Piibli 46. raamat — 1. kiri korintlastele

Kirjutaja: Paulus

Kirjutamiskoht: Efesos

Kirjutamine lõpetati: u 55 m.a.j

KORINTOS oli ”kuulus ja lõbuahne linn, kus ida ja lääne kõlvatused kokku said”.a Oma asukohaga ahtal maakitsusel Peloponnesose ja mandri-Kreeka vahel hoidis Korintos maismaateed riigi südamaale enda kontrolli all. Apostel Pauluse päevil oli seal elanikke ligikaudu 400000, millest suurema rahvaarvuga olid üksnes Rooma, Aleksandria ja Süüria Antiookia. Korintosest ida poole jäi Egeuse meri, läände aga Korintose laht ja Joonia meri. Seega, mis puutub kaubaveosse, asus Korintos kui Ahhaia provintsi pealinn oma kahe sadamaga (Kenchreas ja Lechaionis) strateegiliselt tähtsas kohas. Korintos oli ka üks Kreeka hariduskeskusi. ”Selle jõukus,” nagu öeldakse, ”oli sedavõrd kuulus, et sai lausa kõnekäänuks nagu selle elanike pahelisus ja liiderlikkuski.”b Sealsete paganlike usutavade hulka kuulus Aphrodite (roomapäraselt Venuse) kultus. Korintose religioon õhutas iharusele.

² Sellesse jõukasse, kuid moraalilagedasse Rooma impeeriumi metropoli reisiski apostel Paulus umbes aastal 50. Tema 18-kuise sealviibimise ajal rajati sinna kristlik kogudus (Ap. t. 18:1—11). Kui väga ta küll armastas neid usklikke, kellele ta ise oli kuulutanud head sõnumit Kristusest! Oma kirjas meenutas ta nende vaimset sugulussidet, öeldes: ”Ehkki teil oleks kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole teil mitut isa, sest mina sünnitasin teid evangeeliumi läbi Kristuses Jeesuses” (1. Kor. 4:15).

³ Paulus kirjutas oma esimese kirja Korintose kristlastele kolmandal misjonireisil olles, ajendatuna sügavast huvist nende vaimse heakäekäigu vastu. Ajast, mil ta Korintoses viibis, olid mõned aastad möödunud. Nüüd võis olla umbes aasta 55 ja Paulus oli Efesoses. Ilmselt oli ta noorepoolse Korintose koguduse käest kirja saanud ning sellele oli tarvis vastata. Lisaks oli Paulus kuulnud rahutukstegevaid uudiseid (7:1; 1:11; 5:1; 11:18). Need häirisid apostlit sedavõrd, et ta ei maini neilt saadud kirja enne, kui alles seitsmenda peatüki avasalmis. Niisiis kirjutas Paulus Korintoses elavatele kaaskristlastele eeskätt kuulduste tõttu, mis temani olid jõudnud.

⁴ Kust me teame, et Paulus viibis Efesoses, kui ta kirjutas Esimese kirja korintlastele? Esiteks, ta ütleb kirja lõpus neile edasi teiste hulgas Akvila ja Priska (Priskilla) tervitused (16:19). Apostlite teod 18:18, 19 näitab, et see abielupaar oli siirdunud Korintosest Efesosse. Kuna Akvila ja Priskilla elasid Efesoses ning Paulus andis esimeses kirjas korintlastele edasi nende tervitused, võib järeldada, et ta ise oli selle kirjutamise ajal samuti Efesoses. Täiesti selgeks teevad asja aga Pauluse sõnad kirjakohas 1. Korintlastele 16:8: ”Efesosse ma jään nelipühani.” (Meie kursiiv.) Seega, esimese kirja korintlastele kirjutas Paulus Efesoses olles, tõenäoliselt veidi aega enne sealt lahkumist.

⁵ Nii esimese kui teise korintlastele saadetud kirja autentsus on väljaspool kahtlust. Algkristlased pidasid nende kirjutajaks Paulust, tunnistasid need kanoonilisteks ja võtsid need oma raamatute hulka. Esimesele kirjale viitab ja tsiteerib seda vähemalt kuus korda üks Roomast Korintosesse saadetud kiri, mis on dateeritud umbes aastasse 95 ja mida nimetatakse Clemensi I kirjaks. Ilmse viitega Pauluse esimesele kirjale korintlastele õhutab ta oma lugejaid: ”Võtke kätte õndsa apostli Pauluse kiri.”c Esimest kirja korintlastele tsiteerivad otseselt ka Justinus Märter, Athenagoras, Eirenaios ja Tertullianus. On kaalukaid tõendeid, et Pauluse kirjade kogumik, nende hulgas tema mõlemad kirjad korintlastele, ”pandi kokku ja anti välja esimese sajandi viimasel kümnendil”.d

⁶ Pauluse esimene kiri korintlastele võimaldab meil heita pilgu Korintose koguduses toimuvasse. Sealsetel kristlastel oli probleeme ja küsimusi, mis nõudsid lahendust. Koguduses oli kildkondi, kuna mõned järgisid inimesi. Oli üks šokeeriv ebamoraalsuse juhtum. Mõned koguduseliikmed elasid usuliselt lahkmeelses peres. Kas nad peaksid jääma oma uskmatu abikaasa juurde või lahutama? Samuti kerkis küsimus, kas kristlased tohivad süüa ebajumalatele ohverdatud liha. Korintlased vajasid nõu koosolekute läbiviimise, kaasa arvatud Issanda õhtusöömaaja pühitsemise kohta. Ja milline peaks olema naiste roll koguduses? Lisaks oli koguduses mõningaid, kes eitasid ülestõusmist. Probleeme oli küllaga. Eeskätt aga püüdis apostel turgutada korintlaste vaimsust.

⁷ Paulus pani Jumala vaimu mõjutusel kirja nõuanded, mis väärivad meiegi tähelepanu, kuna Korintose koguduse probleemidele ning tolle linna jõukusest ja liiderlikkusest mõjutatud miljööle leidub analoogiaid ka tänapäeval. Pauluse sõnad selles kirjas oma armsatele Korintose vendadele ja õdedele on niivõrd tähendusrikkad, et meil tasub tema kirjutatu üle hoolega järele mõelda. Nüüd aga meenuta tolle ajastu ja linna vaimu. Süvene neisse läbinägelikesse, sütitavaisse, inspireeritud sõnadesse, nagu Pauluse kaasusklikud muistses Korintoses tema kirja lugedes kahtlemata tegid.

MILLE POOLEST KASULIK

²³ See apostel Pauluse kiri on eriti kasulik selle poolest, et see aitab meil avardada oma arusaamist Heebrea Kirjadest, mida selles palju kordi tsiteeritakse. Kümnendas peatükis osutab Paulus sellele, et Moosese juhtimise all olles jõid iisraellased vaimulikust kaljust, mis kujutas Kristust (1. Kor. 10:4; 4. Moos. 20:11). Seejärel räägib ta, millised katastroofilised tagajärjed on kurja himustamisel, nagu on näha Moosese ajal elanud iisraellaste näitest, ning lisab: ”See sündis neile eeltähendavalt ja on kirjutatud meile manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud.” Ärgem iialgi muutugem nõnda enesekindlaks, et hakkame mõtlema, et meie ei lange! (1. Kor. 10:11, 12; 4. Moos. 14:2; 21:5; 25:9.) Paulus toob veel ühe näite Seadusest. Ta selgitab Iisraelis toodud osadusohvrite näite varal, et Issanda õhtusöömaajast osavõtjad peaksid käituma väärikalt, nagu Jehoova lauas kohane. Seejärel, põhjendamaks oma seisukohta, et süüa võib kõike, mida lihaturul müüakse, tsiteerib ta Laulu 24:1: ”Jehoova päralt on ilmamaa ja selle täius” (1. Kor. 10:18, 21, 26; 2. Moos. 32:6; 3. Moos. 7:11—15).

²⁴ Paulus tsiteerib Heebrea Kirju ka selleks, et näidata, kui hea on kõik see, ”mis Jumal on valmistanud neile, kes teda armastavad”, ja kui tühised on selle maailma ”tarkade mõtlemised” (1. Kor. 2:9; 3:20; Jes. 64:3; Laul 94:11). Viiendas peatükis annab ta juhise, et patustaja tuleb kogudusest välja heita, ning tsiteerib selle põhjenduseks Jehoova seadust, mis käsib ’kõrvaldada kurjus enese keskelt’ (5. Moos. 17:7). Kui ta räägib oma õigusest elatuda teenistusest, viitab ta jällegi Moosese Seadusele, mis sätestas, et töötava looma suud ei tohi söömise takistamiseks kinni siduda ning et templis teenivad leviidid peavad saama oma osa ohvrialtarilt (1. Kor. 9:8—14; 5. Moos. 25:4; 18:1).

²⁵ Pauluse esimesest kirjast Korintose kristlastele oleme saanud tõesti kasulikku juhatust. Mõtiskle nõuande üle, mis hoiatab inimeste järgimise ja kildkondade eest (peatükid 1—4). Tuleta meelde ebamoraalsuse juhtumit ning seda, kuidas Paulus rõhutas vajadust hoida koguduses vooruslikkust ja puhtust (peatükid 5 ja 6). Pane tähele tema inspireeritud nõuandeid seoses vallalisuse, abielu ja lahuseluga (peatükk 7). Mõtle sellele, mida ta rääkis ebajumalatele ohverdatud toidust, ent ka sellele, kui väga ta toonitab tarvidust jälgida, et me kedagi komistama ei paneks ning ise ebajumalateenistusse ei langeks (peatükid 8—10). Samuti oleme vaadelnud tema manitsusi kohase allumise ja vaimuandide kohta ning väga praktilist arutelu selle üle, kui oivaline omadus on püsiv, hääbumatu armastus. Lisaks toob apostel hästi välja selle, et kristlikud koosolekud peavad toimuma korra järgi (peatükid 11—14). Ja veel pani ta Jumala vaimu mõjutusel kirja suurepärase argumentatsiooni ülestõusmisõpetuse kaitseks (peatükk 15). Kõik see ja palju muudki on meie vaimusilma eest läbi käinud — ning on nii väärtuslik tänapäeva kristlastele!

²⁶ See kiri aitab meil paremini aru saada Piibli peateemast, milleks on Jumala Kuningriik. See hoiatab rangelt, et ülekohtused ei pääse Kuningriiki, ning loetleb rea pahesid, mille tõttu inimene pole kõlblik sinna saama (1. Kor. 6:9, 10). Mis kõige tähtsam, see kiri selgitab seost ülesäratamise ja Jumala Kuningriigi vahel. Kristus kui ”uudsevili” (P 1997) ülestõusnutest ”peab valitsema, kuni ta [Jumal] on pannud kõik vaenlased tema jalge alla”. Pärast seda, kui ta on alistanud kõik vaenlased, surm kaasa arvatud, ”ta annab riigi Jumala ja Isa kätte . . . , et Jumal oleks kõik kõigis”. Viimaks purustab Kristus koos oma ülesäratatud vaimsete vendadega Mao pea, viies nii täide Eedenis antud kuningriigitõotuse. Milline võimas väljavaade: saada üles äratatud kadumatuna, et olla koos Kristus Jeesusega taevases Kuningriigis! Just ülestõusmislootusele tuginedes annabki Paulus nõu: ”Sellepärast, mu armsad vennad, olge kindlad, vankumatud ja ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!” (1. Kor. 15:20—28, 58; 1. Moos. 3:15; Rooml. 16:20).

[Allmärkused]