine! Miks sa ütlesid, et ta on su õde?” Iisak vastas: „Ma ütlesin nii, sest ma kartsin, et mind tapetakse tema pärast.”+ 10 Abimelek aga jätkas: „Mis sa oled meile teinud!+ Rahva seast oleks ju võinud keegi sinu naisega magada ja meie oleksime sinu pärast süüdi jäänud!”+ 11 Siis andis Abimelek kogu rahvale käsu: „Kes puudutab seda meest ja tema naist, peab surema!”

12 Iisak külvas sellel maal seemet ning lõikas sel aastal sada korda rohkem, kui oli külvanud, sest Jehoova õnnistas teda.+ 13 Iisak sai jõukaks ja ta varandus üha kasvas, ta sai väga rikkaks. 14 Ta soetas endale lamba- ja veisekarju ning suure hulga sulaseid,+ nii et vilistid hakkasid teda kadestama.

15 Niisiis ajasid vilistid kinni kõik kaevud, mis tema isa sulased olid tema isa Aabrahami päevil kaevanud.+ 16 Abimelek ütles Iisakile: „Mine meie juurest ära, sest sa oled saanud meist palju vägevamaks.” 17 Iisak lahkuski sealt ja lõi laagri üles Gerari+ vadis ning jäi sinna elama. 18 Iisak kaevas lahti oma isa Aabrahami päevil kaevatud kaevud, mille vilistid olid pärast Aabrahami surma kinni ajanud,+ ning nimetas neid samade nimedega, mis tema isa oli neile pannud.+

19 Kui Iisaki sulased vadis kaevasid, leidsid nad ühe puhta veega kaevu. 20 Gerari karjased aga hakkasid Iisaki karjastega tülitsema, öeldes: „See on meie vesi!” Iisak pani seepeale kaevule nimeks Eesek*, sest nad olid temaga tülitsenud. 21 Siis asusid nad kaevama teist kaevu, kuid ka selle pärast tekkis tüli ning Iisak pani sellele nimeks Sitna*. 22 Hiljem liikus ta edasi ja kaevas veel ühe kaevu, aga selle pärast nad ei tülitsenud. Ta pani sellele nimeks Rehobot* ja ütles: „Nüüd on Jehoova andnud meile avarust ja teinud meid sel maal viljakaks.”+

23 Sealt läks ta üles Beer-Sebasse+ 24 ning Jehoova ilmutas end talle sel ööl ja ütles: „Ma olen sinu isa Aabrahami Jumal.+ Ära karda,+ sest mina olen sinuga ja õnnistan sind ning annan sulle palju järeltulijaid oma teenija Aabrahami pärast.”+ 25 Iisak ehitas sinna altari ja ülistas Jehoova nime.+ Ta pani sinna oma telgi üles+ ja tema sulased kaevasid sinna kaevu.

26 Mõne aja pärast tuli Gerarist tema juurde Abimelek koos oma nõuniku Ahusati ja väeülema Piikoliga.+ 27 Iisak ütles neile: „Miks te minu juurde tulite? Te ju vihkasite mind ja saatsite mu enda juurest minema.” 28 Nemad aga vastasid: „Me oleme selgesti näinud, et Jehoova on sinuga.+ Seepärast me otsustasime sulle öelda: „Sidugu meid vanne ja teeme omavahel lepingu,+ 29 et sa ei tee meile midagi halba, nii nagu meie pole sulle teinud: me saatsime sind rahuga ära ja tegime sulle üksnes head. Sina oled ju Jehoova õnnistatu.”” 30 Siis korraldas Iisak neile pidusöögi ning nad sõid ja jõid. 31 Järgmisel hommikul tõusid nad varakult ja andsid üksteisele vande.+ Pärast seda saatis Iisak nad ära ja nad lahkusid tema juurest rahuga.

32 Selsamal päeval tulid Iisaki sulased ja teatasid talle kaevust, mille nad olid kaevanud,+ öeldes: „Me leidsime vett!” 33 Iisak pani sellele nimeks Siba*. Seepärast on linna nimeks tänase päevani Beer-Seba*.+

34 Kui Eesav oli 40-aastane, võttis ta naiseks hett Beeri tütre Juuditi ja hett Eeloni tütre Baasmati.+ 35 Aga need olid Iisakile ja Rebekale meelehärmiks.+

27 Kui Iisak oli juba vana ja ta silmad olid viletsaks jäänud, kutsus ta oma vanema poja Eesavi+ enda juurde ja ütles: „Mu poeg!” See vastas: „Siin ma olen!” 2 Iisak jätkas: „Ma olen vanaks jäänud ega tea, palju mul veel elupäevi on. 3 Palun võta oma jahirelvad, oma nooletupp ja vibu, ning mine küti mulle mõni uluk.+ 4 Siis valmista mu lemmikrooga ja too see mulle, et ma saaksin sind õnnistada, enne kui suren.”

5 Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Kui siis Eesav läks küttima, et jahisaaki tuua,+ 6 ütles Rebeka oma pojale Jaakobile:+ „Ma kuulsin nüüdsama, kuidas su isa rääkis su venna Eesaviga ja ütles talle: 7 „Too jahisaaki ja valmista sellest maitsev roog ning anna mulle seda süüa, et saaksin sind enne oma surma Jehoova ees õnnistada.”+ 8 Aga nüüd, mu poeg, kuula hoolega ja tee nii, nagu ma sulle ütlen.+ 9 Mine palun karja juurde ja too mulle sealt kaks parimat kitsetalle, et võiksin valmistada neist su isale ta lemmikroa. 10 Vii see oma isale ja paku seda talle, et ta sind enne oma surma õnnistaks.”

11 Jaakob aga ütles oma emale Rebekale: „Mu vend Eesav on karvane,+ kuid minu nahk on sile. 12 Mis saab siis, kui isa mind käega katsub?+ Ta arvaks, et ma narrin teda, ja õnnistuse asemel tooksin ma enda peale hoopis needuse.” 13 Ta ema vastas: „Mu poeg, tulgu see needus minu peale. Tee nii, nagu ma ütlen, ja mine too mulle talled.”+ 14 Jaakob läkski ja tõi talled oma emale. Siis ta ema valmistas maitsva roa, ta isa lemmikroa. 15 Seejärel võttis Rebeka oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis tal kodus olid, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.+ 16 Samuti kattis ta tema käed ja sileda kaelaosa kitsetalle nahkadega.+ 17 Siis andis ta endavalmistatud maitsva roa ja leiva oma poja Jaakobi kätte.+

18 Jaakob läks oma isa juurde ja ütles: „Mu isa!” ning see vastas: „Jah, ma kuulen sind. Kumb sa oled, mu poeg?” 19 Jaakob ütles isale: „Ma olen su esmasündinu Eesav.+ Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse palun istuma ja söö mu jahisaaki, et saaksid mind õnnistada.”+ 20 Iisak küsis oma pojalt: „Kuidas sa selle nii kiiresti leidsid, mu poeg?” See vastas: „Sinu Jumal Jehoova saatis selle mulle ette.” 21 Siis ütles Iisak Jaakobile: „Tule palun lähemale, mu poeg, et võiksin sind käega katsuda ja saaksin teada, kas sa ikka oled mu poeg Eesav.”+ 22 Jaakob tuligi oma isale Iisakile lähemale ja see katsus teda käega ning ütles: „Hääl on küll Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi omad.”+ 23 Iisak ei tundnud teda ära, sest Jaakobi käed olid karvased nagu tema venna Eesavi käed. Seepärast õnnistas Iisak Jaakobit.+

24 Siis Iisak küsis: „Kas sa tõesti oled mu poeg Eesav?” Tema vastas: „Olen.” 25 Iisak ütles: „Mu poeg, anna ma söön nüüd seda jahisaaki, seejärel ma õnnistan sind.” Jaakob ulataski selle temale ja ta sõi, ning Jaakob andis talle ka veini juua. 26 Siis ütles ta isa Iisak: „Mu poeg, tule palun lähemale ja suudle mind.”+ 27 Jaakob tuli lähemale ja andis isale suud, nii et see võis tunda tema riiete lõhna.+ Seejärel Iisak õnnistas Jaakobit ja ütles:

„Mu poja lõhn on otsekui Jehoova õnnistatud väljade lõhn. 28 Andku Jumal sulle taevakastet+ ja rammusat maad+ ning külluslikult vilja ja värsket veini.+ 29 Rahvad teenigu sind ja hõimud kummardagu sinu ees. Ole oma vendade isand ja su ema pojad kummardagu sinu ees.+ Neetud olgu igaüks, kes sind neab, ja õnnistatud olgu igaüks, kes sind õnnistab!”+

30 Kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja Jaakob oli just jõudnud oma isa Iisaki juurest ära minna, tuli jahilt tagasi tema vend Eesav.+ 31 Ka tema valmistas maitsva roa, tõi selle oma isale ja ütles talle: „Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et võiksid mind õnnistada.” 32 Seepeale ta isa Iisak küsis: „Kes sa oled?” Tema vastas: „Ma olen su poeg, su esmasündinu Eesav.”+ 33 Siis hakkas Iisak tugevalt värisema ja ütles: „Kes oli siis see, kes küttis jahilooma ja selle minule tõi? Ma just sõin seda, enne kui sa tulid, ning ma õnnistasin teda — ja õnnistatuks ta jääb!”

34 Eesav hakkas oma isa sõnade peale valjult ja kibedalt halama ning ütles isale: „Õnnista ometi ka mind, mu isa!”+ 35 Tema aga vastas: „Su vend tuli siia, et petta välja õnnistus, mis oli mõeldud sinule.” 36 Seepeale Eesav ütles: „Eks ole ta nimi õigusega Jaakob*, on ta mind ju kaks korda kõrvale tõrjunud!+ Ta võttis mu esmasünniõiguse+ ja nüüd on ta võtnud ka mu õnnistuse!”+ Ja ta küsis: „Kas sul minu jaoks ei olegi õnnistust varuks?” 37 Kuid Iisak vastas Eesavile: „Ma olen pannud tema sinu isandaks+ ja kõik ta vennad olen ma andnud talle sulasteks, samuti olen ma varustanud teda vilja ning värske veiniga.+ Mida on mul veel sulle anda, mu poeg?”

38 Eesav anus isa: „Mu isa, kas sul on vaid üks õnnistus? Õnnista ometi ka mind, mu isa!” Ja Eesav puhkes valjult nutma.+ 39 Seepeale ta isa Iisak vastas:

„Su elukoht on eemal rammusast maast ning taevakastest.+ 40 Sa elad oma mõõga toel+ ja teenid oma venda.+ Aga kui sinus tõstab pead mässumeel, rebid sa tema ikke oma kaelast.”+

41 Eesav aga kandis Jaakobi peale vimma selle õnnistuse pärast, mille too oli isalt saanud,+ ning ta mõtles oma südames: „Mu isa leinamise päevad on lähedal.+ Seejärel ma tapan oma venna Jaakobi.” 42 Kui Rebekale tema vanema poja Eesavi sõnad teada anti, lasi ta kohe kutsuda oma noorema poja Jaakobi ning ütles talle: „Su vend Eesav haub plaani sind kättemaksuks tappa*. 43 Mu poeg, tee nüüd nii, nagu ma ütlen: põgene Haaranisse mu venna Laabani juurde.+ 44 Ela mõnda aega tema juures, kuni su venna raev raugeb 45 ja tema viha sinu vastu vaibub ning ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt tagasi tuua. Miks peaksin samal päeval kaotama teid mõlemaid?”

46 Pärast seda kurtis Rebeka Iisakile: „Ma olen elust tüdinud hetitaride pärast.+ Kui ka Jaakob peaks võtma naiseks hetitari, nagu on need maa tütred, mis elu mul siis on!”+

28 Niisiis kutsus Iisak Jaakobi, õnnistas teda ning andis talle käsu: „Sa ei tohi võtta endale naist kaananlaste tütreist!+ 2 Mine Paddan-Aramisse oma emaisa Betueli majja ning võta sealt endale naine oma ema venna Laabani tütreist.+ 3 Kõikvõimas Jumal õnnistab sind ja teeb sind viljakaks, ta annab sulle palju järeltulijaid ning sinust tuleb suur rahvas.+ 4 Ta annab sinule ja su järglastele Aabrahami õnnistuse,+ et sa võtaksid oma valdusse maa, kus sa võõrana elad ja mille Jumal on andnud Aabrahamile.”+

5 Nii saatis Iisak Jaakobi ära ja see läks Paddan-Aramisse aramealase Betueli poja Laabani juurde,+ kes oli Jaakobi ja Eesavi ema Rebeka vend.+

6 Eesav nägi, et Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja saatnud ta Paddan-Aramisse, et ta sealt endale naise võtaks, ning oli teda õnnistades andnud talle käsu: „Ära võta endale naist kaananlaste tütreist!”+ 7 Jaakob oligi oma isale ja emale kuuletunud ning läinud Paddan-Aramisse.+ 8 Siis mõistis Eesav, et kaananlaste tütred on ta isale Iisakile vastumeelt,+ 9 ja nii läks Eesav ismaeliitide juurde ja võttis endale naiseks Mahalati, Aabrahami poja Ismaeli tütre, Nebajoti õe, lisaks neile naistele, kes tal juba olid.+

10 Jaakob lahkus Beer-Sebast ja suundus Haarani poole.+ 11 Mõne aja pärast jõudis ta ühte paika ja valmistus seal ööbima, sest päike oli loojunud. Ta võttis sealt paigast ühe kivi, pani endale pea alla ja heitis magama.+ 12 Ta nägi unes, et maa peal oli trepp*, mille ots ulatus taevasse ning mida mööda käisid üles-alla Jumala inglid.+ 13 Selle kohal oli Jehoova, kes ütles:

„Mina olen Jehoova, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal.+ Maa, mille peal sa lamad, annan ma sinule ja su järeltulijatele.+ 14 Sa saad nii palju järeltulijaid, nagu on mullapõrmu kübemeid,+ ning sa levid lääne ja ida, põhja ja lõuna poole ning sinu ja su järeltulijate kaudu saavad õnnistused osaks kõigile suguvõsadele* maa peal.+ 15 Mina olen sinuga ja kaitsen sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning ma toon sind tagasi sellele maale.+ Ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen tõotanud.”+

16 Siis ärkas Jaakob unest ja ütles: „Jehoova on tõesti selles paigas, aga mina ei teadnudki seda!” 17 Ta hakkas kartma ja lausus: „Milline aukartustäratav paik! See ei saa olla midagi muud kui Jumala koda+ ja taeva värav!”+ 18 Jaakob tõusis hommikul vara, võttis kivi, mis oli olnud ta pea all, pani selle sambana seisma ja valas selle peale õli.+ 19 Ta pani sellele paigale nimeks Peetel*, enne aga oli selle linna nimi olnud Luus.+

20 Jaakob andis tõotuse: „Kui Jumal on minuga ka edaspidi ja kaitseb mind mu teekonnal, annab mulle leiba süüa ja riided selga, 21 ning kui ma pöördun rahus tagasi oma isamajja, siis on Jehoova tõesti näidanud, et ta on minu Jumal. 22 Aga sellest kivist, mille ma olen sambaks pannud, saab Jumala koda,+ ja ma annan sulle, mu Jumal, kümnendiku kõigest, mis sa mulle annad.”

29 Pärast seda jätkas Jaakob oma teekonda ja rändas edasi maale, kus elasid idamaalased. 2 Ta nägi väljal kaevu ja kolme lambakarja selle juures lebamas, sest sellest kaevust joodeti tavaliselt karju. Kaevu suul oli suur kivi. 3 Kui kõik karjad olid sinna kogutud, veeretati kivi kaevu suult ära ja joodeti karju. Seejärel pandi kivi kaevu suule tagasi.

4 Jaakob küsis karjastelt: „Mu vennad, kust te olete?” Need vastasid: „Me oleme Haaranist.”+ 5 Ta päris edasi: „Kas te tunnete Laabanit,+ Naahori+ pojapoega?” Need vastasid: „Tunneme küll.” 6 Seejärel ta küsis neilt: „Kas tema käsi käib hästi?” Nemad ütlesid: „Jah, hästi! Näe, sealt tuleb tema tütar Raahel+ koos lammastega!” 7 Jaakob ütles: „On ju alles keskpäev. Pole veel aeg karju kokku ajada. Jootke lambaid ja siis minge söötke neid.” 8 Karjased vastasid: „Me ei või seda teha enne, kui kõik karjad on koos ja kivi kaevu suult ära veeretatakse. Siis me joodame lambaid.”

9 Kui ta alles nendega rääkis, tuli Raahel oma isa lammastega, sest ta hoidis lambaid. 10 Kui Jaakob nägi Raahelit, oma ema venna Laabani tütart, ja Laabani lambaid, astus Jaakob kohe ligi, veeretas kaevu suult kivi ära ning jootis oma ema venna Laabani lambaid. 11 Siis Jaakob andis Raahelile suud ja puhkes valjusti nutma. 12 Jaakob ütles Raahelile, et ta on tema isa õepoeg, Rebeka poeg. Raahel jooksis kohe sellest oma isale rääkima.

13 Niipea kui Laaban+ kuulis oma õepojast Jaakobist, ruttas ta temale vastu. Ta embas teda ja andis talle suud ning tõi ta oma majja. Siis Jaakob jutustas Laabanile kõigest juhtunust. 14 Laaban ütles talle: „Sa oled tõepoolest minuga üks luu ja liha!” Nii jäi Jaakob tema juurde terveks kuuks.

15 Seejärel ütles Laaban Jaakobile: „Kas sa peaksid mind seepärast tasuta teenima, et oled mu sugulane?+ Ütle mulle, mida sa palgaks tahad.”+ 16 Laabanil oli aga kaks tütart. Vanema nimi oli Lea ja noorema nimi Raahel.+ 17 Lea silmades puudus sära, Raahel aga oli väga veetlev ja kaunis. 18 Jaakob oli Raahelisse armunud ja ta ütles: „Ma olen valmis sind seitse aastat teenima su noorema tütre Raaheli pärast.”+ 19 Laaban vastas: „Ma annan ta pigem sulle kui mõnele teisele mehele. Jää minu juurde elama.” 20 Ja Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat,+ kuid need olid tema silmis nagu mõned päevad, sest ta armastas teda.

21 Siis ütles Jaakob Laabanile: „Anna mulle mu naine, sest mu päevad on täis saanud, ja luba mul tema juurde heita.” 22 Laaban kutsus kokku kõik selle paiga mehed ja korraldas pidusöögi. 23 Õhtul aga võttis ta oma tütre Lea ja viis selle Jaakobi juurde, et Jaakob tema juurde heidaks. 24 Ja Laaban andis oma teenija Silpa oma tütrele Leale teenijaks.+ 25 Hommikul nägi Jaakob, et tema kõrval on hoopis Lea, ning ta ütles Laabanile: „Mis sa oled mulle teinud! Kas ma ei teeninud sind mitte Raaheli pärast? Miks sa mind petsid?”+ 26 Laaban vastas: „Meil pole siin kombeks anda noorem enne vanemat. 27 Pea sellega pulmanädal ära, siis antakse sulle ka teine naine, kui sa mind veel seitse aastat teenid.”+ 28 Jaakob tegigi nii ja pidas selle naisega pulmanädala lõpuni. Seejärel andis Laaban temale naiseks oma tütre Raaheli. 29 Ja Laaban andis oma teenija Billa+ oma tütrele Raahelile teenijaks.+

30 Siis heitis Jaakob Raaheli juurde. Ta armastas Raahelit enam kui Lead ning teenis Laabani juures veel seitse aastat.+ 31 Kui Jehoova nägi, et Lead ei armastatud*, lasi ta temal lapseootele jääda,+ kuid Raahel oli viljatu.+ 32 Nii jäi Lea lapseootele, sünnitas poja ja pani talle nimeks Ruuben*,+ sest ta ütles: „Jehoova on näinud mu vaeva.+ Nüüd hakkab mu mees mind armastama.” 33 Ta jäi taas lapseootele, sünnitas poja ja ütles: „Jehoova on kuulnud, et mind ei armastata, ja nii andis ta mulle ka selle.” Ja ta pani temale nimeks Siimeon*.+ 34 Lea jäi uuesti lapseootele, sünnitas poja ja ütles: „Nüüd hakkab mu mees minu poole hoidma, sest ma olen sünnitanud talle kolm poega.” Seepärast sai poiss nimeks Leevi*.+ 35 Lea jäi veel kord lapseootele, sünnitas poja ja ütles: „Nüüd ma ülistan Jehoovat.” Seepärast pani ta temale nimeks Juuda*.+ Pärast seda lakkas ta sünnitamast.

30 Kui Raahel nägi, et tema ei sünnitanud Jaakobile lapsi, sai ta oma õe peale kadedaks ja ütles Jaakobile: „Anna mulle lapsi, muidu ma suren!” 2 Siis Jaakob vihastus Raaheli peale ja ütles: „Kas mina olen Jumal, kes on takistanud sul lapsi saada!” 3 Raahel ütles seepeale: „Siin on mu orjatar Billa.+ Heida tema juurde, et ta tooks mulle lapsi ilmale ja minagi saaksin tema kaudu endale järglasi.” 4 Raahel andiski oma teenija Billa Jaakobile naiseks ja too heitis tema juurde.+ 5 Billa jäi lapseootele ja sünnitas Jaakobile poja. 6 Siis ütles Raahel: „Jumal on olnud mulle kohtumõistjaks ning on võtnud kuulda mu häält ja andnud mulle poja.” Seepärast pani ta temale nimeks Daan*.+ 7 Billa, Raaheli teenija, jäi taas lapseootele ja sünnitas Jaakobile teise poja. 8 Raahel ütles: „Ma olen oma õega kõva võitlust pidanud ja sellest võitjana välja tulnud,” ja ta pani lapsele nimeks Naftali*.+

9 Kui Lea nägi, et ta enam ei sünnita, andis ta oma teenija Silpa Jaakobile naiseks.+ 10 Ja Lea teenija Silpa sünnitas Jaakobile poja. 11 Siis ütles Lea: „Milline õnn!” ja pani pojale nimeks Gaad*.+ 12 Seejärel sünnitas Lea teenija Silpa Jaakobile teise poja. 13 Siis Lea ütles: „Küll ma olen õnnelik! Naised nimetavad mind kindlasti õnnelikuks,”+ ja ta pani temale nimeks Aaser*.+

14 Kord nisulõikuse päevil käis Ruuben+ jalutamas ja leidis väljalt alraunimarju ning viis need oma emale Leale. Siis ütles Raahel Leale: „Palun anna mulle oma poja alraunimarju*.” 15 Lea kostis: „Kas sellest on veel vähe, et sa võtsid mu mehe?+ Nüüd tahad sa veel võtta ka mu poja alraunimarjad!” Raahel ütles: „Olgu, vastutasuks su poja alraunimarjade eest magagu ta täna öösel sinuga.”

16 Kui Jaakob õhtul karjamaalt tuli, läks Lea talle vastu ja ütles: „Täna pead sa minu juurde heitma, sest ma olen oma poja alraunimarjade eest su endale kaubelnud.” Jaakob magaski sel ööl temaga. 17 Jumal kuulis Lead ja vastas talle ning Lea jäi lapseootele ja sünnitas Jaakobile viienda poja. 18 Siis Lea ütles: „Jumal on mulle tasunud, sest ma andsin oma teenija oma mehele,” ja ta pani lapsele nimeks Issaskar*.+ 19 Lea jäi taas lapseootele ning sünnitas Jaakobile kuuenda poja.+ 20 Siis Lea ütles: „Jumal on teinud mulle ilusa kingituse. Nüüd viimaks hakkab mu mees mind sallima,+ sest ma olen sünnitanud talle kuus poega,”+ ja ta pani temale nimeks Sebulon*.+ 21 Hiljem sünnitas ta tütre ja pani talle nimeks Diina.+

22 Jumal aga ei unustanud Raahelit, vaid kuulis teda ja vastas temale, lastes tal lapseootele jääda.+ 23 Raahel jäi lapseootele, sünnitas poja ja ütles: „Jumal on võtnud ära mu häbi.”+ 24 Ja Raahel pani pojale nimeks Joosep*,+ öeldes: „Jehoova on lisanud mulle veel ühe poja.”

25 Kohe pärast seda, kui Raahel oli sünnitanud Joosepi, ütles Jaakob Laabanile: „Saada mind ära, et võiksin minna oma maale, oma kodupaika.+ 26 Anna mulle mu naised ja lapsed, kelle pärast ma olen sind teeninud, et võiksin minna. Sa tead ju hästi, kui ustavalt ma olen sind teeninud.”+ 27 Laaban vastas: „Kui sa minust hoolid ... Kõik märgid näitavad, et Jehoova õnnistab mind sinu pärast,” 28 ja lisas: „Nimeta mulle oma palk ja ma annan selle sulle.”+ 29 Jaakob vastas: „Sa tead, kuidas ma olen sind teeninud ja kuidas su karjal on minu käe all läinud.+ 30 Enne minu tulekut oli su kari väike, kuid nüüd on see kasvanud ja saanud rohkearvuliseks, ning sellest ajast peale, kui ma tulin, on Jehoova sind õnnistanud. Aga millal ma saan teha midagi oma pere heaks?”+

31 Siis Laaban küsis: „Mida ma peaksin sulle andma?” Jaakob vastas: „Sa ei pea mulle midagi andma. Ma karjatan edasi su karja ja valvan seda, kui sa vaid lubad mulle üht.+ 32 Käime täna läbi kogu su karja. Eralda sellest kõik tähnilised ja kirjud lambad, kõik tumepruunid noored jäärad ning kõik kirjud ja tähnilised kitsed. Nüüdsest alates saagu sellised mulle palgaks.+ 33 Kui sa tuled millalgi mu palka üle vaatama, siis kostku minu ausus minu eest. Kui aga mu juurest peaks leitama mõni kits, mis pole tähniline ega kirju, või noor jäär, mis pole tumepruun, siis loetagu see varastatuks.”

34 Seepeale Laaban ütles: „Hästi! Olgu nii, nagu sa ütled.”+ 35 Siis eraldas Laaban sel päeval teistest vöödilised ja kirjud sikud ning kõik tähnilised ja kirjud kitsed — kõik, kellel oli midagi valget — ja kõik tumepruunid noored jäärad ning andis need oma poegade hoolde. 36 Pärast seda jättis ta enda ja Jaakobi vahele kolme päeva teekonna. Jaakob aga karjatas Laabani ülejäänud karju.

37 Siis võttis Jaakob tooreid stüüraksi-, mandli- ja plaatanipuust keppe ning kooris neile valgeid laike, paljastades keppide valge puidu. 38 Ta pani kooritud kepid karja ette rennidesse, mis olid joogikünadeks ja millest loomad tulid jooma, et nad hakkaksid joomas olles nende ees paarituma.

39 Karjad hakkasidki keppide ees paarituma ning neile sündisid vöödilised, tähnilised ja kirjud järglased. 40 Jaakob pani noored jäärad eraldi ning pööras Laabani karja loomad vöödiliste ja kõigi tumepruunide poole. Siis eraldas ta oma karjad, et need ei seguneks Laabani karjadega. 41 Iga kord, kui tugevad loomad hakkasid paarituma, pani Jaakob kepid rennidesse loomade silme ette, et nad paarituksid keppide juures. 42 Aga nõrkade loomade ette ta keppe ei pannud. Seega said nõrgad loomad alati Laabanile, kuid tugevad Jaakobile.+

43 Jaakob sai väga rikkaks. Ta soetas endale suured karjad ning sulaseid ja teenijannasid, kaameleid ja eesleid.+

31 Mõne aja pärast kuulis Jaakob Laabani poegi rääkivat: „Jaakob on võtnud ära kõik, mis kuulus meie isale. Meie isa omandist on ta kogu selle rikkuse kokku ajanud.”+ 2 Kui siis Jaakob Laabanile otsa vaatas, nägi ta, et Laabani suhtumine temasse pole enam endine.+ 3 Viimaks ütles Jehoova Jaakobile: „Mine tagasi oma isade maale ja oma sugulaste juurde.+ Mina olen sinuga!” 4 Siis lasi Jaakob Raaheli ja Lea oma karja juurde kutsuda 5 ning ütles neile:

„Ma näen, et teie isa suhtumine minusse on muutunud,+ kuid mu isa Jumal on olnud minuga.+ 6 Te ju teate, et ma olen teeninud teie isa kõigest jõust.+ 7 Teie isa on püüdnud mind tüssata ja muutnud mu palka kümme korda, kuid Jumal pole lasknud tal mulle kahju teha. 8 Kui ta ütles: „Sinu palgaks saagu tähnilised”, siis sünnitas kogu kari tähnilisi, aga kui ta ütles: „Sinu palgaks saagu vöödilised”, siis sünnitas kogu kari vöödilisi.+ 9 Nii võttis Jumal teie isa karja temalt ära ja andis mulle. 10 Kord, kui karjal oli innaaeg, nägin ma unes, et kitsedega paarituvad vöödilised, tähnilised ja laigulised sikud.+ 11 Siis ütles Jumala ingel mulle unenäos: „Jaakob!”, mille peale ma vastasin: „Siin ma olen!” 12 Ta* jätkas: „Tõsta palun oma silmad ja vaata: kõik sikud, kes kitsedega paarituvad, on vöödilised, tähnilised ja laigulised, sest ma olen näinud kõike, mida Laaban sulle teeb.+ 13 Mina olen tõeline Jumal, kes ilmutas end sulle Peetelis,+ kus sa võidsid samba ja kus sa andsid mulle tõotuse.+ Tõuse nüüd, lahku sellelt maalt ja mine tagasi oma sünnimaale.””+

14 Seepeale vastasid Raahel ja Lea: „Kas meil on veel üldse mingit pärandiosa meie isamajas? 15 Eks suhtu ta meisse nagu võõramaalastesse. Ta ju müüs meid maha ja on elanud meie eest saadud rahast.+ 16 Kogu rikkus, mille Jumal on meie isalt ära võtnud, kuulub meile ja meie lastele.+ Seepärast tee nüüd kõik nii, nagu Jumal on käskinud sul teha!”+

17 Siis Jaakob tõusis, pani oma lapsed ja naised kaamelite selga+ 18 ning võttis kaasa kogu oma vara ja karja, mille ta oli soetanud,+ kõik Paddan-Aramis soetatud kariloomad, ja asus teele oma isa Iisaki juurde Kaananimaale.+

19 Aga Laaban oli sel ajal oma lambaid pügamas ja Raahel varastas ära teeravikujud*,+ mis kuulusid ta isale.+ 20 Jaakob kavaldas aramealase Laabani üle, jättes talle ütlemata, et kavatseb lahkuda. 21 Ta põgenes ja läks üle suure jõe*+ koos kõigega, mis tal oli. Seejärel suundus ta Gileadi+ mägismaa poole. 22 Aga kolmandal päeval öeldi Laabanile, et Jaakob on põgenenud. 23 Siis Laaban võttis endaga kaasa oma vennad* ja ajas Jaakobit taga seitse päevateekonda ning jõudis talle järele Gileadi mägismaal. 24 Aga öösel tuli Jumal unenäos+ aramealase Laabani+ juurde ja ütles: „Vaata ette, mida sa Jaakobile ütled!”+

25 Kui Jaakob oli oma telgi mäele üles pannud ja Laaban oma vendadega Gileadi mägismaal laagrisse asunud, tuli Laaban Jaakobi juurde. 26 Laaban ütles Jaakobile: „Mida sa oled teinud! Miks oled sa mu tütred kavalusega ära viinud nagu sõjavangid? 27 Miks sa põgenesid salaja, petsid mind ega öelnud midagi? Ma oleksin sind ju rõõmuhüüete ja lauluga, tamburiini ja lüüra saatel ära saatnud. 28 Aga sa ei andnud mulle võimalust suudelda oma lapselapsi ega tütreid. Sa oled teinud rumalasti! 29 Ma võiksin teile halba teha, kuid teie isa Jumal ütles mulle möödunud ööl: „Vaata ette, mida sa Jaakobile ütled!”+ 30 Sa lahkusid küll seepärast, et igatsesid minna oma isamajja, kuid miks sa varastasid mu jumalad?”+

31 Jaakob vastas Laabanile: „Ma kartsin, sest ma mõtlesin, et sa võid oma tütred minult jõuga ära võtta. 32 Aga see, kelle juurest sa leiad oma jumalad, ei jää elama. Otsi meie meeste ees läbi kõik, mis mul on, ja võta see, mis kuulub sulle.” Ent Jaakob ei teadnud, et Raahel oli need varastanud. 33 Laaban läks siis Jaakobi telki, Lea telki ja kahe orjatari telki,+ kuid ei leidnud neid. Väljunud Lea telgist, läks ta Raaheli telki. 34 Raahel oli aga võtnud teeravikujud ja pannud need kaameli sadulapauna, mida naised kasutasid, ja istus ise nende peal. Laaban otsis läbi kogu telgi, kuid ei leidnud neid. 35 Raahel ütles oma isale: „Ära ole vihane, mu isand, ma ei saa sinu ees püsti tõusta, sest mul on see, mis naistel ikka.”+ Nii otsis Laaban hoolega edasi, kuid teeravikujusid ei leidnud.+

36 Seepeale sai Jaakob vihaseks ja pahandas Laabaniga: „Mis on mu süütegu ja millise patu pärast sa mind tulistjalu taga ajad? 37 Sa otsisid läbi kõik mu asjad — kas sa leidsid midagi, mis oleks pärit sinu majast? Pane see siia minu meeste ja sinu meeste ette ning nemad mõistku kohut meie kahe vahel! 38 Nende 20 aasta jooksul, mis ma olin sinu juures, polnud su lammastel ega kitsedel ühtegi nurisünnitust,+ ja ma ei söönud kunagi jäärasid sinu karjast. 39 Ühtki mahamurtud looma ei toonud ma sulle,+ vaid katsin ise selle kahju. Ja kui mõni loom päeval või öösel varastati, nõudsid sa mult hüvitust. 40 Päeval vaevas mind kuumus ja öösel külm ning uni põgenes mu silmist.+ 41 Ma olin su majas 20 aastat. 14 aastat teenisin ma sind su kahe tütre pärast ja 6 aastat su karja pärast, ning sa muutsid mu palka kümme korda.+ 42 Kui minuga poleks olnud mu isa Jumalat+ — Aabrahami Jumalat, keda Iisak kardab+ —, oleksid sa mind tühjade kätega minema saatnud. Jumal on näinud mu viletsust ja kätevaeva, seepärast ta sind eelmisel ööl noomiski.”+

43 Laaban vastas Jaakobile: „Tütred on minu tütred ja lapsed on minu lapsed ja kari on minu kari ja kõik, mida sa siin näed, on minu ja mu tütarde oma. Kuidas ma saaksingi neile või nende lastele, keda nad on sünnitanud, halba teha? 44 Sõlmime nüüd omavahel lepingu ja see olgu tunnistajaks meie vahel.” 45 Siis võttis Jaakob kivi ning pani selle sambana püsti.+ 46 Jaakob ütles oma meestele: „Korjake kive!” Nad tõid kive ning kuhjasid need kokku. Seejärel nad sõid seal kivikuhja otsas. 47 Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta*, kuid Jaakob nimetas selle Galeediks*.

48 Siis ütles Laaban: „See kivikuhi olgu täna tunnistajaks minu ja sinu vahel.” Seepärast nimetas ta selle Galeediks+ 49 ja Mispaks*, sest ta ütles: „Jehoova valvaku minu ja sinu järele, kui oleme teineteise silma alt ära. 50 Kui sa kohtled mu tütreid halvasti ja kui võtad endale naisi lisaks minu tütardele, siis pea meeles, et isegi kui meie juures poleks ühtki inimest, oleks Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel.” 51 Laaban ütles Jaakobile veel: „Siin on kivikuhi ja siin on sammas, mille ma olen püstitanud enda ja sinu vahele. 52 See kivikuhi ja sammas olgu tunnistajaks,+ et mina ei tule sellest kivikuhjast kaugemale, et sulle halba teha, ja sina ei tule sellest kivikuhjast ja sambast kaugemale, et mulle halba teha. 53 Aabrahami Jumal+ ja Naahori Jumal, nende isa Jumal, mõistku meie vahel kohut.” Ja Jaakob andis vande Jumala nimel, keda kardab tema isa Iisak.+

54 Pärast seda tõi Jaakob mäel ohvri ja kutsus oma vennad leiba sööma. Nad sõid ja veetsid öö mäel. 55 Laaban aga tõusis hommikul vara, suudles oma lapselapsi+ ja tütreid ning õnnistas neid.+ Siis pöördus Laaban koju tagasi.+

32 Ka Jaakob asus teele. Talle tulid vastu Jumala inglid. 2 Kui Jaakob neid nägi, ütles ta: „See on Jumala laager!” Seepärast pani ta sellele paigale nimeks Mahanaim*.

3 Siis saatis Jaakob käskjalad enda ees oma venna Eesavi juurde Seirimaale,+ Edomi+ alale, 4 ja käskis neid: „Öelge mu isandale Eesavile nõnda: „Nii ütleb su sulane Jaakob: „Ma elasin Laabani juures võõrana pikka aega.+ 5 Ma olen soetanud endale pulle, eesleid ja lambaid, sulaseid ja teenijannasid,+ ning ma saadan sulle selle sõnumi, et oma isanda silmis armu leida.”””

6 Mõne aja pärast tulid käskjalad Jaakobi juurde tagasi ning ütlesid: „Me saime kokku su venna Eesaviga. Ta on juba teel siiapoole, et sinuga kohtuda, ja temaga on kaasas 400 meest.”+ 7 Jaakob hakkas väga kartma ja muutus murelikuks.+ Siis jaotas ta rahva, kes oli koos temaga, samuti lambad ja kitsed, veised ja kaamelid, kahte laagrisse. 8 Ta ütles: „Kui Eesav ründab ühte laagrit, siis teine pääseb.”

9 Pärast seda ütles Jaakob: „Oo, mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal! Oo, Jehoova, kes sa oled mulle öelnud: „Mine tagasi oma maale ja oma sugulaste juurde ja ma teen sulle head”,+ 10 ma ei ole väärt kogu sinu truud armastust ja ustavust oma teenijale,+ sest mul oli vaid kepp, kui ma läksin üle Jordani, ja nüüd on mul kaks laagrit.+ 11 Ma palun sind, päästa mind+ mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja ründab mind,+ samuti emasid ja lapsi. 12 Aga sa ju ütlesid: „Ma teen sulle head ja annan sulle loendamatul hulgal järeltulijaid, nii palju nagu liiva mere ääres.””+

13 Jaakob jäi ööseks sinna. Siis võttis ta oma kariloomadest oma vennale Eesavile kingituse:+ 14 200 kitse, 20 sikku, 200 utte, 20 jäära, 15 30 imetavat kaamelit koos varssadega, 40 lehma, 10 pulli, 20 emaeeslit ja 10 isaeeslit.+

16 Ta andis karjad üksteise järel oma sulaste kätte ja ütles: „Minge minu ees üle vadi ning jätke karjade vahele vahemaa.” 17 Ta käskis esimest sulast: „Kui mu vend Eesav peaks sulle vastu tulema ja küsima: „Kelle oma sa oled, kuhu sa lähed ja kelle omad on need, kes on su ees?”, 18 siis ütle: „Sinu sulase Jaakobi omad. See on kingitus, mis on saadetud mu isandale Eesavile.+ Ka tema ise tuleb meie taga.”” 19 Jaakob käskis ka teist ja kolmandat sulast ning kõiki neid, kes käisid karjade järel: „Öelge niimoodi Eesavile, kui teda kohtate. 20 Samuti öelge: „Su sulane Jaakob tuleb meie taga.”” Sest Jaakob mõtles: „Kui ma teda lepitan, saates enda ees kingituse,+ siis võtab ta ehk pärastpoole, kui me kohtume, mind lahkesti vastu.” 21 Nii läksid sulased koos kingitusega tema ees üle vadi, kuid ta ise jäi ööseks laagrisse.

22 Hiljem selsamal ööl ta tõusis ja võttis oma kaks naist,+ mõlemad teenijad+ ja üksteist poega ning läks läbi Jabboki koolme.+ 23 Ta viis nad üle vadi, samuti kõik muu, mis tal oli.

24 Kui Jaakob jäi üksi, tuli tema juurde üks mees*. See mees hakkas temaga maadlema ja nad maadlesid kuni koidikuni.+ 25 Kui mees nägi, et ta ei saa Jaakobist jagu, puudutas ta tema puusaliigest ning see nihkus temaga maadeldes paigast.+ 26 Siis mees ütles: „Lase mul minna, sest juba koidab.” Jaakob vastas: „Ma ei lase sul minna enne, kui sa mind õnnistad!”+ 27 Mees küsis temalt: „Mis su nimi on?” Tema vastas: „Jaakob.” 28 Siis mees ütles: „Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid Iisrael*,+ sest sa oled võidelnud Jumala+ ja inimestega ning oled võitnud.” 29 Siis küsis Jaakob: „Ütle palun, mis sinu nimi on.” Kuid tema vastas: „Mispärast sa mu nime küsid?”+ Seejärel mees õnnistas teda seal. 30 Jaakob pani sellele paigale nimeks Peniel*,+ sest ta mõtles: „Ma nägin Jumalat palgest palgesse, ometi pääsesin ma eluga.”+

31 Päike tõusis, kui Jaakob Penuelist* edasi läks. Aga ta lonkas, sest ta puus oli vigastatud.+ 32 Iisraellastel pole tänase päevani kombeks süüa puusaliigese juures olevat reiekõõlust, sest see mees oli puudutanud Jaakobi puusaliigest reiekõõluse kohalt.

33 Kui Jaakob nägi Eesavit koos 400 mehega tulemas,+ jagas ta lapsed Lea, Raaheli ja kahe teenija vahel.+ 2 Ta pani teenijad ja nende lapsed ettepoole,+ Lea ja tema lapsed nende järele+ ning Raaheli+ ja Joosepi omakorda nende taha. 3 Ta ise läks nende ees ja kummardas seitse korda maani, kuni jõudis oma venna juurde.

4 Aga Eesav jooksis talle vastu, embas ja suudles teda ning nad puhkesid nutma. 5 Kui Eesav nägi naisi ja lapsi, küsis ta: „Kes need sinuga on?” Jaakob vastas: „Lapsed, kelle Jumal on su sulasele armuliselt andnud.”+ 6 Seejärel astusid ette teenijad koos oma lastega ning kummardasid, 7 ka Lea koos oma lastega astus ette ning nad kummardasid. Pärast seda astus ette Joosep koos Raaheliga ja nad kummardasid.+

8 Eesav küsis: „Mispärast sa saatsid mulle kõik need, keda ma kohtasin?”+ Jaakob vastas: „Sellepärast, et oma isanda silmis armu leida.”+ 9 Eesav ütles: „Mu vend, mul on kõike küllalt.+ Jäägu sinu vara sinule.” 10 Jaakob aga vastas: „Ei, ma palun sind! Kui ma olen su silmis armu leidnud, siis võta mu kingitus vastu, sest ma tõin selle, et näha su palet. Ja ma olen näinud su palet, justkui oleksin näinud Jumala palet, sest sa võtsid mind lahkesti vastu.+ 11 Palun võta nüüd see kingitus minult kui poolehoiuavaldus,+ sest Jumal on olnud mu vastu armuline ja mul on olemas kõik, mis ma vajan.”+ Jaakob käis Eesavile peale, kuni see nõustus.

12 Hiljem ütles Eesav: „Hakkame nüüd liikuma ja luba mul käia sinu ees.” 13 Jaakob aga vastas: „Mu isand teab, et lapsed on õrnakesed,+ ning ma pean hoolitsema ka imetavate lammaste ja veiste eest. Kui neid kasvõi ühe päeva liiga kiiresti ajada, sureb kogu kari. 14 Mingu mu isand oma sulase ees, mina aga jätkan teed aeglasemalt, sedamööda kuidas mu kariloomad ja lapsed jaksavad, kuni ma jõuan oma isanda juurde Seiri.”+ 15 Eesav ütles: „Las ma jätan siis osa oma mehi sinu juurde.” Jaakob kostis seepeale: „Pole vaja. Mulle piisab sellest, et ma olen oma isanda silmis armu leidnud.” 16 Selsamal päeval pöördus Eesav tagasi ja läks Seiri.

17 Jaakob rändas Sukkotti,+ ehitas endale elamu ja tegi oma karjale varjualused. Seepärast panigi ta sellele paigale nimeks Sukkot*.

18 Pärast Paddan-Aramist+ tulekut jõudis Jaakob õnnelikult Sekemisse+ Kaananimaal+ ning lõi laagri üles linna lähedale. 19 Siis ostis ta Sekemi isa Hamori poegadelt 100 rahatüki eest endale maaomandi,+ kuhu ta pani üles oma telgi. 20 Ta ehitas sinna altari ja pani sellele nimeks „Jumal, Iisraeli Jumal”.+

34 Jaakobi tütrel Diinal, kelle Lea oli sünnitanud,+ oli kombeks käia kohalike neidudega aega veetmas*.+ 2 Kui maa pealiku hiivlase+ Hamori poeg Sekem teda nägi, võttis ta tema ja vägistas ära. 3 Aga ta kiindus Diinasse, Jaakobi tütresse, armus neidu ja püüdis meelitustega tema südant võita. 4 Viimaks ütles Sekem oma isale Hamorile:+ „Võta see neiu mulle naiseks.”

5 Kui Jaakob kuulis, et Sekem oli tema tütre Diina ära teotanud, olid tema pojad parasjagu karja hoidmas. Seepärast otsustas Jaakob vaikida, kuni nad tagasi jõuavad. 6 Hiljem läks Sekemi isa Hamor Jaakobi juurde, et temaga rääkida. 7 Kuid Jaakobi pojad said juhtunust kuulda ja tulid sedamaid karjamaalt tagasi. Nad olid nördinud ja väga vihased, sest Sekem oli häbistanud Iisraeli, magades Jaakobi tütrega+ — see oli aga lubamatu tegu.+

8 Hamor ütles neile: „Mu poeg Sekem on kiindunud teie tütresse. Palun andke ta temale naiseks 9 ja sõlmige meiega abielusid. Andke meile oma tütreid ja võtke endile meie tütreid.+ 10 Te võite elada meie juures ja maa on teie ees valla. Elage ja kaubelge siin ning jäägegi siia.” 11 Siis ütles Sekem Diina isale ja vendadele: „Kui ma nüüd vaid teie silmis armu leiaksin, siis annan ma teile, mida tahes te minult küsite. 12 Te võite nõuda minult ükskõik kui suurt mõrsjaluna ja kingitust.+ Ma annan hea meelega, mida tahes te minult küsite. Andke ainult see neiu mulle naiseks.”

13 Jaakobi pojad aga petsid Sekemit ja tema isa Hamorit, kuna Sekem oli nende õe Diina ära teotanud, 14 ning ütlesid: „Me ei saa kuidagi seda teha ega anda oma õde mehele, kelle eesnahka pole ära lõigatud,+ kuna see oleks meile häbiks. 15 Me võime sellega nõustuda vaid tingimusel, et te saate selliseks nagu meie ja lõikate endi seas ümber kõik mehed.+ 16 Siis me anname oma tütreid teile, võtame teie tütreid endile, elame teiega koos ja saame üheks rahvaks. 17 Aga kui te meid ei kuula ega lase end ümber lõigata, siis võtame oma õe ja läheme ära.”

18 Nende sõnad olid Hamorile+ ja ta pojale Sekemile+ meeltmööda. 19 Noor mees ei viivitanud ja tegi, mida nad palusid,+ sest Jaakobi tütar meeldis talle väga. Sekem oli kõige auväärsem oma isamajas.

20 Nii läksid Hamor ja tema poeg Sekem linna väravasse ja ütlesid oma linna meestele:+ 21 „Need mehed soovivad, et meie vahel oleks rahu. Elagu ja kaubelgu nad siin, sest nende jaoks on maal piisavalt ruumi. Me võime võtta endile naiseks nende tütreid ja anda neile oma tütreid.+ 22 Aga need mehed on nõus meie juures elama ja saama meiega üheks rahvaks ainult ühel tingimusel: kõik meesterahvad meie seas tuleb ümber lõigata, nii nagu nemad on ümber lõigatud.+ 23 Eks saa ju nende omand, rikkus ja kõik kariloomad siis meile! Nõustugem nendega, et nad jääksid meie juurde elama.” 24 Kõik need, kes linna väravast läbi käisid, võtsidki Hamorit ja tema poega Sekemit kuulda ning kõik mehed lõigati ümber, kõik, kes linna väravast läbi käisid.

25 Aga kolmandal päeval, kui mehed olid veel valudes, võtsid Jaakobi pojad Siimeon ja Leevi, Diina vennad,+ kumbki oma mõõga ning läksid linna, kus keegi ei osanud neid kahtlustada, ja tapsid seal kõik mehed.+ 26 Nad tapsid mõõgaga ka Hamori ja tema poja Sekemi, võtsid Sekemi majast Diina ning lahkusid. 27 Jaakobi teised pojad läksid mahalööduid röövima ja linna rüüstama, sest nende õde oli rüvetatud.+ 28 Nad võtsid ära nende lambad ja kitsed, veised ja eeslid ning kõik, mis oli linnas ja maal. 29 Samuti võtsid nad endale kogu nende vara, võtsid vangi kõik nende lapsed ja naised ning riisusid majad tühjaks.

30 Siis ütles Jaakob Siimeonile ja Leevile:+ „Te olete mulle suure häda kaela tõmmanud ning toonud mu peale selle maa elanike kaananlaste ja perislaste viha. Meid on ju vähe ning nad tulevad kindlasti kokku mind ründama. Nad hävitavad minu ja mu pere!” 31 Nemad aga ütlesid: „Kas meie õde tohib siis kohelda nagu hoora?”

35 Pärast seda ütles Jumal Jaakobile: „Mine üles Peetelisse,+ ela seal ja tee sinna altar Jumalale, kes end sulle ilmutas, kui sa põgenesid oma venna Eesavi eest.”+

2 Siis ütles Jaakob oma perele ja kõigile, kes olid koos temaga: „Kõrvaldage enda keskelt võõrad jumalad,+ puhastage end, vahetage riided 3 ja lähme üles Peetelisse! Sinna ma teen altari tõelisele Jumalale, kes vastas mulle mu ahastuspäeval ning on saatnud mind kõigil mu teedel.”+ 4 Nad andsid Jaakobile kõik võõrad jumalad, mis neil olid, ja kõrvarõngad, mis neil kõrvas olid, ning Jaakob mattis need Sekemi lähedale suure puu alla.

5 Nad asusid teele ja Jumal tekitas ümberkaudsetes linnades hirmu, nii et Jaakobi poegi ei aetud taga. 6 Lõpuks jõudis Jaakob Kaananimaal asuvasse Luusi+ ehk Peetelisse, tema ja kogu rahvas, kes oli koos temaga. 7 Ta ehitas sinna altari ja pani sellele paigale nimeks Eel-Peetel*, sest seal oli Jumal end talle ilmutanud, kui ta oma venna eest põgenes.+ 8 Hiljem suri Deboora,+ Rebeka amm, ja ta maeti Peeteli lähedale tammepuu alla. Nii sai see nimeks Allon-Bakut*.

9 Jumal ilmutas end Jaakobile veel kord, kui see Paddan-Aramist tuli, ja õnnistas teda. 10 Jumal ütles talle: „Su nimi on Jaakob.+ Aga su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid Iisrael!” ja ta hakkaski teda kutsuma Iisraeliks.+ 11 Jumal ütles talle veel: „Mina olen kõikvõimas Jumal.+ Ole viljakas ja sul olgu palju järeltulijaid. Sinust tuleb rahvas, jah, suur rahvas,+ ja kuningadki põlvnevad sinust.+ 12 Selle maa, mille ma andsin Aabrahamile ja Iisakile, annan ma sinule ja su järeltulijatele.”+ 13 Seejärel lahkus Jumal sealt, kus ta oli temaga rääkinud.

14 Siis püstitas Jaakob sinna, kus Jumal oli temaga rääkinud, kivisamba ning valas selle peale joogiohvri ja õli.+ 15 Jaakob kutsus paika, kus Jumal temaga oli rääkinud, Peeteliks*.+

16 Seejärel asusid nad Peetelist teele. Kui Efratani oli veel tükk maad, algas Raahelil sünnitus ja see oli väga raske. 17 Kui ta oli suurtes valudes maha saamas, ütles ämmaemand talle: „Ära karda, sa saad veel ühe poja.”+ 18 Kui Raahel oli hinge heitmas, oli ta ju suremas, pani ta lapsele nimeks Ben-Ooni*, kuid isa nimetas lapse Benjaminiks*.+ 19 Raahel suri ja ta maeti Efrata ehk Petlemma+ tee äärde. 20 Jaakob püstitas Raaheli hauale samba, mis seisab seal tänase päevani.

21 Siis asus Iisrael teele ja pani oma telgi üles teisele poole Eederi torni. 22 Kui Iisrael elas sel maal, läks Ruuben ja magas oma isa liignaise Billaga ning Iisrael sai sellest teada.+

Jaakobil oli kaksteist poega. 23 Lea pojad olid Ruuben, Jaakobi esmasündinu,+ Siimeon, Leevi, Juuda, Issaskar ja Sebulon. 24 Raaheli pojad olid Joosep ja Benjamin. 25 Raaheli teenija Billa pojad olid Daan ja Naftali. 26 Lea teenija Silpa pojad olid Gaad ja Aaser. Need olid Jaakobi pojad, kes sündisid talle Paddan-Aramis.

27 Lõpuks jõudis Jaakob oma isa Iisaki juurde Mamresse+ Kirjat-Arbas ehk Hebronis, kus Iisak võõrana elas ja kus ka Aabraham oli võõrana elanud.+ 28 Iisak elas 180-aastaseks.+ 29 Siis tegi Iisak viimse hingetõmbe ning suri, olles eakas ja rahulolev, ning läks puhkama oma rahva juurde. Tema pojad Eesav ja Jaakob matsid ta.+

36 Need on Eesavi ehk Edomi+ järeltulijad.

2 Eesav võttis endale naised Kaanani tütreist: hett+ Eeloni tütre Aada+ ja Ana tütre Oholibama,+ hiivlase Sibeoni pojatütre, 3 ning Ismaeli tütre Baasmati,+ Nebajoti+ õe.

4 Aada sünnitas Eesavile Eliifase, Baasmat sünnitas Reueli 5 ning Oholibama sünnitas Jeusi, Jalami ja Korahi.+

Need olid Eesavi pojad, kes sündisid talle Kaananimaal. 6 Siis võttis Eesav oma naised, pojad, tütred, kõik kodakondsed ning oma karja ja kõik muud loomad ja kogu varanduse, mis ta oli Kaananimaal soetanud,+ ning läks teisele maale, oma venna Jaakobi juurest ära,+ 7 sest nad olid soetanud sedavõrd palju vara, et ei saanud üheskoos elada, ja maa, kus nad võõrana elasid, ei suutnud neid toita nende karjade pärast. 8 Niisiis asus Eesav elama Seiri mägismaale.+ Eesavi teine nimi on Edom.+

9 Need on Eesavi, Seiri mägismaal elavate edomlaste isa järeltulijad.+

10 Need on Eesavi pojad: Eliifas, Eesavi naise Aada poeg, ja Reuel, Eesavi naise Baasmati poeg.+

11 Eliifase pojad olid Teeman,+ Oomar, Sefo, Gatam ja Kenas.+ 12 Eesavi poja Eliifase liignaine oli Timna, kes sünnitas Eliifasele Amaleki.+ Need olid Eesavi naise Aada järeltulijad.

13 Need on Reueli pojad: Nahat, Serah, Samma ja Missa. Need olid Eesavi naise Baasmati+ järeltulijad.

14 Need on Eesavi naise Oholibama, Ana tütre, Sibeoni pojatütre pojad, kelle ta Eesavile sünnitas: Jeus, Jalam ja Korah.

15 Need on Eesavi poegadest põlvnenud hõimupealikud:+ Eliifase, Eesavi esmasündinu pojad Teeman, Oomar, Sefo, Kenas,+ 16 Korah, Gatam ja Amalek. Need olid Eliifasest+ põlvnenud hõimupealikud Edomimaal, Aada järeltulijad.

17 Need on Eesavi poja Reueli pojad: hõimupealikud Nahat, Serah, Samma ja Missa. Need olid Reuelist põlvnenud hõimupealikud Edomimaal,+ Eesavi naise Baasmati järeltulijad.

18 Need on Eesavi naise Oholibama pojad: hõimupealikud Jeus, Jalam ja Korah. Need olid Eesavi naisest Oholibamast, Ana tütrest, põlvnenud hõimupealikud.

19 Need olid Eesavi ehk Edomi+ pojad ja nendest põlvnenud hõimupealikud.

20 Need on horiit Seiri järeltulijad, selle maa elanikud:+ Lootan, Soobal, Sibeon, Ana,+ 21 Diison, Eeser ja Diisan.+ Need olid horiitide hõimupealikud, Seiri järeltulijad Edomimaal.

22 Lootani pojad olid Hori ja Heemam ning Lootani õde oli Timna.+

23 Need on Soobali pojad: Alvan, Maanahat, Eebal, Seefo ja Oonam.

24 Need on Sibeoni+ pojad: Ajja ja Ana. See on see Ana, kes leidis kõrbest kuumaveeallikad, kui ta oma isa Sibeoni eesleid karjatas.

25 Need on Ana lapsed: poeg Diison ja tütar Oholibama.

26 Need on Diisoni pojad: Hemdan, Esban, Jitran ja Keran.+

27 Need on Eeseri pojad: Bilhan, Saavan ja Akan.

28 Need on Diisani pojad: Uuts ja Aran.+

29 Need on horiitide hõimupealikud: Lootan, Soobal, Sibeon, Ana, 30 Diison, Eeser ja Diisan.+ Need olid horiitide hõimupealikud Seirimaal.

31 Need kuningad valitsesid Edomimaal,+ kui iisraellastel polnud veel kuningat.+ 32 Edomis valitses Beori poeg Bela ja tema linna nimi oli Dinhaba. 33 Kui Bela suri, hakkas tema asemel valitsema Joobab, Bosrast pärit Serahi poeg. 34 Kui Joobab suri, hakkas tema asemel valitsema Huusam teemanlaste maalt. 35 Kui Huusam suri, hakkas tema asemel valitsema Bedadi poeg Hadad, kes alistas midjanlased+ Moabimaal, ja tema linna nimi oli Aviit. 36 Kui Hadad suri, hakkas tema asemel valitsema Samla, kes oli pärit Masreekast. 37 Kui Samla suri, hakkas tema asemel valitsema Šaul, kes oli pärit jõeäärsest Rehobotist. 38 Kui Šaul suri, hakkas tema asemel valitsema Akbori poeg Baal-Haanan. 39 Kui Akbori poeg Baal-Haanan suri, hakkas tema asemel valitsema Hadar. Hadari linna nimi oli Pau ning tema naine oli Mehetabel, Mee-Sahabi tütre Matredi tütar.

40 Need on Eesavist põlvnenud hõimupealikud nende suguvõsade kaupa, nende asupaikade ja nimede järgi: Timna, Alva, Jetet,+ 41 Oholibama, Eela, Piinon, 42 Kenas, Teeman, Mibsar, 43 Magdiel ja Iiram. Need olid Edomist põlvnenud hõimupealikud nende asulate järgi neile kuuluval maal.+ Need olid Eesavi, edomlaste+ isa järeltulijad.

37 Jaakob jäi elama Kaananimaale, kus tema isa oli võõrana elanud.+

2 See on lugu Jaakobi järeltulijatest.

Kui Joosep+ oli 17-aastane, käis ta koos oma isa naiste Billa ja Silpa poegadega+ karjas.+ Joosep kandis isale ette nende halvad teod. 3 Iisrael armastas Joosepit rohkem kui kõiki teisi poegi,+ sest Joosep oli tema vana ea poeg, ja Iisrael lasi talle teha erilise* kuue. 4 Kui Joosepi vennad nägid, et isa armastab teda rohkem kui neid, hakkasid nad Joosepit vihkama ega suutnud temaga rahumeelselt rääkida.

5 Kord nägi Joosep unenäo ja jutustas selle oma vendadele+ ning need hakkasid teda seepärast veelgi rohkem vihkama. 6 Joosep jutustas: „Palun kuulake, millist unenägu ma nägin. 7 Me olime keset põldu vihke sidumas, kui minu vihk tõusis üles ja jäi püsti seisma, aga teie vihud kogunesid minu vihu ümber ja kummardasid selle ees.”+ 8 Vennad ütlesid talle: „Kas tahad ennast kuningaks tõsta ja meie üle valitsema hakata?”+ Nii leidsid nad tema unenäo ja sõnade tõttu veel ühe põhjuse teda vihata.

9 Pärast seda nägi ta teisegi unenäo ja jutustas selle oma vendadele: „Ma nägin veel ühe unenäo. Seekord kummardasid minu ees päike, kuu ja üksteist tähte.”+ 10 Ta jutustas selle ka oma isale, nagu ta oli jutustanud vendadele, aga isa tõreles temaga: „Mida see su unenägu peaks tähendama? Kas mina, su ema ja vennad peame tõesti tulema ja sinu ees maani kummardama?” 11 Joosepi vennad olid tema peale kadedad,+ tema isa aga pidas need sõnad meeles.

12 Kord läksid Joosepi vennad oma isa karjaga Sekemi+ lähedale loomi karjatama. 13 Mõne aja pärast ütles Iisrael Joosepile: „Su vennad on Sekemi lähedal karja hoidmas. Ma tahan sind nende juurde saata.” Joosep vastas: „Jah, ma lähen!” 14 Siis Iisrael ütles talle: „Palun mine vaata, kas su vendadel läheb hästi. Vaata, kas karjaga on kõik korras, ja too mulle sõna.” Nii saatis ta Joosepi Hebroni+ orust teele ja see suundus Sekemi poole. 15 Hiljem, kui Joosep väljal ringi käis, juhtus teda nägema üks mees, kes küsis temalt: „Mida sa otsid?” 16 Joosep vastas: „Ma otsin oma vendi. Kas sa tead, kus nad karja hoiavad?” 17 Mees vastas: „Nad läksid siit ära, sest ma kuulsin neid ütlemas: „Lähme Dotanisse.”” Joosep läks oma vendadele järele ja leidis nad Dotani lähedalt.

18 Vennad nägid Joosepit juba kaugelt, ja enne kui ta nende juurde jõudis, pidasid nad kurja nõu ta ära tappa. 19 Nad rääkisid omavahel: „Näe, sealt tuleb see unenägija!+ 20 Tapame ta ära ja viskame mõnda veeauku. Hiljem ütleme, et kiskja sõi ta ära. Vaatame siis, mis saab tema unenägudest!” 21 Kui Ruuben+ sellest kuulis, üritas ta Joosepit nende käest päästa ja ütles: „Ärme võta temalt elu!”+ 22 Ruuben ütles veel: „Ärge valage verd!+ Visake ta sellesse veeauku siin kõrbes, aga ärge pange kätt tema külge!”+ Ta tahtis Joosepi nende käest ära päästa, et viia ta tagasi isa juurde.

23 Niipea kui Joosep jõudis oma vendade juurde, kiskusid nad tal kuue seljast, selle erilise kuue, mida ta kandis,+ 24 ning viskasid ta veekogumisauku. Sel ajal oli auk tühi, seal polnud vett.

25 Seejärel istusid nad maha sööma. Siis aga nägid nad Gileadist tulemas ismaeliitide+ karavani. Nende kaamelid kandsid aromaatset vaiku, palsamit ja vaigurikast puukoort+ ning nad olid minemas alla Egiptusse. 26 Juuda ütles oma vendadele: „Mis kasu oleks meil sellest, kui me oma venna tapaksime ja tema vere kinni kataksime?+ 27 Ärme tõsta kätt tema vastu, vaid müüme+ ta parem ismaeliitidele. Ta on ju ikkagi meie vend, meie liha ja veri!” Vennad võtsidki teda kuulda. 28 Kui siis midjani+ kaupmehed möödumas olid, tõmbasid vennad Joosepi veeaugust välja ning müüsid ta 20 seekli* hõbeda eest ismaeliitidele,+ kes viisid Joosepi Egiptusse.

29 Kui Ruuben hiljem veeaugu juurde tagasi tuli ja nägi, et Joosepit polegi augus, käristas ta oma riided lõhki. 30 Vendade juurde jõudes hüüdis ta: „Poiss on kadunud! Ja mina — mis ma nüüd teen?”

31 Siis võtsid vennad Joosepi kuue, tapsid ühe siku ja kastsid kuue verre. 32 Seejärel saatsid nad tema kuue isale ning lasid öelda: „Selle me leidsime. Vaata, kas see on sinu poja kuub või mitte.”+ 33 Jaakob uuris seda ja ahastas: „See on minu poja kuub! Kiskja on Joosepi maha murdnud ja tükkideks kiskunud!” 34 Ta käristas oma riided lõhki, pani kotiriide puusade ümber ja leinas oma poega pikka aega. 35 Kõik tema pojad ja tütred püüdsid teda lohutada, kuid ta oli lohutamatu ning ütles: „Ma lähen oma poega leinates hauda*!”+ Ja ta isa nuttis teda kaua taga.

36 Midjanlased aga müüsid Joosepi Egiptuses vaarao õukonnaametnikule, tema ihukaitsepealikule Pootifarile.+

38 Sel ajal läks Juuda oma vendade juurest ära ja pani oma telgi üles adullamlase Hiira juurde. 2 Seal nägi Juuda kaanani+ mehe Suua tütart. Ta võttis selle endale naiseks, heitis tema juurde 3 ja naine jäi lapseootele. Naine sünnitas poja ja isa pani sellele nimeks Eer.+ 4 Naine jäi taas lapseootele, sünnitas poja ja pani talle nimeks Oonan. 5 Siis sünnitas naine veel ühe poja ja pani talle nimeks Seela. Juuda oli sel ajal Aksibis,+ kui naine poja sünnitas.

6 Hiljem võttis Juuda oma esmasündinule Eerile naise, kelle nimi oli Taamar.+ 7 Aga Juuda esmasündinu Eer oli Jehoova silmis halb, seepärast Jehoova surmas ta. 8 Siis ütles Juuda Oonanile: „Heida oma venna naise juurde, täida mehevenna kohust ja abiellu temaga*, et su vend saaks sinu kaudu endale järglase.”+ 9 Oonan aga teadis, et seda järglast poleks peetud tema omaks.+ Niisiis ta küll heitis oma venna naise juurde, kuid lasi oma seemne iga kord maha, et ta vend ei saaks endale järglast.+ 10 Oonani tegu oli aga Jehoova silmis halb, seepärast surmas Jumal ka tema.+ 11 Siis ütles Juuda oma miniale Taamarile: „Ela lesena oma isamajas, kuni mu poeg Seela suureks saab”, sest ta mõtles: „Äkki sureb muidu temagi nagu ta vennad.”+ Taamar läkski oma isamajja ja jäi sinna elama.

12 Mõne aja pärast suri Juuda naine, Suua tütar.+ Kui Juuda leinaaeg läbi sai, läks ta koos oma sõbra, adullamlase Hiiraga+ oma lambapügajate juurde Timnasse.+ 13 Taamarile öeldi: „Su äi läheb üles Timnasse lambaid pügama.” 14 Siis võttis Taamar lesepõlve riided seljast, pani rätiku ümber, kattis end looriga ja istus Eenaimi sissekäigu juurde, Timnasse viiva tee äärde. Ta oli näinud, et Seela on suureks kasvanud, kuid teda ei olnud Seelale naiseks antud.+

15 Kui Juuda teda märkas, pidas ta teda prostituudiks, sest naine oli oma näo kinni katnud. 16 Juuda põikas teelt kõrvale tema juurde ja ütles: „Tule, ma tahan sinuga magada.” Ta aga ei teadnud, et see on tema minia.+ Naine küsis: „Mis sa mulle selle eest annad, et ma sinuga magan?” 17 Juuda vastas: „Ma saadan sulle oma karjast ühe kitsetalle.” Siis naine küsis: „Kas sa annad mulle seniks pandi, kuni sa selle saadad?” 18 Juuda küsis vastu: „Mis ma peaksin sulle pandiks andma?” Naine vastas: „Oma pitserisõrmuse,+ selle küljes oleva paela ja kepi, mis sul käes on.” Juuda andiski need temale ja magas temaga ning naine jäi temast lapseootele. 19 Siis naine lahkus; ta võttis rätiku ümbert ja pani selga lesepõlve riided.

20 Juuda saatis oma sõbra adullamlasega+ kitsetalle, et pant naise käest tagasi saada, kuid sõber ei leidnud naist. 21 Ta küsis selle kandi meestelt: „Kus on see templiprostituut*, kes oli Eenaimis tee ääres?” Aga need vastasid: „Siin pole kunagi templiprostituuti olnud.” 22 Lõpuks läks ta Juuda juurde tagasi ja ütles: „Ma ei leidnud teda, ja pealegi ütlesid tolle paiga mehed, et seal pole kunagi templiprostituuti olnud.” 23 Siis ütles Juuda: „Jätku ta need endale, et me ei satuks põlu alla. Mina igatahes saatsin temale kitsetalle, kuid sina ei leidnud teda.”

24 Umbes kolm kuud hiljem teatati Juudale: „Su minia Taamar on hooranud ja rasedaks jäänud.” Seepeale ütles Juuda: „Tooge ta välja ning põletage* ta!”+ 25 Kui Taamar välja toodi, saatis ta oma äiale sõna: „Ma olen rasedaks jäänud sellest mehest, kellele need kuuluvad,” ja lisas: „Palun vaata järele, kelle pitserisõrmus, pael ja kepp see on.”+ 26 Juuda tundis need ära ja ütles: „Tema on õigem kui mina. Ma ju ei andnud teda oma pojale Seelale.”+ Ja enam ta temasse ei puutunud.

27 Kui Taamaril sünnitusaeg kätte jõudis, selgus, et ta üsas on kaksikud. 28 Sünnituse ajal sirutas üks oma käe välja ning ämmaemand võttis kärmelt erepunase lõnga ja sidus selle tema käe ümber ning ütles: „See tuli välja esimesena.” 29 Ent niipea kui too oma käe tagasi tõmbas, tuli välja tema vend ja ämmaemand hüüatas: „Millise lõhe* sa oled küll enda jaoks teinud!” Seetõttu pandi lapsele nimeks Perets*.+ 30 Pärast tuli välja tema vend, kelle käe ümber oli erepunane lõng, ja talle pandi nimeks Serah*.+

39 Joosep viidi alla Egiptusse+ ning egiptlane Pootifar,+ vaarao õukonnaametnik, ihukaitsepealik, ostis tema ismaeliitidelt,+ kes olid ta sinna toonud. 2 Jehoova oli Joosepiga,+ seepärast saatis Joosepit edu ja ta pandi oma egiptlasest isanda majas vastutusrikkale kohale. 3 Ta isand nägi, et Jehoova on Joosepiga ning et Jehoova laseb korda minna kõigel, mis Joosep ette võtab.

4 Joosep oli oma isandale meelepärane ning temast sai tema isiklik teener. Niisiis määras isand Joosepi oma maja ülevaatajaks ja pani ta hoolitsema kogu oma vara eest. 5 Sellest ajast peale, kui isand oli määranud Joosepi oma maja ülevaatajaks ning andnud tema hoolde kogu oma vara, õnnistas Jehoova Joosepi pärast egiptlase maja: Jehoova õnnistus oli kõige peal, mis tal oli majas ja väljas.+ 6 Lõpuks jättis ta kõik, mis tal oli, Joosepi hoolde; ta teadis üksnes seda, et tal on alati toit laual. Joosepist sirgus rühikas ja kena mees.

7 Peagi hakkas isanda naine Joosepile silma heitma ja ütles: „Tule, heida mu juurde!” 8 Aga Joosep keeldus ning ütles oma isanda naisele: „Mu isand on usaldanud oma majas kõik minu hoolde ega pea ise millegi pärast muretsema. 9 Selles majas ei ole keegi minust suurem ja mu isand pole keelanud mulle midagi muud peale sinu, sest sa oled tema naine. Kuidas ma siis võiksin teha seda suurt kurja ja patustada Jumala vastu!”+

10 Naine käis Joosepile päevast päeva peale, kuid see ei nõustunud temaga magama ega temaga olema. 11 Aga ühel päeval, kui Joosep läks majja oma tööd tegema, ei olnud kedagi teenijatest seal. 12 Siis haaras naine tema rõivast kinni ja ütles: „Maga minuga!” Kuid Joosep jättis rõiva tema kätte ja põgenes välja. 13 Nähes, et Joosep oli oma rõiva tema kätte jätnud ja välja jooksnud, 14 hakkas naine majarahvast hüüdma ja ütles neile: „Näete, see heebrealane, kelle mu mees meie juurde tõi, tahab meid naerualuseks teha! Ta tuli minu juurde, et minuga magada, kuid ma hakkasin kõigest jõust karjuma. 15 Niipea kui ta kuulis, et ma karjuma hakkasin, jättis ta oma rõiva minu juurde ja jooksis välja.” 16 Seejärel pani naine tema rõiva enda kõrvale seniks, kuni Joosepi isand koju tuli.

17 Naine rääkis temale sedasama: „See heebrea teener, kelle sa meile tõid, tuli minu juurde, et mind naerualuseks teha. 18 Aga niipea kui ma karjuma hakkasin, jättis ta oma rõiva minu juurde ja jooksis välja.” 19 Kui Joosepi isand kuulis neid oma naise sõnu: „Niimoodi tegi su teener minuga”, süttis ta viha. 20 Ta võttis Joosepi kinni ja pani vangi — sinna, kus hoiti kuninga vange — ning Joosep jäi vanglasse.+

21 Aga Jehoova oli Joosepiga ja tema truu armastus saatis teda ning Jumal lasi Joosepile osaks saada vanglaülema soosingu.+ 22 Vanglaülem andis Joosepi hoolde kõik vanglas olevad vangid ning need pidid alluma Joosepi korraldustele.+ 23 Vanglaülem ei pidanud muretsema millegi pärast, mis oli Joosepi hoole all, sest Jehoova oli Joosepiga ja Jehoova lasi kõigil ta tegemistel korda minna.+

40 Mõne aja pärast eksisid Egiptuse kuninga joogikallajate ülem+ ja pagarite ülem oma isanda Egiptuse kuninga vastu. 2 Vaarao vihastas nende kahe ametniku, joogikallajate ülema ja pagarite ülema peale+ 3 ning pani nad vangi ihukaitsepealiku+ majja, samasse vanglasse, kus oli Joosep.+ 4 Ihukaitsepealik määras Joosepi nende eest hoolt kandma+ ja nad jäid mõneks ajaks vanglasse.

5 Ühel ööl nägid mõlemad — Egiptuse kuninga joogikallaja ja pagar, keda vanglas kinni peeti — unenäo, millel oli kummalgi oma tähendus. 6 Järgmisel hommikul, kui Joosep nende juurde tuli, nägi ta nende rusutud ilmet. 7 Ta küsis neilt vaarao ametnikelt, kes olid koos temaga ta isanda majas vahi all: „Miks te täna nii sünge näoga olete?” 8 Nad vastasid: „Me mõlemad nägime unenäo, kuid pole kedagi, kes need meile ära seletaks.” Joosep ütles: „Kas seletused pole mitte Jumala käes?+ Palun jutustage mulle need unenäod.”

9 Joogikallajate ülem jutustas siis Joosepile oma unenäo. Ta ütles: „Ma nägin unes enda ees viinapuud. 10 Viinapuul oli kolm oksa ning see ajas võrseid, läks õide ja selle kobarad küpsesid viinamarjadeks. 11 Mul oli käes vaarao karikas ja ma võtsin viinamarju ning pigistasin neid vaarao karikasse. Seejärel andsin ma karika vaarao kätte.” 12 Siis ütles Joosep talle: „Selle tähendus on niisugune: kolm oksa on kolm päeva; 13 kolme päeva pärast vaarao vabastab su ja paneb sind tagasi su ametisse+ ning sa hakkad vaaraole karikat kätte andma nagu varemgi, kui olid tema joogikallaja.+ 14 Aga pea mind siis meeles, kui sul hästi läheb. Osuta mulle truud armastust ja maini mind vaaraole, et võiksin siit välja pääseda. 15 Mind ju rööviti heebrealaste maalt+ ja ma pole siin teinud midagi, mille eest mind oleks tulnud vanglasse heita.”+

16 Kui pagarite ülem nägi, et Joosepi selgituse järgi oli unenäo tähendus hea, jutustas temagi Joosepile: „Ka mina nägin und. Mul oli pea peal kolm saiakorvi. 17 Kõige ülemises korvis oli igasuguseid pagaritooteid vaarao jaoks, kuid linnud sõid neid mu pea kohalt korvist.” 18 Joosep ütles: „Selle tähendus on niisugune: kolm korvi on kolm päeva; 19 kolme päeva pärast võtab vaarao sul pea maha ja paneb su laiba posti külge rippuma ning linnud söövad su liha.”+

20 Kolmandal päeval oli vaarao sünnipäev+ ja ta korraldas kõigile oma teenritele pidusöögi ning tõi oma teenrite juuresolekul välja nii joogikallajate ülema kui ka pagarite ülema. 21 Ta pani joogikallajate ülema tagasi joogikallajaametisse, nii et see sai taas vaaraole karikat ulatada. 22 Ent pagarite ülema pani ta posti külge rippuma, just nagu Joosep oli öelnud.+ 23 Joogikallajate ülem aga ei pidanud Joosepit meeles, vaid unustas ta ära.+

41 Kahe aasta pärast nägi vaarao unes,+ et ta seisab Niiluse jõe ääres. 2 Jõest tuli välja seitse ilusat ja rammusat lehma, kes hakkasid Niiluse lähedal rohtu sööma.+ 3 Nende järel tuli Niilusest välja veel seitse lehma, koledad ja lahjad, ning need läksid Niiluse kaldal olevate lehmade kõrvale. 4 Siis sõid koledad ja lahjad lehmad need seitse ilusat ja rammusat lehma ära. Seepeale ärkas vaarao üles.

5 Ta jäi aga uuesti magama ja nägi veel ühe unenäo. Ühest kõrrest tuli välja seitse jämedat ja head viljapead.+ 6 Nende järel kasvas seitse peenikest ja idatuulest kõrvetatud viljapead. 7 Peenikesed viljapead neelasid need seitse jämedat ja head viljapead ära. Seejärel ärkas vaarao üles ja sai aru, et see oli olnud unenägu.

8 Aga hommikul muutus ta vaim rahutuks ning ta kutsus kohale kõik Egiptuse nõidpreestrid ja targad. Vaarao jutustas neile oma unenäod, aga mitte keegi ei suutnud neid vaaraole seletada.

9 Seejärel ütles joogikallajate ülem vaaraole: „Täna meenuvad mulle mu patud. 10 Vaarao sai oma teenrite peale pahaseks ja pani mu ihukaitsepealiku majja vangi, nii minu kui ka pagarite ülema.+ 11 Me mõlemad nägime ühel ööl und ja meie kummagi unenäol oli oma tähendus.+ 12 Koos meiega oli seal üks heebrea noormees, ihukaitsepealiku+ teener. Kui me talle oma unenäod jutustasime,+ seletas ta meile kummagi unenäo ära. 13 Ja läkski täpselt nii, nagu ta meile oli seletanud: mina sain oma ametisse tagasi, pagarite ülem aga pandi posti külge rippuma.”+

14 Siis saatis vaarao oma teenrid,+ et nad Joosepi kiiresti vanglast ära tooksid.+ Joosep ajas habeme*, vahetas riided ja läks vaarao ette. 15 Vaarao ütles Joosepile: „Ma nägin unenäo, kuid keegi ei oska seda seletada. Sinu kohta aga räägitakse, et kui sa unenägu kuuled, oskad sa seda seletada.”+ 16 Joosep vastas vaaraole: „Mina mitte. Jumal on see, kes kuulutab vaaraole head.”+

17 Seejärel jutustas vaarao Joosepile: „Oma unenäos seisin ma Niiluse jõe kaldal. 18 Niilusest tuli välja seitse ilusat ja rammusat lehma, kes hakkasid Niiluse lähedal rohtu sööma.+ 19 Nende järel tuli seitse viletsat ja lahjat lehma, kes nägid väga kehvad välja. Nii kehva väljanägemisega lehmi pole ma Egiptusemaal iial näinud. 20 Siis kondised ja kehvad lehmad sõid ära need seitse esimest rammusat lehma. 21 Aga kui nad olid need ära söönud, polnud seda neist üldsegi näha, sest nad nägid välja sama kehvad nagu alguses. Siis ma ärkasin üles.

22 Seejärel nägin ma unes, kuidas ühest kõrrest tuli välja seitse jämedat ja head viljapead.+ 23 Aga nende järel kasvas seitse kuivanud, peenikest ja idatuulest kõrvetatud viljapead. 24 Siis peenikesed viljapead neelasid ära need seitse head viljapead. Ma jutustasin unenäod nõidpreestritele,+ aga ükski neist ei suutnud neid mulle seletada.”+

25 Joosep ütles vaaraole: „Vaarao unenäod tähendavad üht ja sama. Tõeline Jumal on andnud vaaraole teada, mida ta ette võtab.+ 26 Seitse head lehma on seitse aastat. Niisamuti on seitse head viljapead seitse aastat. Unenägudel on üks ja sama tähendus. 27 Seitse kehva ja kondist lehma, kes tulid rammusate järel, on seitse aastat ning seitse tühja ja idatuulest kõrvetatud viljapead on seitse nälja-aastat. 28 Seega, nagu ma vaaraole ütlesin, on tõeline Jumal andnud vaaraole teada, mida ta ette võtab.

29 Tuleb seitse aastat, mil kogu Egiptusemaal on suur küllus. 30 Aga neile järgneb seitse nälja-aastat, mil Egiptusemaal ununeb kogu see küllus, ja näljahäda kurnab maad.+ 31 Varasemat küllust ei mäletatagi sellele järgneva näljahäda tõttu, sest see tuleb väga ränk. 32 Vaarao nägi unenägu kaks korda seetõttu, et Jumalal on see asi kindlalt otsustatud ning ta viib selle varsti täide.

33 Vaarao otsigu nüüd üks arukas ja tark mees ning seadku ta Egiptusemaa üle. 34 Vaarao asugu tegutsema: ta määraku maale ülevaatajad ja kogugu seitsmel külluseaastal kokku viiendik Egiptusemaa saagist.+ 35 Ülevaatajad kogugu tulevastel headel aastatel toiduvarud kokku ning varugu vaarao käe all vili linnadesse ja hoidku seda seal.+ 36 See vili olgu maale tagavaraks seitsmeks nälja-aastaks, mis Egiptusemaale tulevad, et näljahäda maad ei laastaks.”+

37 See ettepanek meeldis vaaraole ja kõigile tema teenritele. 38 Vaarao ütles oma teenritele: „Kas leidub veel teist sellist meest, kelles oleks Jumala vaim!” 39 Seejärel ütles vaarao Joosepile: „Kuna Jumal on sulle selle kõik teada andnud, siis pole ühtegi teist nii arukat ja tarka kui sina. 40 Just sina pead valitsema mu koja üle ja kogu mu rahvas kuuletugu sulle kõiges.+ Ainult mina, kuningas, olen sinust suurem.” 41 Vaarao ütles Joosepile veel: „Ma panen su kogu Egiptusemaa üle!”+ 42 Seejärel võttis vaarao oma sõrmest pitserisõrmuse ja pani selle Joosepile sõrme. Ta pani talle peenlinased riided selga ja kuldkee kaela. 43 Lisaks lasi ta temal sõita oma teises kuninglikus kaarikus ja lasi tema ees hüüda: „Avrek!”* Nõnda pani vaarao Joosepi kogu Egiptusemaa üle.

44 Vaarao ütles Joosepile veel: „Mina olen vaarao, kuid ilma sinu loata ei või keegi kogu Egiptusemaal midagi teha.”+ 45 Vaarao pani Joosepile nimeks Safnat-Paneah* ja andis talle naiseks Asnati,+ Ooni* preestri Pooti-Fera tütre. Ja Joosep läks Egiptusemaad üle vaatama.+ 46 Joosep oli 30-aastane,+ kui ta seisis vaarao, Egiptuse kuninga ees*.

Siis lahkus Joosep vaarao eest ja käis kogu Egiptusemaa läbi. 47 Seitsme külluseaasta jooksul andis maa rikkalikult saaki. 48 Joosep kogus kõik need seitse aastat Egiptusemaalt vilja kokku ja pani selle linnadesse tagavaraks. Ta varus igasse linna vilja nende ümberkaudsetelt põldudelt. 49 Joosep varus teravilja väga suures koguses, nagu mereliiva, kuni lõpuks seda enam ei mõõdetudki, sest see polnud enam mõõdetav.

50 Enne nälja-aasta tulekut sündis Joosepile kaks poega,+ kelle tõi talle ilmale Asnat, Ooni preestri Pooti-Fera tütar. 51 Joosep pani esmasündinule nimeks Manasse*,+ sest ta ütles: „Jumal on lasknud mul unustada kogu mu vaeva ja mu isa pere.” 52 Teisele pani ta nimeks Efraim*,+ sest ta ütles: „Jumal on teinud mind viljakaks mu viletsusemaal.”+

53 Kui siis seitse külluseaastat Egiptusemaal lõppesid,+ 54 algasid seitse nälja-aastat, just nagu Joosep oli öelnud.+ Näljahäda oli kõigis maades, aga kogu Egiptusemaal oli leiba.+ 55 Lõpuks tabas nälg ka Egiptusemaad ja rahvas hakkas vaaraolt leiba anuma.+ Vaarao ütles kõigile egiptlastele: „Minge Joosepi juurde ja tehke nii, nagu tema teile ütleb.”+ 56 Nälg oli haaranud kogu maad.+ Siis avas Joosep kõik viljaaidad, mis neil olid, ja müüs egiptlastele vilja,+ sest näljahäda hoidis Egiptusemaad kõvasti oma haardes. 57 Kõigist maadest tuldi Egiptusse Joosepilt vilja ostma, sest näljahäda hoidis kõiki maid kõvasti oma haardes.+

42 Jaakob sai teada, et Egiptuses on vilja,+ ja ta ütles oma poegadele: „Mis te ootate ega tee midagi?” 2 Ta jätkas: „Ma olen kuulnud, et Egiptuses on vilja. Minge sinna ja ostke meile vilja, et jääksime ellu ega sureks.”+ 3 Nii läksidki Joosepi kümme venda+ alla Egiptusse vilja ostma. 4 Aga Benjamini,+ Joosepi venda, Jaakob koos teiste vendadega ei saatnud, öeldes: „Temaga võib ju õnnetus juhtuda, ta võib surma saada.”+

5 Nii tulid Iisraeli pojad koos teistega toitu ostma, sest näljahäda oli jõudnud ka Kaananimaale.+ 6 Joosep aga valitses kogu Egiptusemaa üle+ ja tema oli see, kes müüs vilja kõigi maade inimestele.+ Joosepi vennad tulid ja kummardasid tema ette silmili maha.+ 7 Kui Joosep oma vendi nägi, tundis ta nad kohe ära, kuid tegi näo, nagu ei tunneks neid.+ Ta küsis nende käest karmilt: „Kust te tulete?” Nemad vastasid: „Kaananimaalt, et toitu osta.”+

8 Nõnda siis tundis Joosep oma vennad ära, kuid nemad teda mitte. 9 Sedamaid meenusid Joosepile unenäod, mis ta oli nende kohta näinud,+ ja ta ütles neile: „Te olete luurajad! Te olete tulnud uurima, kust saaks maad rünnata!” 10 Nad vastasid: „Ei, mu isand, sinu sulased on tulnud toitu ostma. 11 Me oleme kõik sama mehe pojad. Me oleme ausad mehed. Su sulased ei ole luurajad.” 12 Joosep aga ütles: „See pole nii! Te olete tulnud uurima, kust saaks maad rünnata!” 13 Seepeale nad vastasid: „Meie, sinu sulased, oleme kaksteist venda.+ Me oleme ühe ja sama mehe pojad+ Kaananimaalt. Noorim on praegu meie isa juures,+ kuid ühte ei ole enam.”+

14 Ent Joosep ütles neile: „See on just nii, nagu ma teile ütlesin: „Te olete luurajad!” 15 Ma panen teid proovile: nii tõesti, kui vaarao elab, te ei lahku siit enne, kui teie noorim vend siia tuleb!+ 16 Saatke üks endi seast oma venda tooma, kuid ülejäänud jäävad siia vangistusse. Sellest on näha, kas te räägite tõtt. Vastasel korral — nii tõesti, kui vaarao elab — te olete luurajad!” 17 Seejärel võttis ta nad kõik kolmeks päevaks vahi alla.

18 Kolmandal päeval ütles Joosep neile: „Tehke, nagu ma teile ütlen, ja te jääte elama, sest ma olen jumalakartlik mees. 19 Kui te olete ausad mehed, siis jäägu üks teie vendadest aheldatuna sinna majja, kus te vahi all olite, kuid ülejäänud võivad vilja kaasa võtta ja koju minna, et seal nälga leevendada.+ 20 Kui te oma noorima venna minu juurde toote, siis on teie sõnad usaldusväärsed ja te ei sure.” Nad olid valmis nii tegema.

21 Nad rääkisid omavahel: „See on kindlasti karistus meie venna pärast,+ sest me nägime tema ahastust, kui ta meilt halastust anus, aga me ei võtnud teda kuulda. Seepärast olemegi selle häda endale kaela tõmmanud.” 22 Ruuben ütles seepeale: „Kas ma ei öelnud teile, et ärge tehke poisile kurja! Aga teie ei kuulanud.+ Nüüd nõutaksegi tema verd.”+ 23 Kuid nad ei teadnud, et Joosep saab neist aru, sest ta rääkis nendega tõlgi kaudu. 24 Siis läks Joosep nende juurest ära ja puhkes nutma.+ Tulnud tagasi, rääkis ta nendega uuesti ning võttis nende seast Siimeoni+ ja vangistas ta nende silme ees.+ 25 Pärast seda andis Joosep käsu nende kotid viljaga täita, iga mehe raha tema kotti tagasi panna ja neile teemoona anda. Nii ka tehti.

26 Nad laadisid vilja oma eeslite selga ja asusid teele. 27 Kui üks neist ööbimiskohas oma koti avas, et eeslile toitu anda, leidis ta kotisuust oma raha. 28 Ta ütles oma vendadele: „Mu raha on tagasi antud ja see on siin minu kotis!” Siis hakkas nende süda värisema ja nad ütlesid hirmunult üksteisele: „Mida küll Jumal on meile teinud!”

29 Kui nad jõudsid Kaananimaale oma isa Jaakobi juurde, jutustasid nad talle kõigest, mis nendega oli juhtunud, öeldes: 30 „See mees, maa isand, rääkis meiega karmilt+ ja süüdistas meid, et oleme tulnud sinna luurele, 31 kuid me ütlesime talle: „Me oleme ausad mehed, mitte luurajad.+ 32 Me oleme kaksteist venda,+ oma isa pojad. Ühte ei ole enam+ ja noorim on praegu meie isa juures Kaananimaal.”+ 33 Aga see mees, maa isand, ütles meile: „Jätke üks oma vendadest minu juurde.+ Võtke toit kaasa ja minge koju, et seal nälga leevendada.+ 34 Seejärel tooge oma noorim vend minu juurde. Siis ma näen, et te pole luurajad, vaid ausad mehed, ning ma annan teie venna teile tagasi ja te võite maal kaubelda.””

35 Kui nad oma kotte tühjendasid, tuli välja, et igaühe rahakukkur oli tema kotis. Nähes oma rahakukruid, hakkasid nii nemad kui ka nende isa kartma. 36 Nende isa Jaakob hüüatas: „Te olete võtnud minult mu lapsed!+ Joosepit ei ole enam+ ja Siimeoni ei ole enam,+ nüüd te tahate võtta ka Benjamini! Oh, et see kõik just mind on tabanud!” 37 Ruuben vastas oma isale: „Sa võid surmata minu kaks poega, kui ma ei too teda tagasi sinu juurde.+ Anna ta minu hoolde ja ma toon ta sinu juurde tagasi.”+ 38 Jaakob aga ütles: „Mu poeg ei tule teiega kaasa, sest ta vend on surnud ja tema üksi on järele jäänud!+ Kui temaga peaks teekonnal õnnetus juhtuma ja ta saab surma, siis ajate mu hallid juuksed murega hauda*.”+

43 Näljahäda maal oli ränk.+ 2 Seepärast ütles isa neile, kui nad olid Egiptusest toodud vilja ära söönud:+ „Minge tagasi ja ostke meile veel vilja.” 3 Juuda ütles talle: „See mees hoiatas meid selge sõnaga: „Kui teie venda pole teiega, ei saa te mu nägu näha.”+ 4 Kui sa nüüd lubad meie vennal koos meiega tulla, siis me läheme ja ostame sulle toitu. 5 Aga kui sa teda ei luba, siis me ei lähe, sest see mees ütles meile: „Kui teie venda pole teiega, ei saa te mu nägu näha.””+ 6 Iisrael+ küsis: „Miks te pidite mulle selle häda kaela tooma ja ütlema sellele mehele, et teil on veel üks vend?” 7 Nad vastasid: „See mees küsis meie ja meie sugulaste kohta otse: „Kas teie isa elab veel? Kas teil on veel mõni vend?” Me rääkisime talle, nagu asi on.+ Kust meie võisime teada, et ta käsib meil venna sinna viia?”+

8 Juuda ütles oma isale Iisraelile: „Las poiss tuleb koos minuga+ ja luba meil teele asuda, et jääksime elama ega sureks,+ ei meie, sina ega meie lapsed.+ 9 Mina hoolitsen ja vastutan tema eest.+ Kui ma teda sinu juurde tagasi ei too, siis jään sinu ees alatiseks süüdi. 10 Kui me poleks viivitanud, oleks me seal juba kaks korda ära käinud.”

11 Nende isa Iisrael ütles neile: „Sellisel juhul tehke nii: võtke oma kottidesse maa parimaid saadusi ja viige sellele mehele kingituseks+ veidi palsamit+ ja mett, aromaatset vaiku ja vaigurikast puukoort,+ pistaatsiapähkleid ja mandleid. 12 Võtke kaasa kaks korda rohkem raha: viige tagasi ka see raha, mis oli pandud tagasi teie kottidesse.+ Võib-olla oli see eksitus. 13 Võtke siis oma vend ning minge selle mehe juurde. 14 Kõikvõimas Jumal lasku teil leida halastust selle mehe ees, et see lubaks teie teisel vennal ja Benjaminil koos teiega tagasi tulla. Aga kui jään lastest ilma, siis jään!”+

15 Mehed võtsidki kaasa kingituse ja kaks korda rohkem raha ning asusid koos Benjaminiga teele Egiptuse poole. Seal astusid nad jälle Joosepi ette.+ 16 Kui Joosep nägi Benjamini koos nendega, ütles ta kohe oma majaülemale: „Vii need mehed majja, tapa loomad ja valmista toit, sest need mehed söövad lõunat koos minuga.” 17 Sedamaid tegi mees nii, nagu Joosep oli öelnud,+ ja viis vennad Joosepi majja. 18 Aga nad lõid kartma, kui neid Joosepi majja viidi, ja ütlesid: „Meid viiakse sinna selle raha pärast, mis me eelmisel korral oma kottidest leidsime. Nüüd tulevad nad meile kallale, teevad meid orjadeks ja võtavad ära meie eeslid!”+

19 Seepärast pöördusid nad Joosepi majaülema poole ja rääkisid temaga enne sisenemist: 20 „Andestust, isand! Me juba olime korra siin toitu ostmas.+ 21 Aga kui me siis ööbimiskohta jõudsime ja kotid avasime, nägime, et igaühe raha oli tema koti suus, kogu raha selle täiskaalus.+ Nüüd me tahame selle tagasi anda. 22 Meil on toidu ostmiseks veelgi raha kaasa võetud. Me ei tea, kes pani meie raha meie kottidesse.”+ 23 Majaülem ütles: „Kõik on korras, ärge kartke! Teie Jumal ja teie isa Jumal pani varanduse teie kottidesse. Mina olen teie raha juba saanud.” Seejärel tõi ta Siimeoni välja nende juurde.+

24 Majaülem viis nad Joosepi majja ning andis neile vett jalgade pesemiseks, samuti sööta nende eeslite jaoks. 25 Vennad panid kingituse+ valmis lõuna ajaks, kui Joosep pidi tulema, sest nad olid kuulnud, et söövad seal.+ 26 Kui Joosep koju tuli, viisid nad talle oma kingituse ja kummardasid tema ees maani.+ 27 Pärast seda küsis Joosep nende käekäigu järele ja päris: „Kuidas läheb teie eakal isal, kellest te rääkisite? Kas ta veel elab?”+ 28 Nad vastasid: „Su sulasel, meie isal, läheb hästi. Ta elab veel.” Siis nad langesid tema ees põlvili ja kummardasid maani.+

29 Kui Joosep nägi oma venda Benjamini, oma ema poega,+ küsis ta: „Kas see on teie noorim vend, kellest te mulle rääkisite?”+ Ja ta ütles talle: „Jumal olgu sinu vastu armuline, mu poeg!” 30 Olles oma venna pärast väga liigutatud, kiirustas Joosep välja, et leida kohta nutmiseks. Ta läks ühte tuppa, kus ta sai omaette olla, ja puhkes nutma.+ 31 Seejärel pesi ta näo ja väljus sealt. Ta valitses end taas ja käskis toidu lauale kanda. 32 Joosepile serveeriti eraldi ja tema vendadele eraldi ning egiptlased, kes olid koos temaga, sõid eraldi, sest egiptlased ei saa süüa koos heebrealastega: see on egiptlastele jäledus.+

33 Vennad pandi istuma Joosepi ette, kõigepealt esmasündinu+ ja siis teised vanuse järgi kuni kõige nooremani, ja nad vaatasid üksteisele hämmastunult otsa. 34 Joosep saatis toitu enda laualt nende lauale, ning Benjamini portsjon oli viis korda suurem kui teistel.+ Nad sõid ja jõid koos temaga, nii et küll sai.

44 Hiljem andis Joosep oma majaülemale käsu: „Pane meeste kottidesse nii palju vilja, kui nad jaksavad kanda, samuti pane igaühe raha tema koti suhu.+ 2 Aga noorima koti suhu pane koos viljarahaga ka minu hõbekarikas.” Majaülem tegi, nagu Joosep oli öelnud.

3 Hommikul, kui valgeks läks, saadeti mehed ja nende eeslid teele. 4 Nad polnud veel linnast kuigi kaugele jõudnud, kui Joosep ütles oma majaülemale: „Mine, aja mehi taga! Kui sa nad kätte saad, ütle neile: „Miks te tasute head halvaga? 5 Miks te võtsite karika, millest mu isand joob ja mille abil ta endeid seletab? Te olete teinud väga halvasti!””

6 Majaülem saigi nad kätte ja rääkis neile need sõnad. 7 Nemad aga ütlesid: „Miks meie isand niiviisi räägib? On mõeldamatu, et su sulased midagi sellist teeksid! 8 Ka selle raha, mis me leidsime oma kottidest, tõime Kaananimaalt sulle tagasi.+ Kuidas me võiksime siis varastada hõbedat või kulda su isanda majast? 9 See sinu sulane, kelle juurest see leitakse, surgu, ja meie ülejäänud saame oma isanda orjadeks.” 10 Ta vastas: „Olgu nii, nagu te ütlete: kelle juurest see leitakse, saab minu orjaks, kuid ülejäänud on süüta.” 11 Otsekohe tõstsid nad oma kotid maha ja tegid lahti. 12 Majaülem otsis hoolikalt kotid läbi, alustades vanima omast ja lõpetades noorima omaga. Viimaks leiti karikas Benjamini kotist.+

13 Siis käristasid nad oma riided lõhki, igaüks pani oma eeslile koorma selga ja nad läksid tagasi linna. 14 Juuda+ ja tema vennad läksid Joosepi juurde, kes oli veel oma majas, ja langesid tema ette maha.+ 15 Joosep ütles neile: „Mida te olete teinud! Kas te ei teadnud, et minusugune mees oskab endeid seletada?”+ 16 Juuda vastas: „Mida on meil oma isandale öelda? Mida on meil rääkida või millega end õigustada? Jumal on avastanud su orjade süü.+ Me oleme nüüd oma isanda orjad, nii meie kui ka see, kelle käest karikas leiti!” 17 Joosep aga ütles: „On mõeldamatu, et ma nõnda teeksin! Ainult see mees, kelle käest karikas leiti, saab minu orjaks.+ Teie ülejäänud aga minge rahus oma isa juurde.”

18 Nüüd astus Juuda talle lähemale ja ütles: „Ma anun sind, mu isand, palun kuula oma orja ja ära vihastu oma orja peale, sest sina oled otsekui vaarao ise.+ 19 Mu isand küsis oma orjadelt: „Kas teil on isa või mõni vend?” 20 Me vastasime oma isandale: „Meil on eakas isa ja noorim vend, tema vana ea laps.+ Aga selle vend on surnud,+ nii et ta on oma ema ainus järelejäänud poeg+ ja tema isa armastab teda.” 21 Seejärel ütlesid sa oma orjadele: „Tooge ta siia minu juurde, et saaksin teda näha.”+ 22 Kuid me laususime oma isandale: „Poiss ei saa isa juurest lahkuda. Kui ta tema juurest lahkuks, siis isa sureks.”+ 23 Seepeale ütlesid sa oma orjadele: „Kui teie noorim vend koos teiega ei tule, ei saa te mu nägu enam näha.”+

24 Me läksime siis sinu orja, oma isa juurde ja ütlesime talle oma isanda sõnad edasi. 25 Mõne aja pärast ütles isa meile: „Minge tagasi ja ostke meile veel vilja.”+ 26 Aga me vastasime: „Me ei saa minna. Kui meie noorim vend tuleb koos meiega, siis me läheme, sest me ei saa selle mehe nägu näha, kui meie noorimat venda pole koos meiega.”+ 27 Siis ütles sinu ori, meie isa, meile: „Te ju teate, et mu naine sünnitas mulle kaks poega.+ 28 Üks neist lahkus minu juurest ja ma ütlesin: „Ta on tükkideks kistud!”,+ ning ma pole teda seniajani näinud. 29 Kui te nüüd ka selle mu silma alt ära viite ja ta peaks õnnetult surma saama, siis ajate mu hallid juuksed valuga hauda*.”+

30 Seega, kui ma läheksin nüüd sinu orja, oma isa juurde tagasi ja meiega ei oleks poissi, kelle hingega tema hing on ühte köidetud, 31 siis nähes, et poissi ei ole, ta lihtsalt sureb, ja su orjad ajaksid tõesti sinu orja, meie isa hallid juuksed murega hauda*. 32 Sinu ori andis isale lubaduse hoolitseda poisi eest, öeldes: „Kui ma teda sinu juurde tagasi ei too, siis jään ma sinu ees, isa, alatiseks süüdi.”+ 33 Palun luba nüüd, et sinu ori jääb poisi asemel oma isanda orjaks, et poiss võiks koos oma vendadega tagasi minna. 34 Kuidas võiksin oma isa juurde naasta, kui poissi ei ole koos minuga? Ma ei suudaks seda taluda, kui mu isa tabaks niisugune õnnetus!”

45 Siis ei suutnud Joosep end oma teenrite ees enam valitseda+ ja ta hüüdis: „Minge kõik ära!” Kui kõik olid lahkunud, andis ta oma vendadele teada, kes ta on.+

2 Ta puhkes valjusti nutma, nii et egiptlased seda kuulsid, ning sellest anti teada ka vaarao kojale. 3 Joosep ütles oma vendadele: „Mina olen Joosep. Kas mu isa elab veel?” Aga vennad ei suutnud talle midagi vastata, sest nad olid rabatud. 4 Joosep ütles neile: „Palun tulge mulle lähemale,” ja vennad astusid tema juurde.

Siis ta lausus: „Mina olen teie vend Joosep, kelle te müüsite Egiptusse.+ 5 Ärge tundke ärevust ja ärge tehke üksteisele etteheiteid, et te mu siia müüsite, sest elu säilitamiseks on Jumal mind teie eel siia saatnud.+ 6 Praegu on maal teine nälja-aasta,+ aga tulemas on veel viis aastat, mil pole kündi ega lõikust. 7 Jumal saatis mind teie eel siia, et teil oleks järeltulijaid+ maa peal ning et teid võimsalt päästa ja elus hoida. 8 Seega pole mitte teie mind siia saatnud, vaid seda on teinud tõeline Jumal, et panna mind vaarao kõrgeimaks nõuandjaks*, kogu tema koja isandaks ja terve Egiptusemaa valitsejaks.+

9 Rutake nüüd mu isa juurde ja öelge talle: „Nii ütleb su poeg Joosep: „Jumal on pannud mind isandaks terve Egiptuse üle.+ Tule alla minu juurde! Ära viivita!+ 10 Sa võid elada Goosenimaal,+ minu lähedal, sina, su pojad, su pojapojad, su lambad, kitsed ja veised ning kõik, mis sul on. 11 Seal varustan ma sind toiduga, sest näljahäda kestab veel viis aastat.+ Muidu tabab vaesus sind, su peret ja kõike, mis sul on.”” 12 Teie ja mu vend Benjamin näete oma silmaga, et see olen tõesti mina, kes teiega räägib.+ 13 Jutustage mu isale kogu mu aust Egiptuses ja kõigest, mida te olete näinud. Kiirustage ning tooge mu isa siia!”

14 Siis langes ta oma vennale Benjaminile kaela ja puhkes nutma ning Benjamingi nuttis teda emmates.+ 15 Ta andis kõigile oma vendadele suud ja nuttis koos nendega, seejärel hakkasid ta vennad temaga rääkima.

16 Ka vaarao kotta jõudis uudis, et Joosepi vennad on tulnud. See oli vaarao ja tema teenrite silmis hea 17 ning vaarao lausus Joosepile: „Ütle oma vendadele: „Tehke nii: pange oma loomadele koorem selga ja minge Kaananimaale. 18 Võtke oma isa ja oma pered ning tulge siia minu juurde. Mina annan teile Egiptusemaa häid ande ja te saate süüa maa parimat saaki.”+ 19 Ütle neile minu käsul:+ „Tehke nii: võtke Egiptusemaalt vankrid+ oma laste ja naiste jaoks ning pange ka oma isa ühele neist ja tulge siia.+ 20 Ärge kurvastage oma vara pärast,+ sest parim kogu Egiptusemaal kuulub teile.””

21 Iisraeli pojad tegidki nõnda ning Joosep andis neile vaarao korralduse kohaselt vankrid ja ka teemoona. 22 Ta andis igaühele neist uue rõiva, aga Benjaminile andis ta 300 seeklit* hõbedat ja viied rõivad.+ 23 Oma isale saatis ta kümme eeslit, kes kandsid Egiptuse häid ande, ja kümme emaeeslit, kes kandsid vilja, leiba ja muid toiduaineid, mida ta isa teekonnal vajas. 24 Ta saatis oma vennad teele ja ütles veel, et nad teel olles omavahel ei tülitseks.+

25 Vennad lahkusid Egiptusest ning jõudsid viimaks Kaananimaale oma isa Jaakobi juurde. 26 Nad rääkisid talle, et Joosep on elus ja valitseb kogu Egiptusemaa üle.+ See aga ei liigutanud tema südant, sest ta ei uskunud neid.+ 27 Ent kui nad jutustasid talle kõigest, mis Joosep oli neile rääkinud, ja nende isa Jaakob nägi vankreid, mis Joosep oli tema äratoomiseks saatnud, virgus ta vaim. 28 Iisrael hüüatas: „Küllalt! Mu poeg Joosep on elus! Ma tahan minna ja teda näha, enne kui ma suren!”+

46 Iisrael võttis kõik, mis tal oli,* ja asus teele. Kui ta Beer-Sebasse+ jõudis, tõi ta ohvreid oma isa Iisaki Jumalale.+ 2 Siis rääkis Jumal Iisraeliga öösel nägemuses. Ta ütles: „Jaakob, Jaakob!” ning see vastas: „Siin ma olen!” 3 Jumal jätkas: „Mina olen tõeline Jumal, sinu isa Jumal.+ Ära karda Egiptusse minna, sest ma teen su seal suureks rahvaks.+ 4 Mina ise lähen Egiptusse koos sinuga ja toon su sealt ka tagasi,+ ning Joosep sulgeb oma käega su silmad.”+

5 Seejärel lahkus Jaakob Beer-Sebast. Iisraeli pojad viisid oma isa Jaakobi ning oma lapsed ja naised endaga kaasa vankritel, mis vaarao oli tema äratoomiseks saatnud. 6 Samuti võtsid nad kaasa oma karjad ja vara, mille nad olid Kaananimaal soetanud. Viimaks jõudis Jaakob koos oma järglastega Egiptusse. 7 Ta tõi koos endaga Egiptusse oma pojad ja tütred ning nende lapsed — kõik oma järglased.

8 Need on Egiptusse tulnud Iisraeli poegade, Jaakobi ja tema poegade nimed.+ Jaakobi esmasündinu oli Ruuben.+

9 Ruubeni pojad olid Hanok, Pallu, Hesron ja Karmi.+

10 Siimeoni+ pojad olid Jemuel, Jaamin, Ohad, Jaakin, Sohar ja kaananlanna poeg Šaul.+

11 Leevi+ pojad olid Geerson, Kehat ja Merari.+

12 Juuda+ pojad olid Eer, Oonan, Seela,+ Perets+ ja Serah.+ Kuid Eer ja Oonan surid Kaananimaal.+

Peretsi pojad olid Hesron ja Haamul.+

13 Issaskari pojad olid Toola, Puvva, Joob ja Simron.+

14 Sebuloni+ pojad olid Sered, Eelon ja Jahleel.+

15 Need olid Lea pojad, kelle ta sünnitas Jaakobile Paddan-Aramis, peale nende oli tal tütar Diina.+ Jaakobi järeltulijaid oli kokku 33.

16 Gaadi+ pojad olid Sifjon, Haggi, Suuni, Esbon, Eeri, Arodi ja Areeli.+

17 Aaseri+ pojad olid Jimna, Jisva, Jisvi ja Berija ning nende õde oli Saarah.

Berija pojad olid Heber ja Malkiel.+

18 Need olid pojad, kes sündisid Silpale,+ kelle Laaban oli andnud oma tütrele Leale. Silpa sünnitas need Jaakobile, neid oli kokku 16.

19 Jaakobi naise Raaheli pojad olid Joosep+ ja Benjamin.+

20 Joosepile sündisid Egiptusemaal Manasse+ ja Efraim,+ kelle sünnitas talle Asnat,+ Ooni* preestri Pooti-Fera tütar.

21 Benjamini+ pojad olid Bela, Beker, Asbel, Geera,+ Naaman, Eehi, Ross, Muppim, Huppim+ ja Ard.+

22 Need olid Raaheli pojad, kes sündisid Jaakobile, neid oli kokku 14.

23 Daani+ poeg oli Husim.+

24 Naftali+ pojad olid Jahsel, Guuni, Jetser ja Sillem.+

25 Need olid pojad, kes sündisid Billale, kelle Laaban oli andnud oma tütrele Raahelile. Need ta sünnitas Jaakobile, neid oli kokku 7.

26 Kõiki Jaakobi järeltulijaid, kes läksid koos temaga Egiptusse, oli 66, lisaks veel Jaakobi poegade naised.+ 27 Joosepile sündis Egiptuses kaks poega. Jaakobi soost oli Egiptusse tulnud 70 inimest.+

28 Jaakob saatis Juuda+ enda ees Joosepile teatama, et ta on teel Goosenisse. Kui nad jõudsid Goosenimaale,+ 29 lasi Joosep oma kaariku valmis panna ja läks Goosenisse, et kohtuda oma isa Iisraeliga. Ja kui nad kokku said, langes Joosep isale kaela ning nuttis kaua. 30 Iisrael ütles Joosepile: „Nüüd võin ma surra, sest ma olen näinud su nägu ja tean, et sa oled elus.”

31 Siis ütles Joosep oma vendadele ja oma isa perele: „Ma lähen ja teatan vaaraole:+ „Mu vennad ja mu isa pere, kes elasid Kaananimaal, on tulnud siia minu juurde.+ 32 Need mehed on karjased+ ja karjakasvatajad+ ning nad on toonud kaasa oma lambad, kitsed ja veised ning kõik, mis neil on.”+ 33 Kui siis vaarao teid enda juurde kutsub ja küsib, mis on teie amet, 34 öelge talle: „Su sulased on olnud karjakasvatajad noorusest alates, nii meie kui ka meie esiisad”,+ et võiksite elada Goosenimaal,+ sest egiptlased jälestavad kõiki lambakarjaseid.”+

47 Siis läks Joosep vaarao juurde ja teatas talle:+ „Mu isa ja mu vennad, nende lambad, kitsed ja veised ning kõik, mis neil on, on tulnud Kaananimaalt siia, ja nüüd on nad Goosenimaal.”+ 2 Ta võttis viis oma venda ja tõi need vaarao ette.+

3 Vaarao küsis tema vendadelt: „Mis teie amet on?” Nad vastasid: „Sinu sulased on lambakarjased, nii meie kui ka meie esiisad,”+ 4 ja jätkasid: „Me oleme tulnud siia maale võõrana elama,+ sest sinu sulaste karjadel ei ole karjamaad, kuna näljahäda Kaananimaal on väga ränk.+ Seepärast luba palun oma sulastel elada Goosenimaal.”+ 5 Siis ütles vaarao Joosepile: „Su isa ja vennad on tulnud siia sinu juurde. 6 Egiptusemaa on sinu ees lahti. Pane oma isa ja vennad elama maa parimasse ossa.+ Las nad elavad Goosenimaal, ja kui sa tead nende hulgas võimekaid mehi, siis pane nad hoolitsema minu kariloomade eest.”

7 Seejärel tõi Joosep sisse oma isa Jaakobi ja esitles teda vaaraole, ning Jaakob õnnistas vaaraod. 8 Vaarao küsis Jaakobilt: „Kui vana sa oled?” 9 Jaakob vastas: „Mu rännakuaastaid on 130. Vähesed ja vaevarikkad on olnud mu eluaastad+ ja need ei küüni mu esiisade eluaastateni, mil nad ringi rändasid.”+ 10 Siis Jaakob õnnistas vaaraod ja lahkus tema juurest.

11 Niisiis pani Joosep oma isa ja vennad elama Egiptusemaale ning andis neile omandi Raamsesemaa parimas osas,+ nagu vaarao oli käskinud. 12 Joosep varustas toiduga oma isa, vendi ja kõiki oma isa kodakondseid, selle järgi, palju kellelgi lapsi oli.

13 Kogu maal ei olnud toitu, sest näljahäda oli väga ränk, ning Egiptusemaa ja Kaananimaa olid nälja tõttu nõrkemas.+ 14 Joosep kogus kokku Egiptusemaal ja Kaananimaal leiduva raha, mis inimesed vilja eest maksid,+ ning tõi selle vaarao kotta. 15 Ajapikku sai raha Egiptusemaalt ja Kaananimaalt otsa ning kõik egiptlased tulid Joosepi juurde ja ütlesid: „Anna meile toitu! Kas peaksime su silme all sellepärast surema, et meil on raha otsas?” 16 Joosep vastas: „Kui teil on raha otsas, siis andke mulle oma kariloomad ja mina annan teile kariloomade eest toitu.” 17 Nii hakkasid nad Joosepile oma kariloomi tooma ja Joosep andis neile toitu nende hobuste, lamba-, kitse- ja veisekarjade ning eeslite eest. Terve aasta andis ta neile kõigi nende kariloomade eest toitu.

18 Kui see aasta lõppes, tulid nad järgmiselgi aastal tema juurde ja ütlesid: „Me ei varja oma isanda eest, et kõik meie raha ja koduloomad on nüüd meie isanda käes. Meil pole oma isandale anda midagi muud peale iseendi ja oma maa. 19 Miks peaksime su silme all surema ja miks peaks meie maa hävima! Osta toidu eest meid ja meie maa ning me saame koos oma maaga vaaraole orjadeks. Anna meile seemet, et võiksime elada ega peaks surema ning et meie maa ei jääks tühjaks.” 20 Joosep ostiski kogu egiptlaste maa vaaraole, sest kõik egiptlased müüsid oma põllu, kuna näljahäda oli väga ränk. Nii sai maa vaarao omaks.

21 Siis lasi Joosep rahval kolida linnadesse, ühest Egiptusemaa äärest teiseni.+ 22 Ainult preestrite maad ta ei ostnud,+ sest preestrid said oma toidu vaaraolt ja nad elatusid sellest, mida vaarao neile andis. Seepärast nemad ei müünud oma maad. 23 Joosep ütles rahvale: „Ma olen nüüd ostnud teid ja teie maa vaaraole. Siin on teile seemet, külvake see maha. 24 Kui see saaki annab, siis tooge viiendik vaaraole,+ aga neli osa jäägu teile põlluseemneks ning teile, teie peredele ja lastele toiduks.” 25 Seepeale nad ütlesid: „Sina oled meid elus hoidnud.+ Olgu meie isand meile armuline ja me saame vaarao orjadeks.”+ 26 Joosep andis välja määruse, mis kehtib kogu Egiptusemaal tänini, et viiendik kuulub vaaraole. Ainult preestrite maa ei saanud vaarao omaks.+

27 Iisrael elas Egiptuses Goosenimaal.+ Nad jäid sinna elama, olid viljakad ja neid sai väga palju.+ 28 Jaakob elas Egiptusemaal veel 17 aastat, nii et Jaakobi elupäevi oli kokku 147 aastat.+

29 Kui lähenes Iisraeli surmatund,+ kutsus ta oma poja Joosepi ja ütles: „Kui ma nüüd olen su silmis armu leidnud, siis pane palun oma käsi mu reie alla ning vannu, et osutad mulle truud armastust ja jääd mulle ustavaks. Palun ära mata mind Egiptusse.+ 30 Kui ma suren, siis vii mind Egiptusest ära ja mata mind mu esiisade hauda.”+ Joosep vastas: „Ma teen, nagu sa ütled.” 31 Iisrael aga ütles: „Vannu mulle!” Ja Joosep vandus.+ Seejärel Iisrael kummardas oma voodi peatsis.+

48 Mõne aja pärast öeldi Joosepile: „Su isa on nõrgaks jäänud.” Siis Joosep võttis endaga oma kaks poega, Manasse ja Efraimi,+ 2 ning Jaakobile teatati: „Su poeg Joosep on tulnud sinu juurde.” Siis võttis Iisrael jõu kokku ja tõusis voodis istukile. 3 Jaakob ütles Joosepile:

„Kõikvõimas Jumal ilmutas end mulle Luusis Kaananimaal ja õnnistas mind.+ 4 Ta ütles mulle: „Ma teen sind viljakaks ja rohkearvuliseks, ma teen sinust suure rahva+ ja annan selle maa püsivaks omandiks su järeltulijatele.”+ 5 Need kaks poega, kes sündisid sulle Egiptusemaal, enne kui ma tulin sinu juurde Egiptusse, on minu omad.+ Efraim ja Manasse saavad minu omaks, just nagu on Ruuben ja Siimeongi.+ 6 Kuid lapsed, kes sünnivad sulle pärast neid, saavad sinu omaks. Neid hakatakse nimetama nende vendade nimega nende pärandmaal.+ 7 Kui ma tulin Paddanist, suri Raahel+ mu kõrval Kaananimaal, kui oli jäänud veel tükk maad Efratani,+ ja ma matsin ta Efrata ehk Petlemma+ tee äärde.”

8 Siis nägi Iisrael Joosepi poegi ja küsis: „Kes need on?” 9 Joosep vastas oma isale: „Need on mu pojad, kelle Jumal on mulle siin maal andnud.”+ Iisrael ütles: „Palun too nad minu juurde, et saaksin neid õnnistada.”+ 10 Iisraeli silmad olid aga vanadusest viletsaks jäänud ja ta ei näinud enam. Joosep tõi nad Iisraeli juurde ning see suudles ja kallistas neid. 11 Iisrael ütles Joosepile: „Ma poleks iialgi arvanud, et saan veel su nägu näha,+ kuid Jumal on lasknud mul näha isegi su järeltulijaid.” 12 Seejärel viis Joosep nad Iisraeli põlvede eest ära ja kummardas silmili maha.

13 Nüüd võttis Joosep Efraimi+ oma paremale käele, Iisraelist vasakule poole, ja Manasse+ oma vasakule käele, Iisraelist paremale poole, ja tõi nad tema ette. 14 Ent Iisrael sirutas oma parema käe ja pani selle Efraimi pea peale, kuigi tema oli noorem, ja oma vasaku käe pani ta Manasse pea peale. Ta pani sihilikult oma käed niiviisi, kuigi Manasse oli esmasündinu.+ 15 Siis ta õnnistas Joosepit ja ütles:+

17 Kui Joosep nägi, et ta isa hoiab oma paremat kätt Efraimi pea peal, ei meeldinud see talle, ja ta püüdis tõsta oma isa kätt Efraimi pea pealt Manasse pea peale. 18 Joosep ütles isale: „Mitte nii, mu isa, sest tema on esmasündinu.+ Pane oma parem käsi tema pea peale.” 19 Aga isa keeldus ja ütles: „Ma tean seda, mu poeg, ma tean. Ka tema saab rahvaks ja ka tema saab vägevaks. Kuid tema noorem vend saab temast vägevamaks+ ja tema järeltulijatest saavad lausa rahvad.”+ 20 Ta õnnistas neid sel päeval+ ja ütles:

Nii pani ta Efraimi Manassest ettepoole.

21 Seejärel ütles Iisrael Joosepile: „Ma suren peagi,+ kuid Jumal on teiega ja viib teid tagasi teie esiisade maale.+ 22 Ma annan sinule ühe maaosa* rohkem kui su vendadele. Ma võtsin selle emorlaste käest oma mõõga ja vibuga.”

49 Jaakob kutsus oma pojad ja ütles: „Tulge kokku, et saaksin teile jutustada, mis juhtub teiega tulevastel päevadel. 2 Kogunege ja kuulake, te Jaakobi pojad, kuulake oma isa Iisraeli!

3 Ruuben,+ sina oled mu esmasündinu,+ mu ihuramm ja sigitusjõu algus, silmapaistvalt väärikas ja silmapaistvalt tugev. 4 Kuna sa olid taltsutamatu nagu mässavad veed, ei jää sa silmapaistvaimale kohale, sest sa heitsid oma isa voodisse+ ja rüvetasid selle. Ta tõesti heitis sinna!

5 Siimeon ja Leevi on vennad.+ Nende mõõgad on vägivallariistad.+ 6 Ära mine nendega kaasa, mu hing! Ära liitu nendega, mu au*! Sest oma vihas nad tapsid mehi+ ja lõbu pärast vigastasid pullide kannakõõluseid. 7 Olgu neetud nende julm viha ja metsik raev!+ Ma puistan nad laiali Jaakobi maal ja hajutan Iisraeli maal.+

8 Aga sind, Juuda,+ su vennad ülistavad.+ Su käsi on su vaenlaste turjal.+ Sinu ees kummardavad su isa pojad.+ 9 Juuda on lõvikutsikas.+ Mu poeg, sa tõused saagi kallalt. Ta on heitnud maha ja end välja sirutanud otsekui lõvi. Ja lõvi — kes julgeks teda äratada? 10 Juudast ei lahku valitsuskepp+ ega tema jalge vahelt käskijasau, kuni tuleb Siilo*,+ kellele kuuletuvad rahvad.+ 11 Ta seob oma eesli viinapuu külge ja oma eeslivarsa parima viinapuu külge, ta peseb oma riideid veinis ja oma rõivaid viinamarjade veres. 12 Tema silmad on veinist tumepunased ja tema hambad piimast valged.

13 Sebulon+ elab merekaldal, mille ääres laevad ankrus seisavad,+ ja tema kaugeim piir on Siidoni pool.+

14 Issaskar+ on tugeva kondiga eesel, kes lebab kahe sadulapauna vahel. 15 Ta näeb, et elupaik on hea ja et maa on meeldiv. Ta langetab oma turja koormat kandma ja teda sunnitakse tegema rasket tööd.

16 Daan,+ üks Iisraeli suguharu, mõistab kohut rahva üle.+ 17 Olgu Daan madu tee ääres, sarvikrästik raja kõrval, kes salvab hobuse kandu, nii et ratsanik kukub selili.+ 18 Ma ootan päästet sinult, Jehoova!

19 Gaadile+ tungib kallale röövjõuk, aga ta lööb selle tagasi ja jälitab seda.+

20 Aaseri+ toit on rikkalik ja ta pakub rooga, mis on kuninga vääriline.+

21 Naftali+ on sihvakas emahirv. Ta kõneleb kauneid sõnu.+

22 Joosep+ on viljaka puu võsu, viljaka puu, mis kasvab allika ääres ja mille oksad ulatuvad üle müüri. 23 Kuid vibukütid vaenasid teda ja ambusid tema pihta ning kandsid tema peale vimma.+ 24 Siiski jäi tema vibu kindlalt paigale,+ tema käed jäid tugevaks ja kärmeks.+ See on Jaakobi vägeva käest, karjase ja Iisraeli nurgakivi käest. 25 Tema* on and oma isa Jumalalt, kes teda aitab, ja ta on Kõikvõimsaga, kes õnnistab teda taeva õnnistustega, sügavuste õnnistustega,+ rindade ja emaüsa õnnistustega. 26 Ta isa õnnistused ületavad igaveste mägede õnnistused, igikestvate küngaste ihaldusväärsed annid.+ Need jäävad Joosepi pea peale, oma vendade seast väljavalitu pealaele.+

27 Benjamin+ on murdja hunt.+ Hommikul sööb ta saaki ja õhtul jaotab röövitut.”+

28 Need on Iisraeli kaksteist suguharu. Seda ütles nende isa neid õnnistades. Ta õnnistas igaüht neist kohase õnnistusega.+

29 Pärast seda andis ta neile sellised juhendid: „Ma lähen puhkama oma rahva juurde.+ Matke mind mu isade juurde koopasse, mis on hett Efroni maatükil+ 30 Mamre lähedal Makpelas Kaananimaal, maatükil, mille Aabraham ostis hett Efronilt endale matmispaigaks. 31 Sinna on maetud Aabraham ja tema naine Saara.+ Sinna on maetud Iisak+ ja tema naine Rebeka ning sinna matsin ma Lea. 32 Maatükk ja seal olev koobas osteti hettidelt.”+

33 Nii lõpetas Jaakob juhendite andmise oma poegadele. Siis tõstis ta jalad voodisse, tegi viimse hingetõmbe ja läks puhkama oma rahva juurde.+

50 Siis langes Joosep oma isa peale,+ puhkes nutma ja suudles teda. 2 Seejärel käskis Joosep oma teenistuses olevatel arstidel oma isa palsameerida.+ Arstid palsameerisidki Iisraeli, 3 milleks neil kulus kokku 40 päeva, sest palsameerimine võtab just nii palju aega. Egiptlased nutsid teda taga 70 päeva.

4 Kui leinapäevad möödas olid, rääkis Joosep vaarao õukonnaga ja ütles: „Kui ma nüüd olen teie silmis armu leidnud, siis öelge vaaraole edasi järgmine sõnum: 5 „Mu isa laskis mul vanduda,+ öeldes: „Ma suren peagi.+ Mata mind mu matmispaika,+ mille ma olen valmistanud Kaananimaal.”+ Palun luba mul nüüd minna ja oma isa matta. Pärast seda tulen ma tagasi.”” 6 Vaarao vastas: „Mine ja mata oma isa, nagu ta on lasknud sul vanduda.”+

7 Siis läks Joosep oma isa matma ning temaga koos läksid kõik vaarao teenrid ja õukonnavanemad+ ning kõik Egiptusemaa vanemad, 8 kogu Joosepi pere, tema vennad ja ta isa pere.+ Ainult oma väiksed lapsed ning lambad, kitsed ja veised jätsid nad Goosenimaale. 9 Koos temaga läksid ka vankrid+ ja ratsanikud — voor oli väga suur. 10 Siis jõudsid nad Atadi viljapeksuplatsile, mis on Jordani piirkonnas, ning nad leinasid seal valjult ja kibedalt. Joosep leinas oma isa seitse päeva. 11 Maa elanikud kaananlased nägid neid seal Atadi viljapeksuplatsil leinamas ja hüüdsid: „Egiptlastel on suur lein!” Seepärast nimetasid nad selle paiga Jordani piirkonnas Aabel-Mitsraimiks*.

12 Jaakobi pojad tegid täpselt tema juhendite järgi.+ 13 Nad viisid ta Kaananimaale ja matsid ta Mamre lähedale Makpela koopasse, maatükile, mille Aabraham oli ostnud hett Efronilt endale matmispaigaks.+ 14 Kui Joosep oli oma isa matnud, läks ta tagasi Egiptusse, ja temaga koos ta vennad ja kõik, kes olid käinud ühes temaga ta isa matmas.

15 Pärast isa surma ütlesid Joosepi vennad: „Võib-olla kannab Joosep meie peale vimma ja tasub meile kätte kogu kurja eest, mis me talle tegime.”+ 16 Nad saatsid Joosepile sõna: „Sinu isa andis enne surma sellise käsu: 17 „Öelge Joosepile: „Ma anun sind, anna palun andeks oma vendade üleastumine ja nende patt, mis nad tegid, kui nad sind nii halvasti kohtlesid.”” Palun anna nüüd andeks oma isa Jumala teenijate üleastumine!” Kui Joosepile seda räägiti, puhkes ta nutma. 18 Seejärel tulid tema vennad, laskusid ta ees põlvili ja ütlesid: „Me oleme sinu orjad!”+ 19 Joosep ütles neile: „Ärge kartke! Kas mina olen Jumal? 20 Kuigi teil oli kavas mulle halba teha,+ otsustas Jumal selle heaks pöörata ja palju rahvast elus hoida, mida ta nüüd ongi teinud.+ 21 Ärge siis kartke. Ma varustan toiduga teid ja teie lapsi.”+ Nii lohutas ja rahustas ta neid.

22 Joosep jäi elama Egiptusse, tema ja ta isa kodakondsed. Ta elas 110-aastaseks. 23 Joosep nägi Efraimi poegi kolmanda põlveni,+ samuti Manasse poja Maakiri+ poegi, ja need olid Joosepile nagu ta omad pojad. 24 Viimaks ütles Joosep oma vendadele: „Mina suren, aga Jumal hoolitseb teie eest+ ja viib teid siit maalt ära maale, mille kohta ta andis vande Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile.”+ 25 Joosep laskis Iisraeli poegadel vande anda, öeldes: „Jumal hoolitseb teie eest. Viige siis mu luud siit ära.”+ 26 Ja Joosep suri, olles 110-aastane. Ta palsameeriti+ ning pandi surnukirstu Egiptuses.