Detsember

Aeg-ajalt võib meil olla raske mõista mõnd piibli mõtet. Või tunneme, et Jehoova pole vastanud meie palvetele nii, nagu meie lootsime. See võib tekitada meis kahtlusi. Kui me nendega ei tegele, võib see nõrgendada meie usku ja rikkuda suhted Jehoovaga. (Jaak. 1:7, 8.) Nõnda võime kaotada isegi usu oma tulevikulootusse. Apostel Paulus võrdles meie tulevikulootust ankruga. (Heebr. 6:19.) Ankur hoiab laeva tormi ajal paigal ega lase sel karidele triivida. Kuid ankrust on kasu vaid siis, kui kett, mis seda laevaga ühendab, ei purune. Nagu rooste nõrgestab ankru ketti, nii nõrgestavad kahtlused meie usku. Vastupanu ja probleemide korral võib kahtleja kaotada oma usu sellesse, et Jehoova täidab oma tõotused. Ja kui kaotame oma usu, kaotame ka lootuse. Sel juhul kaob ka meie rõõm. w21.02, lk 30, lõigud 14–15

Urist lahkudes võis Aabrahamil vanust olla juba üle seitsmekümne. (1. Moos. 11:31–12:4.) Ta elas umbes sada aastat telkides, rännates mööda Kaananimaad ringi. Aabraham elas 175-aastaseks. (1. Moos. 25:7.) Ent ta ei näinud, kuidas Jehoova täidab oma tõotuse ja annab selle maa, kus ta ringi rändas, tema järeltulijatele. Ja ta ei elanud nii kaua, et näha linna, mida ta ootas, ehk Jumala kuningriiki. Siiski ütleb piibel, et Aabraham suri „eaka ja rahulolevana”. (1. Moos. 25:8.) Hoolimata kõigist raskustest jäi Aabrahami usk tugevaks ja ta ootas kannatlikult Jehoova tõotuste täitumist. Mis aitas tal vastu pidada? Jehoova kaitses Aabrahami kogu tema elu vältel ja kohtles teda kui oma sõpra. (1. Moos. 15:1; Jes. 41:8; Jaak. 2:22.) Ka meil on tarvis oodata „kindlale alusele rajatud linna”. (Heebr. 11:10.) Me ei pea aga ootama selle rajamist. Jumala kuningriik on olemas juba aastast 1914 ja sel on täielik võim taevas. (Ilm. 12:7–10.) Muidugi me ootame aega, kui sel on täielik võim ka maa üle. w20.08, lk 4, lõigud 11–12

Meil on vaja olla alandlik ja kannatlik, et teisi hoolega kuulata. Seda tasub teha vähemalt kolmel põhjusel. Esiteks, nii on vähem tõenäoline, et me teeme teiste kohta valesid järeldusi. Teiseks, tänu sellele võime mõista oma usukaaslaste tundeid ja ajendeid ning see aitab meil olla empaatilisemad. Ja kolmandaks, kui laseme usukaaslasel rääkida, võib ta iseennast paremini tundma õppida. Mõnikord ei mõista inimene täielikult oma tundeid, kuni ta pole neid sõnadesse pannud. Mõnel vennal või õel on oma tausta, kultuuri või isiksuse tõttu raske oma tunnetest rääkida. Võib minna aega, enne kui ta tunneb end meiega rääkides vabalt. Kuid ainult sel juhul on meil võimalik teada saada, mida ta tegelikult tunneb. Kui oleme Jehoova eeskujul kannatlikud, võime võita tema usalduse. Ja kui ta on siis valmis oma tunnetest rääkima, peaksime teda hoolega kuulama. w20.04, lk 15–16, lõigud 6–7

Kaladele meeldib olla sellises vees, mis neile sobib, ja kus on piisavalt toitu. Samuti on tähtis see, mis ajal kala püüda. Pane tähele, mida ütles üks Vaikse ookeani saarel elav vend, kes kutsus üht misjonäri endaga kalale. Misjonär ütles talle: „Kohtume homme hommikul kell üheksa.” Vend vastas: „Ei, nii ei lähe. Me ei peaks minema mitte siis, kui on meile parim aeg, vaid siis, kui on parim aeg kalapüügiks.” Samuti pidid Jeesuse jüngrid minema sinna, kus inimesi oli, ja valima selleks õige aja. Nad kuulutasid näiteks templis, sünagoogis, majast majja ja turuväljakul. (Ap. t. 5:42; 17:17; 18:4.) Ka meie peame tundma oma territooriumil elavate inimeste harjumusi. Meil tuleb olla paindlik ning kuulutada sellistes kohtades, kus inimesi leidub. (1. Kor. 9:19–23.) w20.09, lk 4, lõigud 8–9

Me saame tugevdada oma sõprust Jeesusega nii, et teeme koostööd Jehoova organisatsiooniga ja nendega, kes on määratud meie eest hoolt kandma. (Efesl. 4:16.) Näiteks praegu tehakse tööd selle nimel, et kuningriigisaalide kasutus oleks võimalikult efektiivne. Selleks on mõned kogudused kokku liidetud. See on aidanud annetatud raha märkimisväärselt kokku hoida. Samas on see nõudnud paljudelt kuulutajatelt kohanemist uue olukorraga. Nad on võib-olla aastaid teeninud ühes koguduses ja saanud sealsete vendade-õdedega lähedaseks. Kuid nüüd on neil palutud minna teise kogudusse. Kahtlemata on Jeesus väga rõõmus, kui näeb, et need ustavad kristlased teevad Jehoova organisatsiooniga koostööd. w20.04, lk 24, lõik 14

Põhja ja lõuna kuningas on jätkanud ülemvõimu pärast võistlemist. Näiteks pärast teist maailmasõda saavutasid Nõukogude Liit ja selle liitlased mõjuvõimu suure osa Euroopa üle. See ajendas lõuna kuningat moodustama rahvusvahelist sõjalist liitu nimega NATO. Põhja ja lõuna kuningas kulutavad siiani suuri summasid oma sõjavägedele. Samuti toetavad nad sõjaliselt teineteise vaenlasi Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas. Viimastel aastatel on Venemaa koos oma liitlastega saanud maailmaareenil üha võimsamaks. Põhja ja lõuna kuningas on pidanud ka kübersõda. Nad on süüdistanud teineteist sellise tarkvara kasutamises, mille abil on võimalik teha kahju teise poole majandusele ja poliitikale. Ja nagu Taaniel ennustas, ründab põhja kuningas jätkuvalt Jumala rahvast. (Taan. 11:41.) w20.05, lk 13, lõigud 5–6

„Kas ema unustab oma rinnalapse?” Sellise küsimuse esitas Jehoova oma rahvale prohvet Jesaja päevil ning lisas: „Isegi kui tema unustab, ei unusta mina sind iial.” (Jes. 49:15.) Jumal ei võrdle end piiblis just sageli emaga. Ent sel korral ta tegi seda. Jehoova rääkis ema ja lapse vahelisest lähedasest suhtest, et näidata, kui väga ta on oma teenijatesse kiindunud. Paljud emad nõustuvad meie õe Jasminiga, kes ütles: „Last imetades tekib sul temaga eriline side, mis püsib kogu elu.” Jehoova paneb tähele, kui kasvõi üks tema teenija jääb kõrvale koguduse koosolekutelt ega käi enam kuulutamas. Paljud mittetegevad vennad ja õed tulevad kogudusse tagasi ja me oleme selle üle väga rõõmsad. Jehoova ootab selliseid inimesi tagasi ja meie niisamuti. (1. Peetr. 2:25.) w20.06, lk 18, lõigud 1–3

On aardeid, mida ei saa silmaga näha. Õigupoolest suurimad aarded ongi nähtamatud. Mäejutluses rääkis Jeesus taevasest varandusest, mis on kaugelt üle ainelisest varandusest. Ta tõdes: „Kus on su varandus, seal on ka su süda.” (Matt. 6:19–21.) Kui sa pead midagi väga väärtuslikuks, siis on su südames soov see ka endale saada. Me kogume endale varandust taevasse, kui püüame saada Jumala ees head mainet. Nagu Jeesus selgitas, pole sellist varandust võimalik hävitada ega varastada. Paulus innustas meid keskenduma „nähtamatutele asjadele”. (2. Kor. 4:17, 18.) Nende asjade hulgas on õnnistused, millest me saame rõõmu tunda Jumala uues maailmas. Me peaks neid nähtamatuid aardeid hindama. w20.05, lk 26, lõigud 1–2

See, mida Mooses iisraellastele õpetas, kosutas neid nagu õrn vihmasabin rohtu. Mida me saame teha, et meie õpetusviis mõjuks samamoodi? Kui kuulutame ukselt uksele või avalikes paikades, saame piiblist näidata inimestele Jumala nime Jehoova. Meil on võimalus pakkuda neile suurepärast lugemismaterjali, näidata videoid ja tutvustada meie veebisaiti, mis kõik toovad au Jehoovale. Tööl, koolis või reisil olles võib meil tekkida võimalusi rääkida inimestele meie taevasest isast. Kui räägime neile Jehoova eesmärgist maa ja inimkonnaga, võib neil tekkida Jumalast täiesti uus pilt. Kõige sellega me pühitseme Jumala nime. Me saame kummutada valesid ja laimu, mida Jehoova kohta on õpetatud. Me pakume inimestele kõige kosutavamat õpetust. (Jes. 65:13, 14.) w20.06, lk 10, lõigud 8–9

Milliseid omadusi on tarvis, et aidata neid, kes soovivad Jehoova juurde tagasi tulla? Vaatame, mida me saame selle kohta õppida Jeesuse mõistujutust kadunud pojast. (Luuka 15:17–24.) Jeesus rääkis, kuidas see poeg tuli viimaks mõistusele ja otsustas koju tagasi pöörduda. Isa jooksis talle vastu ja kallistas teda, väljendades nii oma armastust. Poega vaevas südametunnistus ja ta ütles isale: „Ma pole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks.” Isal oli temast kahju. Ta näitas oma tegudega, et poeg on koju väga oodatud kui kallis pereliige. Isa korraldas peo ja käskis anda oma kahetsevale pojale parimad rõivad. Jehoova on nagu isa selles mõistujutus. Ta armastab oma teenijaid, kes on kogudusest kõrvale triivinud, ja ootab neid tagasi. Jehoovat eeskujuks võttes soovime ka meie neid aidata. See nõuab meilt kannatlikkust, osavõtlikkust ja armastust. w20.06, lk 25, lõigud 8–9

Jeesus ütles, et mõned võtavad tõesõnumi rõõmuga vastu, ent kui nende usk proovile pannakse, siis selgub, et see on liiga nõrk. (Matt. 13:3–6, 20, 21.) Sellised inimesed ilmselt ei mõista, et Jeesuse järelkäijatel tuleb taluda katsumusi. (Matt. 16:24.) Nad võisid algul mõelda, et kristlastel pole mingeid probleeme, üksnes õnnistused. Praeguses maailmas võib aga kõigil tulla ette raskusi. Igaühe olukord võib muutuda, nii et rõõmust võib saada kurbus. (Laul 6:6; Kog. 9:11.) Enamiku meie vendade ja õdede usk rajaneb tugeval alusel. See ei löö kõikuma isegi siis, kui mõni usukaaslane neile kuidagi haiget teeb või ebakristlikult käitub. (Laul 119:165.) Nende usk saab iga katsumusega tugevamaks, mitte ei nõrgene. (Jaak. 1:2–4.) Meiegi vajame sellist tugevat usku. w20.07, lk 8, lõik 1; lk 9, lõigud 4–5

Enne kui hakkad piiblit lugema, palu Jehoovalt abi, et ta aitaks sul näha, kuidas see osa sind puudutab. Näiteks kui otsid juhatust mõne probleemiga toimetulemiseks, palu Jehoovat, et ta aitaks sul leida põhimõtteid, mille järgi toimida. (Filipl. 4:6, 7.) Jehoova on andnud meile imepärase kujutlusvõime. Selleks et piiblijutustused endale elavaks teha, püüa kujutleda neid olukordi ja panna ennast nende tegelaste asemele. Püüa näha sedasama, mida nemad nägid, ja tunda samu emotsioone, mida nemad tundsid. Seejärel mõtiskle. Mõtisklemine tähendab sügavat mõtlemist loetu üle ja selle üle, kuidas see sind puudutab. See aitab luua seoseid ja teemast paremini aru saada. Piibli lugemine ilma mõtisklemiseta on nagu pusletükkide vaatamine ilma neid kokku panemata. Mõtisklemine aitab näha tervikpilti. w21.03, lk 15, lõigud 3–5

Paulus oleks võinud mõelda, et kui ta oleks teinud oma elus teistsuguseid otsuseid, poleks teda kunagi vahi alla võetud. Ta oleks võinud kibestuda, et Aasia provintsis kõik talle selja pöörasid, ja oleks võinud hakata küüniliselt suhtuma ka teistesse sõpradesse. Paulus aga ei teinud seda ega teist. Isegi surmaohu korral ei kaotanud Paulus silmist seda, mis on kõige tähtsam – tuua au Jehoovale. Ja ta mõtles alati sellele, kuidas teisi julgustada. Ta toetus Jehoovale ja palvetas lakkamata. Selle asemel et keskenduda neile, kes olid ta hüljanud, oli ta tänulik oma ustavatele sõpradele, kes teda mitmel moel toetasid. Lisaks uuris Paulus pühakirja. (2. Tim. 3:16, 17; 4:13.) Mis kõige tähtsam, ta oli täiesti kindel, et Jehoova ja Jeesus armastavad teda. w21.03, lk 18, lõigud 17–18

Millalgi teisel sajandil m.a.j hakkasid kristlikus koguduses võimust võtma võltskristlased. Nad olid võtnud omaks paganlikud õpetused ja jätsid kõrvale piibli tõed. Sellest ajast alates kuni 19. sajandi lõpuni polnud maa peal rühmitust, mis oleks koosnenud tõelistest jumalateenijatest. Võltskristlus vohas umbrohu kombel, nii et oli väga raske kindlaks teha, kes on õiged kristlased. (Matt. 13:36–43.) Miks on see teadmine oluline? See näitab, et Taanieli 11. peatüki ennustus põhja ja lõuna kuningast ei saa käia nende valitsejate või valitsuste kohta, kes olid võimul mingil ajal 2. sajandist kuni 19. sajandi teise pooleni. Sel ajal polnud olemas ühtset jumalateenijate gruppi, keda rünnata. Ent 19. sajandi lõpu poole ilmusid põhja ja lõuna kuningas taas areenile. w20.05, lk 3, lõik 5

Joel ennustas, et rohutirtsud laastavad Iisraeli. Need putukad pidid panema nahka kõik taimed oma teel. (Joel 1:4.) Pikka aega arvasime, et see ennustus räägib Jehoova teenijatest, kes teevad kuulutustööd kui peatamatu rohutirtsuparv. Olime seisukohal, et sel tegevusel on laastav mõju „maale” ehk usujuhtide võimuses olevatele inimestele. Kui aga uurida konteksti, siis näeme, et see ennustus tähendab midagi muud. Pane tähele, mida ütleb Jehoova rohutirtsuparve kohta: „Põhja poolt tulija [rohutirtsud] ajan ma teist kaugele.” (Joel 2:20.) Kui rohutirtsud kujutaksid Jehoova tunnistajaid, kes teevad kuulutustööd, siis miks peaks Jehoova nad ära ajama? (Hes. 33:7–9; Matt. 28:19, 20.) On selge, et Jehoova ei aja ära oma ustavaid teenijaid, vaid millegi või kellegi, kes vaenab tema rahvast. w20.04, lk 2–3, lõigud 3–5

Mida teha aga siis, kui meile tundub, et Jehoova ei vasta meile kohe? Meil tuleb ikka edasi paluda. Jehoovat see ei tüüta, ta ei pahanda meie peale. Meie taevane isa annab meile heldelt tarkust, et peaksime katsumuses vastu. (Laul 25:12, 13.) Kas pole see mitte põhjus rõõmustamiseks, et Jehoova tunneb meile kaasa ja on valmis aitama! Kuidas siis Jehoova meile tarkust annab? Ta jagab seda meile piibli kaudu. (Õpet. 2:6.) Selleks tuleb meil piiblit ja sellel põhinevaid väljaandeid iseseisvalt uurida. Kuid üksnes teadmiste omandamisest ei piisa. Me peame Jumala tarkust oma elus rakendama. Jaakobus kirjutas: „Olge sellised, kes Jumala sõna järgi tegutsevad, mitte sellised, kes üksnes kuulavad.” (Jaak. 1:22.) Kui järgime Jumala nõuandeid, oleme rahumeelsemad, mõistlikumad ja halastavamad. (Jaak. 3:17.) Need omadused aitavad meil toime tulla mistahes raskusega, ilma et kaotaksime oma rõõmu. w21.02, lk 29, lõigud 10–11

Piibliõpilane jõuab märksa tõenäolisemalt ristimiseni, kui teised koguduses teda aitavad. Iga kuulutaja saab aidata piibliõpilastel koguduses end koduselt tunda. Üks pioneer märgib: „Öeldakse, et lapse kasvatamiseks läheb tarvis tervet küla. Mulle tundub, et sama peab paika piibliõpilaste puhul. Tavaliselt läheb vaja terve koguduse abi, et piibliõpilased tõe omaks võtaks.” Lapse kasvatamisel on nii pereliikmetel, sõpradel kui ka tema õpetajatel tähtis roll. Nad saavad last aidata, kui julgustavad ja õpetavad teda. Samamoodi saavad kuulutajad piibliõpilastele nõu anda, neid julgustada ja olla neile heaks eeskujuks, et nad võiksid edeneda ristimiseni. (Õpet. 15:22.) Miks peaks kuulutaja, kes kellegagi piiblit uurib, võtma vastu teiste abi? Sest nii saavad teised aidata tema õpilasel edusamme teha. w21.03, lk 8, lõigud 1–3

Selle maailma mõtteviisi mõjul võib kristlane hakata elama kaksikelu. Nii noorematel kui ka vanematel kristlastel tuleb hoolsalt jälgida, et seda ei juhtuks. Johannes andis mõista, et pole võimalik käia tõeteel ja elada samal ajal ebamoraalset elu. (1. Joh. 1:6.) Kui me tahame olla Jehoovale meelepärased, peame alati käituma nii, nagu oleksime teiste silme all. Pole olemas sellist asja nagu salajane patt, sest Jehoova näeb kõike, mida me teeme. (Heebr. 4:13.) Me ei tohiks võtta omaks maailma suhtumist pattu. Johannese päevil väitsid usutaganejad, et inimene võib teadlikult teha tegusid, mis Jumalale ei meeldi, ja olla ikkagi tema sõber. Tänapäeval on paljudel samasugune suhtumine. Sellised inimesed ütlevad, et nad usuvad Jumalat, kuid nad ei nõustu tema seisukohaga patu ja seksuaalse ebamoraalsuse suhtes. See, mis on Jehoova meelest patune käitumine, on nende meelest isiklik eelistus või alternatiivne eluviis. w20.07, lk 21–22, lõigud 7–8

Kas sina astud meie õdede kaitseks välja, kui nad seda vajavad? Kujuta ette järgmist olukorda. Üks õde, kelle abikaasa pole Jehoova tunnistaja, jõuab koosolekule sageli viimasel minutil ja lahkub kohe pärast selle lõppu. Lapsed on tal koosolekul harva kaasas. Mõned usukaaslased kritiseerivad teda, et ta ei seisa piisavalt jõuliselt selle eest, et oma lapsi koosolekule kaasa võtta. Tegelikult aga teeb see õde juba oma parima. Tema ajakava ei sõltu täielikult temast endast. Samuti ei ole tal laste üle otsustamiseks ainuõigust. Kui kiidad seda õde ja räägid ka teistele, kui tubli ta on, saad ehk kriitikanooled peatada. Kogudusevanemad teavad, et Jehoovale läheb korda, kuidas õdesid koheldakse. (Jaak. 1:27.) Seepärast püüavad nad olla mõistlikud nagu Jeesus. Nad ei kehtesta reegleid, vaid on valmis olema paindlikud. (Matt. 15:22–28.) Kui kogudusevanemad on hea meelega valmis õdesid aitama, tunnevad need seeläbi Jehoova armastust. w20.09, lk 24–25, lõigud 17–19

Prohvet Taaniel oli alandlik ja otsis alati Jehoovalt juhatust. Näiteks kui Jehoova lasi Taanielil seletada Nebukadnetsari unenägu, ei võtnud Taaniel selle eest au endale. Ta suunas alandlikult kogu au Jehoovale. (Taan. 2:26–28.) Mida me sellest õpime? Kui vennad ja õed kiidavad meid kõnede eest või meil on toredaid juhtumeid kuulutustööl, oleks meil hea meeles pidada, et au selle eest kuulub Jehoovale. Meil tuleks endale tunnistada, et me ei suudaks teha neid asju Jehoova abita. (Filipl. 4:13.) Sellise hoiakuga me jäljendame ka Jeesuse eeskuju. Jeesus lootis Jehoovale. (Joh. 5:19, 30.) Filiplastele 2:6 ütleb Jeesuse kohta: „Kuigi ta oli Jumala sarnane, ei soovinud ta haarata võimu, olla Jumalaga võrdne.” Jeesus teadis oma piire ja austas isa ülemvõimu. w20.08, lk 11, lõigud 12–13

Mõned vennad-õed, kes jooksevad eluteel, seisavad silmitsi mõne sellise raskusega, mida teised ei pruugi näha ega mõista. Kui sul on terviseprobleeme ja sa tunned, et sind ei mõisteta, võib sind julgustada Mefiboseti eeskuju. (2. Saam. 4:4.) Ta oli jalust vigane ja kuningas Taavet kohtles teda ebaõiglaselt. Aga Mefiboset ei hakanud nurisema. Ta oli positiivse ellusuhtumisega. Ta oli Taavetile tänulik selle eest, et too oli teda varem lahkelt kohelnud. (2. Saam. 9:6–10.) Kui Taavet tegi Mefiboseti kohta vale järelduse, püüdis Mefiboset näha suuremat pilti. Ta ei kibestunud Taaveti vea tõttu. Ja ta ei süüdistanud ka Jehoovat. Mefiboset mõtles sellele, kuidas ta saaks toetada Jehoova võitud kuningat. (2. Saam. 16:1–4; 19:24–30.) Jehoova lasi Mefiboseti suurepärase eeskuju piiblisse kirja panna, et me võiksime sellest õppida. (Rooml. 15:4.) w20.04, lk 26, lõik 3; lk 30, lõigud 18–19

Paljud vennad ja õed teenivad misjonäride, eripioneeride või üldpioneeridena. Nad ei pruugi olla materiaalselt heal järjel, kuid Jehoova on neid rikkalikult õnnistanud. (Mark. 10:29, 30.) Need vennad ja õed on meile väga kallid ja me oleme Jehoovale nende eest tänulikud. Kas vaid ametisse määratud vendadel ja täisajalistel teenijatel on koguduses oma koht? Kindlasti mitte! Iga kuulutaja on Jehoovale ja kogudusele oluline. (Rooml. 10:15; 1. Kor. 3:6–8.) On ju koguduse üks tähtsamaid eesmärke õpetada inimesi, et nad saaksid Jeesuse jüngriteks. (Matt. 28:19, 20; 1. Tim. 2:4.) Meile kõigile, nii ristitud kui ka ristimata kuulutajatele, on see töö väga tähtis. (Matt. 24:14.) w20.08, lk 21, lõigud 7–8

Miks annavad need Jeesuse sõnad meile jõudu? Sest meil tuleb ette igasuguseid raskusi. Näiteks kui sureb keegi meie lähedane, võime tunda kaotusvalu palju aastaid. Vaeva võib põhjustada ka kõrge iga. Ja mõned tunnevad vahel suurt masendust. Kuid isegi sellistes olukordades on meil jõudu edasi minna, sest me teame, et Jeesus on meiega iga päev, kaasa arvatud meie elu kõige süngematel päevadel. (Matt. 11:28–30.) Piibel kinnitab meile, et Jehoova aitab meid ka inglite kaudu. (Heebr. 1:7, 14.) Inglid toetavad ja juhatavad meid, kui me kuulutame head sõnumit kuningriigist „igale rahvale, suguvõsale, keelele ja hõimule”. (Matt. 24:13, 14; Ilm. 14:6.) w20.11, lk 13–14, lõigud 6–7

Me tahame, et piibliõpilane mõistaks, et see, mida ta õpib, põhineb Jumala sõnal. (1. Tess. 2:13.) Kuidas seda saavutada? Erguta õpilast õpitu üle arutlema. Selle asemel et alati ise piiblitekste selgitada, palu seda vahel teha temal endal. Aita piibliõpilasel näha, kuidas piibli mõtted teda puudutavad. Esita suunavaid ja seisukohta selgitavaid küsimusi, et saada teada, mida ta mõtleb ja tunneb. (Luuka 10:25–28.) Näiteks võiksid temalt küsida: „Millist Jehoova omadust tõstab see salm esile? Kuidas selle piibli tõe teadmine sulle kasuks tuleb? Mis tundeid see salm sinus tekitab?” Kõige olulisem pole mitte see, kui palju õpilane teab, vaid kuivõrd ta hindab neid teadmisi ja rakendab neid ellu. Lase piiblil teda õpetada. Õpetamisoskuse arendamine nõuab alandlikkust. w20.10, lk 15, lõigud 5–6

Me võime olla kindlad, et kuulutustöö lõppeb õigel ajal. Tuleta meelde, mis juhtus Noa päevil. Jehoova tõendas, et ta teeb kõike parimal ajal. Ta pani veeuputuse aja paika juba 120 aastat varem. Aastakümneid hiljem käskis ta Noal laeva ehitada. Noa tegi 40 või 50 aastat kõvasti tööd, enne kui veeuputus algas. Ja hoolimata vastupanust kuulutas ta hoiatussõnumit, kuni Jehoova ütles, et käes on aeg minna laeva. Täpselt õigel ajal sulges Jehoova laeva ukse. (1. Moos. 6:3; 7:1, 2, 16.) Peagi annab Jehoova teada, et hea sõnumi kuulutamine on lõppenud. Ta hävitab Saatana maailma ja avab jumalakartlikele inimestele tee uude maailma. Seni aga võtkem eeskujuks Noad ja teisi, kes ei ole andnud oma kätele puhkust. Pidagem siis kuulutustööd tähtsaks, olgem kannatlikud ja hoidkem alal tugevat usku Jehoovasse ja tema tõotustesse. w20.09, lk 13, lõigud 18–19

Kui Jehoova poleks pannud paika juhtrolle, oleksid tema teenijad õnnetud ja nende seas valitseks segadus. Näiteks ei teaks sel juhul keegi, kes peaks tegema lõpliku otsuse ja jälgima seda, et otsused ellu viidaks. Kui see, et Jumal on seadnud mehe pere peaks, on nii hea asi, miks tunnevad siis paljud naised, et neid rõhutakse? Sellepärast, et paljud mehed ignoreerivad Jehoova põhimõtteid ja juhinduvad selle asemel hoopis kohalikest tavadest. Samuti võivad nad kohelda naisi halvasti, et rahuldada enda isekaid himusid. Näiteks võib mees oma naist karmilt kohelda, et näidata oma üleolekut või tõestada teistele, et ta on tõeline mees. Mees võib mõelda, et ta ei saa küll sundida naist teda armastama, kuid ta saab panna naise ennast kartma. Nii võib naine sattuda mehe hirmuvalitsuse alla. Selline kohtlemine on naise suhtes äärmiselt lugupidamatu ja täielikus vastuolus Jehoova tahtega. (Efesl. 5:25, 28.) w21.02, lk 3, lõigud 6–7

Siiras palve võib meile raskustes kergendust tuua. See võib anda meile „Jumala rahu, mida inimmõistus ei suuda haarata”. (Filipl. 4:6, 7.) Jehoova vaigistab meie muremõtteid oma võimsa püha vaimu abil. (Gal. 5:22.) Kui sa Jehoova poole palvetad, siis räägi südamest ja ole konkreetne. Vii oma mure tema ette ja selgita, mida sa tunned. Kui probleemi on võimalik lahendada, siis palu temalt tarkust ja jõudu seda teha. Kui aga sellele pole lahendust, siis palu, et Jehoova aitaks sul selle pärast mitte üleliia muretseda. Kui oled palves konkreetne, näed ajapikku selgemalt, kuidas Jehoova on sulle vastanud. Kui sinu palve ei saa kohe vastust, siis ära anna alla. Jehoova soovib, et sa palvetaksid püsivalt. (Luuka 11:8–10.) w21.01, lk 3, lõigud 6–7

Meie kogudustes on abielupaare ja lastega perekondi ning ka palju vallalisi. Kuidas me peaksime suhtuma neisse, kes pole abielus? Mõelgem Jeesuse eeskujule. Ta jäi maise teenistuse ajal vallaliseks ja keskendus oma ülesandele. Jeesus ei öelnud midagi selle kohta, kas kristlane peaks abielluma või jääma vallaliseks. Aga ta ütles, et mõned kristlased otsustavad mitte abielluda. (Vt õppepiibli selgitust Matt. 19:12 juures.) Jeesus pidas vallalistest lugu ega arvanud, et nad on teistest kuidagi kehvemas seisus. Ka apostel Paulus oli oma kristliku teenistuse ajal vallaline. Ent ta ei öelnud kunagi, et kristlasel oleks vale abielluda. Ta andis mõista, et see on igaühe isiklik asi. w20.08, lk 28, lõigud 7–8

Johannese elu oli pikk ja sündmusterohke. Ta seisis silmitsi ka mitmesuguste raskustega, mis oleks võinud tema usku nõrgestada. Ent ta püüdis alati täita Jeesuse käske, sealhulgas seda, et tuleb armastada oma usukaaslasi. Seepärast võis Johannes olla kindel, et Jehoova ja Jeesus armastavad teda ning aitavad tal vastu pidada mistahes katsumustes. (Joh. 14:15–17; 15:10.) Johannes armastas oma vendi ja õdesid väga ning isegi Saatan ei suutnud selle vastu midagi ette võtta. Ka meie elame maailmas, mida valitseb Saatan. (1. Joh. 3:1, 10.) Ta püüab summutada meie armastust usukaaslaste vastu, aga see õnnestub tal vaid siis, kui me ise lubame sel juhtuda. Armastagem siis ikka oma vendi ja õdesid ning väljendagem seda oma sõnade ja tegudega. Siis me oleme Jehoova pere õnnelikud liikmed ja tunneme elust rõõmu. (1. Joh. 4:7.) w21.01, lk 13, lõigud 18–19

Elu praeguses Saatana maailmas ei pruugi olla kerge ja võib vahel meid lausa meeleheitele viia. (2. Tim. 3:1.) Kuid me ei pea muret tundma ega kartma. Jehoova teab, mida me läbi elame. Kui tunneme, et ei jaksa enam ise edasi minna, siis annab meile jõudu teadmine, et ta aitab meid oma tugeva käega. (Jes. 41:10, 13.) Me saame ammutada jõudu pühakirjast ja võime tulla toime mistahes katsumusega. Meie videod, kuuldemängud ja sari „Jäljenda nende usku” teevad piibli sündmused elavaks. Enne nende vaatamist, kuulamist või lugemist palu Jehoovat, et ta aitaks sul leida mõtteid, mis võiksid sulle abiks olla. Kujutle end nende tegelaste asemele, mõtiskle selle üle, mida need ustavad Jehoova teenijad tegid ja kuidas Jehoova aitas neil raskustest üle saada. Seejärel otsi seoseid oma olukorraga ja rakenda õpitut ellu. Täna Jehoovat selle abi eest, mida ta sulle on juba andnud. Ja näita, et sa hindad seda, olles ise valmis teisi julgustama ja toetama. w21.03, lk 19, lõigud 22–23

Kui te olete abieluinimesed ja soovite saada last, oleks hea mõelda, kas te olete alandlikud ja tugeva usuga jumalateenijad, kelle kätte Jehoova usaldaks uue elu. (Laul 127:4.) Kui sa juba oled lapsevanem, küsi endalt: „Kas ma õpetan oma lapsi olema töökad? (Kog. 3:12, 13.) Kas ma teen oma parima, et oma lapsi kaitsta?” (Õpet. 22:3.) Muidugi ei saa sa oma last vati sees hoida. Ent sa saad last reaalseks eluks ette valmistada, kui õpetad teda Jumala sõnast nõuandeid otsima. (Õpet. 2:1–6.) Näiteks kui teie lähedane lõpetab Jehoova teenimise, aita oma lapsel Jumala sõna alusel mõista, miks on tähtis jääda Jehoovale ustavaks. (Laul 31:23.) Või kui mõni pereliige sureb, siis näita lapsele, kuidas piiblist lohutust ja meelerahu leida. (2. Kor. 1:3, 4; 2. Tim. 3:16.) w20.10, lk 27, lõik 7