Jeremija
3 Küsitakse: „Kui mees saadab oma naise ära ning see lahkub ja saab teise omaks, kas tohib ta siis naise jälle tagasi võtta?”
Eks ole see maa läbini rüvetatud?+
„Sa* oled hooranud paljudega+ —
kas tohiksid nüüd minu juurde tagasi pöörduda?” küsib Jehoova.
2 „Tõsta oma silmad lagedate küngaste poole ja vaata!
Kus poleks sind vägistatud?
Sa istusid oma armukesi oodates teede ääres
nagu nomaad* kõrbes.
Sa rüvetasid maad
oma hooratöö ja kurjusega.+
3 Seepärast pole olnud vihmahooge,+
ka mitte kevadist vihma.
Sa oled kui jultunud pilguga abielunaine, kes teeb hooratööd,
sa ei tunne häbi.+
4 Aga nüüd sa hüüad mu poole:
„Mu isa, sa oled olnud mu kaaslane noorpõlvest saati!+
5 Kas sa kannad vimma igavesti,
kas pead viha jäädavalt?”
Nii sa küll räägid,
aga teed ikka nii palju kurja, kui suudad.”+
6 Jehoova ütles mulle kuningas Joosija päevil:+ „Kas oled näinud truudusetu Iisraeli tegusid? Ta on käinud igal kõrgel mäel ja iga lopsaka puu all hooratööd tegemas.+ 7 Ka pärast kõiki neid ta tegusid kutsusin ma teda ikka ja jälle enda juurde tagasi,+ kuid ta ei tulnud, ning Juuda nägi, mida tema truudusetu õde teeb.+ 8 Seda näinud, saatsin ma ustavusetu Iisraeli ära ja andsin talle lahutustunnistuse,+ kuna ta oli rikkunud abielu.+ Aga tema truudusetu õde Juuda ei löönud kartma, vaid hakkas ka ise hoorama.+ 9 Ta suhtus oma hooratöösse kerglaselt, rüvetas maad ning rikkus abielu kivide ja puudega.+ 10 Kõigest hoolimata ei pöördunud Iisraeli truudusetu õde Juuda tagasi mu juurde siira südamega, vaid silmakirjalikult, lausub Jehoova.”
11 Siis Jehoova ütles mulle: „Ustavusetu Iisrael on osutunud õigemaks kui truudusetu Juuda.+ 12 Mine ja kuuluta põhja poole neid sõnu:+
„Pöördu tagasi, oh, taganenud Iisrael, lausub Jehoova.+ Ma ei vaata teie peale vihaga,+ sest ma olen ustav, lausub Jehoova. Ma ei kanna vimma igavesti. 13 Aga tunnista oma süüd, sest sa oled mässanud oma Jumala Jehoova vastu. Sa oled pakkunud end võõrastele* iga lopsaka puu all, kuid minu häält pole sa kuulda võtnud, lausub Jehoova.””
14 „Pöörduge, te taganenud pojad,” lausub Jehoova. „Sest mina olen teie isand*. Ma võtan teid, ühe linnast ja kaks suguvõsast, ning toon Siionisse.+ 15 Ma annan teile karjased, kes on mulle südame järele,+ ning nad toidavad teid teadmiste ja arusaamisega. 16 Neil päevil saab teid sel maal palju ja te olete viljakad,” lausub Jehoova.+ „Siis te ei ütle enam: „Jehoova lepingulaegas!” Sellele ei mõelda enam, seda ei mäletata ega tunta sellest puudust ja seda ei valmistata uuesti. 17 Sel ajal te nimetate Jeruusalemma Jehoova trooniks+ ning sinna tuuakse kõik rahvad, et nad ülistaksid Jeruusalemmas Jehoova nime.+ Siis ei järgi te enam kangekaelselt oma kurja südant.”
18 „Neil päevil käib Juuda sugu Iisraeli soo kõrval+ ja nad tulevad koos põhjamaalt maale, mille ma andsin pärandiks teie esiisadele.+ 19 Ma mõtlesin: „Millise rõõmuga ma küll panin teid oma poegade sekka ja andsin teile ihaldatud maa, kõige kaunima pärandi rahvaste seas!”+ Ma mõtlesin veel, et te kutsute mind oma isaks ega tagane mu järelt. 20 Tõesti, nagu truudusetu naine hülgab oma kaasa, nii oled ka sina, Iisraeli sugu, olnud minu vastu truudusetu,+ lausub Jehoova.”
21 Lagedatel küngastel kostab hääli,
iisraellaste hala ja anumist,
sest nad on teinud oma tee käänuliseks,
nad on unustanud oma Jumala Jehoova.+
22 „Pöörduge tagasi, te taganenud pojad!
Ma ravin teid teie truudusetusest terveks.”+
„Siin me oleme! Me oleme tulnud sinu juurde,
sest sina, Jehoova, oled meie Jumal.+
23 Tõesti, me petsime end küngastel ja mägedel lärmates.+
Tõesti, meie Jumal Jehoova on Iisraeli pääste.+
24 Kuid häbiväärne jumal neelas juba meie nooruspäevil meie esiisade töövaeva:+
nende lambad ja veised,
nende pojad ja tütred.