Jeesus ei kiidelnud kunagi oma saavutustega. Vastupidi, ta oli alandlik ja tahtis, et kogu au läheks tema isale. (Joh. 5:19, 30; 8:28.) Kui meiegi oleme alandlikud, ei kiitle me sellega, mida me Jehoova teenistuses korda saadame, vaid oleme uhked selle üle, et teenime nii võrratut Jumalat. (Jer. 9:23, 24.) Ta tõesti väärib meie ülistust. Lõppude lõpuks ei suudaks me ilma Jehoovata midagi head korda saata. (1. Kor. 1:26–31.) Kui oleme alandlikud, siis me ei otsi kiitust selle eest, mida me teiste heaks oleme teinud. Me oleme rahul teadmisega, et Jehoova näeb kõike ja peab väärtuslikuks seda, mida me teeme. (Vrd Matt. 6:2–4; Heebr. 13:16.) Kindlasti rõõmustab see Jehoovat väga, kui püüame olla alandlikud nagu Jeesus. (1. Peetr. 5:6.) w23.04, lk 4, lõik 9; lk 5, lõigud 11–12

Apostel Paulus ergutas usukaaslasi pidama silmas mitte üksnes enda, vaid ka teiste kasu. Kuidas me saame rakendada seda nõuannet koosolekutel? Meil tuleb meeles pidada, et teised soovivad samuti osaleda. Kui vestled sõbraga, siis ilmselt ei pea sa monoloogi, vaid soovid, et ka tema saaks rääkida. Sama on koguduses: meil on hea meel, kui paljud vennad ja õed saavad vastata. Tegelikult on üks parimaid viise teisi julgustada see, kui anname neile võimaluse oma usku väljendada. (1. Kor. 10:24.) Selleks et võimalikult paljud saaksid osaleda, püüa vastata lühidalt. Ja ka lühikeses vastuses ära too välja kõiki mõtteid. Kui jutustad korraga terve lõigu ümber, pole teistel enam suurt midagi öelda. w23.04, lk 22–23, lõigud 11–13

On vaja meeles hoida, kui tähtis on teha teistele head, ja seda eriti kuningriigisõnumit kuulutades. Kuulutustööl läheb tarvis paindlikkust. Me kohtume inimestega, kellel on erisugused uskumused ja hoiakud ning erisugune taust. Meile on heaks eeskujuks Paulus, kelle Jeesus määras mittejuutide apostliks. Seda ülesannet täites kuulutas ta juutidele, kreeklastele, haritud inimestele, lihtrahvale, ametnikele ja kõrgetele võimukandjatele. (Rooml. 11:13.) Et jõuda hea sõnumiga nende südameni, püüdis Paulus teha „kõik, mis võimalik, kõiksuguste inimeste aitamiseks”. (1. Kor. 9:19–22.) Ta arvestas nende kultuuri, päritolu ja uskumustega ning kohandas oma juttu vastavalt sellele. Meilgi võib kuulutustööl olla toredaid vestlusi, kui püüame mõelda kastist välja ja rääkida inimestega teemadel, mis neid huvitavad. w23.07, lk 23, lõigud 11–12