10 ”Tartaros”

2. Peetruse 2:4 — ”heitis nad Tartarosse”

kr: tar·ta·roʹsas; ld: de·tracʹtos in Tarʹta·rum;

süüria keeles: ʽa·gen ʼe·nun beTahh·ta·ja·taʼ

”Tartaros” esineb ainult 2. Peetruse 2:4, kus see sisaldub kreeka verbis tar·ta·roʹo, mistõttu see verb on tõlgitud väljendiga ”heitis nad Tartarosse”.

Muistse poeedi Homerose ”Iliases” tähendab Tartaros maa-alust vanglat, mis asub Hadesest nii palju allpool kui maa taevast. Seal ei hoitud vangis mitte inimeste hingi, vaid väiksemaid jumalaid, vaime, nimelt Kronost ja teisi titaane, kes olid võidelnud Zeusi (Jupiteri) vastu. Selle vangla rajasid müütilised jumalad vaimude jaoks, kelle nad olid taevastest regioonidest ära ajanud, ja see paiknes allpool Hadest, kus inimeste hinged arvati viibivat pärast surma. Mütoloogias oli Tartaros kõige sügavam maa-alune regioon, pimeduse paik. See ümbritses allmaailma samal kombel, kui taevas ümbritses kõike, mis jäi maapinnast ülespoole. Seega oli Tartaros kreeka mütoloogias pimeduse ja alandatuse paik, kus hoiti kinni titaanidest vaime, mitte inimeste hingi.

Iiob 40:20-s ütleb LXX Behemoti kohta: ”Ja kui ta on läinud järsu mäe otsa, valmistab ta rõõmu neljajalgsetele sügavuses [ἐν τῷ ταρτάρῳ (”tartaroses”)].” Iiob 41:23, 24 (LXX) ütleb Leviatani kohta: ”Ta paneb sügavuse keema nagu vaskpaja; ja merd peab ta salvipotiks ja sügavuse sügavaimat osa [τὸν δὲ τάρταρον τῆς ἀβύσσου (”sügaviku tartarost”)] vangivõetuks: ta arvab sügavuse enda valduseks.” Sellest, millises tähenduses esineb Tartaros neis LXX salmides, on selgelt näha, et mõeldakse mingit sügaval asuvat paika, koguni sügaviku ”sügavaimat osa”.

Inspireeritud Pühakirja järgi ei satu Tartarosse inimeste hinged, vaid üksnes vaimolendid, nimelt ”inglid, kes tegid pattu”. Nende heitmine Tartarosse tähendab nende äärmist alandamist ajal, mil nad veel elavad. See on neile karistuseks patu eest, milleks oli vastuhakk kõigekõrgemale Jumalale. Apostel Peetrus seostab pimeduse nende alandatud seisundiga, öeldes, et Jumal heitis nad ”pilkase pimeduse sügavustesse, et hoida neid seal kinni kohtumõistmiseni” (2. Peetruse 2:4).

Paganate mütoloogilistes pärimustes Kronose ja mässuliste titaanjumalate kohta kajastub moondunud arusaam mässuliste vaimude alandamisest. Seevastu, kui Peetrus kasutab verbi tar·ta·roʹo, ”Tartarosse heitma”, ei tähenda see seda, et ”inglid, kes tegid pattu”, heideti paganlikku mütoloogilisse Tartarosse, vaid hoopis seda, et kõikvõimas Jumal alandas neid, jättes nad ilma nende taevasest positsioonist ja eesõigustest ning tõukas nad sügavaima vaimse pimeduse seisundisse, mistõttu nad ei mõista Jumala helgeid eesmärke. Lisaks ootab neid ees üksnes tume tulevik, sest Piibli järgi saab neile osaks igavene häving koos nende juhi Saatanaga. Seega tähendab Tartaros nende mässuliste inglite äärmise alandatuse seisundit.

Inspireeritud Pühakirjas pole Tartaros kuidagi seotud Hadesega, mis on surnud inimeste sümboolne ühine haud. Tartaros ei ole paik, kus teadvuse juures olevaid elusolendeid igavesti piinatakse ning kus patustanud inglid ja surnud inimeste hinged on üheskoos. Tartaros kaob, kui kõrgeim Kohtumõistja hävitab mässulised inglid, kes viibivad praegu selles alandatuse seisundis.