Jeremija
4 „Oh, Iisrael, kui sa pöördud,” lausub Jehoova,
„kui sa pöördud tagasi minu juurde
ja kõrvaldad mu eest oma jälgid ebajumalad,
siis ei pea sa enam põgenema.+
2 Kui sa vannud:
„Nii tõesti, kui Jehoova elab!” tões, õiguses ja õigluses,
nõutavad rahvad tema* kaudu õnnistuse
ja nad tunnevad tema üle uhkust.”+
3 Nii ütleb Jehoova Juuda ja Jeruusalemma elanikele:
„Kündke põllumaad,
ärge külvake ogataimede vahele.+
4 Laske end Jehoova ees ümber lõigata,
kõrvaldage oma südame eesnahk,+
te Juuda mehed ja Jeruusalemma elanikud,
et mu raev ei süttiks nagu tuli
ega põleks teie kurjade tegude pärast,
ilma et keegi kustutaks.”+
5 Teatage seda Juudas, kuulutage Jeruusalemmas!
Puhuge sarve kogu maal ja hüüdke!+
Hüüdke valjult: „Kogunege!
Põgenegem kindlustatud linnadesse!+
6 Pange püsti kogunemistähis, mis näitaks teed Siionisse.
Otsige varju, ärge viivitage”,
sest Jumal ütleb: „Ma toon põhja poolt õnnetuse,+ suure hävingu.
7 Vaenlane ilmub nagu lõvi tihnikust,+
rahvaste hävitaja asub teele.+
Ta tuleb oma asupaigast, et teha sinu maast kohutav vaatepilt.
Sinu linnad saavad varemeiks ja jäävad elaniketa.”+
8 Seepärast katke end kotiriidega,+
leinake* ja halage,
sest Jehoova vihalõõm ei ole meie pealt pöördunud.
9 „Sel päeval kaotab kuningas julguse,+
samuti peamehed,” lausub Jehoova.
„Preestrid tunnevad õudust ja prohvetid hirmu.”+
10 Siis ma ütlesin: „Oh häda, kõrgeim valitseja Jehoova! Sa oled tõesti petnud seda rahvast+ ja Jeruusalemma, öeldes: „Teile tuleb rahu”,+ sest hoopis mõõk on meie kõril.”
11 Sel ajal öeldakse sellele rahvale ja Jeruusalemmale:
„Lagedatelt kõrbeküngastelt
puhub minu rahva tütre* poole kõrvetav tuul,
kuid mitte tuulamiseks ega puhastamiseks.
12 Minu korraldusel puhub neist paigust kõva tuul.
Nüüd kuulutan ma välja kohtuotsused nende kohta.
13 Vaenlane tuleb otsekui vihmapilv,
tema sõjavankrid on nagu tormituul.+
Tema hobused on kotkastest kiiremad.+
„Häda meile, sest me oleme hävinud!”
14 Oh, Jeruusalemm, puhasta oma süda kurjusest, et võiksid pääseda.+
Kui kaua sa haud kurje mõtteid?
15 Hääl toob uudiseid Daanist,+
kuulutab õnnetust Efraimi mägedelt.
16 Rääkige sellest rahvastele,
kuulutage Jeruusalemmale!”
„Varitsejad tulevad kaugelt maalt
ja tõstavad sõjakisa Juuda linnade vastu.
17 Nad tulevad Jeruusalemma alla ja piiravad teda igast küljest nagu põlluvahid,+
sest ta on mässanud minu vastu,”+ lausub Jehoova.
19 Milline ahastus, milline ahastus!
Mu südames on suur valu.
Süda taob mu sees.
Ma ei suuda vaikida,
sest ma kuulsin sarvehäält,
20 Kuulutatakse hävingut hävingu järel,
sest kogu maa on laastatud.
Äkitselt on laastatud mu enda telgid,
hetkega mu telgikangas.+
21 Kui kaua pean veel nägema kogunemistähist,
kuulma sarvehäält?+
22 „Mu rahvas on rumal,+
ta ei tee must välja.
Nad on rumalad pojad, neil pole arusaamist.
Neil on piisavalt tarkust teha kurja,
kuid nad ei mõista teha head.”
24 Ma vaatasin mägesid — need värisesid,
künkad vabisesid.+
25 Ma vaatasin ringi — polnud ühtki inimest
ja kõik linnud olid ära lennanud.+
26 Ma vaatasin ringi — viljapuuaiast oli saanud kõnnumaa,
kõik selle linnad olid maha kistud.+
Seda oli teinud Jehoova,
tema vihalõõm.
27 Sest Jehoova ütleb: „Kogu maast saab tühermaa,+
kuid ma ei too täielikku hävingut.
29 Ratsanike ja vibuküttide kära tõttu
põgeneb terve linn.+
Pagetakse tihnikutesse
ja ronitakse kaljudele.+
Kõik linnad hüljatakse,
keegi ei ela neis.”
30 Aga mida sa* nüüd rüüstatuna teed?
Sa riietusid purpurisse,
kaunistasid end kuldehetega,
värvisid oma silmad mustaks.
Asjata tegid sa end ilusaks,+
sest need, kes sind himustasid, on su hüljanud.
Nüüd jahivad nad su elu.+
31 Ma kuulen otsekui valudes naise häält,
nagu tuhudes vaevleva esmasünnitaja ahastust,
õhku ahmiva Siioni tütre häält.
Ta tõstab käed+ ja hüüab:
„Häda mulle! Ma olen tapjatest väsinud!”