Kui sa oled lapsevanem, siis aita oma lapsel valmistada ette talle eakohaseid kommentaare. On tõsi, et vahel käsitletakse koosolekul selliseid tõsiseid teemasid nagu abieluprobleemid või moraaliküsimused. Kuid ilmselt on uuritavas materjalis ikkagi mõni küsimus, millele laps saab vastata. Samuti oleks hea aidata lapsel mõista, et teda ei pruugita küsida iga kord, kui ta käe tõstab. Kui ta sellest aru saab, ei ole ta nii pettunud, kui tema asemel saab vastata keegi teine. (1. Tim. 6:18.) Me kõik saame valmistada ette vastuseid, mis toovad Jehoovale au ja kinnitavad meie vendade-õdede usku. (Õpet. 25:11.) Kui meil on vahel võimalus rääkida mõni kogemus oma elust, ei peaks me iseendast liiga pikalt rääkima. (Õpet. 27:2; 2. Kor. 10:18.) Selle asemel võiksime oma vastustes hoida kesksel kohal Jehoovat, mõtteid piiblist ja Jumala rahvast tervikuna. (Ilm. 4:11.) w23.04, lk 24–25, lõigud 17–18

Armastus aitab meil ärkvel püsida ja kainet mõistust säilitada. (Matt. 22:37–39.) Armastus Jumala vastu ajendab meid tegema kuulutustööd ka siis, kui meil tuleb seetõttu raskusi taluda. (2. Tim. 1:7, 8.) Ja kuna me armastame inimesi, püüame neile ikka ja jälle head sõnumit rääkida, olgu siis ukselt uksele käies või kirja ja telefoni teel. Me ei kaota lootust, et ühel päeval võtavad nad meid kuulda ja hakkavad Jehoovat teenima. (Hes. 18:27, 28.) Me armastame ka oma usukaaslasi ning julgustame üksteist ja tugevdame üksteise vaimu. (1. Tess. 5:11). Me oleme nagu sõdurid, kes õlg õla kõrval võitlevad. Me ei tee tahtlikult oma vendadele-õdedele haiget ega tasu halba halvaga. (1. Tess. 5:13, 15.) Me armastame ka neid vendi, kes on koguduses eestvedajad, ja peame neist lugu. (1. Tess. 5:12.) w23.06, lk 9, lõik 6; lk 11, lõigud 10–11

Üks moodus oma usku kasvatada on mõtiskleda lunastuse üle. Tänu lunastusele võime olla täiesti kindlad, et Jumala tõotused täituvad. Kui me mõistame, miks Jehoova lunastuse korraldas ja mida see temalt nõudis, tugevdab see meie veendumust, et me tõepoolest saame tulevikus igavesti elada. Miks me võime nii öelda? Jehoova saatis kõige lähedasema isiku, oma armsa poja taevast maa peale. Kui Jeesus oli maa peal, pidi ta taluma erinevaid raskusi ning viimaks piinarikkalt surema. Mõelda vaid, kui kõrge hinna Jehoova maksis! Ta poleks kunagi lasknud oma armsal pojal kannatada ja surra vaid selleks, et me saaksime lühikeseks ajaks veidi parema elu. (Joh. 3:16; 1. Peetr. 1:18, 19.) See, et ta andis oma poja lunastusohvriks, on meile garantiiks, et ta annab meile igavese elu uues maailmas. w23.04, lk 27, lõigud 8–9