Arstid vaatavad uue pilguga vereta kirurgiale

KANADALANNA Janet selgitas oma pojale, kuidas ta AIDS-i haigestus. Ta sai selle haiguse oma mehelt, enne kui too suri. Tema hemofiiliahaige abikaasa oli nakatunud AIDS-i tõenäoliselt verefraktsiooni kaudu. Sellised tragöödiad on vaid üks põhjus, mis on ärgitanud arste mõtlema sellele, kas vereülekanded ikka peaksid kuuluma tavamenetluste hulka. On huvitav, et üks pealkiri selle aasta ”The New York Times’is” kõlas: ”Vereta kirurgia leiab uut tunnustust”.

Mitmel meditsiinikonverentsil on ilmnenud, et huvi vereta kirurgia vastu kasvab. Eelmisel aastal peetud konverentsidest kaks toimusid Ameerika Ühendriikides (Bostonis ja Atlantas), üks Kanadas (Winnipegis) ja üks Lätis (Riias), kusjuures viimane oli rahvusvaheline konverents Ida-Euroopa jaoks.

Kuna vereülekandeid on juba rohkem kui viiskümmend aastat peetud usaldatavaks ravimeetodiks, on kohane küsida, miks viibisid 12 maalt pärit 1400 asjatundjat neil neljal konverentsil, kus vereta kirurgiast kõneldi kui ”tulevikumeetodist”, nagu seda väljendati ühe ajaleheartikli pealkirjas? Mida räägiti nendel konverentsidel uutest ravimitest, varustusest ja menetlusviisidest, mis võivad mõjutada ka teie pere ravivõimalusi?

Miks otsitakse alternatiive?

Üks peamisi põhjusi on suutmatus tagada doonorivere kvaliteeti. Toronto ”Globe and Mail’is” (31. jaanuar 1998) öeldi seoses Kanada 1980. aastate ”nakatunud vere tragöödiaga” järgmist: ”C-hepatiit on potentsiaalselt ruineeriv maksahaigus, millele pole ravi. [———] Selle viirusega võib olla vere kaudu nakatatud kuni 60000 kanadalast, mis tähendab seda, et umbes 12000 inimest võib surra verega saadud hepatiiti.”

Ehkki moodsad testsüsteemid on nakatumisohtu tunduvalt alandanud, ütles kohtunik Horace Krever Winnipegis toimunud konverentsil: ”Kanada doonoriveri ei ole kunagi olnud täiesti ohutu ega saagi seda kunagi olla. Vere kasutamine on paratamatult seotud riskiga.” Ja iga uue veredoosi manustamisega kasvab haiguse ülekande ja raske vereülekandereaktsiooni risk.

Dr Jean-Marc Debue Pariisi Clinique des Maussins’ist ütles Riias oma ettekande lõpus: ”Me pidime oma tavapärased ravimeetodid uuesti läbi kaaluma. [———] Vereülekanded on paljude patsientide elu pikendanud, kuid teiste elu on need hävitanud, andes neile ravimatu haiguse.”

Sageli ei jõuta teste uute haigusetekitajate tuvastamiseks piisavalt kiiresti välja töötada ning seega ei pruugi olemasolevad testid alati turvalised olla. Dr Paul Gully Ottawast (Ontario, Kanada) märkis: ”G-hepatiit on hiljuti kirjeldatud RNA-viirushaigus; seda on juba verega üle kantud, kuid pole veel teada, kui suur on praegu risk sellesse nakatuda.”

Veel ühest ohust kõneldi ajakirja ”Time” meditsiiniteemalises eriväljaandes: ”Vereülekanded võivad pärssida immuunsüsteemi talitlust, .. millest tulenevalt patsient muutub vastuvõtlikuks infektsioonidele, paraneb aeglasemalt ja tervistumine kestab kauem.”

Veel üks tegur on rahaline kokkuhoid. Ajakirja ”Time” andmetel võib USA-s üks vereülekanne maksma minna 500 dollarit. Ja paiguti verevarud kahanevad, sest doonoreid on jäänud vähemaks.

Kokkuhoid tuleneb ka sellest, et vereta lõikuse puhul alaneb infektsioonioht ja lüheneb patsientide haiglasoleku aeg. Durhane Wong-Rieger Kanada Hemofiiliaseltsist ütles Winnipegi konverentsil vereta kirurgia kohta: ”Me leiame, et see on hädavajalik. See on ökonoomne ja edendab kindlasti patsientide tervist.”

Märkimist väärib ka see, et vereta lõikust eelistavate patsientide ring muutub järjest laiemaks. Dr David Rosencrantz (Legacy Portland Hospitals, Oregon, USA) selgitas, milline oli olukord alguses: ”100 protsenti neist, kes meie juurde tulid, tegid seda usulistel põhjustel.” Kuid praegu on vähemalt 15 protsenti neid, kes eelistavad vereülekannetele alternatiive mittereligioossetel põhjustel.

Erinevad vaated

Üks oluline seisukoht, milles oldi ühel meelel kõigil neljal konverentsil, oli see, et patsiendi oma vere kasutamine on märksa ohutum kui teiste loovutatud vere kasutamine. Seepärast soovitavad mõned arstid varuda enne operatsiooni patsiendi oma verd. Kuid konverentsidel märkisid paljud, et kriitilises olukorras ei ole aega seda teha. Pealegi, mis puutub Jehoova tunnistajatesse, siis on igasuguse talletatud vere kasutamine vastuolus nende usuliste tõekspidamistega.a

Dr. Bruce Leone Duke’i ülikoolist (Põhja-Carolina, USA) ütles Kanada konverentsil: ”Operatsioonieelne [patsiendi oma] vere varumine on kulukas ja töömahukas ega välista kõige sagedasemat transfusiooniga kaasnevat haigestumist [mis on tingitud ebatäpsustest kontoritöös või protseduurilist laadi vigadest] ja selleks peab enne operatsiooni olema päris palju aega.”

Paljud arstid on selle poolt, et jätkuvalt töötataks välja medikamente ja menetlusviise, mis aitaksid vere ülekandmist oluliselt vähendada. Nad on seisukohal, et vereülekande peaks appi võtma ainult hädaolukorras. Osa tohtreid on aga vereülekande oma ravimeetodite hulgast täielikult kõrvaldanud. Nad osutavad sellele, et äärmiselt raskeid operatsioone — puusaliigese asendusoperatsioone, keerukaid neurokirurgilisi lõikusi, laste ja täiskasvanute avatud südameoperatsioone — on tehtud ilma vereülekandeta, kusjuures patsiendid on jõudsalt paranenud.

Praeguseks on maailmas enam kui 100 haiglas (neist üle 70 asub USA-s) seatud sisse vereta ravi programm. Üle maailma teevad rohkem kui 88000 arsti koostööd patsientidega, kes ei soovi verd.

Uued menetlusviisid

Atlanta konverentsil mainisid paljud kõnelejad seda, et kui nad hakkasid ravima Jehoova tunnistajaid, tuli neil selleks otstarbeks töötada välja spetsiaalne menetlusviis.b Paljud väljendasid samalaadseid mõtteid kui dr. James Schick Los Angelese Encino-Tarzana Meditsiinikeskusest, kes märkis, et tänu uutele raviviisidele, mis töötati välja Jehoova tunnistajate enneaegselt sündinud laste ravimiseks, kasutab ta nüüd poole vähem verd kõigi oma pisikeste patsientide puhul. Muidugi on need uued raviviisid osutunud tõhusaks ka täiskasvanute ravis.

Dr. Jean-François Hardy Montreali Südameinstituudist märkis: ”Vereta kirurgias pole võimalik saavutada edu, kui rakendada ainult ühte terapeutilist menetlust .. Eesmärgile võib jõuda üksnes erinevaid raviviise kombineerides.”

Uued menetlused hõlmavad: 1) haige ettevalmistamist operatsiooniks, 2) verekao vähendamist operatsiooni ajal ja 3) operatsioonijärgset ravi. Muidugi tuleb kõikide kirurgiliste protseduuride puhul arvestada ajafaktoriga — sellega, kas enne operatsiooni on aega patsiendi üldseisundit tugevdada või tuleb teostada erakorraline lõikus.

Ideaalne ettevalmistus vereta lõikuseks on operatsioonieelne ravikuur, mille käigus püütakse parandada patsiendi vere näitajaid ja üldist tervislikku seisundit. Selleks võidakse manustada tugevatoimelisi rauapreparaate ja vitamiine ning kui tarvis, siis sünteetilist erütropoetiini, mis kiirendab luuüdis punalibleloomet. Tehnoloogia abil, mis võimaldab teha mikroanalüüse, saab võtta testimiseks väiksemas koguses verd, kuid samal ajal seda tulemusrikkamalt uurida. See on väga oluline just enneaegsete laste ja eakate patsientide puhul, kes on palju verd kaotanud.

Kasu on ka veremahu suurendajatest, vedelikest, mida manustatakse veenisiseselt, et suurendada ringlevat verehulka. Peale selle kasutatakse mõningates raviasutustes hüperbaarilise oksügenatsiooni kambreid, et raske verekaotusega patsient võiks saada piisavalt hapnikku. Dr Robert Bartlett märkis Atlantas, et hapnikravi kamber on küll võimas abivahend, kuid sellega tuleb olla ettevaatlik, sest suurtes kogustes on hapnik toksiline.

Verekao vältimiseks operatsiooni ajal on olemas hulk uusi vahendeid ja võtteid. Neid rakendades saab vähendada verekadu; need on vähem invasiivsed ning seega on väiksem ka verekaotus ja operatsioonitrauma; need võimaldavad koguda lõikuse ajal patsiendi oma verd, mis vastasel juhul kaotsi läheks, ja suunata see koheselt tagasi vereringesse. Toome järgnevalt ära vaid mõned uutest meetoditest.

◼ Elektrokauterisatsiooni seadmega kõrvetatakse veresoont, et verejooksu sulgeda.

◼ Argoonkoagulaator aitab peatada verejooksu operatsiooni ajal.

◼ Vibratsiooniga skalpell on lõikeriist, mis vibratsiooni ja hõõrdumise abil niihästi lõikab kui ka põhjustab enam-vähem samaaegset vere hüübimist.

◼ Sageli kasutatakse teatud operatsioonide ajal vere koagulatsiooni parandamiseks ja veritsuse vähendamiseks selliseid preparaate nagu traneksaamhape ja desmopressiin.

◼ Juhitav hüpotoonia võimaldab vähendada verekadu vererõhu alandamise teel.

Tähelepanu väärib ka operatsiooniaegse verekogumise aparaatide täiustamine. Nende abil on võimalik koguda operatsiooni ajal kokku patsiendi oma veri ja see koheselt, ilma talletamata ringlusse lasta.c Uuemate aparaatidega on võimalik isegi lahutada vereosiseid ja suunata tagasi vereringesse antud juhul vajalikud komponendid, kusjuures patsient on kogu protseduuri vältel aparaadiga ühendatud.

Pärast Riia konverentsi, kui Rootsi Jehoova tunnistajad olid Läti vajadustest teadlikuks saanud, kinkisid nad Lätile kaks vere tagasikandmise seadmestikku. Esimese aparaadi päralejõudmine ja vereta kirurgia eelised tekitasid Lätis nii suurt vaimustust, et seda sündmust kajastas ka kohalik televisioon.

Operatsioonijärgses ravis kasutatakse sageli samu veretugevdamise meetodeid, mida haige operatsiooniks ettevalmistamiselgi. Seejuures on täheldatud, et nende patsientide eest, kellele pole vereülekannet tehtud, on pärast operatsiooni sageli lihtsam hoolt kanda kui nende eest, kellele on ülekanne tehtud. Miks on see nii?

Head tulemused

Ehkki vereta kirurgia nõuab sageli rohkem pingutusi enne lõikust ja selle ajal, on kirurgid täheldanud, et see tuleb patsientidele kasuks, sest nad paranevad pärast operatsiooni kiiremini. Neil ei teki tüsistusi, mis vereülekannetega sageli kaasnevad. Ning on kindlaks tehtud, et patsiendid, kellele pole manustatud verd, viibivad haiglas vähem aega.

Dr. Todd Rosengart Cornelli Ülikooli Meditsiinikeskuse New Yorgi Haiglast ütles, et kaheksa-etapiline verekao vähendamise meetod, mida nad rakendavad, on võimaldanud neil täiesti julgelt teha keerukaid avatud südameoperatsioone ilma vereta. Dr Manuel Estioko Los Angelese Hea Samaarlase nimelisest haiglast kõneles nende ”ulatuslikust kogemusest, mis on saavutatud sadade avatud südameoperatsioonide teostamisel ilma vereta”. Dr. S. Subramanian rääkis edust, mida on saavutatud Miami Lastehaiglas avatud südameoperatsioonide tegemisel ilma vereta.

Ortopeedilised lõikused, eeskätt puusaliigese asendusoperatsioonid, on kirurgias üks väljakutset esitav valdkond. Rootsi Uddevalla haigla doktor Olle Hägg ütles Riias, et ”kirurgiline tehnika ja täpsus” koos on aidanud neil Jehoova tunnistajatest patsientide puhul verekadu märkimisväärselt vähendada. Ning mr. Richard R. R. H. Coombs Londonist Imperial College’i Meditsiinikoolist märkis, et ”99,9 protsenti kõigist ortopeedilistest lõikustest on teostatavad .. ilma vereülekandeta”.

Tulevik

Ilma vereta ravivate haiglate ja arstide hulk suureneb jätkuvalt. Seepärast on konverentsid, kus sellealaseid teadmisi vahetatakse, äärmiselt kasulikud, kuna arstid saavad seal informatsiooni alternatiivide kohta, mis on juba häid tulemusi andnud ja tavakasutusele võetud.

Dr Richard Nalick Lõuna-California Ülikooli Meditsiinikoolist ütles: ”Järjest rohkem inimesi soovib vereta arstiabi ja kirurgilist ravi. [———] Vereta ravi ja kirurgia on kõrgetasemelised meetodid, mida ei tohiks ekslikult pidada mingiks vähem tõhusaks ”alternatiivraviks”.”

Kuna vereülekannetega seotud probleemid pole lõppenud ja kuna nõudlus alternatiivide järele kasvab, näib, et vereta kirurgial on tulevikku.

[Allmärkused]

[Pilt lk 20, 21]

Üha rohkem on neid arste, kes austavad oma patsientide soove ja on nõus opereerima ilma vereta