Nägin paljusid jumalaid, enne kui leidsin tõelise Jumala
SÜNDISIN 1921. aastal Inglismaal Croydonis, olles meie pere kolme tüdruku ja kahe poisi seas tüdrukutest vanim. Kui olin kolmeaastane, jäid mõned lastest difteeriasse. Mind viidi haiglasse ravile. Minu vend Johnnie suri, ja kuna ta polnud ristitud, ei lubanud anglikaani kirik korraldada matusetseremooniat. Isa oli sellepärast endast väljas ning palus siis ühel vaimulikul Johnnie kirstu mulda sängitamisel palve lugeda. Vaimulik keeldus.
Ema ütles, et see tegi mu isale usu täielikult vastumeelseks. Kuna ema oli hirmul, et minu või mu õdedega võib midagi halba juhtuda, viis ta meid isa teadmata kirikusse ning lasi meid ristida. Minu isast sai kommunistliku partei tegevliige ja ta õhutas meid lugema dialektilise materialismi teemalist kirjandust, kaasa arvatud Huxley, Lenini ja Marxi teoseid. Jumalast ei räägitud meie kodus kunagi, välja arvatud siis, kui isa väitis, et Jumalat pole olemas.
Aastal 1931, mil olin umbes kümneaastane, käisin vahel oma isa vanematel külas. Vanaisasse suhtusid teised tihti kriitiliselt, kuid tema ilusad sinised silmad olid säravad ning ta oli alati rõõmus. Tavaliselt andis ta mulle koduteele kaasa kommi ja ka üht-teist lugeda. Kommid sõin ära, kuid lugemismaterjali viskasin minema. Tol ajal ei mõistnud ma veel, miks teised vanaisa kohta halba rääkisid.
Kui olin teismeline, liitusin kommunistliku noorsooühinguga ning sain peagi selle sekretäriks. Pidasin raekojas kõnesid ning tegin tänavatööd, pakkudes ajalehte „Challenge” igale inimesele, kes mind kuulama jäi. Samal ajal tegutses ka fašistlik mustsärklaste rühmitus, kes võitles ägedalt kommunistide vastu. Mäletan, et seisin kõnniteel ja pakkusin ajalehte „Challenge”, kui mustsärklased tulid minuga rääkima, kutsudes mind Päikesepaisteks, see oli hüüdnimi, mille nad mulle olid pannud. Kui kommunistliku partei vanemad liikmed, kellega läbi käisin, teada said, et fašistid kavatsesid mind kasteetidega läbi peksta, andsid nad mulle sellest ajast alates saatjaskonna alati kaasa.
Ükskord saime teada, et fašistidel oli plaanis marssida Londonis läbi East Endi (tol ajal elasid seal peamiselt juudid). Meil kästi neile vastu astuda ning võtta kaasa klaaskuule täis kotid, mille pidime viskama politseihobuste kapjade alla, kui politseile peaks antama käsk vastased laiali ajada. Sel päeval arreteeriti paljud, kuid õnneks polnud mina nende hulgas, sest olin otsustanud minemata jätta.
Minu südametunnistus hakkab tööle
Ühel teisel korral paluti mul avalikul kogunemisel öelda midagi sellist, mida teadsin olevat vale. Kuna ma keeldusin, küsiti mult, mis tähtsust sel on, peaasi ju, et saame oma seisukoha teatavaks teha. Sealtpeale hakkas mu südametunnistus mind piinama ning hakkasin ka paljude asjade üle järele mõtlema.
Kord, kui olin teismeline, innustas mu ema mind jumalateenistusele minema, lihtsalt sellepärast, et näha, mis seal toimub. Mäletan, et mul kästi altari ette patte pihtima minna. Seal olles märkasin altarikattel tikandit kolme omavahel põimitud ringiga. Küsisin, mida need endast kujutavad, ning mulle öeldi, et „Püha Kolmainsust — Jumal-Isa, Jumal-Poega ning Jumal-Püha Vaimu”. Pidasin seda väga kummaliseks. Nemad usuvad kolme jumalat, aga minu isa ütleb, et pole olemas isegi ühtainust! Kui küsisin veel üht-teist, selgitati mulle, et ka munal on kolm osa, kuid tegelikult on see ju ainult üks muna. Ka see selgitus ei rahuldanud mind. Siis öeldi mulle, et küsin liiga palju. Läksin koju ning ütlesin emale, et ei taha enam kirikusse minna, ja ma ei läinudki!
Selleks ajaks, mil puhkes Teine maailmasõda, ei olnud ma enam kommunistlikus noorsooühingus tegev. Abiellusin ühe kanadalasega, kes teenis sõjaväes, ning meile sündis poeg. Meie esimest kodu Londonis pommitati. Otse meie maja ette langes rakett V-1, kui olime koos pojaga kodus. Kaotasime kogu oma materiaalse vara. Jäime kivirusude alla, kuid meil õnnestus sealt siiski eluga pääseda. Minu abikaasa oli sellal Prantsusmaal Normandias.
Mäletan, et umbes tol ajal rääkisin kahe noore naisega ning küsisin neilt, et kui Jumal on olemas, miks lubab ta siis kõiki neid kannatusi. Nad rääkisid midagi sellist, et Saatan on selle maailma jumal. Oh, veel üks jumal, kellest ma midagi ei tea, mõtlesin ma. Siis tuli üks noormees meie juurde. Pommitasin teda küsimustega, kuid tema ütles, et otsib lambaid, mitte sikke. Kuna ma polnud Jeesuse tähendamissõnaga tuttav, küsisin talt, kas ta on kirikuõpetaja või farmer. Möödusid veel mõned aastad ning Teine maailmasõda lõppes. Mu abikaasa saabus koju pärast seda, kui oli näinud, kuidas sõjas hukkus 95 protsenti Saskatooni jalaväest, kus ta teenis. Asusime Croydonis uude kohta elama.
Meid külastavad Jehoova tunnistajad
Ühel pühapäeval tulid kaks Jehoova tunnistajat ning helistasid meie uksekella. Minu abikaasa läks ukse peale ning vestles nendega tükk aega. Kuna ta oli sõja ajal nii palju silmakirjalikkust näinud, tundis ta kibestust kõikide religioonide vastu. See, et tunnistajad olid erapooletuks jäänud, avaldas talle muljet. Ta ütles mulle, et oli nad tagasi kutsunud, et nendega Piibli teemadel vestelda. Olin sellepärast väga mures ning küsisin isalt, mida ma tegema pean. Ta ütles, et ma ei tohi end sellesse segada ning kui mu mees peaks selle hullu religiooni juurde jääma, oleks mul targem lahutus sisse anda.
Otsustasin üht vestlust pealt kuulata, et näha, mida see usk endast õige kujutab. Istusime kõik ümber laua ning tunnistaja ütles: „Ühel päeval võite kallistada lõvi, just nii nagu te praegu koera kallistada võite.” Mõtlesin, et nad on ikka päris segased. Ma ei suutnud enam keskenduda millelegi muule, mida nad tol õhtul rääkisid. Hiljem ütlesin oma mehele, et ma ei taha neid enam siin näha. Valasime pisaraid ning rääkisime lahutusest.
Varsti pärast seda külastas meid üks teine tunnistaja. Saime hiljem teada, et ta oli ringkonnaülevaataja, kes külastas kohalikke kogudusi ning oli meist kuulnud. Mäletan teda väga selgelt. Tal olid sinised silmad ning ta oli väga lahke ja kannatliku meelelaadiga. Ta meenutas mulle mu vanaisa. Võtsin välja paberi 32 küsimusega, mis olin üles kirjutanud. „Arutame need ükshaaval läbi,” ütles ta, ja nii me tegimegi. Ta aitas mul mõista, et pean Piiblit lugema ja uurima, kui tahan sellest täielikult aru saada. Ta tegi ettepaneku, et keegi võiks meid regulaarselt külastada ning meiega Piiblit uurida. Olin sellega nõus.
Hakkasin lõpuks mõistma, kes on meie Looja Jehoova Jumal, ning olin pisarateni liigutatud. Mäletan, et läksin magamistuppa ja palusin Jehoovat, et ta andestaks mulle ning aitaks mul Piiblist ja tema eesmärkidest aru saada. Lasime endid koos mehe ja pojaga ristida 1951. aastal. Mu isa oli väga ärritunud, kui ta sellest teada sai, ning ütles, et võiksin olla pigem surnud kui Jehoova tunnistaja.
Teenime seal, kus vajadus on suurem
Mu abikaasa otsustas pöörduda tagasi Kanadasse, ning 1952. aastal kolisime Briti Kolumbiasse Vancouverisse. Minu isa keeldus meiega hüvasti jätmast, ning sellest ajast peale pole ma teda ei näinud ega temast midagi kuulnud. Pärast seda, kui olime mitu aastat Vancouveris elanud, esitati üleskutse minna sinna, kus vajadus on suurem, eriti sellistesse kohtadesse nagu Quebec, kus provintsi peaminister Duplessis suhtus Jehoova tunnistajatesse samamoodi nagu Hitler.
Aastal 1958 pakkisime kogu oma maise vara autosse ning sõitsime rahvusvahelisele konvendile New Yorki. Sealt sõitsime Quebeci Montreali, kus meid määrati prantsuskeelsesse kogudusse Ville de Jacques-Cartier’sse. Quebecis Jehoovat teenides juhtus meiega palju huvitavat. Kord lükati meie auto ümber, meid visati kividega ning üks naine suunas meie poole veevooliku täie survega. See juhtus kohas, mida nimetati Maagoogiks.
Ühel teisel korral möödusime koos kaaslasega kirikust just sel ajal, kui inimesed üksteise järel sealt välja tulid. Keegi tundis meid ära ning karjus: „Témoins de Jéhovah!” („Jehoova tunnistajad!”). Siis hakkasid nad meid preestriga eesotsas taga ajama, kuid saime selle rahvahulga eest minema. Meid arreteeriti palju kordi. Hoolimata sellest oli mul rõõm aidata nii mõnelgi inimesel Jehoovat tundma õppida, ning paljud neist teenivad teda aktiivselt siiani.
Kuuekümnendate aastate alguses viis mu mehe tööandja ta üle Los Angelesi tööle, ning sealses koguduses teenisime rohkem kui 30 aastat. Milline rõõm oli rääkida tõest inimestele, kes olid kolinud Los Angelesi kõikidest maakera paikadest! Mul oli eesõigus uurida inimestega Liibanonist, Egiptusest, Hiinast, Jaapanist, Prantsusmaalt ja Itaaliast, kui mainida vaid mõningaid maid. Mulle meenub, kuidas kohtasin üht noort naist, kes ei osanud sõnakestki inglise keelt, kuid õnneks oskas seda tema mees. Uurisime koos abikaasaga nende mõlemaga. Lõpuks hakkasin selle naisega eraldi uurima. Kasutasin ingliskeelset raamatut „Jumal on tõemeelne” („Let God Be True”) ning tema vaatas kirjakohti oma hiinakeelsest Piiblist ja vastas küsimustele hiina keeles. Siis ütlesin selle vastuse inglise keeles ja tema kordas seda. Lõpuks hakkas ta inglise keelt ladusalt rääkima, kuigi briti aktsendiga. Olen rõõmus, et nüüd on nad mõlemad abikaasaga Jehoovale pühendunud sulased.
Kolisime hiljuti Arizonasse Tucsoni linna ning meil on ka rõõm näha kõiki oma pereliikmeid ustavalt Jehoovat teenimas, kaasa arvatud oma lapselapselapsi, keda on õpetatud tundma meie Suurt Loojat Jehoovat.
Muuseas, olin ülimalt õnnelik, kuuldes Croydoni vendadelt, et ka minu säravate siniste silmadega vanaisa oli olnud Jehoova tunnistaja. (Jutustanud Cassie Bright.)