ÜLEMLAUL
1 Laulude laul, mille on loonud Saalomon.+
2 „Suudle mind oma suu suudlustega,
sest su õrnused on parem kui vein.+
4 Vii mind kaasa, jookseme!
Kuningas tõi mind oma kambritesse.
Olgem rõõmsad ja hõisakem koos!
Ülistagem su õrnusi enam kui veini!
Õigusega armastavad nad* sind.
6 Ärge vaadake mind, et olen tõmmu,
et päike on mind põletanud.
Mu ema pojad said mu peale pahaseks.
Nad panid mind viinamägede vahiks,
aga omaenda viinamäge ma ei valvanud.
7 Ütle mulle, sina, keda ma nii armastan,
kus sa karja hoiad,+
kus lased karjal keskpäeval lebada?
Miks peaksin minema kui looritatud* naine
su sõprade karjade juurde?”
8 „Kui sa seda ei tea, sa kauneim naiste seast,
siis mine karja jälgedes,
karjata oma kitsetallekesi karjaste telkide juures.”
9 „Sa oled kui ilus mära vaarao vankrite ees, mu arm.+
10 Kaunid on su ehtes põsed*,
su helmekeedes kael.
11 Me teeme sulle kuldehted,
kaunistatud hõbehelmestega.”
12 „Isegi siis, kui kuningas istub oma laua taga,
lõhnab mu nardiõli+ mu kallimale.
13 Mu kallim on mulle kui lõhnav mürrikotike,+
mis on öösiti mu rindade vahel.
15 „Küll sa oled ilus, mu arm!
Küll sa oled ilus! Su silmad on kui tuvi silmad.”+
16 „Ka sina oled ilus, mu kallim, nii kütkestav!+
Me säng on roheluses.
17 Me koja palkideks on seedrid,
sarikateks kadakad.
2 „Otsekui liilia ogaliste põõsaste keskel
on mu arm neidude seas.”
3 „Nagu õunapuu metsapuude keskel
on mu kallim noorukite seas.
Tema varjus ihkan ma istuda,
tema vili maitseb mulle magus.
4 Ta tõi mind peokotta*,
tõstis mu kohale armastuse lipu.
6 Tema vasak käsi on mu pea all,
ta parem käsi embab mind.+
7 Vanduge mulle, Jeruusalemma tütred,
gasellide+ ja aasa hirvede juures,
et te ei sütita ega õhuta minus armastust, enne kui see ise süttib.+
8 Mu kallima hääl!
Näe, ta tuleb,
ronides mägedel, hüpeldes küngastel.
9 Mu kallim on kui gasell, kui noor hirv.+
Näe, ta seisab meie seina taga,
kiikab aknast sisse,
vaatab läbi võrede.
10 Mu kallim ütles mulle:
„Tõuse, mu arm,
mu iludus, tule minuga!
11 Talv* on möödas,
sajud on läbi, need on lakanud.
13 Viigipuul valmivad esimesed viljad,+
viinapuud õitsevad ja lõhnavad.
Tõuse, mu arm, ja tule!
Mu iludus, tule minuga!
14 Oo, mu tuvike kaljuõõnes,+
kaljuseina tühemes,
lase mul end näha ja kuulda oma häält,+
sest su hääl on hurmav, sa ise nii veetlev.””+
15 „Püüdke kinni rebased,
väikesed rebased, kes rikuvad viinamägesid,
sest meie viinamäed õitsevad.”
17 Enne kui mahe tuul tõuseb ja varjud põgenevad,
tõtta tagasi, mu kallim,
2 Ma tõusen, uitan linnas,
otsin tänavailt ja väljakuilt teda,
keda ma armastan.
Ma otsisin teda, aga ei leidnud.
3 Valvurid oma ringkäigul leidsid mu.+
„Kas olete näinud teda, keda ma armastan?”
4 Vaevalt olin neist möödunud,
kui leidsin tema, keda ma armastan.
Ma hoidsin tast kinni ega lasknud lahti,
enne kui olin viinud ta oma ema kotta,+
selle kambrisse, kes mind oma ihus kandis.
5 Vanduge mulle, Jeruusalemma tütred,
gasellide ja aasa hirvede juures,
et te ei sütita ega õhuta minus armastust, enne kui see ise süttib.”+
6 „Mis see on, mis tõuseb kõrbe poolt justkui suitsusambad,
lõhnab mürri ja viiruki järele,
kaupmeeste aromaatsete pulbrite järele?”+
8 Kõik nad kannavad mõõka,
kõik on õppinud sõdima,
igaühel on mõõk puusal
kaitseks öö õuduste eest.”
9 „See on kuningas Saalomoni kandetool,
ta tegi selle Liibanoni puudest.+
10 Selle sambad on hõbedast,
toed kullast,
iste purpursest villasest.
Selle on seestpoolt armastusega kaunistanud
Jeruusalemma tütred.”
11 „Tulge välja, Siioni tütred,
vaadake kuningas Saalomoni,
kes kannab krooni*, mille ema+ tegi talle
ta pulmapäeval,
tema südame rõõmupäeval.”
4 „Küll sa oled ilus, mu arm,
küll sa oled ilus!
Su silmad loori taga on kui tuvi silmad.
Su juuksed on kui kitsekari,
mis voogab alla Gileadi mägedelt.+
2 Su hambad on kui vastpügatud lambad,
kes pesemiselt tulevad,
kellel kõigil on paariline
ja kellest ükski pole kaotanud oma tallekesi.
4 Su kael+ on kui Taaveti torn,+
mille seinas on üks kivirida teise peal
ja mille küljes ripub tuhat kilpi,
kõik vägilaste ümarkilbid.+
7 „Kõik sinus on ilus, mu arm,+
sul pole ühtki viga.
8 Tule minuga Liibanoni mäestikust, mu pruut,
tule minuga Liibanonist!+
Astu alla Amana* tipust,
Seniiri ja Hermoni tipust,+
lõvikoobastest, leopardimägedelt!
9 Sa oled vallutanud mu südame,+ mu õeke, mu pruut,
oled vallutanud mu südame ainsa pilguga oma silmist,
ainsa lüliga oma kaelakeest.
10 Kui meeldivad on su õrnused,+ mu õeke, mu pruut!
Su õrnused on kaugelt paremad kui vein,+
su lõhnaõli aroom on üle kõigist lõhnadest!+
11 Su huuled tilguvad kärjemett,+ mu pruut,
mesi ja piim on su keele all,+
su riiete lõhn on otsekui Liibanoni lõhn.
12 Suletud aed on mu õeke, mu pruut,
suletud aed, pitseriga kinni pandud allikas.
13 Su võsud* on kui paradiisiaed, täis granaatõunapuid,
parimaid vilju, hennapõõsaid ja narditaimi,
14 nardi+ ja safranit, healõhnalist roogu+ ja kaneeli,+
kõiksugu viirukipuid, mürri ja aaloed*,+
igasugu parimaid lõhnaaineid.+
15 Sa oled aia allikas, puhta veega kaev,
Liibanonist voolav vesi.+
16 Ärka, põhjatuul,
tule, lõunatuul!
Puhu õrnalt üle mu aia.
Heljugu õhus selle aroomid.”
„Tulgu mu kallim oma aeda
sööma selle parimaid vilju!”
5 „Ma tulin oma aeda,+
mu õeke, mu pruut.
Noppisin oma mürri ja lõhnataimi,+
sõin oma meekärgi ja mett,
jõin oma veini ja piima.”+
„Sööge, kallid sõbrad!
Jooge ja joobuge õrnustest!”+
2 „Ma magan, kuid mu süda on ärkvel.+
Ma kuulen kallima koputust.
„Ava mulle, mu õeke, mu arm,
mu tuvike, mu süütuke!
Mu pea on kastest märg,
juuksekiharad täis ööpiisku.”+
3 Ma olen oma rüü seljast heitnud.
Kas peaksin selle uuesti ülle tõmbama?
Olen oma jalad pesnud.
Kas peaksin need jälle tolmuseks tegema?
4 Mu kallim tõmbas käe ukseaugust tagasi,
mu tunded tema vastu lõid lõkkele.
5 Tõusin, et kallimale avada,
mu käed tilkusid mürri,
sõrmed sulamürri
riivi pidemele.
6 Ma avasin oma kallimale,
kuid mu kallim oli pöördunud ja läinud.
Olin tema lahkumisest meeleheitel.*
Ma otsisin teda, kuid ei leidnud,+
hüüdsin, kuid ta ei vastanud.
8 Vanduge mulle, Jeruusalemma tütred,
et kui leiate mu kallima,
siis ütlete talle, et olen armastusest haige.”
9 „Mille poolest on su kallim teistest kallimatest parem,
sa kauneim naiste seast?
Mille poolest on su kallim teistest kallimatest parem,
et lased meil nõnda vanduda?”
10 „Mu kallim on kena ja jumekas,
silmapaistvaim kümne tuhande hulgast.
13 Tema põsed on kui palsamipeenrad,+
kui künkad täis lõhnataimi.
Ta huuled on liiliad, mis tilguvad sulamürri.+
14 Tema sõrmed on kullast, krüsoliitidega ehitud.
Ta kõht on läikivast elevandiluust, safiiridega kaetud.
15 Tema jalad on marmorsambad puhtast kullast alustel.
Ta näeb välja kui Liibanon, kui võrratud seedrid.+
6 „Kuhu su kallim on läinud,
sa kauneim naiste seast?
Kuhu su kallim on põiganud?
Me tuleme koos sinuga teda otsima.”
2 „Mu kallim läks alla oma aeda,
palsamipeenarde juurde,
rohuaedadesse karja hoidma,
liiliaid noppima.+
4 „Sa oled ilus nagu Tirsa*,+ mu arm,+
kaunis kui Jeruusalemm,+
kartust sisendav kui väehulgad lippude ümber.+
5 Pööra oma silmad+ mult ära,
need teevad mind rahutuks!
Su juuksed on kui kitsekari,
mis voogab alla Gileadi nõlvadelt.+
6 Su hambad on kui lambad,
kes pesemiselt tulevad,
kellel kõigil on paariline
ja kellest ükski pole kaotanud oma tallekesi.
7 Nagu granaatõuna pooled
on su põsed* loori taga.
9 kuid vaid üks on mu tuvike,+ mu süütuke,
oma ema ainus,
oma sünnitaja lemmik.
Neiud näevad teda ja nimetavad õnnelikuks,
kuningannad ja liignaised ülistavad teda:
10 „Kes see on, kes särab kui koit,
on kaunis kui täiskuu,
kirgas kui päikesepaiste,
kartust sisendav kui väehulgad lippude ümber?””+
11 „Ma läksin alla pähkliaeda+
vaatama, kuis pungad orus pakatavad,
kaema, kas viinapuu on lehte läinud,
granaatõunapuud õide puhkenud.
12 Ma ei märganudki,
et see kihk viis mind
mu õilsa rahva vankrite juurde.”
13 „Tule tagasi, tule tagasi, suulamlanna!
Tule tagasi, tule tagasi,
et saaksime sind näha!”
„Miks te küll tahate näha suulamlannat?”+
„Ta on nagu Mahanaimi tants*!”
7 „Kui ilusad on su jalad sandaalides,
sa õilis neiu!
Su puusakumerused on kui kaunistused,
meistrimehe kätetöö.
2 Su naba on ümar kausike,
ärgu puudugu sealt maitsestatud vein!
Su kõht on nisukuhi
liiliate keskel.
3 Su rinnad on kui kaks hirvevasikat,
kui gaselli kaksikud.+
4 Su kael+ on kui elevandiluust torn.+
Su silmad+ on selged kui Hesboni+ tiigid
Bat-Rabbimi värava juures.
Su nina on nagu Liibanoni torn,
mis vaatab Damaskuse poole.
6 Kui ilus sa oled, kui võluv,
mu armas neid, joovastavaim nauding!
7 Sa oled sihvakas nagu palmipuu,
su rinnad on kui datlikobarad.+
8 Ma mõtlesin: „Ronin üles palmipuu otsa,
haaran kinni viljakobaraist.”
Olgu su rinnad kui viinamarjakobarad,
su hingeõhk nagu õunte lõhn,
9 sinu suu kui parim vein.”
„Voolaku see õrnalt mu kallima suhu,
valgugu tasa üle uinuja huulte.
10 Mina kuulun oma kallimale+
ja tema ihaldab mind.
12 Ärkame vara ja lähme viinapuuaeda,
et näha, kas viinapuu on lehte läinud,
õienupud avanenud,+
kas granaatõunapuud õitsevad.+
Seal ma kingin sulle õrnusi.+
13 Alraunimarjad+ lõhnavad,
meie uste ees on kõiksugu parimaid vilju,+
äsja nopituid ja varem korjatuid,
mida olen hoidnud sinule, mu kallim.
8 Oh oleksid sa mu vend,
kes imes mu ema rinda!
Kui kohtaksin sind väljas, annaksin sulle suud+
ja seda ei pandaks pahaks.
2 Ma võtaksin su endaga kaasa,
tooksin su oma ema majja,+
tema majja, kes mind õpetas.
Annaksin sulle juua vürtsitatud veini,
värsket granaatõunamahla.
3 Tema vasak käsi oleks mu pea all,
ta parem käsi embaks mind.+
4 Vanduge mulle, Jeruusalemma tütred,
et te ei sütita ega õhuta minus armastust, enne kui see ise süttib.”+
5 „Kes on see neid, kes tuleb kõrbest üles,
nõjatudes oma kallimale?”
„Õunapuu all ma äratasin su.
Seal oli su ema sünnitusvaevas.
Seal tõi ta su valuga ilmale.
6 Pane mind pitseriks oma südamele,
pitseriks käsivarrele,
sest armastus on tugev kui surm,+
jäägitu pühendumus järeleandmatu kui surmavald.
7 Armastust ei suuda kustutada vetevood+
ega minema uhtuda jõed.+
Kui keegi pakuks armastuse eest kõiki oma koja aardeid,
oleks see* tõesti põlastusväärt.”
9 „Kui ta on müür,
ehitame selle peale hõbesakid,
kui ta on uks,
sulgeme selle seedrilaudadega.”
10 „Mina olen müür,
mu rinnad on kui tornid.
Nii olen ma tema silmis
kui rahuleidnu.
11 Saalomonil oli viinamägi+ Baal-Haamonis.
Ta andis selle valvurite hoolde.
Igaüks neist pidi andma saagi eest tuhat seeklit hõbedat.
12 Mul on oma viinamägi, see kuulub minule.
Tuhat seeklit hõbedat kuulub sinule, Saalomon,
kakssada nendele, kes valvavad saaki.”
St neiud.
Võib tõlkida ka „leinalooriga”.
Teine võimalik tähendus: „su põsed juuksepalmikute vahel”.
Võib tõlkida ka „rannikutasandiku”.
Sõna-sõnalt „safrankrookus”.
Sõna-sõnalt „veinikotta”.
Võib tõlkida ka „vihmaaeg”.
Teine võimalik tähendus: „lõhestunud mägedel”; võib tõlkida ka „Beteri mägedel”.
Võib tõlkida ka „pärga”.
Võib tõlkida ka „oimud”.
Võib tõlkida ka „Antiliibanoni”.
Teine võimalik tähendus: „ihu”.
Mitte harilik aaloe (Aloe vera), vaid tõenäoliselt kotkapuu (Aquilaria).
Teine võimalik tähendus: „olin jäänud tema sõnadest hingetuks”.
Võib tõlkida ka „loori”.
Teine võimalik tähendus: „on kui datlikobarad”.
Teine võimalik tähendus: „allika ääres”.
Võib tõlkida ka „kaunis linn”.
Võib tõlkida ka „oimud”.
Võib tõlkida ka „nagu kahe rühma tants”.
Jaah on nime Jehoova lühivorm.
Teine võimalik tähendus: „ta”.