IIOB
1 Uutsimaal elas mees nimega Iiob*.+ Ta oli üks õige mees, igapidi laitmatu,+ kartis Jumalat ja hoidus kurjast.+ 2 Talle sündis seitse poega ja kolm tütart. 3 Tal oli 7000 lammast, 3000 kaamelit, 1000 veist ja 500 emaeeslit. Samuti oli tal väga suur teenijaskond. See mees oli suurim kõigi idamaalaste seas.
4 Tema pojad korraldasid igaüks kindlaksmääratud päeval oma majas pidusöögi ning kutsusid ka oma kolm õde koos endaga sööma ja jooma. 5 Kui aga pidupäevade ring täis oli saanud, kutsus Iiob nad enda juurde, et neid pühitseda. Ta tõusis hommikul vara ja ohverdas igaühe eest põletusohvri,+ kuna ta mõtles: „Võib-olla on mu pojad patustanud ja oma südames Jumalat neednud.” Nii tegi Iiob alati.+
6 Ühel päeval, kui Jumala pojad*+ kogunesid Jehoova ette,+ tuli nende sekka+ ka Saatan*.+
7 Jehoova küsis Saatanalt: „Kust siis sina tuled?” Saatan vastas Jehoovale: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.”+ 8 Seepeale ütles Jehoova Saatanale: „Kas sa oled pannud tähele mu teenijat Iiobit? Teist temasugust maa peal ei ole. Ta on õige mees, igapidi laitmatu,+ kardab Jumalat ja hoidub kurjast.” 9 Saatan kostis Jehoovale: „Kas Iiob siis ilma tagamõtteta Jumalat kardab?+ 10 Eks ole sa teinud kaitsva tara tema, ta maja ja kõige ümber, mis tal on?+ Sa oled õnnistanud tema kätetööd+ ja ta karjad on kasvanud ja laienenud üle maa. 11 Kui sa aga sirutad oma käe ja puudutad kõike, mis tal on, siis neab ta sind näkku!” 12 Siis ütles Jehoova Saatanale: „Kõik, mis tal on, on sinu käes. Ära ainult tõsta kätt tema enda vastu!” Ja Saatan läks Jehoova juurest ära.+
13 Ühel päeval, kui Iiobi pojad ja tütred olid oma vanima venna majas söömas ja veini joomas,+ 14 tuli sõnumitooja Iiobi juurde ja ütles: „Veised olid kündmas ja eeslid nende kõrval rohtu söömas, 15 kui tulid seebalased, ründasid meid ning viisid loomad ära ja lõid sulased mõõgaga maha. Mina üksi pääsesin, et seda sulle teatada.”
16 Kui ta alles rääkis, tuli teine ja ütles: „Jumala tuli* langes taevast. Leek lahvatas lammaste ja sulaste keskel ning neelas nad ära. Mina üksi pääsesin, et seda sulle teatada.”
17 Kui see alles rääkis, tuli veel üks ja ütles: „Kaldealased+ moodustasid kolm jõuku, röövisid kaamelid ja lõid sulased mõõgaga maha. Mina üksi pääsesin, et seda sulle teatada.”
18 Kui see alles rääkis, tuli veel üks ja ütles: „Su pojad ja tütred olid oma vanima venna majas söömas ja veini joomas, 19 kui äkki tuli kõrbe poolt kõva tuul ning sööstis vastu maja nelja nurka, nii et see kukkus su laste peale ja nad said surma. Mina üksi pääsesin, et seda sulle teatada.”
20 Siis Iiob tõusis, käristas oma riided lõhki ja ajas pea paljaks. Ta langes maha, kummardas 21 ja ütles:
„Alasti olen ma emaihust tulnud
ja alasti pöördun ma tagasi.+
Jehoova on andnud+ ja Jehoova on võtnud.
Jehoova nimi olgu kiidetud!”
22 Kõige selle juures ei teinud Iiob pattu ega süüdistanud Jumalat milleski*.
2 Siis tuli päev, mil Jumala pojad+ kogunesid Jehoova ette,+ ning ka Saatan tuli nende sekka ja seisis Jehoova ette.+
2 Jehoova küsis Saatanalt: „Kust siis sina tuled?” Saatan vastas Jehoovale: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.”+ 3 Seepeale ütles Jehoova Saatanale: „Kas sa oled pannud tähele mu teenijat Iiobit? Teist temasugust maa peal ei ole. Ta on õige mees, igapidi laitmatu,+ kardab Jumalat ja hoidub kurjast. Ikka veel peab ta kõvasti kinni oma laitmatusest,+ ehkki sa kihutad mind tema vastu,+ et ma ta ilma põhjuseta hävitaksin.” 4 Saatan vastas Jehoovale: „Nahk naha vastu!* Inimene annab oma elu eest kõik, mis tal on. 5 Kui sa sirutad oma käe ja puudutad tema luud ja liha, siis neab ta sind näkku!”+
6 Siis ütles Jehoova Saatanale: „Ta on sinu käes. Ära ainult võta temalt elu!” 7 Seejärel läks Saatan Jehoova juurest ära ja lõi Iiobit valusate paisetega*+ pealaest jalatallani. 8 Iiob võttis potikillu, millega end kratsida, ja istus tuhas.+
9 Siis ütles ta naine temale: „Kas sa ikka veel hoiad kinni oma laitmatusest? Nea Jumalat ja sure!” 10 Iiob aga vastas talle: „Sa räägid, nagu rumalad naised räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga halba mitte?”+ Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu.+
11 Iiobit tabanud õnnetustest kuulsid ka kolm tema tuttavat: teemanlane Eliifas,+ suhiit+ Bildad+ ja naamalane Soofar.+ Nad tulid igaüks oma kodupaigast ning said kokku, et minna Iiobile kaastunnet avaldama ja teda lohutama. 12 Kui nad teda eemalt nägid, ei tundnud nad teda äragi. Nad hakkasid valjult halama, käristasid oma riided lõhki ning viskasid tuhka õhku ja endale pea peale.+ 13 Seejärel istusid nad koos temaga maas seitse päeva ja seitse ööd. Ükski neist ei lausunud talle sõnagi, sest nad nägid, et tema valu on väga suur.+
3 Siis hakkas Iiob rääkima ja needis oma sündimispäeva.+ 2 Ta ütles:
3 „Kadugu päev, mil ma sündisin,+
ja öö, mil öeldi: „Poeglaps on eostatud!”!
4 Muutugu see päev pimeduseks!
Ärgu hooligu sellest Jumal ülal,
ärgu paistku sellele valgust!
5 Pilkane pimedus nõudku see tagasi,
vihmapilved laotugu selle üle,
kohutagu seda kõik, mis pimendab päeva!
6 Mattugu see öö süngesse pimedusse,+
ärgu see rõõmutsegu ühes aasta päevadega,
kuude hulka ärgu see tulgu!
7 Jäägu see öö viljatuks,
ärgu kostku sellest rõõmuhõiskeid!
9 Pimenegu selle koidutähed,
oodaku see asjatult päevavalgust,
ärgu see nähku koidukiiri!
10 Sest see ei sulgenud mu ema üsa uksi+
ega varjanud vaeva mu silme eest.
11 Miks ei surnud ma juba sündides?
Miks ei suikunud ma üsast väljudes?+
12 Miks võtsid mind vastu põlved,
miks rinnad, et saaksin imeda?
14 ühes maa kuningate ja nõuandjatega,
kes ehitasid endale paiku, mis nüüdseks on varemeis,*
15 või koos võimukandjatega, kellel oli kulda,
kelle kojad olid täis hõbedat.
16 Miks polnud ma varjatud nurisünnitis,
nagu laps, kes pole iial näinud ilmavalgust?
17 Seal lakkab ka jumalatute raev,
seal saavad kurnatud puhata.+
18 Vangid on seal muretult üheskoos,
ei kuule nad töölesundija häält.
19 Väike ja suur on seal võrdsed,+
ori on vaba oma isandast.
20 Miks annab Jumal valgust vaevatule,
elu neile, kelle hing on kibestunud?+
21 Miks ootavad mõned surma, mida ei tule?+
Nad otsivad seda enam kui peidetud aardeid.
22 Nad hõiskavad vaimustusest,
on õnnelikud, kui leiavad haua.
23 Miks annab Jumal valgust mehele, kes on kaotanud oma tee,
kelle ta on ümber piiranud?+
25 Sest see, mida ma kartsin, on tulnud mu peale,
mille ees hirmu tundsin, on mind tabanud.
26 Mul pole olnud ei vaikust ega rahu,
ei mingit puhkust, vaid üks häda teise järel.”
4 Siis ütles teemanlane Eliifas:+
2 „Kui keegi püüaks sinuga rääkida, kas muutuksid kannatamatuks?
Kes aga suudab praegu sõnu tagasi hoida?
3 Tõsi, sa oled noominud paljusid
ja kinnitanud nõrku käsi.
4 Su sõnad tõstsid üles komistanu,
sa tugevdasid neid, kelle põlved nõtkusid.
5 Aga nüüd on häda tabanud sind ja sa oled rusutud,
see puudutab sind ennast ja sa oled kohkunud.
6 Kas jumalakartus ei annagi sulle kindlustunnet?
Kas su laitmatuse+ tee ei sisenda sulle lootust?
7 Mõtle palun: kas on süütu kunagi hukkunud,
millal on õigeid hävitatud?
8 Ma olen näinud, et need, kes künnavad* kurja
ja külvavad õnnetust, seda ka lõikavad.
9 Nad hävivad Jumala hingusest,
lõppevad tema vihapuhangust.
10 Lõvi möirgab ja noor lõvi uriseb,
kuid isegi tugevate lõvide hambad murtakse.
11 Lõvi hukkub saagi puudusel,
lõvikutsikad aetakse laiali.
12 Minuni jõudis salamisi sõna,
mu kõrv kuulis sosinat
13 keset öiste nägemuste ärevaid mõtteid,
kui inimesed on langenud sügavasse unne.
14 Õud ja värin haarasid mind,
mu luud-kondid vabisesid hirmust.
15 Üks vaim heljus üle mu näo,
mu ihukarvad tõusid püsti.
16 Ta peatus,
aga ma ei tundnud teda.
Üks kuju oli mu silme ees.
Siis oli vaikus ja ma kuulsin ta häält:
17 „Kas saab surelik inimene olla õigem Jumalast?
Kas saab mees olla puhtam oma Loojast?”
18 Vaata, oma teenijatessegi pole tal usku,
oma ingliteski* leiab ta vigu.
19 Kui palju enam siis neis, kes elavad savihooneis,
kelle alusmüürid on põrmus,+
kes lömastatakse kergelt kui koi!
20 Hommiku ja õhtu vahel nad purustatakse,
nad hukkuvad igaveseks ja keegi ei märkagi.
21 Eks ole nad nagu telk, mille nöörid on välja kistud?
Nad surevad tarkuseta.
5 Hüüa ometi! Kas keegi vastab sulle?
Kelle poole pühadest sa pöördud?
2 Meelepaha tapab rumala,
kadedus hukutab lihtsameelse.
3 Ma nägin rumalat juurdumas,
aga äkitselt oli ta eluase neetud.
4 Tema pojad on kaugel turvapaigast,
nad põrmustatakse linnaväravas+ ja neil pole päästjat.
5 Tema saagi sööb näljane,
see võetakse ära isegi ogaliste põõsaste vahelt,
nende vara kahmatakse ära.
6 Ega siis õnnetus tärka põrmust
ega häda tõuse mullast.
7 Inimene ju sünnib vaevaks
sama kindlalt, kui sädemed lendavad üles.
8 Aga mina pöörduksin Jumala poole,
viiksin oma kaebuse Jumala ette,
9 kes teeb suuri ja tabamatuid asju,
loendamatuid imetegusid.
10 Ta annab maale vihma,
saadab põldudele vett.
11 Ta tõstab viletsad kõrgele,
tõstab kurvad üles ja päästab nad.
12 Ta nurjab riukalike sepitsused,
et nende kätetöö ei õnnestuks.
13 Ta tabab tarku nende kavaluses,+
et salalike nõu läheks luhta.
14 Päevaajal haarab neid pimedus,
keskpäeval kobavad nad ringi nagu öösel.
15 Ta kaitseb nende suu mõõga eest,
päästab vaese tugeva käest,
16 et viletsal oleks lootust
ja ebaõigluse suu suletaks.
17 Õnnelik on inimene, keda Jumal noomib!
Ära siis põlga Kõikvõimsa manitsust!
18 Sest tema valmistab valu, kuid tema seob ka haavad,
tema purustab, kuid tema käed ka parandavad.
19 Ta päästab sind kuue häda käest,
seitsmeski ei tee sulle halba.
20 Näljaajal päästab ta sind surmast,
sõjaajal mõõga käest.
21 Keelepeksu eest sa oled kaitstud,+
ei pea sa kartma rüüstamist, kui see tuleb.
22 Hävingut ja nälga sa naerad,
kiskjaid sa ei pelga.
23 Põllukivid ei valmista sulle vaeva,*
metsloomadki elavad sinuga rahus.
24 Sul on rahu oma telgis,
ja kui sa vaatad üle oma karjamaad, ei puudu seal midagi.
25 Sa tunned rõõmu paljudest lastest,
su järeltulijaid on nõnda rohkelt nagu maa peal rohtu.
26 Su jõud pole raugenud, kui sa lähed hauda,
nagu viljavihud kogutakse kokku omal ajal.
27 Seda me oleme uurinud ja nii see on.
Kuula seda ja võta see teadmiseks!”
6 Siis Iiob vastas:
2 „Kui vaid mu valu+ saaks vaetud,
ühes mu õnnetusega kaalule pandud!
4 Mind on läbistanud Kõikvõimsa nooled,
mu vaim joob nende mürki.+
Õudused Jumalalt on rivistunud mu vastu.
5 Kas metseesel+ kisendab, kui tal on rohtu,
või ammub pull oma sööda juures?
6 Kas süüakse magedat soolata
või on maitset alteetaime limal?
7 Ma keeldun neid puutumast,
need on kui roiskunud palad mu toidus.
8 Oh et mu palvet võetaks kuulda
ja Jumal täidaks mu soovi!
9 Oh et Jumal purustaks mu,
sirutaks oma käe ja teeks mulle lõpu!+
10 Seegi oleks mulle lohutuseks.
Ma hüppaksin rõõmust isegi piinava valu käes,
sest ma pole salanud Püha+ sõnu.
11 Kas mul on veel jõudu oodata?+
Mis seisab mul ees, et tasuks edasi elada?
12 Kas on mu jõud kui kivide tugevus
või on mu ihu vasest?
13 Kas suudan ma end veel aidata,
kui mulle pole jäänud enam mingit tuge?
15 Mu vennad on reeturlikud+ kui talvine jõgi,
nagu talvise jõe veed, mis kuivavad ära.
16 Need on jääst tumenenud,
neis on varjul sulav lumi.
17 Omal ajal jäävad nad veetuks ja kaovad,
kuumuses nad kuivavad.
18 Nende suund muutub,
nad voolavad kõrbesse ja haihtuvad.
19 Teema+ karavanid otsivad neid,
Seeba+ rändurid ootavad neid,
20 kuid jäävad häbisse oma nurjunud lootuste pärast:
nad jõudsid kohale ja pettusid.
22 Kas ma olen öelnud: „Andke mulle midagi,”
või palunud teilt teie küllusest endale kingitust?
23 Kas olen palunud vabastada end vaenlaste käest,
päästa end rõhujate küüsist?
24 Õpetage mind ja ma vaikin,+
aidake mul mõista mu süüd.
26 Kas kavatsete laita mu juttu,
meeleheitel mehe sõnu,+ mis lendavad tuulde?
28 Aga vaadake mind!
Kas valetaksin teile otse näkku?
29 Palun mõelge järele, ärge olge mu vastu ebaõiglased,
mõelge järele, sest veel on mu õigus alles!
30 Kas mu keel räägib ülekohut,
kas mu suulagi ei saa aru, et midagi on valesti?
7 Eks ole sureliku inimese elu maa peal nagu sunnitöö,
tema päevad justkui palgalise päevad?+
2 Otsekui ori igatseb ta varju,
nagu palgaline ootab ta oma tasu.+
3 Nii on saanud mu osaks tühised kuud,
mulle on määratud vaevaööd.+
4 Pikali heites ma küsin: „Millal saan tõusta?”+
Aga öö muudkui venib, ma visklen rahutult koiduni.
7 Pea meeles, et mu elu on tuul,+
ei näe mu silmad enam õnne.
8 Silm, mis mind praegu vaatab, peagi mind enam ei näe.
Su silmad otsivad mind, aga ma olen läinud.+
9 Otsekui pilv hajub ja kaob,
nii ei tule ka see, kes läheb alla surmavalda, sealt tagasi üles.+
10 Ta ei naase enam oma majja,
tema kodupaik unustab ta.+
12 Kas ma olen meri või mereelukas,
et sead valve mu üle?
13 Kui ma mõtlen: „Mu säng lohutab mind,
mu voodi leevendab mu piina”,
14 siis kohutad sa mind unenägudega,
hirmutad nägemustega.
15 Ma parem lämbuksin,
pigem sureksin, kui elaksin edasi sellises kehas.+
17 Mis on surelik inimene, et sa temast hoolid
ja pöörad talle tähelepanu?+
18 Miks uurid teda igal hommikul,
paned proovile igal silmapilgul?+
19 Miks ei pööra sa minult oma pilku
ega jäta mind rahule isegi neelatamise ajaks?+
20 Kui olengi pattu teinud, siis kuidas saaksin sellega sinule kahju teha, sa inimkonna jälgija?+
Miks oled valinud mu oma märklauaks?
Kas olen saanud sulle koormaks?
21 Miks ei andesta sa mu üleastumist
ega unusta mu eksimust?
Peagi ma langen ju põrmu,+
sa otsid mind, kuid mind pole enam.”
2 „Kui kaua sa veel nõndaviisi räägid?+
Sõnad sinu suust on kõigest tuuleiil.
3 Kas Jumal väänab õigust
ja Kõikvõimas õiglust?
4 Kui su pojad patustasid tema vastu,
lasi ta neid karistada üleastumise eest.
5 Aga kui sa otsiksid Jumalat+
ja anuksid Kõikvõimsalt soosingut,
6 kui sa oleksid tõesti puhas ja aus,+
siis vaataks ta su poole,
taastaks su endise elu.
7 Kuigi su algus oleks väike,
ootaks sind suur tulevik.+
8 Küsi ometi endiselt põlvelt,
pane tähele, mida esiisad on välja uurinud.+
9 Me tulime ju alles eile ilmale ning me ei tea midagi,
sest meie päevad maa peal on pelk vari.
10 Eks nemad õpeta sind,
räägi sulle, mida nad teavad?
11 Kas papüürus kasvab kõrgeks soise pinnaseta?
Kas pilliroog sirgub suureks ilma veeta?
12 Kuigi veel pungas ja lõikamata,
kuivab see kiiremini kui ükski muu taim.
13 Nii sünnib kõigi nendega, kes unustavad Jumala,
sest jumalatu lootus hävib.
14 Tema lootus on rajatud tühisusele ega paku talle tuge,
see on habras kui ämblikuvõrk.
15 Ta toetub oma kojale, kuid see ei püsi,
ta haarab sellest kinni, aga see ei pea vastu.
16 Ta on hästikastetud taim päikese käes,
ta võsud levivad aias.+
17 Ta juured põimuvad kivihunnikus,
ta otsib endale kivide keskelt kodu.
18 Aga kui ta oma asemelt välja juuritakse,
salgab see paikki ta ära, öeldes: „Ma pole sind eales näinud!”+
19 Vaat nii ta kaob+
ja mullast võrsuvad teised.
20 Kuid Jumal ei hülga laitmatuid
ega toeta õelaid.
21 Veel täidab ta sinu suu naeruga,
su huuled rõõmuhõisetega.
22 Kes sind vihkavad, riietatakse häbisse,
ja jumalatute telk kaob.”
9 Iiob vastas:
2 „Ma tean küll, et see on nii.
Kuidas aga saab surelikul inimesel Jumalaga kohut käies õigus olla?+
5 Ta liigutab paigast mägesid, ilma et keegi teaks,
oma vihas ta paiskab need ümber.
6 Ta raputab maa oma asemelt,
nii et selle sambad vabisevad.+
7 Ta keelab päikesel särada,
paneb tähed pitseriga kinni,+
8 ta laotab taeva laiali,+
kõnnib kõrgetel merelainetel.+
11 Ta möödub minust ja ma ei näe teda,
ta läheb minust mööda ja ma ei märkagi.
12 Kui tema midagi võtab, kes võib teda takistada?
Kes võib talle öelda: „Mida sa teed?”?+
14 Kuivõrd enam tuleb siis minul talle vastates
oma sõnu hoolikalt valida!
16 Kui ma hüüaksin, kas ta vastaks mulle?
Ma ei usu, et ta võtaks kuulda mu häält.
17 Ta räsib mind tormis,
lisab põhjuseta mulle haavu.+
18 Ta ei lase mul hingegi tõmmata,
ta aina täidab mind kibedusega.
19 Kui küsimus on jõus, siis tema on tugevam.+
Kui asi on õiguses, siis küsib ta: „Kes võib minult aru nõuda?”
20 Kui mul olekski õigus, mõistaks mu oma suu mind hukka,
kui oleksingi laitmatu*, leiaks tema minus süüd.
21 Kui oleksingi laitmatu, poleks ma endas kindel,
ma põlgaksin oma elu.
22 Pole mingit vahet. Seepärast ma ütlen:
„Ta teeb lõpu nii laitmatule kui ka jumalatule.”
23 Kui uputus tooks äkilise surma,
pilkaks ta süütute meeleheidet.
24 Maa on antud jumalatute kätte.+
Ta pigistab kinni kohtumõistjate silmad.
Kui seda ei tee tema, kes siis veel?
25 Mu päevad on jooksjast kärmemad,+
need põgenevad, nägemata head.
26 Need libisevad mööda nagu pilliroost paadid,
nagu kotkad, kes sööstavad saagi kallale.
27 Kui ma mõtlen: „Ma unustan oma mure,
ma muudan oma ilmet ja olen rõõmus”,
28 siis tunnen ma ikka hirmu kõigi oma kannatuste pärast,+
ma tean, et sa ei pea mind süütuks.
29 Nagunii leitakse mind olevat süüdi.
Miks peaksin end siis asjatult vaevama?+
30 Kui ma peseksin end lumeveega,
puhastaksin käsi leelisega,+
31 pistaksid sina mind poriauku
ja mu riidedki jälestaksid mind.
32 Ta pole ju inimene nagu mina, et saaksin talle vastata,
et saaksime teineteisega kohut käia.+
33 Pole kedagi, kes meie vahel kohut mõistaks,
kes oleks meile kohtunikuks.
34 Kui ta vaid lõpetaks mu peksmise
ja ta hirmutused ei kohutaks mind,+
35 siis räägiksin ma temaga julgelt,
sest tegelikult ma ju ei karda temaga kõnelda.
2 Ma ütlen Jumalale: „Ära mõista mind süüdi!
Anna mulle teada, miks sa sõdid minuga!
4 Kas sul on lihalikud silmad,
kas näed sa, nagu surelik inimene näeb?
5 Kas su päevad on nagu surelike päevad,
aastad nagu mehe aastad,+
6 et püüad leida mu süüd
ja otsid aina mu pattu?+
8 Su enda käed vormisid ja valmistasid mind,+
aga nüüd tahad sa mulle lõppu teha.
10 Eks valanud sa mind kui piima,
kalgendanud nagu juustu?
11 Sa riietasid mind naha ja lihaga,
liitsid üheks luude ja kõõlustega.+
13 Kuid vaat mis sa salamisi võtsid nõuks teha!
Ma tean, et see kõik tuleb sinu käest.
14 Sa jälgisid mind, kui ma pattu tegin,+
ja sa ei andesta mu süüd.
15 Kui ma olen süüdi, siis häda mulle!
Ja isegi kui olen süüta, ei tõsta ma pead,+
sest ma olen täis häbi ja piina.+
16 Kui ma aga tõstan pea, jahid sa mind kui lõvi,+
näitad mu peal taas oma väge.
17 Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid,
su viha minu vastu kasvab,
mind tabab õnnetus õnnetuse otsa.
18 Miks tõid sa mu emaüsast välja?+
Oleks ma ometi surnud, enne kui ükski silm mind nägi!
19 Siis poleks mind nagu olnudki.
Mind oleks emaihust otse hauda viidud.”
20 Eks ole mu päevi pisut?+ Jätku ta mind rahule,
21 enne kui ma lahkun — ega tulegi tagasi+ —
pilkase pimeduse maale,+
22 ääretu sünguse maale,
sügavate varjude ja kaose maale,
kus valguski on nagu pimedus!”
11 Naamalane Soofar+ ütles:
2 „Kas kõik need sõnad jäävad vastuseta,
kas suure jutuga saab keegi õigeks*?
3 Kas su tühi vada paneb mehed vaikima?
Kas keegi ei hurjuta sind su pilkesõnade pärast?+
5 Kui ometi Jumal ise räägiks sinuga,
avaks oma huuled!+
6 Ta paljastaks sulle tarkuse saladusi,
sest praktilisel tarkusel on palju tahke.
Siis sa mõistaksid, et Jumal unustab nii mõnedki su eksimused.
7 Kas suudad sa jõuda Jumala sügavusteni
või avastada Kõikvõimsa piire*?
8 Tarkus on taevast kõrgem. Mida suudad sina korda saata?
See on surmavallast sügavam. Mida sina üldse tead?
9 See on suurem kui maa,
avaram kui meri.
10 Kui ta mööduks ja kellegi kinni peaks ning kutsuks kokku kohtu,
siis kes suudaks talle vastu seista?
11 Tema tunneb ära valelikud mehed.
Kui ta näeb kurja, kas ei tee ta seda märkama?
12 Kui metseeslist sünniks inimene,
leiaks kõlupeagi arusaamise.
13 Kui sa vaid seaksid oma südame korda,
sirutaksid käed tema poole!
14 Kui su käed teevad kurja, siis saada see kaugele,
ära lase ülekohtul jääda oma telkidesse!
15 Sest siis tõstad sa oma silmad häbita,
seisad kindlalt ega karda.
16 Siis unustad sa kogu oma vaeva,
mõtled sellele kui äravoolanud veele.
17 Su elu muutub eredamaks kui keskpäev,
selle pimedusest saab justkui hommik.
18 Sa pole ebakindel, sest sul on lootus,
sa vaatad ringi ja heidad rahus magama.
19 Sa heidad pikali ja keegi ei kohuta sind.
Paljud püüavad sulle meele järele olla.
12 Siis Iiob vastas:
2 „Tõesti, teie olete ju need arukad,
ühes teiega sureb ka tarkus!
3 Aga minulgi on taipu,
ma pole teist kehvem.
Kes ei teaks niisuguseid asju?
4 Ma olen saanud oma kaaslaste naerualuseks,+
sest hüüan Jumalat, et ta vastaks mulle.+
Õige ja laitmatu on saanud naerualuseks.
5 Muretu paneb hävingut naeruks,
arvab, et see tabab vaid neid, kelle jalg libastub.
6 Röövlite telkides on rahu,+
muretult elavad need, kes Jumalat vihastavad,+
kes oma jumalat käes hoiavad.
7 Aga küsi ometi loomadelt, need õpetavad sind,
ja taeva lindudelt, need räägivad sulle.
8 Vaatle* maad, see juhatab sind,
ja mere kalu, need jutustavad sulle.
9 Kes neist ei teaks,
et Jehoova käsi on nad loonud?
11 Eks kõrv proovi läbi sõnad,
nagu keel maitseb toitu?+
12 Eks ole elatanuil tarkus,+
pikaealistel mõistmine?
14 Mille tema maha kisub, seda ei saa üles ehitada.+
Mille tema sulgeb, seda ei saa inimene avada.
15 Kui ta hoiab vett tagasi, kuivab kõik ära,+
kui ta päästab veed valla, ujutavad need üle kogu maa.+
16 Temaga on jõud ja praktiline tarkus,+
tema päralt on eksija ja eksitaja.
18 Tema päästab valla kuningate pandud ahelad+
ja seob vöö nende puusa ümber.
20 Tema tagandab usaldusväärsed nõuandjad,
võtab eakatelt arukuse.
21 Tema kallab põlgust ülikute peale,+
teeb vägevad nõrgaks.
22 Tema paljastab pimeduse sügavused,+
toob pilkase pimeduse valguse kätte.
23 Tema teeb rahvad vägevaks, et need hävitada,
teeb rahvad suureks, et need pagendada.
24 Tema võtab rahva juhtidelt arukuse,
paneb nad ekslema radadeta tühermaadel.+
13 Tõesti, seda kõike on mu silm näinud,
mu kõrv kuulnud ja mõistnud.
2 Mida teate teie, seda tean ka mina,
ma pole teist kehvem.
3 Ent mina räägiksin pigem Kõikvõimsaga,
kaitseksin end oma kohtuasjas Jumala ees.+
4 Teie aga võõpate mind valega,
te kõik olete viletsad ravitsejad.+
5 Kui te ometi vaikiksite,
näitaks see teie tarkust.+
6 Pange palun tähele mu põhjendusi,
kuulake mu huulte kaitsekõnet!
7 Kas räägite valet Jumala kaitseks,
lausute petusõnu tema pärast?
8 Kas asute tema poolele,
püüate kaitsta Jumalat tema kohtuasjas?
9 Kas see lõppeks teile hästi, kui ta teid läbi uuriks?+
Kas petaksite teda nagu surelikku inimest?
10 Küll ta noomib teid,
kui olete salaja erapoolikud.+
11 Kas tema väärikus ei kohuta teid,
kas ei valda teid tema ees hirm?
12 Teie tarkuseterad on tuhast õpetussõnad,
teie kaitsekõned on haprad kui savikindlused.
13 Vaikige mu ees, et võiksin kõnelda!
Siis tulgu mu peale mis tuleb!
14 Miks sean ma end ohtu,
riskin oma eluga?
15 Kuigi ta võib mind tappa, ootaksin ma ikka,+
ma kaitseksin end tema ees oma kohtuasjas.
17 Kuulake hoolega mu sõnu,
pange tähele mu mõtteid.
18 Ma olen end kohtuks valmis seadnud,
ma tean, et mul on õigus.
19 Kes hakkaks minuga väitlema?
Ma sureksin, kui peaksin vaikima!*
20 Vaid kahte asja ma palun sinult, oo, Jumal,
siis ei varja ma end sinu eest:
21 võta mu pealt oma raske käsi
ja hirm sinu ees ärgu kohutagu mind!+
22 Kutsu mind ja ma vastan sulle
või lase mul rääkida ja vasta sina mulle.
23 Milles olen eksinud ja pattu teinud?
Anna mulle teada mu üleastumine ja patt.
25 Kas püüad hirmutada lendlevat lehte,
ajada taga kuivanud kõrt?
26 Sa ju kirjutad mu vastu kibedaid süüdistusi,
nõuad mult aru mu nooreea pattude kohta.
27 Sa oled pannud mu jalad pakku,
jälgid pingsalt kõiki mu teid,
otsid üles iga mu jalajälje.
28 Nii laguneb see mees* kui kõdu,
nagu koi järatud riie.
4 Kes võiks teha ebapuhtast puhta?+
Mitte keegi!
5 Tema elupäevad on ära otsustatud,
tema kuude arv on sinu käes.
Sa oled seadnud talle piiri, mida ei saa ületada.+
6 Pööra temalt oma pilk, et ta võiks puhata,
lõpetada oma päeva kui palgaline.+
7 Sest puulgi on lootus.
Kui see raiutakse maha, võrsub see taas
ja kasvatab võsusid.
8 Isegi kui selle juur saab maa sees vanaks
ja känd mullas sureb,
9 paneb juba pisut vett selle võrsuma
ja see kasvatab oksi nagu noor taim.
10 Aga mees sureb ja lamab rammetult.
Kui inimene elust lahkub, kus ta siis on?+
11 Veed kaovad merest,
jõgi tühjeneb ja kuivab.
12 Nii ka inimene heidab puhkama ega tõuse enam.+
Kuni taevas pole kadunud, ei tõuse nad,
neid ei äratata unest.+
13 Oh et sa varjaksid mind surmavallas*,+
peidaksid mind, kuni su viha möödub,
seaksid mulle aja ja peaksid mind meeles!+
14 Kui inimene sureb, kas saab ta jälle elavaks?+
Ma ootaksin kogu oma sundaja,
kuni mu vabastus tuleb.+
15 Siis sa hüüad ja ma vastan sulle.+
Sa igatsed oma kätetööd.
16 Praegu aga pead sa silmas igat mu sammu,
sa näed vaid mu pattu.
17 Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrus,
mu eksimuse oled sa kinni liiminud.
18 Nagu mägi kukub kokku ja variseb koost,
nagu kaljut nihutatakse oma paigast,
19 nagu vesi uuristab kive
ja selle vood uhuvad ära maamulla,
nii oled ka sina hävitanud sureliku inimese lootuse.
20 Sa alistad ta ja ta hukkub,+
sa muudad ta palge ja saadad ta ära.
21 Tema poegi austatakse, aga ta ei tea seda,
neid alandatakse, aga tal pole sest aimugi.+
22 Ta tunneb valu vaid siis, kui ta on oma ihus,
ta leinab vaid siis, kui ta on veel elus.”
15 Siis kostis teemanlane Eliifas:+
2 „Kas vastab tark tühjade väidetega
või täidab oma kõhtu idatuulega*?
3 Ainult sõnadega noomimisest pole kasu,
pelgalt jutul pole mõtet.
4 Sa ju õõnestad jumalakartust,
kahandad Jumala üle mõtisklemise väärtust.
5 Su süütegu juhib sinu suud,
sa valid riukaliku kõne.
6 Sind ei mõista hukka mitte mina, vaid su oma suu,
sinu vastu tunnistavad su enda huuled.+
7 Kas oled sa esimene kõigi sündinute seas,
kas toodi sind ilmale enne künkaid?
8 Kas tõesti sa kuuled, kui Jumal räägib saladusi?
Kas arvad, et vaid sina oled tark?
9 Kas sa tead midagi, mida meie ei tea?+
Kas mõistad midagi, mida meie ei mõista?
10 Meie seas on hallpead ja eakad,+
mehed, kes on palju vanemad kui su isa.
11 Kas sulle ei piisa Jumala troostist,
sulle lausutud lahkest sõnast?
12 Miks veab su süda sind kaasa,
miks välguvad su silmad vihast?
13 Sa pöörad ju oma vaimu Jumala enda vastu,
kui paiskad selliseid sõnu oma suust.
14 Kes on surelik inimene, et ta võiks olla puhas,
kas naisest sündinu saab olla õige?+
15 Ta ei usu isegi oma ingleid*,
tema silmis pole taevaski puhas,+
16 veel vähem siis jäle ja rikutud inimene,+
kes joob ülekohut nagu vett.
17 Ma räägin sulle, kuula mind.
Ma jutustan, mida olen näinud,
18 mida targad mehed on kuulnud oma isadelt,+
asjadest, mida nad pole varjanud.
19 Vaid neile anti maa,
ükski võõras ei käinud nende keskelt läbi.
20 Jumalatu vaevleb piinades kõik oma elupäevad,
kõik aastad, mis rõhujale on antud.
21 Õudsed hääled on tal kõrvus,+
rahuajal tulevad rüüstajad ta kallale.
22 Ta ei usu, et pääseb pimedusest,+
ta on määratud mõõgale.
23 Ta eksleb leiba otsides — kust seda leida?
Ta teab, et pimedusepäev on lähedal.
24 Ahastus ja äng kohutavad teda,
need vallutavad ta nagu rünnakuvalmis kuningas.
25 Kuna ta tõstab käe Jumala enda vastu
ja trotsib Kõikvõimsat*,
26 kuna ta tormab kangekaelselt tema vastu
oma paksu ja tugeva kilbiga,
27 kuna ta nägu on kaetud rasvaga*
ja ta puusad punduvad rasvast,
28 siis elab ta linnades, mis tehakse varemeiks,
majades, kuhu keegi ei jää elama,
millest saavad kivihunnikud.
29 Ta ei saa rikkaks, tema jõukus ei kuhju,
tema omand ei laiene maal.
31 Ärgu ta mingu eksiteele ega pangu lootust tühjale,
sest tasuks saab ta vaid tühisuse —
32 see juhtub enne, kui tema päev jõuab alata.
Tema oksad ei hakkagi haljendama.+
33 Ta on nagu viinapuu, mis viskab maha oma toored marjad,
nagu õlipuu, mis langetab oma õied.
34 Sest jumalatute jõuk on viljatu+
ja tuli neelab altkäemaksu telgid.
35 Nad sigitavad vaeva ja sünnitavad kurjust,
nende üsast sünnib pettus.”
16 Siis Iiob kostis:
2 „Selliseid mõtteid olen ma juba palju kuulnud.
Te kõik olete koormavad lohutajad.+
3 Kas tühjadele sõnadele tuleb kord lõpp?
Mis ajab sind niimoodi rääkima?
4 Minagi võin kõnelda nagu teie.
Kui oleksite minu asemel,
võiksin minagi teile veenvaid kõnesid pidada
ja teie pärast pead vangutada.+
5 Kuid mina pigem julgustaksin teid oma suu sõnadega,
mu huulte troost tooks teile kergendust.+
6 Kui ma kõnelen, ei vähene mu valu.+
Kui lakkan rääkimast, kas kahaneb mu piin?
7 Aga nüüd on Jumal mind väsitanud,+
ta on laastanud kogu mu pere.
8 Sa haarad ka minust kinni ja see on tunnistuseks,
mu oma kõhnus tõuseb mu vastu ja tunnistab mulle näkku.
9 Tema viha on rebinud mind tükkideks, ta haub mu vastu vaenu.+
Ta kiristab mu pärast hambaid.
Mu vastane puurib mind oma pilguga.+
10 Nad ajavad suu ammuli, et mind neelata,+
löövad mind põlastavalt põsele,
kogunevad hulgakesi mu vastu.+
11 Jumal annab mind poisikeste kätte,
heidab mind jumalatute haardesse.+
12 Ma elasin rahus, aga ta purustas mu,+
kahmas kinni mu kuklast ja lömastas mu,
pani mind endale märklauaks.
14 Ta murrab minust läbi, murd murru järel,
tormab mu vastu nagu sõdalane.
16 Mu nägu on nutust punane,+
mu laugudel on sügav vari,
17 kuigi mu käed pole teinud kurja
ja mu palve on siiras.
18 Oh, maa, ära kata mu verd!+
Ärgu leidku mu hädakisa puhkepaika!
19 Isegi nüüd on mul tunnistaja taevas,
minu heaks on tunnistaja kõrgustes.
21 Mõistetagu kohut inimese ja Jumala vahel
nii nagu inimese ja ta ligimese vahel.+
22 Sest veel pisut aastaid on jäänud
ja ma lähen teele, kust tagasi ei tulda.+
17 Mu vaim on murtud, mu päevad kustunud,
mind ootab kalmistu.+
2 Pilkajad piiravad mind,+
mu silmad peavad nägema nende mässu.
3 Võta palun mu pant enda juurde hoiule.
Kes muu lööks minuga kätt ja võtaks mult tagatise?+
4 Sa oled peitnud arukuse nende südame eest,+
seepärast ei ülenda sa neid.
5 Selline jagab oma sõpradele,
kuigi ta laste silmad tuhmuvad.
7 Mu silmad ähmuvad ahastusest,+
kõik mu ihuliikmed on kui varjud.
8 Ausameelsed vaatavad seda hämmastunult,
süütugi on häiritud jumalatu pärast.
10 Teie aga laske käia, targutage edasi!
Ma pole leidnud teie hulgast ühtegi tarka.+
12 Nad muudavad päeva ööks
ja ütlevad: „Kuna on pime, on valgus lähedal.”
14 Hauasügavusele+ ma hüüan: „Sina oled mu isa!”
ja vakladele: „Mu ema, mu õde!”
15 Kus on siis mu lootus?+
Kes näeb, kas mul on lootust?
16 See kaob riivis surmavallaväravate taha,
kui me kõik üheskoos põrmu langeme.”+
18 Suhiit Bildad+ kostis:
2 „Millal ometi vaikib teie* vada?
Võtke aru pähe ja siis räägime edasi.
4 Isegi kui sa end vihas tükkideks kisud,
siis kas hüljataks sinu pärast maa
või liiguks kalju oma paigast?
5 Tõesti, jumalatu valgus kaob,
tema tuleleek ei sära.+
6 Valgus ta telgis pimeneb,
lamp tema kohal kustub.
7 Tema hoogsad sammud lühenevad.
Ta oma nõu tõttu ta langeb.+
8 Tema jalad viivad ta võrku,
ta eksib selle nööridesse.
9 Püünis haarab tal kannast,
lõks püüab ta kinni.+
10 Talle on peidetud maa peale nöör,
tema teerajale püüdepael.
11 Õudused kohutavad teda igast küljest,+
need kihutavad ta kannul.
12 Ta jõud raugeb,
õnnetus+ paneb ta vaaruma.
13 Haigus sööb tema naha,
hirmus surmatõbi* järab ta jäsemeid.
15 Tema telki asuvad elama võõrad,
tema kodu peale puistatakse väävlit.+
16 Tal kuivavad juured alt
ja närbuvad oksad pealt.
17 Mälestus temast kaob maa pealt,
tema nime ei teata tänaval.
18 Ta aetakse valgusest pimedusse,
kihutatakse minema viljakalt maalt.
19 Oma rahva seas pole tal ei lapsi ega järelpõlve,
tema elupaigas ei jää temast ühtegi ellujäänut.
20 Kui ta päev saabub, kohkuvad läänepoolsed rahvad,
õud haarab idapoolseid rahvaid.
21 Nii juhtub ülekohtutegija telkidega,
nende paigaga, kes ei tunne Jumalat.”
19 Siis Iiob vastas:
4 Kui olengi vääratanud,
jääb mu eksimus mu enda kanda.
5 Te tõstate end minust kõrgemale,
peate minu häbistamist õigeks,
6 kuid teadke, et see oli Jumal, kes mind eksitas,
tema püüdis mind oma püünisvõrku.
8 Ta on tõkestanud mu tee kivimüüriga, ma ei pääse läbi,
ta on katnud mu rajad pimedusega.+
9 Ta on riisunud minult au,
võtnud mu peast krooni.
10 Ta lammutab mind igast küljest, kuni ma hävin,
ta juurib välja mu lootuse kui puu.
11 Tema tuline viha leegitseb mu vastu,
ta peab mind oma vaenlaseks.+
12 Ta väehulgad kogunevad ja piiravad mind,
nad löövad laagri üles mu telgi ümber.
13 Mu vennad on ta minust kaugele ajanud,
kes mind tunnevad, on minust ära pöördunud.+
15 Külalised mu majas+ ja mu orjatarid peavad mind võõraks,
ma olen nende silmis muulane.
16 Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta,
oma suuga ma anun temalt kaastunnet.
17 Mu naine jälestab mu hingeõhku,+
mu vendadele on vastik mu lehk.
18 Isegi lapsed põlgavad mind,
kui ma tõusen, nad pilkavad mind.
21 Halastage, halastage mu peale, mu kaaslased,
sest mind on tabanud Jumala käsi!+
23 Kui ometi mu sõnad üles tähendataks,
kui need ometi raamatusse pandaks!
24 Oh et need raudkrihvli ja pliiga
igaveseks kivisse kirjutataks!
25 Ma tean, et mu lunastaja+ elab,
hiljem ta tuleb, tõuseb ja seisab maa peal.
26 Kuigi mu nahk on siis hävinud,
näen ma veel ihus olles ikkagi Jumalat,
27 keda ma ise saan näha,
keda näevad mu enda silmad, mitte võõra omad.+
Kuid sügaval sisimas olen ma rusutud*.
28 Te ütlete: „Kuidas me teda vaename?”,+
nagu oleksin mina kõiges süüdi.
20 Naamalane Soofar+ vastas:
2 „Mu ärevad mõtted tõukavad mind vastama,
ma olen häiritud.
3 Ma olen kuulnud solvavat noomimist,
mu arukus sunnib mind vastama.
4 Sa oleksid pidanud juba ammu teadma —
sest nii on olnud alates ajast, kui inimene maa peale pandi+ —,
5 et kurjade hõisked on üürikesed,
jumalatu rõõm hetkeline.+
6 Kuigi ta suurus ulatub taevani,
ta pea pilvedeni,
7 kaob ta igaveseks nagu tema roe.
Kes teda on näinud, küsivad: „Kus ta on?”
8 Ta lendab ära otsekui unenägu ja teda ei leita,
ta aetakse ära nagu öine nägemus.
9 Silm, mis teda kord nägi, ei näe teda enam,
paik, kus ta asus, ei seleta teda enam.+
10 Ta lapsed otsivad vaeste poolehoidu,
oma kätega tagastab ta teiste varanduse.+
11 Ta luud olid täis noorusjõudu,
kuid ühes temaga langeb see põrmu.
12 Kui halb maitseb ta suus nagu magus,
kui ta peidab seda oma keele all,
13 kui ta maitseb seda ega loobu sellest,
vaid hoiab seda suus,
14 siis muutub toit ta sisikonnas hapuks,
see saab ta sees otsekui kobra mürgiks.
15 Ta on neelanud varanduse, kuid oksendab selle välja,
Jumal ajab selle välja ta kõhust.
16 Ta imeb kobrade mürki,
rästiku mürgihambad tapavad ta.
17 Ei näe ta eales veevoogusid,
mee- ega võijõgesid.
18 Ta peab tagastama vara seda kasutamata,
ei saa ta nautida kaubeldes saadud rikkusi.+
19 Sest ta on hävitanud ja hüljanud vaese,
võtnud endale maja, mida ta pole ehitanud.
20 Ta ei tunne meelerahu,
rikkus ei päästa teda.
21 Tal pole enam midagi neelata,
ta heaolu ei kesta.
22 Ülikülluses haarab teda äng,
õnnetus tabab teda kogu oma jõus.
23 Kui ta täidab kõhtu,
saadab Jumal tema peale oma tulise viha,
see sajab ta peale, tungib ta sisikonda.
24 Kui ta põgeneb raudrelva eest,
läbistavad teda vaskvibu nooled.
26 Tema aardeid ootab pilkane pimedus,
tuli neelab õhutamatagi ta ära,
õnnetus ootab igat ellujäänut ta telgis.
27 Taevas paljastab tema patu,
maa tõuseb tema vastu.
28 Tema maja pühib minema tulvavesi,
Jumala vihapäeva ränk vetevoog.
29 Selline on jumalatu inimese osa Jumalalt,
pärand, mille Jumal on talle määranud.”
21 Siis Iiob lausus:
2 „Kuulake hoolega, mis mul on öelda,
olgu see teie pakutavaks lohutuseks.
3 Olge minuga kannatlikud, kuni ma räägin.
Kui olen kõnelnud, siis võite mõnitada.+
4 Kas kaeban ma inimesele?
Kui ma seda teeksin, siis kaotaksin ju kannatuse.
5 Vaadake mind ja hämmastuge,
pange käsi suu peale!
6 Kui vajun mõtiskellu, muutun rahutuks,
kogu mu ihu väriseb.
8 Nende lapsed on alati nende juures,
nad näevad oma järeltulijaid.
9 Nende kodades on rahu, neis ei tunta hirmu,+
Jumal ei karista neid oma kepiga.
10 Nende pullid sugutavad ja see ei luhtu,
nende lehmad poegivad ja ei ole nurisünnitisi.
11 Nende poisid jooksevad karjana ringi,
nende lapsed hüppavad ja kargavad.
12 Nad laulavad tamburiini ja lüüra saatel,
tunnevad rõõmu flöödihelidest.+
13 Nende päevad mööduvad õnnes,
nad lähevad rahus* alla surmavalda.
14 Aga Jumalale nad ütlevad: „Jäta meid rahule!
Me ei soovi tunda su teid.+
16 Kuid ma tean, et nende heakäekäik pole nende endi kätes.+
17 Kui sageli kustub jumalatute lamp?+
Kui sageli tabab neid õnnetus?
Kui sageli saadab Jumal oma vihas nende peale hävingu?
18 Kas nad on kunagi nagu õlekõrred tuule käes,
nagu aganad, mille tormituul kaasa viib?
19 Jumal talletab inimese karistuse tema poegadele.
Kuid Jumal tasugu talle, nõnda et ta tunneb.+
20 Nähku ta silmad oma hävingut,
joogu ta Kõikvõimsa raevu.+
21 Sest kas talle läheb korda, mis juhtub tema kojaga pärast teda,
kui tema kuude arv katkeb?+
23 Üks mees sureb täies elujõus,+
kui tal pole mingit muret ega vaeva,+
24 kui ta reied on rasvast lihavad
ja luud tugevad*.
25 Teine aga sureb äärmises viletsuses*,
ilma et oleks maitsnud midagi head.
28 Sest te küsite: „Kus on üliku maja,
kus on jumalatu inimese telk?”+
29 Kas te pole küsitlenud rännumehi,
pole vaaginud nende tähelepanekuid,
30 et õelat säästetakse õnnetuspäeval,
ta päästetakse raevupäeval?
31 Kes ütleb talle näkku, milline on ta tee?
Kes tasub talle ta tegude eest?
32 Kui ta on kantud kalmistule,
siis valvatakse ta hauakoobast.
33 Oru mullakamakad on talle magusad.+
Kogu inimkond järgneb talle,+
nii nagu enne tedagi on läinud arvutu hulk.
34 Miks siis pakkuda mulle tühist troosti?+
Teie jutt on läbini vale!”
22 Siis ütles teemanlane Eliifas:+
2 „Kas Jumalal on inimesest mingit tulu?
Kas võiks taiplik tuua talle kasu?+
3 Kas Kõikvõimas hoolib sellest, et sa oled õige,
kas ta saab sellest midagi, et käid laitmatuse teel?+
4 Kas ta karistab sind
ja käib sinuga kohut su jumalakartuse pärast?
5 Kas mitte hoopis sellepärast, et su kurjus on nii suur
ja su süütegudel pole lõppu?+
6 Sa ju võtad oma vendadelt pandi põhjuseta,
rebid inimestelt riided seljast, jätad nad alasti.+
7 Sa ei ulata väsinule vett
ega anna näljasele leiba.+
8 Sa olid vägev mees, maa kuulus sulle,+
sa olid soositu,
9 aga lesknaised saatsid sa tühjade kätega minema
ja orbude* käsivarred sa murdsid.
10 Seepärast on su ümber nüüd püünised,+
äkiline õud kohutab sind.
11 Seepärast on nii pime, et sa ei näe,
tulvavesi katab sind.
12 Eks ole Jumal ülal taevas?
Ja vaata, kui kõrgel on kõik tähed.
13 Aga sina ütled: „Mida Jumal ka teab?
Kas suudab ta kohut mõista läbi pilkase pimeduse?
14 Pilved on tal ees, ei ta näe,
kui ta jalutab taevavõlvil.”
15 Kas lähed ammust rada,
mida on tallanud õelad,
16 need, kes enne oma aega ära napsati,
kelle alusmüürid otsekui tulvaveega ära uhuti?+
17 Nad ütlesid Jumalale: „Jäta meid rahule!
Mida võib Kõikvõimas meile teha?”
18 Siiski täitis tema nende kojad kõige heaga.
(Aga minust on sellised jumalakartmatud mõtted kaugel.)
19 Õiged näevad nende hävingut ja rõõmustavad,
süütu hakkab neid pilkama ja ütleb:
20 „Meie vastased on hävitatud,
tuli neelab selle, mis neist järele on jäänud.”
21 Õpi Jumalat tundma, siis on sul rahu
ja sind ootab palju head.
22 Võta vastu seadus, mis lähtub ta suust,
talleta tema sõnad oma südames!+
23 Kui pöördud tagasi Kõikvõimsa juurde, ehitatakse sind uuesti üles.+
Kui kõrvaldad ülekohtu oma telgist,
24 kui heidad kulla põrmu,
Oofiri kulla+ kivisesse kuristikku,
25 siis saab Kõikvõimas sinu kullaks
ja sinu parimaks hõbedaks.
26 Sest siis on sinu rõõmuks Kõikvõimas,
sa tõstad oma palge Jumala poole.
27 Sa palud teda ja ta kuulab sind,
sa täidad oma tõotused.
28 Kõik, mida sa otsustad teha, õnnestub,
sinu teele paistab valgus.
29 Sest kui räägid ülbelt, tabab sind alandus,
aga alandliku* ta päästab.
30 Ta vabastab süütud.
Kui su käed on puhtad, tuleb sulle kindlasti pääste.”
23 Siis Iiob ütles:
4 Ma viiksin oma kaebuse tema ette,
täidaksin oma suu kaitsekõnega.
5 Ma saaksin teada, mida ta mulle vastab,
paneksin tähele, mida ta ütleb.
6 Kas ta hakkaks oma suure jõuga minuga heitlema?
Ei, ta kuulaks mind kindlasti ära.+
7 Seal seaks ausameelne oma asjad temaga korda,
mu kohtumõistja mõistaks mind lõplikult õigeks.
8 Kui ma lähen itta, pole teda seal,
kui pöördun tagasi, ei leia ma teda.
9 Kui ta tegutseb vasakul, ei silma ma teda,
kui ta pöördub paremale, ei näe ma teda ikka.
11 Mu jalad astuvad hoolsalt tema jälgedes,
ma olen käinud tema teel kõrvale kaldumata.+
12 Tema huulte käskudest ma pole taganenud.
Tema ütlemisi+ olen ma talletanud enamgi, kui minult on oodatud.
14 Ta viib täide kõik, mis ta minu kohta on otsustanud,
ja selliseid asju on tal varuks veel palju.
15 Seetõttu olen ma tema ees rahutu,
kui ma temale mõtlen, mu kartus kasvab.
16 Jumal on teinud mu südame araks,
Kõikvõimas on tekitanud minus hirmu.
17 Kuid isegi pimedus pole pannud mind vaikima
ega ka süngus, mis on katnud mu näo.
24 Miks pole Kõikvõimas seadnud kohtumõistmisaega?+
Miks need, kes teda tunnevad, ei näe tema karistuspäeva?
2 Nihutatakse piirimärke,+
karjad röövitakse ja viiakse oma karjamaale.
3 Isata lapse eesel võetakse ära,
lesknaise pull läheb laenu tagatiseks.+
4 Vaesed tõugatakse teelt,
maa abitud peavad end peitma.+
5 Vaesed otsivad toitu nagu metseeslid+ kõnnumaal,
kõrbes püüavad nad leida süüa oma lastele.
6 Nad koguvad saaki teiste põllult*,
nopivad marju jumalatute viinamäelt.
7 Öö veedavad nad alasti, ilma riieteta,+
nad on külma käes katteta.
8 Mägede vihmavaling leotab nad märjaks,
peavarju leidmata liibuvad nad vastu kaljut.
10 Nad peavad käima alasti, ilma riieteta,
kandma näljastena viljavihke.
17 Hommik on õelaile nagu pilkane pimedus.
Pimeduse õudused on neile tuttavad.
19 Nagu põud ja kuumus võtavad sulalume,
nii võtab surmavald patustajad.+
20 Nende emad unustavad nad ja nad on vakladele maiuspalaks.
Mälestus neist kaob.+
Nii murtakse ülekohus nagu puu.
21 Nad jahivad viljatut naist,
kohtlevad julmalt lesknaist.
22 Jumal teeb oma rammuga vägevatele lõpu.
Isegi kui nad tõusevad, ei tea nad, kas jäävad ellu.
23 Jumal laseb neil tunda end kindlalt ja turvaliselt,+
siiski näevad tema silmad kõiki nende tegusid.+
24 Nad ülendatakse vaid üürikeseks ja siis neid pole enam,+
nad alandatakse+ ja koristatakse ära nagu kõik teised,
nad lõigatakse maha nagu viljapead.
25 Kes tõestaks nüüd, et ma valetan,
või kummutaks mu sõnad?”
25 Suhiit Bildad+ kostis:
2 „Temal on võim ja hirmuäratav vägi,
ta rajab taevas rahu.
3 Kas saab loendada tema vägesid?
Kelle üle ei tõuseks tema valgus?
5 Isegi kuul pole sära
ja tähed pole tema silmis puhtad,
6 ammugi siis surelik inimene, see vaglake,
inimesepoeg, see ussike!”
26 Siis Iiob vastas:
2 „Sinust on küll palju abi jõuetule,
sa oled tõesti päästnud rammetu käsivarre!+
3 Kui head nõu oled sa küll andnud rumalale,+
kui heldelt oma tarkust jaganud!
4 Kellele sa neid sõnu ometi lausud?
Kes pani sind neid mõtteid rääkima?
5 Kes lamavad jõuetuna hauas, värisevad,
nad on allpool vett ja selle asukaid.
6 Surmavald on Jumala ees alasti,+
hävingupaik lebab paljana.
7 Ta laotab põhjataeva tühjuse üle,+
riputab maa eimillegi kohale.
8 Ta mähib veed oma pilvedesse,+
aga pilved ei rebene nende raskuse all.
9 Ta varjab oma trooni,
laotab pilve selle üle.+
11 Taeva sambad rappuvad,
need jahmuvad ta hukkamõistust.
13 Oma hingusega* lööb ta taeva selgeks,
tema käsi torkab läbi vingerdava mao.
14 Kuid need on üksnes tema teede ääred,+
vaid sosin, mis temast on kuulda.
Kes siis veel mõistaks tema võimsat kõuekõminat?”+
27 Iiob jätkas kõnelemist*:
2 „Nii tõesti, kui elab Jumal, kes on keelanud mulle õigusemõistmist,+
nii tõesti, kui elab Kõikvõimas, kes on kibestanud mu hinge,+
3 kuni minus on veel hingeõhku,
kuni Jumala antud vaim on mu ninasõõrmeis,+
4 ei tule mu huultelt ülekohtuseid sõnu
ega pobise mu keel pettust!
5 On mõeldamatu, et kuulutaksin teid õigeks!
Ma ei loobu oma laitmatusest kuni surmani!+
7 Mingu mu vaenlasel nõnda kui jumalatul,
mu vastastel nii nagu ülekohtustel!
8 Mis lootust on jumalatul, kui teda tabab häving,+
kui Jumal võtab temalt elu?
9 Kas Jumal kuuleb ta hädakisa,
kui teda haarab ahastus?+
10 Või kas tunneb tema rõõmu Kõikvõimsast?
Kas hüüab ta lakkamata Jumala poole?
11 Ma jagan teile õpetust Jumala väe kohta*,
ma ei varja Kõikvõimsast midagi.
12 Kui te kõik olete nägemusi näinud,
miks räägite siis tühje sõnu?
13 Vaata, milline on jumalatu inimese osa Jumalalt,+
rõhuja pärand Kõikvõimsalt.
14 Kui ta saab palju poegi, langevad need mõõga läbi+
ja tema järglastel napib leiba.
15 Katk matab talle allesjäänud,
nende lesed ei leina neid.
16 Isegi kui ta kuhjab hõbedat nagu põrmu
ja varub häid riideid nagu savi,
17 saab ta neid küll koguda,
aga õige kannab neid+
ning süütu jagab laiali tema hõbeda.
18 Tema ehitatud maja on habras nagu koi kookon,
see on nagu vahimehe valmistatud varjualune.+
19 Rikkana heidab ta voodisse ega kogu enam midagi,
kui ta avab oma silmad, on kõik läinud.
20 Õudus matab ta tulvaveena,
torm viib ta öösel endaga kaasa.+
21 Idatuul kannab ta ära ja ta on läinud,
see pühib ta tema paigast minema.+
28 Hõbedal on leiukoht
ja kullal puhastamispaik,+
2 rauda võetakse maapõuest
ja vaske sulatatakse kividest.+
3 Inimene vallutab pimeduse,
tungib pilkase pimeduse soppidesse,
et otsida maaki.
4 Ta rajab kaevandusi inimasustusest kaugele,
unustatud paikadesse, eemale inimese teedest.
Mõned laskuvad alla ja ripuvad seal kõikudes.
5 Maapinnast kasvab toitu,
aga maapõu pööratakse pahupidi otsekui tulega*.
6 Seal leidub kivimites safiiri
ja pinnases on kulda.
7 Ei tea sinna teed ükski röövlind,
seda pole silmanud must-harksaba.
8 Ükski uhke loom pole sel teel sammunud,
noor lõvi pole seal ringi luusinud.
9 Inimene taob käega ränikivi,
paiskab mäed nende alustelt,
10 uuristab kaljusse veekanaleid,+
tema silm märkab kõiksugu aardeid.
11 Ta tammistab jõgede lätteid,
toob varjatu valguse kätte.
13 Inimene ei tea selle hinda,+
ei leidu seda elavate maal.
14 Vetesügavus ütleb: „Siin seda pole!”,
meri lausub: „Ka minu juures mitte!”+
15 Seda ei saa osta puhta kulla eest
ega vaagida hõbedat selle vastu.+
16 Seda ei saa osta Oofiri kulla+ eest,
ei haruldase oonüksi ega safiiri eest.
17 Kulla ega klaasiga pole see võrreldav,
puhtast kullast nõu vastu pole see vahetatav.+
18 Koralle ja mäekristalli ei maksa mainidagi.+
Tarkus on rohkem väärt kui pärlid.
20 Kust siis tuleb tarkus,
kus on arukuse allikas?+
21 See on peidetud kõigi elavate silme eest,+
varjatud taeva lindudegi eest.
22 Häving ja surm ütlevad:
„Meie kõrvu on jõudnud vaid kuuldus sellest.”
23 Jumal tunneb teed selle juurde,
tema üksinda teab selle asupaika,+
24 sest tema pilk ulatub maa äärteni,
ta näeb kõike, mis on taeva all.+
25 Kui ta andis tuulele jõu,+
mõõtis ära veed,+
26 andis vihmale seaduse,+
määras kõuepilvele tee,+
27 siis nägi ta tarkust ja avas seda,
ta rajas selle ja proovis läbi.
29 Iiob jätkas kõnelemist*:
2 „Oh, kui kõik oleks nagu endistel kuudel,
nagu päevil, mil Jumal mind valvas,
3 kui ta lamp põles mu pea kohal,
kui tema valgus juhatas mind läbi pimeduse,+
4 kui olid mu helgeimad päevad,
kui Jumala sõprust oli tunda mu telgis,+
5 kui Kõikvõimas oli veel minuga
ja mu lapsed* olid mu ümber,
6 kui mu sammud kümblesid võis
ja kaljust voolasid mulle õliojad,+
7 kui läksin välja linnaväravasse+
ja seadsin end istuma väljakule.+
8 Noored mehed astusid mind nähes kõrvale,
isegi elatanud tõusid ja jäid seisma.+
9 Peamehed hoidsid oma sõnu tagasi,
nad panid käe suu peale.
10 Ülikute hääl vaibus,
nende keel kleepus suulakke.
11 Kes mind kuulis, rääkis minust head,
kes mind nägi, tunnistas minu kasuks.
14 Ma panin selga õigluse kui rüü,
mu õigus oli nagu kuub ja turban.
15 Ma olin pimedale silmadeks
ja jalutule jalgadeks.
17 Ma purustasin ülekohtutegija lõualuud,+
kiskusin saagi ta hambust.
18 Ma mõtlesin: „Ma suren oma pesas,+
mu päevi on rohkelt kui liivateri.
19 Mu juured laiuvad vetes,
kaste jääb ööseks mu okstele.
20 Mu au on alati uus,
vibu mu käes laseb lakkamata.”
21 Mind kuulati ootusrikkalt,
mu nõu oodati vaikides.+
22 Kui olin rääkinud, polnud neil midagi öelda,
mu sõnad kastsid hellalt nende kõrvu.
23 Nad ootasid mind nagu vihma,
nad neelasid mu sõnu kui kevadvihma.+
24 Kui ma naeratasin neile, suutsid nad seda vaevu uskuda,
mu lahke nägu rahustas neid*.
25 Ma juhatasin neid kui pealik,
elasin otsekui kuningas oma vägede keskel,+
olin kui leinajate lohutaja.+
30 Nüüd nad naeravad mu üle,+
mehed, kes on minust nooremad,
kelle isasid ma ei oleks pannud
isegi oma karjakoerte sekka.
2 Mis kasu oli mul nende käte jõust?
Nende ramm on raugenud.
3 Nad on puudusest ja näljast kurnatud,
nad järavad põuast maad,
mis on rusudes ja laastatud.
4 Puhmastest koguvad nad soolataimi,
kõrbepõõsaste juured on neile toiduks.
5 Nad on kogukonnast välja aetud,+
nende peale karjutakse kui varga peale.
6 Nad elavad kuristikes,
mulla- ja kaljukoobastes.
7 Nad kisendavad põõsastes,
kössitavad üheskoos nõgeste vahel.
8 Nad on maalt välja aetud
nagu arutu ja nimetu pojad.
11 Kuna Jumal on teinud mind relvituks ja on mind alandanud,
ei ohjelda nad end mu ees.
12 Jõuguna tõusevad nad mu paremalt poolt,
sunnivad mind põgenema,
seavad mu teele hukatuslikke tõkkeid.
14 Nad tulid nagu läbi laia müüriava,
veeresid kaasa hävinguga.
15 Mind on haaranud õud,
mu väärikus on otsekui tuulest viidud,
mu pääste on haihtunud nagu pilv.
18 Ägeda jõuga moondub mu rüü,*
see poob mind otsekui kuuekaelus.
19 Jumal on heitnud mind mutta,
ma olen alandatud põrmuks ja tuhaks.
20 Ma hüüan sind appi, kuid sa ei vasta mulle,+
ma tõusen püsti, kuid sa vaid silmitsed mind.
21 Sa oled pöördunud julmalt mu vastu,+
sa ründad mind kogu oma käte jõuga.
22 Sa tõstad mind üles ja kannad mind tuules,
seejärel pillutad mind tormis*.
23 Ma tean, et sa saadad mind surma,
kotta, kus kõik elavad kohtuvad.
26 Ma lootsin head, kuid tuli halb,
ma ootasin valgust, kuid tuli pimedus.
27 Mu sisemus kees ega jäänud vait,
mind tabasid viletsuspäevad.
28 Ma käin süngelt ringi,+ päiksevalgust pole,
ma tõusen üles rahvakogus ja hüüan appi.
29 Ma olen saanud šaakalite vennaks,
jaanalinnutütarde sõbraks.+
31 Mu lüüralt kõlavad vaid leinahelid,
mu flööt teeb kaebehäält.
2 Mida oleks mul sel juhul oodata Jumalalt ülal,
mis oleks mu pärand Kõikvõimsalt kõrgustes?
3 Eks taba häda ülekohtutegijat,
õnnetus neid, kes teevad kurja?+
4 Eks näe ta kõiki mu teid,+
arva kokku kõik mu sammud?
7 Kui mu jalad on kaldunud teelt kõrvale+
või mu süda järgnenud silmadele+
või mu käed rüvetunud,
8 siis söögu mu külvatut keegi teine+
ja mu istutatu* juuritagu välja.
9 Kui mu süda on ahvatlenud mind mõne naise poole+
ja ma olen varitsenud+ oma ligimese ukse taga,
10 siis jahvatagu mu naine võõrale mehele
ja heitku tema peale teised.+
11 Oleks see ju häbitu tegu,
kuritöö, mis väärib kohtunikelt karistust.+
12 See oleks tuli, mis neelab ja hävitab,+
sööb kogu mu saagi juurteni välja.
13 Kui ma poleks oma sulast ja teenijannat õiglaselt kohelnud,
kui neil oli minu vastu kaebust,
14 siis mida ma teeksin, kui Jumal minuga silmitsi seisaks?
Mida ma talle vastaksin, kui ta minult aru nõuaks?+
15 Eks ole see, kes valmistas mind emaüsas, loonud ka teda?+
Eks ole üks ja sama valmistanud meid enne meie sündi?+
16 Kui ma olen jätnud täitmata vaeste soovid+
ja olen kurvastanud lesknaise silmi,+
17 kui olen söönud oma palukest üksi,
ilma et oleksin jaganud seda orvuga+
18 (kuigi ta kasvas mu juures üles mu noorusest peale ja ma olin talle isa eest
ning kuigi lapsepõlvest saadik ma olen aidanud leske),
19 kui olen näinud kedagi hukkumas riiete puudusel
või ehk vaest, kel polnud end millegagi katta,+
20 kui ta pole saanud mind õnnistada,+
sest pole saanud soojendada end mu lammaste villas,
21 kui olen viibutanud rusikat orvu poole,+
22 siis langegu mu õlg liigesest välja,
murdugu mu käsi küünarnukist katki.
23 Sest ma kartsin õnnetust Jumalalt
ega oleks suutnud seista tema ülevuse ees.
24 Kui oleksin lootnud kullale
või öelnud parimale kullale: „Sina oled mu kindlus!”,+
25 kui oleksin rõõmustanud oma suure rikkuse üle,+
et olen soetanud palju vara,+
26 kui oleksin vaadanud päikest säramas
ja kuud oma hiilguses rändamas+
27 ning lasknud oma südant salamisi ahvatleda
ja oleksin neid kummardanud, saates neile õhusuudlusi,+
28 siis oleks see olnud kuritöö, mis väärib kohtunikelt karistust,
sest nii oleksin ju salanud Jumala, kes on ülal.
29 Kas olen kunagi rõõmustanud oma vaenlase hukkumise üle,+
tundnud kahjurõõmu teda tabanud õnnetuse üle?
30 Ma pole eales lubanud oma suul patustada,
nii et oleksin teda neednud.+
31 Eks mu telgis räägitud:
„Kas leidub kedagi, kes poleks tema toidust kõhtu täis saanud?”?+
32 Ükski võõras pole pidanud ööbima väljas,+
ma avasin rändurile oma uksed.
33 Kas olen püüdnud oma üleastumisi kinni katta nagu teised+
ja varjanud patte oma põues?
34 Kas olen kartnud rahvahulga arvamust
või tundnud hirmu teiste perede põlguse ees,
nii et oleksin vaikinud ega oleks julgenud välja minna?
35 Kuulaks mind ometi keegi!+
Ma kirjutaksin oma sõnadele alla.*
Kõikvõimas vastaku mulle!+
Oleks mu süüdistaja ometi kirjutanud mulle süüdistuskirja!
36 Ma kannaksin seda õla peal,
paneksin selle pähe kui krooni.
37 Ma annaksin talle aru kõigist oma sammudest,
ligineksin talle julgelt nagu valitseja.
38 Kui mu maa karjuks kaebusi mu peale
ja selle vaod üheskoos nutaksid,
39 kui olen söönud selle vilja ilma maksmata+
ja olen viinud selle omanikud meeleheitele,+
40 siis tärgaku seal nisu asemel ohakad
ja odra asemel haisev umbrohi.”
Iiobi sõnad on lõppenud.
32 Siis need kolm meest ei püüdnud enam Iiobile vastata, sest ta oli veendunud enda õiguses.+ 2 Aga Eliihu, buuslase+ Baarakeli poeg Raami suguvõsast, sai väga vihaseks. Ta viha süttis Iiobi vastu, sest too püüdis tõestada pigem omaenda kui Jumala õigust.+ 3 Ta sai väga vihaseks ka Iiobi kolme kaaslase peale, sest nad polnud osanud anda sobivat vastust, vaid olid süüdistanud Jumalat kurjuses.+ 4 Eliihu oli oodanud, et ta saaks Iiobile vastata, sest teised olid temast vanemad.+ 5 Kui Eliihu nägi, et neil kolmel mehel pole midagi kosta, lõi ta viha lõkkele. 6 Buuslase Baarakeli poeg Eliihu ütles:
„Mina olen noor,
teie aga eakad.+
Austusest teie vastu hoidsin end tagasi,+
ei söandanud öelda, mida tean.
7 Ma mõtlesin: „Kõnelgu päevade rohkus,
aastate küllus kuulutagu tarkust!”
8 Ent arusaamise annab Kõikvõimsa hingus,
püha vaim inimese sees.+
9 Ei pelgalt päevade rohkus tee targaks,
ei mõista vaid eakad, mis on õige.+
10 Seepärast ma ütlen: „Kuula mind!
Minagi kõnelen sulle, mida tean.”
12 Ma jälgisin teid pingsalt:
ükski teist ei tõestanud, et Iiobil pole õigus,*
ei andnud vastust tema sõnadele.
13 Nii et ärge öelge: „Me oleme leidnud tarkuse.
Tema väited kummutab Jumal, mitte inimene.”
14 Minu vastu pole ta sõnu seadnud
ja ma ei vasta talle teie väidetega.
15 Nad on jahmunud, neil pole enam midagi kosta
ega midagi rohkemat öelda.
16 Ma olen oodanud, kuid nad ei räägi enam,
nad vaid seisavad ega lausu midagi.
17 Minagi tahan nüüd kõnelda,
minagi räägin, mida tean.
18 Ma olen täis sõnu,
vaim mu sees sunnib mind.
19 Mu sisemus on nagu vein, mis ei pääse välja,
ja nagu uus nahklähker, mis on lõhkemas.+
20 Laske mul rääkida, et saaksin kergendust!
Ma avan oma huuled ja kõnelen.
21 Ma ei ole erapoolik+
ega meelita ühtegi inimest.
22 Ma ei oskagi meelitada.
Kui seda teeksin, kõrvaldaks mu Looja mind kärmelt.
33 Aga nüüd palun kuula mu sõnu, Iiob,
pane tähele kõike, mis ma räägin!
2 Ma avan oma suu,
mu keel peab kõnelema.
3 Mu sõnad näitavad mu südame ausust,+
mu huuled räägivad siiralt, mida tean.
5 Kui suudad, siis vasta mulle,
esita oma põhjendused, ole valmis.
6 Jumala ees olen ma samasugune kui sina,
savist olen minagi voolitud.+
7 Seepärast pole sul põhjust mind karta,
mu sõnad ärgu masendagu sind.
8 Sa ütlesid mu kuuldes
ja ma kuulsin neid sõnu:
10 Aga Jumal leiab põhjusi, et minu vastu võidelda,
ta peab mind oma vaenlaseks.+
11 Ta paneb mu jalad pakku,
jälgib pingsalt kõiki mu teid.”+
12 Selles aga pole sul õigus, seega ma vastan sulle:
Jumal on kaugelt suurem kui surelik inimene.+
14 Tõesti, Jumal kõneleb ühe korra ja teisegi —
kuid seda ei panda tähele —
16 Siis avab ta inimese kõrvad,+
kinnitab oma juhised pitseriga tema peale,
17 et pöörata inimest kurjalt teelt,+
kaitsta meest kõrkuse eest.+
18 Jumal hoiab tema hinge hauasügavusse sattumast,+
tema elu mõõga läbi hukkumast.
19 Inimest noomitakse ka valuga voodis,
lakkamatute vaevustega luudes.
20 Nõnda hakkab ta jälestama leiba,
ütleb ära isegi lemmikroast.+
21 Ta kere hääbub olematuks,
peidus olnud luud paljastuvad.
22 Ta hing ligineb hauasügavusele,
ta elu surmatoojaile.
23 Kui tema jaoks on saadik*,
eestkostja, üks tuhande seast,
kes õpetab inimesele õiguse teed,
24 siis halastab Jumal ta peale ja ütleb:
„Ära lase tal langeda hauasügavusse!+
Ma olen luna leidnud.+
26 Ta palub Jumalat,+ kes võtab teda kuulda,
ta näeb Jumala palet ja hõiskab rõõmust.
Jumal teeb sureliku inimese enda silmis taas õigeks.
27 Siis kuulutab see inimene teistele:
„Ma tegin pattu+ ja väänasin õigust,
kuid ei saanud, mida väärisin*.
28 Ta on lunastanud mu hinge haudaminekust,+
mu elu saab näha valgust.”
29 Tõesti, seda kõike teeb Jumal
inimesele kaks, isegi kolm korda,
30 et tuua ta välja hauasügavusest,
et valgustada teda eluvalgusega.+
31 Pane tähele, Iiob! Kuula mind!
Vaiki ja ma räägin edasi.
32 Kui sul on midagi öelda, siis vasta mulle.
Räägi, sest ma tahan näidata, et oled õige.
33 Kui sul pole midagi öelda, siis kuula mind,
vaiki ja ma õpetan sulle tarkust.”
34 Eliihu jätkas:
2 „Kuulake mu sõnu, te targad,
pange tähele, te paljuteadjad!
3 Sest kõrv katsub sõnad läbi,
nagu keel maitseb toitu.
4 Selgitagem välja, mis on õige,
otsustagem, mis on hea.
6 Kas valetaksin selle kohta, millist kohtuotsust ma väärin?
Mul on ravimatu haav, kuigi ma pole ülekohut teinud.”+
7 Kas on teist sellist meest nagu Iiob,
kes joob pilget nagu vett?
8 Ta seltsib ülekohtustega,
lävib jumalatutega.+
9 On ta ju öelnud: „Ei ole mehel kasu sellest,
kui ta püüab Jumalale meeldida.”+
10 Seepärast kuulake mind, arukad mehed!
On mõeldamatu, et Jumal teeks kurja,+
et Kõikvõimas teeks ülekohut!+
11 Sest ta tasub inimesele tema tegusid mööda,+
laseb tal tunda tema tegude tagajärgi.
13 Kes on andnud tema hoolde maa,
kes on määranud ta ilmamaa üle?
14 Kui ta inimestele oma pilgu kinnitaks,
kui ta võtaks enda juurde nende vaimu ja hingeõhu,+
15 siis kõik inimesed sureksid,
inimsugu läheks tagasi põrmu.+
16 Kui sul on arusaamist, siis pane tähele,
kuula hoolsalt, mis ma ütlen.
17 Kas peaks saama võimule see, kes vihkab õigust,
või kas sa mõistad hukka vägeva, kes on õige?
18 Kas ütleksid kuningale: „Sa vääritu!”
või ülikutele: „Te jumalatud!”?+
20 Nad võivad surra hetkega,+ keset ööd,+
nad vappuvad ja kaovad,
vägevadki kõrvaldatakse, kuid mitte inimkäe läbi.+
21 Sest Jumala silmad on inimese teedel,+
ta näeb kõiki tema samme.
22 Pole pimedust ega tumedat varju,
kuhu ülekohtutegijad saaks peituda.+
23 Sest Jumal pole kellelegi määranud aega,
millal tema ette kohtusse ilmuda.
24 Ta murrab vägevad, ilma et tal oleks vaja neid üle kuulata,
tõstab nende asemele teised.+
26 Ta lööb neid nende jumalakartmatuse pärast
paigas, kus kõik võivad näha,+
27 sest nad on temast ära pöördunud+
ega hooli ühestki ta teest.+
28 Nende pärast kisendab vaene tema poole
ja ta kuuleb abitute appihüüdu.+
29 Kui Jumal vaikib, kes võib teda hukka mõista?
Kui ta varjab oma palge, kes saab teda näha?
Pole vahet, kas ta varjab oma palet rahva või inimese eest,
30 ta teeb seda selleks, et jumalatu ei saaks valitseda+
ega rahvale püünist seada.
31 Kas saab keegi Jumalale öelda:
„Mind on karistatud, kuigi ma pole teinud midagi kurja.+
32 Ava mu silmad, et näeksin, mida ma pole osanud näha.
Kui olen teinud midagi valesti, siis enam ma seda ei tee”?
33 Kas ta peaks tasuma sulle, nagu sina soovid, kui sa põlgad tema otsust?
Sa pead ise otsustama, mitte mina.
Räägi, mida sa nii hästi tead!
34 Arukad mehed ütlevad mulle,
iga taiplik, kes mind kuulab, lausub:
35 „Iiobi jutus puudub tarkus,+
ta sõnad pole arukad.”
36 Pandagu Iiob ometi viimseni proovile,*
sest ta on rääkinud nagu õelad mehed.
37 Oma patule lisab ta vastuhaku,+
lööb meie ees põlgusega käsi kokku,
tal on palju öelda Jumala vastu.”+
35 Eliihu jätkas:
2 „Kas oled oma õiguses sedavõrd kindel, et ütled:
„Ma olen õigem kui Jumal”?+
3 Sa küsid: „Kuidas see sind* puudutab?
Kas läheb mul praegu paremini kui siis, kui oleksin pattu teinud?”+
4 Ma vastan sulle
ja sinu kaaslastele.+
5 Vaata üles taevasse ja näe,
silmitse pilvi,+ mis on kõrgel su kohal.
6 Kui sa teed pattu, kuidas sa sellega temale haiget teed?+
Kui su üleastumisi tuleb juurde, mida see temale teeb?+
7 Kui oled õige, siis mida võid sa talle anda,
mida oleks tal sinu käest saada?+
8 Su kurjus mõjutab vaid inimest nagu sina
ja su õigus inimlast.
9 Inimesed kisendavad ränga rõhumise all,
hüüavad appi vägevate võimutsemise pärast.+
13 Jumal ei kuula tühja hala*,+
Kõikvõimas ei tee seda märkama,
14 veel vähem siis seda, kui kaebled, et ei näe teda.+
Su kohtuasi on tema ees, seepärast oota teda kannatlikult.+
15 Ta pole ju vihaselt aru nõudnud
ega su äärmisest tormakusest välja teinud.+
16 Iiob avab asjatult suu,
teeb arutult palju sõnu.”+
36 Eliihu jätkas:
2 „Olgu sul minuga veel pisut kannatust ja ma selgitan,
sest mul on Jumala kaitseks veel üht-teist öelda.
3 Ma räägin kõigest, mida ma tean,
oma Loojale annan ma õiguse.+
4 Mu sõnad pole valed.
Sinu ees on kõiketeadja Jumal.+
5 Tõepoolest, Jumal on vägev+ ega põlga kedagi,
tema arukuse vägi on suur,
6 ta ei jäta ellu jumalatut,+
aga viletsale annab ta õiguse.+
7 Ta ei pööra oma silmi õigetelt,+
ta paneb nad troonile koos kuningatega,*+ nad ülendatakse igaveseks.
8 Aga kui nad pannakse ahelaisse,
püütakse kinni vaevaköitega,
9 siis paljastab ta neile nende teod,
nende üleastumised, mis nad oma kõrkuses on teinud.
10 Ta avab nende kõrva manitsusele,
käsib neil pöörduda kurjast.+
12 Kui nad aga ei kuuletu, langevad nad mõõga läbi,+
surevad teadmatuses.
13 Jumalatud hauvad viha.
Nad ei hüüa appi isegi siis, kui ta nad kinni seob.
15 Kuid Jumal päästab vaevatu, kui teda vaevatakse,
avab tema kõrva, kui teda rõhutakse.
16 Ta kisub sind eemale ahastuse veerelt,+
paneb avarasse paika, kus pole kitsikust,+
külluslik toit su laual pakub sulle tröösti.+
17 Sa tunned rahulolu kohtumõistmisest jumalatu üle,+
kui otsus on langetatud ja õigus võidutseb.
18 Kuid vaata, et raev ei teeks sind kurjaks,+
et suur altkäemaks ei viiks sind eksiteele.
19 Kas su appihüüd
või jõupingutused aitavad sind hädast välja?+
20 Ära igatse ööd,
mil inimesed oma asemelt lahkuvad.
21 Vaata ette, et sa ei pöörduks kurja tegema
ega eelistaks seda viletsusele.+
22 Jumal on ülev oma jõus.
Kas on temasarnast õpetajat?
25 Kogu inimkond on neid näinud,
surelik inimene vaatab neid kaugelt.
27 Tema tõmbab veepiisad üles,+
tema udust need koonduvad vihmaks,
28 pilved kallavad need maha,+
need sajavad inimeste peale.
29 Kas suudab keegi aru saada pilvekihtidest,
kõuekõmast, mis tuleb tema telgist?+
30 Vaata, kuidas ta heidab üle selle oma välgusähvatuse+
ja katab meresügavused.
32 Ta haarab välgu oma käte vahele,
suunab selle sihtmärgi poole.+
33 Tema kõuekõmin kuulutab temast,
kariloomadki teatavad tema tulekust*.
37 Selle peale hakkab mu süda taguma
ja hüppab oma kohalt.
2 Kuulake hoolega tema hääle kõma,
kõuemürinat, mis kostab ta suust!
3 Üle kogu taeva laseb ta sel kaikuda,
saadab oma välgu+ maa äärteni.
7 Jumal peatab* kõik inimeste tegemised,
et iga surelik saaks teada tema tegudest.
8 Metsloomad poevad urgu
ja püsivad oma pesas.
11 Ta surub niiskust täis pilved alla,
pillutab piksenooli+ pilvedesse,
12 need sähvivad seal, kuhu ta nad heidab,
need täidavad ta käske+ asustatud maal.
14 Kuula seda, Iiob!
Peatu ja süüvi Jumala imelistesse tegudesse!+
15 Kas sa tead, kuidas Jumal valitseb pilvede üle,
kuidas ta paneb oma pilvest välgud sähvima?
17 Miks lähevad su riided tuliseks,
kui lõunatuul paneb maa vaikima?+
18 Kas võid sina koos temaga laotada laiali taeva,+
taguda seda nagu metallpeeglit?
19 Ütle meile, mida peaksime talle lausuma.
Meie ei saa vastata, sest oleme pimeduses.
20 Kas tuleks talle öelda, et ma soovin rääkida?
Või on kellelgi midagi talle teatada?+
22 Põhjast saabub kuldne hiilgus —
Jumala ülevus+ on aukartustäratav.
38 Siis ütles Jehoova Iiobile tormituulest:+
2 „Kes see on, kes räägib asja mõistmata
ja ähmastab mu nõu?+
3 Sea end palun valmis nagu mees,
mina küsin sinult ja sina vasta mulle.
4 Kus olid sina, kui mina rajasin maa?+
Ütle mulle, kui arvad, et oled arukas.
5 Kas tead, kes määras kindlaks selle mõõdud,
vedas selle üle mõõdunööri?
6 Kuhu on rajatud selle alusmüürid
ja kes asetas paika selle nurgakivi,+
7 kui koidutähed+ üheskoos rõkkasid
8 Kes tõkestas ustega mere,+
kui see emaüsast välja paiskus,
9 kui ma riietasin selle pilvedega,
mähkisin pilkasesse pimedusse,
10 kui ma kehtestasin sellele piiri,
seadsin ette riivid ja uksed+
11 ning ütlesin: „Siiani võid sa tulla, aga mitte kaugemale,
siin vaibugu su uhked lained!”?+
12 Kas sa oled käsutanud hommikut,
andnud koidule teada tema paiga,+
13 et ta haaraks kinni maa äärtest
ja raputaks jumalatud sellelt maha?+
14 See muutub nagu savi pitsati all,
selle peensused tulevad esile kui kaunil rõival.
15 Aga jumalatutelt võetakse nende valgus,
nende ülestõstetud käsivars murtakse.
16 Kas oled laskunud mere allikate juurde,
uurinud vetesügavusi?+
18 Kas suudad haarata maa ääretut avarust?+
Ütle, kui sa kõike seda mõistad!
19 Kuhu kanti jääb valguse elupaik?+
Kus on pimeduse elukoht,
20 et saaksid ta viia tema maale
ja tunneksid teed tema koju?
21 Kas tead seda kõike, sest olid siis juba sündinud
ja su eluaastaid on palju?
23 Neid ma olen hoidnud hädaajaks,
võitluse- ja sõjapäevaks.+
25 Kes on raiunud kanali uputusveele,
teinud tee kõuepilvele,+
26 et anda vihma asustamata maale,
kõrbele, kus pole ühtki inimest,+
27 et kosutada laastatud kõnnumaad,
panna rohi võrsuma?+
29 Kelle üsast väljus jää,
kes sünnitas taeva halla,+
30 kui veed kaeti otsekui kiviga
ja vetesügavuste pind külmus kõvaks?+
32 Kas suudad viia välja tähtkuju* sellele määratud ajal?
Kas saad juhtida Aši tähtkuju* koos selle poegadega?
34 Kas kostab su hääl pilvedeni,
et sind kataks vetetulv?+
35 Kas suudad saata välja piksenooled?
Kas nad tulevad sulle ütlema: „Siin me oleme!”?
37 Kellel jagub tarkust, et lugeda ära pilved,
kes suudab kummutada taevaanumaid,+
38 nii et muld muutub mudaks
ja mullakamakad kleepuvad kokku?
39 Kas suudad lõvi jaoks saaki jahtida,
rahuldada noorte lõvide aplust,+
40 kui need kössitavad oma pesapaigas,
lamavad varitsuskohas?
2 Kas loed nende tiinuskuid
ja tead, millal saabub nende poegimisaeg?
3 Nad tõmbuvad kõverasse, et oma vasikad ilmale tuua,
ja nende tuhud lakkavad.
4 Nende pojad koguvad jõudu ja sirguvad väljal,
nad lähevad ära ega tule nende juurde tagasi.
5 Kes päästis lahti eesliku,
vabastas köidikust metseesli?+
6 Ma olen teinud tema koduks kõrbetasandiku,
tema elupaigaks soolaku.
7 Ta põlgab linnakära
ega kuule ajaja hõikeid.
8 Ta uitab mägedel, et leida karjamaad,
otsib haljast liblekest.
9 Kas tarvas tahab sind teenida,+
kas ta jääb ööseks su lauta?
10 Kas saad hoida tarvast köitega vaol,
kas ta tuleb sinu järel orgu üles kündma?
11 Kas saad loota tema suurele jõule,
jätta oma raske töö tema teha?
12 Kas võid kindel olla, et ta toob sulle su saagi,
kogub selle su viljapeksuplatsile?
13 Jaanalind lehvitab rõõmsalt tiibu,
kuid on’s tal toonekure tiivad ja suled?+
14 Ta jätab oma munad maa peale,
hoiab neid maapinnas soojas,
15 ta unustab, et kellegi jalg võib need purustada,
metsloom need ära tallata.
16 Ta kohtleb oma poegi karmilt, otsekui polekski need tema omad,+
ta ei hooli, et ta töövaev võib minna tühja.
17 Jumal on jätnud ta tarkusest ilma,
pole andnud talle arukust.
18 Ent kui ta tõuseb ja lehvitab tiibu,
siis naerab ta hobust ja ratsanikku.
19 Kas sina annad hobusele ta jõu?+
Kas sina ehid ta kaela lehviva lakaga?
20 Kas saad panna ta hüppama nagu rohutirtsu?
Tema uhke norsatus tekitab hirmu.+
22 Ta naerab hirmu üle ega karda midagi,+
ta ei tagane isegi mõõga ees.
23 Tema küljel lõgiseb nooletupp,
välguvad piik ja odatera.
24 Erutusest värisedes tormab ta edasi,
sarvehäält kuuldes ei püsi ta paigal*.
25 Kui kõlab sarvehääl, hirnub ta: „Iihahaa!”
Juba kaugelt haistab ta lahingut,
kuuleb pealike hüüdeid ja sõjakisa.+
26 Kas sinu tarkuse abil lendab pistrik kõrgustes,
laotab oma tiibu lõuna poole?
27 Kas sinu käsul lendab kotkas üles,+
ehitab oma pesa kõrgele,+
28 veedab öö kaljurünkal,
elab oma kaljukindluses?
29 Sealt läheb ta toitu otsima,+
tema silmad näevad kaugele.
30 Tema pojad rüüpavad verd,
ja kus on mahalööduid, seal on ka tema.”+
40 Jehoova ütles Iiobile veel:
3 Siis Iiob kostis Jehoovale:
5 Korra olen ma rääkinud ega jätka enam,
kaks korda kõnelnud ega lisa midagi.”
6 Siis ütles Jehoova Iiobile tormituulest:+
7 „Sea end palun valmis nagu mees,
mina küsin sinult ja sina vasta mulle.+
10 Eks ehi end siis ülevuse ja aulisusega,
riieta end väärikuse ja hiilgusega!
11 Päästa valla oma viha,
vaata iga kõrgi peale ja tee ta madalaks.
12 Vaata iga ülbe peale ja alanda nad,
talla jumalatud maha seal, kus nad seisavad.
13 Peida nad kõik põrmu,
pane nad kinni pimedasse paika,
14 siis võin minagi tunnistada*,
et su parem käsi võib su päästa.
15 Siin on behemot*, kelle ma lõin nagu sinugi.
Ta sööb rohtu nagu pull.
16 Vaata, milline jõud on tal puusades,
milline ramm tema kõhulihastes!
17 Ta teeb oma saba kangeks kui seedri,
tema reielihaste kõõlused on kokku kootud.
18 Tema luud on vasktorud,
ta jäsemed kui raudkangid.
19 Tema on Jumala töödest esikohal,
üksnes tema looja saab mõõgaga talle ligineda.
20 Mäed annavad talle toitu,
kõik metsloomad mängivad seal.
21 Ta lebab türnpuude all,
redutab lodus pilliroos.
22 Türnpuud pakuvad talle varju,
oru paplid ümbritsevad teda.
23 Kui jõgi mässab, ei lähe ta paanikasse,
ta jääb rahulikuks, ehkki Jordan+ paiskub talle suhu.
24 Kas saab teda ta nähes kinni võtta
ja talle haagi ninna torgata?
2 Kas saad köie ta sõõrmeist läbi pista,
konksu ta lõugadest läbi torgata?
3 Kas ta anub sind härdasti,
lausub sulle leebeid sõnu?
4 Kas teeb ta sinuga lepingu,
et saada igaveseks su orjaks?
5 Kas saad mängida temaga kui linnuga
või panna ta oma tütrekeste jaoks ohelikku?
6 Kas ta läheb vahetuskaubaks?
Kas kaupmehed jagavad ta omavahel ära?
7 Kas saad läbistada tema naha harpuunidega,+
tema pea ahingutega?
8 Pane oma käsi tema külge —
seda lahingut sa ei unusta ega ürita seda uuesti!
9 Kõik lootused teda alistada on asjatud.
Juba pilguheit talle paiskab sind maha.
10 Keegi ei söanda teda ärritada.
Kes siis veel suudaks seista minu ees?+
12 Ma ei jäta rääkimata tema jäsemetest,
tema jõust ja hästivormitud kehast.
13 Kes on kiskunud maha ta pealisrüü?
Kes läheks tema avatud lõugade vahele?
14 Kes saaks lahti kangutada tema suu uksed?
Tema hambakaared on hirmuäratavad.
15 Tema seljal on soomused rivis,*
tihedalt kinni pitseeritud.
16 Need on koos nii tihedalt,
et õhkki ei käi läbi.
17 Need on üksteise küljes kinni,
kokku liibunud, neid ei saa lahutada.
18 Tema norsatusest sähvatab valgus,
tema silmad on kui koidukiired.
19 Tema suust sähvivad välgud,
lendab tulesädemeid.
20 Tema sõõrmeist paiskub suitsu
nagu ahjust, kus põlevad kõrkjad.
21 Tema hingus süütab söed,
leek lahvatab ta suust.
22 Tema kaelas on tohutu jõud,
kohkumus pageb ta eest.
23 Ta nahavoldid on tihkelt liitunud,
need on kõvad, ta külge justkui valatud, ega liigu.
24 Tema süda on kõva kui kivi,
jah, kõva kui alumine veskikivi.
25 Kui ta tõuseb, kohkuvad vägevadki,
tema pekslemine jahmatab.
26 Tema vastu ei aita mõõk,
ei piik, viskoda ega nool.+
27 Raud on talle kui õlekõrs,
vask nagu pehkinud puu.
28 Nool ei aja teda põgenema,
lingukivid on tema vastu kui kõrred.
29 Nui on talle kui kõrreke,
ta naerab oda vihinat.
30 Tema kõhu all on justkui teravad potikillud,
ta roomab mudas nagu viljapeksuregi.+
31 Ta paneb sügavuse keema nagu paja,
mere kobrutama kui salvikeedupoti.
32 Ta jätab endast maha sädeleva raja,
vetesügavusel oleksid kui valged juuksed.
33 Teist temasugust maa peal ei ole,
ta on loodud kartmatuks.
34 Ta vaatab julgelt kõigi uhkete peale.
Ta on vägevate loomade kuningas.”
42 Siis ütles Iiob Jehoovale:
2 „Nüüd ma tean, et sa suudad teha kõike,
ja miski, mida sa kavatsed, pole sulle võimatu.+
3 Sa küsisid: „Kes see on, kes asja mõistmata ähmastab mu nõu?”+
Ma rääkisin tõesti arutult,
asjadest, mis on minu jaoks liiga imelised, millest ma midagi ei taipa.+
4 Sa ütlesid: „Palun kuula mind ja ma räägin.
Mina küsin sinult ja sina vasta mulle.”+
5 Mu kõrvad olid sinust kuulnud,
kuid nüüd mu oma silmad näevad sind.
7 Kui Jehoova oli Iiobiga rääkinud, ütles Jehoova teemanlasele Eliifasele:
„Mu viha põleb sinu ja su kahe kaaslase vastu,+ sest te pole rääkinud minu kohta tõtt,+ nagu on rääkinud mu teenija Iiob. 8 Võtke nüüd seitse pulli ja seitse jäära. Minge mu teenija Iiobi juurde, ohverdage eneste eest põletusohver ja mu teenija Iiob palvetab teie eest.+ Ma kuulan teda, kui ta palub mitte kohelda teid teie rumalust mööda, sest te pole rääkinud minu kohta tõtt, nagu on rääkinud mu teenija Iiob.”
9 Siis tegidki teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar, nagu Jehoova oli käskinud, ja Jehoova võttis Iiobi palvet kuulda.
10 Pärast seda kui Iiob oli palvetanud oma kaaslaste eest,+ tegi Jehoova Iiobi kannatustele lõpu+ ja taastas tema hea põlve. Jehoova andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal varem oli olnud.+ 11 Tema juurde tulid kõik ta vennad ja õed ning kõik ta endised sõbrad+ ja nad sõid koos temaga ta majas. Nad väljendasid talle oma kaastunnet ja lohutasid teda kõige selle viletsuse pärast, mis Jehoova oli lubanud talle osaks saada. Igaüks andis talle kingiks ühe hõbetüki ja kuldrõnga.
12 Jehoova õnnistas Iiobi järgnevaid eluaastaid rohkem, kui oli õnnistanud eelmisi,+ ning Iiobil oli 14 000 lammast, 6000 kaamelit, 1000 paari veiseid ja 1000 emaeeslit.+ 13 Talle sündis veel seitse poega ja kolm tütart.+ 14 Esimesele tütrele pani ta nimeks Jemiima, teisele Ketsia ja kolmandale Keren-Hapuuk. 15 Kogu maal polnud nii kauneid naisi kui Iiobi tütred ja nende isa andis neile pärandi nagu nende vendadelegi.
16 Iiob elas pärast seda 140 aastat ning nägi oma lapsi ja lapselapsi neli põlve. 17 Lõpuks Iiob suri. Tal oli olnud pikk ja rahuldustpakkuv elu.*
Nimi Iiob võib tähendada „vihatu”, „tagakiusatu”.
Vastav heebrea väljend viitab inglitele.
Hbr hasSatan, mis tähendab „vastane”. Heebrea keeles on selle sõna ees määrav artikkel, mis osutab sellele, et Saatan on konkreetne isik.
Teine võimalik tähendus: „välk”.
Võib tõlkida ka „ega öelnud Jumala kohta midagi halba”.
Võib tõlkida ka „elu elu vastu”.
Võib tõlkida ka „haavanditega”.
Arvatakse, et see viitab krokodillile või mõnele muule suurele ja võimsale veeloomale.
Teine võimalik tähendus: „kes endale varemeis paigad üles ehitasid”.
Võib tõlkida ka „sepitsevad”.
Võib tõlkida ka „saadikuteski”.
Võib tõlkida ka „põllukividega on sul leping”.
Võib tõlkida ka „tormakad”, „järelemõtlematud”.
Võib tõlkida ka „kohut käia”.
Arvatavasti vastavad nendele Suur Vanker, Orioni tähtkuju ja Sõnni tähtkujus asuv Plejaadide täheparv.
Ilmselt mingi suur mereelukas.
Teine võimalik tähendus: „süüdistajalt”.
Võib tõlkida ka „süüta”.
Võib tõlkida ka „elu”.
Võib tõlkida ka „et võiksin olla pisutki rõõmsam”.
Võib tõlkida ka „kas hooplejal on õigus”.
Võib tõlkida ka „Kõikvõimsast kõike”.
Teine võimalik tähendus: „kõneta”.
Võib tõlkida ka „elu”.
Võib tõlkida ka „eluvaim”.
Võib tõlkida ka „tema riisub nõuandjad paljaks”.
Teine võimalik tähendus: „kui leiduks keegi, siis vaikiksin ja sureksin”.
Sõna-sõnalt „ta”, ilmselt Iiob.
Teine võimalik tähendus: „lõigatakse ära”.
Sõna-sõnalt „mu”.
Sümboolne paik, kus inimesed magavad surmaund. (Vt „Sõnaseletusi”.)
Idatuul oli kuum ja kõrvetav tuul, mis puhus kõrbemaade poolt. Selle väljendiga võidakse mõelda enda täitmist valede soovidega.
Sõna-sõnalt „oma pühasid”.
Võib tõlkida ka „püüab Kõikvõimsast võitu saada”.
Võib tõlkida ka „ta on muutunud ülbeks”.
St pole enam mingit lootust paraneda.
Võib tõlkida ka „jõu”, sõna-sõnalt „sarve”.
Teine võimalik tähendus: „mu silmad vaatavad unetult”.
Viitab ilmselt Iiobile ja teistele temasugustele või neile, kes talle kaasa tundsid.
Teine võimalik tähendus: „ebapuhtad”.
Sõna-sõnalt „surma esmasündinu”.
Võib tõlkida ka „kohutavasse surma”.
Võib tõlkida ka „solvanud”.
Võib tõlkida ka „mu sugulased”.
Sõna-sõnalt „ma pääsen oma hammaste nahaga”.
Sõna-sõnalt „ega küllastu mu lihast”.
Võib tõlkida ka „mu neerud ütlevad üles”.
Võib tõlkida ka „hetkega”, st nende surm on kiire ja valutu.
Võib tõlkida ka „nõu”, „sepitsused”.
Võib tõlkida ka „luud täis üdi”.
Võib tõlkida ka „kibestunud hingega”.
Teine võimalik tähendus: „teie sepitsusi minu kallal vägivalda tarvitada”.
Võib tõlkida ka „isata laste”.
Võib tõlkida ka „selle, kes silmad maha lööb”.
Võib tõlkida ka „ma mässan”.
Teine võimalik tähendus: „koguvad põllult sööta”.
Teine võimalik tähendus: „Põlluterrassidel pressivad nad õli”.
Teine võimalik tähendus: „Jumal ei mõista kedagi süüdi”.
Võib tõlkida ka „puhas”.
Sõna-sõnalt „sõõri”.
Sõna-sõnalt „raahabi”.
Võib tõlkida ka „tuulega”.
Võib tõlkida ka „jätkas oma tarkusesõnadega”.
Sõna-sõnalt „ainsagi mu päeva pärast”.
Teine võimalik tähendus: „Jumala käega”.
Teine võimalik tähendus: „põlgusega lüüakse tema pärast käsi kokku, vilistatakse oma asupaigast talle järele”.
Mõeldakse ilmselt kaevandustöid.
Viitab ilmselt Etioopiale.
Võib tõlkida ka „jätkas oma tarkusesõnadega”.
Võib tõlkida ka „teenrid”.
Teine võimalik tähendus: „nad ei tumestanud mu lahket nägu”.
Teine võimalik tähendus: „aitaks”.
Viitab ilmselt nahale. Teine võimalik tähendus: „mu kohutavad kannatused moondavad mind”.
Teine võimalik tähendus: „teed mulle kärgatusega lõpu”.
Sõna-sõnalt „rusuhunnikut”.
Võib tõlkida ka „kel oli raske aeg”.
Teine võimalik tähendus: „palavikust”.
Teine võimalik tähendus: „koos valelikega”.
Võib tõlkida ka „järglased”.
Teine võimalik tähendus: „kui nägin, et mul on linnaväravas toetajaid”.
Võib tõlkida ka „siin on mu nimemärk”.
Võib tõlkida ka „ükski teist ei noominud Iiobit”.
Võib tõlkida ka „ingel”.
Võib tõlkida ka „tervemaks”.
Teine võimalik tähendus: „kuid sellest polnud mulle tulu”.
Võib tõlkida ka „ülikut alamale”.
Teine võimalik tähendus: „mu isa, pandagu Iiob viimseni proovile”.
Viitab ilmselt Jumalale.
Võib tõlkida ka „valet”.
Teine võimalik tähendus: „ta paneb troonile kuningad”.
Teine võimalik tähendus: „lõppeb”.
Teised võimalikud tähendused: „arvustanud tema tegusid”, „nõudnud temalt aru tema tegude kohta”.
Võib tõlkida ka „on uurimatu”.
Teine võimalik tähendus: „kaitseb ta rahvaid nende kohtuasjas”.
Teine võimalik tähendus: „teatavad, mis on tulekul”.
Võib tõlkida ka „paneb pitseriga kinni”.
St päikest.
Vastav heebrea väljend viitab inglitele.
Teine võimalik tähendus: „välk”.
Arvatavasti Plejaadide täheparv Sõnni tähtkujus.
Arvatavasti Orioni tähtkuju.
Sõna-sõnalt „Massaroti”. Pole täpselt teada, mis tähtkujuga on tegu, kuid tekstis 2Ku 23:5 viitab sarnase heebrea väljendi mitmuslik vorm sodiaagi tähtkujudele.
Arvatavasti Suure Vankri ehk Suure Karu tähtkuju.
Teine võimalik tähendus: „temale”, st Jumalale.
Teine võimalik tähendus: „andnud inimesele”.
Teine võimalik tähendus: „mõistusele”.
Teine võimalik tähendus: „ta ei usu sarvehäält”.
Võib tõlkida ka „tühistad”.
Võib tõlkida ka „kiita sind selle eest”.
Arvatavasti jõehobu.
Arvatavasti krokodilli.
Teine võimalik tähendus: „tema uhkuseks on ta soomusterivid”.
Võib tõlkida ka „lõpuks Iiob suri, olles vana ja elatanud”.