Jeremija
5 Käige läbi Jeruusalemma tänavad,
vaadake ja pange tähele,
otsige väljakutelt!
Kui leiate ühegi, kes tegutseb õiglaselt+
ja toimib ustavalt,
siis ma andestan sellele linnale.
2 Kui nad ka ütlevad: „Nii tõesti, kui Jehoova elab!”,
vannuvad nad ikkagi valet.+
3 Oo, Jehoova, eks otsi su silmad ustavust?+
Sa lõid neid, aga see ei mõjunud neile.
Sa hävitasid nad, aga nad ei võtnud manitsust kuulda.+
Nad tegid oma palged kaljust kõvemaks+
ja keeldusid pöördumast.+
4 Siis ma mõtlesin: „Need on tühised inimesed.
Nad käituvad rumalalt, sest nad ei tunne Jehoova teed,
oma Jumala seadust.
5 Ma lähen ülikute juurde ja räägin nendega,
nemad peaksid ju panema tähele Jehoova teed,
oma Jumala seadust.+
Aga nad kõik on murdnud ikke,
kiskunud katki köidikud.”
6 Seepärast ründab neid metsa lõvi,
murrab kõrbetasandiku hunt
ja nende linnade lähedal luurab leopard.
Igaüks, kes sealt väljub, kistakse tükkideks.
Sest nende üleastumisi on palju,
nende truudusetuid tegusid rohkesti.+
7 Kuidas ma saan sulle seda andestada?
Su pojad on mu hüljanud,
nad vannuvad selle juures, kes pole tegelikult Jumal.+
Mina andsin neile kõik, mida nad vajasid,
nemad aga rikkusid üha abielu,
kogunesid lõbunaise majja.
8 Nad on kui tiirased, kiimas hobused,
igaüks hirnub teise mehe naise järele.+
9 „Kas ei peaks ma neilt selle kõige pärast aru nõudma?” küsib Jehoova.
„Kas ei peaks ma sellisele rahvale kätte maksma?”+
10 „Rünnake tema viinamäeastanguid ja laastage neid,
kuid ärge hävitage täielikult.+
Rebige ära tema laiuvad võsud,
sest need ei kuulu Jehoovale.
11 Nii Iisraeli sugu kui ka Juuda sugu
on mu reetnud,” lausub Jehoova.+
14 Seepärast ütleb Jehoova, vägede Jumal:
„Kuna nad nii räägivad,
siis teen ma oma sõnad sinu suus tuleks+
ja see rahvas saab halgudeks,
tuli neelab nad.”+
15 „Oh, Iisraeli sugu, ma toon su kallale rahva kaugelt maalt,”+ lausub Jehoova.
„See on vastupidav rahvas,
muistne rahvas,
rahvas, kelle keelt sa ei oska
ja kelle juttu sa ei mõista.+
16 Nende nooletupp on nagu lahtine haud,
nad kõik on sõjamehed.
17 Nad neelavad teie vilja ja leiva,+
pojad ja tütred,
lambad ja veised,
viinapuud ja viigipuud.
Nad hävitavad mõõgaga teie kindlustatud linnad, millele te loodate.”
18 „Kuid isegi mitte neil päevil ei hävita ma teid täielikult,” lausub Jehoova.+ 19 „Kui küsitakse: „Miks on Jehoova, meie Jumal, seda kõike meile teinud?”, siis vasta: „Nii nagu te hülgasite minu ja hakkasite omal maal teenima võõrast jumalat, nii peate teenima võõraid maal, mis pole teie oma.””+
20 Rääkige Jaakobi soole
ja kuulutage Juudas:
21 „Kuula nüüd, sa rumal ja mõistmatu rahvas,+
kellel on silmad, aga kes ei näe,+
kellel on kõrvad, aga kes ei kuule.+
22 Kas te ei karda mind, küsib Jehoova.
Kas te ei värise mu ees?
Mina olen pannud liiva merele piiriks,
püsivaks ja ületamatuks seaduseks.
Lained pekslevad, kuid ei saa võimust,
möllavad, kuid ei pääse üle piiri.+
23 Aga sellel rahval on tõrges ja mässuline süda.
Nad on taganenud ja käivad oma teed.+
24 Nad ei mõtle oma südames:
„Kartkem Jehoovat, meie Jumalat,
kes annab vihmasaju omal ajal,
nii sügisese kui ka kevadise vihma,
kes tagab meile määratud lõikusnädalad.”+
25 Oma süütegude tõttu pole teil enam seda kõike,
oma pattude tõttu olete jäänud ilma heast.+
26 Sest minu rahva hulgas on jumalatuid.
Nad varitsevad, olles küürakil nagu linnupüüdjad.
Nad seavad surmalõksu,
püüavad inimesi.
27 Otsekui puur on täis linde,
nii on nende majad täis pettust.+
See on aidanud neil saada mõjukaks ja rikkaks.
28 Nad on läinud lihavaks ja nende nahk on sile.
Neis pulbitseb kurjus.
Nad ei kaitse isata last kohtuasjas,+
vaid ajavad taga omakasu.
Nad keelduvad vaestele õigust mõistmast.”+
29 „Kas ei peaks ma neilt selle kõige pärast aru nõudma?” küsib Jehoova.
„Kas ei peaks ma sellisele rahvale kätte maksma?
30 Sel maal sünnib midagi kohutavat ja jubedat: