6 Mu päevad on kiiremad kui kuduja süstik,+

need lõppevad lootuseta.+

14 Inimesel, naisest sündinul,

on üürike elu+ täis vaeva.+

 2 Ta puhkeb kui lilleõis ja siis närbub*,+

ta kaob nagu vari ja teda pole enam.+

 5 Tõesti, päevi oled sa andnud mulle pisut,*+

mu eluiga su ees on tühine.+

Kui inimene paistabki tugev ja kindel, on ta vaid hingeõhk.+ (sela)

 6 Inimene kõnnib varjuna,

tormab asjata ringi,*

kuhjab rikkust ega tea, kes saab seda nautida.+

15 Sureliku päevad on kui rohi,+

ta õitseb kui lilleke väljal.+

16 Kui aga tuul puhub, pole teda enam,

nagu poleks kunagi olnudki*.