Umbes kaks aastat pärast seda, kui babüloonlased olid Jeruusalemma hävitanud, nägi kuningas Nebukadnetsar unes suurt kuju. Ta oli sellest väga häiritud ja ähvardas tappa kõik tema teenistuses olevad targad, sealhulgas Taanieli, kui nad ei suuda talle rääkida, mida ta unes nägi ja mida see tähendab. (Taan. 2:3–5.) Taaniel pidi kiiresti tegutsema, et enda ja teiste elud päästa. Niisiis läks ta kuninga juurde ja palus, „et talle antaks aega, nii et ta saaks unenäo kuningale ära seletada”. (Taan. 2:16.) See nõudis suurt julgust ja usku. Piiblis pole kuskil kirjas, et Taaniel oleks varem unenägusid seletanud. Ta palus oma sõpradel „taeva Jumalalt halastust paluda, et Jumal avaldaks neile selle saladuse”. (Taan. 2:18.) Jehoova vastas nende palvetele. Tema abiga andis Taaniel kuningale teada unenäo tähenduse ja tänu sellele olid nii Taanieli kui ta sõprade elud päästetud. w23.08, lk 3, lõik 4

Mõtle, mida head kannatlikkus toob. Kui oleme kannatlikud, oleme õnnelikumad ja rahulikumad. Seega võib kannatlikkus parandada meie vaimset ja füüsilist tervist. Me saame siis teistega paremini läbi ja see aitab kaasa koguduse ühtsusele. Kui keegi meid ärritab, jääme rahulikuks, ja tihtilugu see leevendab olukorda. (Laul 37:8, allmärkus; Õpet. 14:29.) Mis kõige tähtsam, me järgime Jehoova eeskuju ja saame temaga üha lähedasemaks. Kannatlikkus on tõesti väga meeldiv omadus. Kuigi meil ei pruugi alati olla kerge kannatlikuks jääda, võime Jehoova abiga seda omadust arendada. Ja sel ajal, kui ootame kannatlikult uut maailma, võime olla kindlad, et „Jehoova silmad saadavad neid, kes teda kardavad, tema truu armastuse peale loodavad”. (Laul 33:18.) w23.08, lk 22, lõik 7; lk 25, lõigud 16–17

Kui keegi väidab, et tal on usku, siis kas see ilmneb ta tegudes? (Jaak. 2:1–5, 9.) Jaakobus tõi näite vennast või õest, kel pole midagi selga panna ega piisavalt toitu. Kui kristlane hädasolevat usukaaslast ei aitaks, näitaks see, et tema usk on kasutu. (Jaak. 2:14–16.) Jaakobus mainis ka Raahabit, kelle usk ilmnes tegudest. (Jaak. 2:25, 26.) Raahab oli Jehoovast kuulnud ja mõistis, et Jehoova toetab iisraellasi. (Joosua 2:9–11.) Ta tõendas oma usku Jehoovasse sellega, et kaitses kaht Iisraeli luurajat, kelle elu oli ohus. Seetõttu tunnistas Jehoova selle ebatäiusliku mitteiisraellanna õigeks, justnagu ta oli tunnistanud õigeks Aabrahami. Raahabi loost õpime, kui oluline on, et meie usk ilmneks meie tegudest. w23.12, lk 5, lõigud 12–13