Rõõm lõikusest Indias

Jutustanud F. E. Skinner

MINU jaoks oli peaaegu uskumatu, et 21 konventi peeti kümnes keeles, et kohal viibis üle 15 000, õppimaks jumaliku õigluse tähendust, ja et 545 ristiti, sümboliseerimaks nende armastust suure õiglase Jumala, Jehoova vastu! India 9000 Jehoova tunnistajale oli see 1989. aasta tippsündmus. Kuid ka minu jaoks oli see eriline rõõmuallikas. Miks? See tuleneb sellest, et vaevalt ma oskasin kujutleda nii suurepäraseid sündmusi siis, kui astusin esimest korda India pinnale 1926. a. juulis. Siis oli kogu maal vähem kui 70 Kuningriigi kuulutajat. Milline ülesanne oli küll minu ja mu kaaslaste ees enam kui 63 aastat tagasi!

Kuidas ma saabusin Indiasse

Mais 1926 võtsin osa suurest konvendist Londonis Inglismaal ja kohe pärast seda pöördusin tagasi koju Sheffieldi. Paar päeva hiljem kuulutustöölt tulles leidsin eest telegrammi: „Kohtunik Rutherford soovib sinuga kohtuda.”

Vend Rutherford, Vahitorni Ühingu teine president, oli äsja tulnud New Yorgist konvendile ja viibis veel Londonis. Kui järgmisel hommikul Londonisse tagasi sõitsin, mõtisklesin: „Mida võiks see küll tähendada?” Harubüroos viidi mind vend Rutherfordi juurde ja ta küsis minult: „Kas sinu jaoks on sellel mingit tähtsust, millises maailma osas sa töötad?”

„Ei,” vastasin.

„Kas sa sooviksid minna Indiasse?”

„Millal sa soovid, et ma läheksin?” vastasin kõhklematult. Nii olingi kolme kuu pärast koos George Wrightiga laevas teel Indiasse. Ma olin 31-aastane ja mu mõistus ja süda ei kahelnud hetkegi, millele soovin pühendada oma elu.

Elutee valik

Aastal 1918 lõppes esimene maailmasõdadest ja ma olin just läbinud nelja-aastase teenistuse Briti armees. Ma tundsin huvi fotograafia ja raadio vastu ning minu ees avanes mitmeid võimalusi äritegevuseks. Lisaks kavatsesin abielluda. Kuid samal ajal hakkasin mõistma asju, mis muutsid kogu minu elukäsitluse.

Minu isa oli hankinud Kirjauurimuste sarja ja keegi kolportöör, nagu pioneere sellel ajal nimetati, hakkas meie perega piibliuurimist läbi viima. See naine oli olnud kooliõpetaja. Peagi hakkas rühm noori minuvanuseid mehi käima igal laupäeval tema juures Piiblit uurimas ja teed joomas. Ta innustas meid korduvalt andma end Jehoova käsutusse, öeldes: „Ära kunagi keeldu pakutavast tööst.” Ka õhutas ta mind mitte abielluma.

Mingi aja kestel toimus minus sisemine võitlus, et jõuda selgusele, mida ma peaksin tegema. Mind aitasid sõnad Matteuse 19:21, mida Jeesus ütles rikkale noorele ülemale: „Kui tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, siis on sul varandus taevas, ja tule ning järgi mind!” Andsin ettevõttele, kus ma teenisin, lahkumisavalduse ja kolme kuu pärast olin kolportöör. See samm ning otsus jääda vallaliseks tegid mind kõlblikuks saada kallihinnaline ülesanne — minna umbes neli aastat hiljem Indiasse.

Tohutu suur uus tööpõld

George Wrighti ja mind määrati korraldama Kuningriigi kuulutamist lisaks Indiale veel Birmas (praegu Myanmar) ja Tseilonil (praegu Sri Lanka). Hiljem liideti meie alaga Pärsia (praegu Iraan) ja Afganistan. India pindala oli veidi väiksem kui Ameerika Ühendriikidel, kuid elanike arv oli mitmekordne. Sellel maal oli täiesti erilaadne toit, erinevad kombed ja keeled ning inimesed, kes kuulusid väga erinevatesse usulahkudesse: olid hindud, muhameedlased, parsid, jainid, sikhid ja budistid, samuti katoliiklased ja protestandid.

Kuulutustööd alustati Indias 1905. aastal ja see sai tõuke, kui Vahitorni Ühingu esimene president Charles T. Russell käis seal 1912. aastal. Russelli vestlus A. J. Josephiga, innuka noore piibliuurijaga, viis pideva kuulutustöö korraldamiseni. Joseph tõlkis piiblilist kirjandust emakeelde malajalamisse ja käis pikkadel kuulutusretkedel Lõuna-Indias. Praegu asuvad umbes pooled India kuulutajatest selles piirkonnas, kus räägitakse malajalamat, kuigi seal elab ainult kolm protsenti India elanikkonnast. Nendest piirkondadest, mida varem kutsuti Travancore ja Cochin, sai Kerala osariik 1956. aastal.

George Wright ja mina töötasime vaheldumisi Bombay büroos ja käisime pikkadel kuulutusretkedel. Kasutasime India raudteid, hobuseid ja härjarakendeid. Hiljem me kasutasime autot. Sellel ajal oli eesmärgiks jätta lihtsalt kirjandust ja kutsuda inimesi tulema vastavatesse kogunemiskohtadesse rühmauurimistele. Pöörasime tähelepanu peamiselt inglise keelt kõnelevatele kirikukristlastele.

Alguses anti mulle kõik Vahitorni tellijate nimed ja aadressid. Nad olid enamasti raudteelased või telegraafi töötajad. Käisin kõigi nende juures eraldi, otsides tõelisi huvitatuid. Palju aastaid käisin jaanuaris Punjabis Põhja-Indias ja reisisin siis Lahorest Karachisse. Kuna suurem osa inimestest tundis vastumeelsust Piibli vastu, siis külasid, kus elasid kirikukristlased, oli harva ja nad asusid üksteisest kaugel.

Üks vend reisis koos minuga, olles tõlgiks, ning me sõime ja elasime kohalike inimeste juures. Külade elanikud elasid päikese käes kuivatatud savist majades, millel oli kas õlg- või palkkatus. Nad magasid neljajalgsetes puuraamistike ja nöörpunutistega voodites, mida kutsuti chaproy. Talumehed istusid tihti chaproyde peal, Piibel käes, suitsetasid umbes meetri pikkuseid vesipiipe ja otsisid Piiblit lehitsedes kirjakohti, kui me selgitasime neile Jumala tõdesid. Väljas peetud koosolekud olid suurepärased, sest suurem osa aastast oli põuane. Enamus eurooplasi peenutses ega soovinud osa võtta nendest koosolekutest, aga indialased olid valmis kogunema ükskõik kus.

Me püüdsime kirjandust võimalikult paljudes keeltes välja anda. Vähemalt kannadakeelsele brošüürile Maailma häda sai osaks edu. See innustas ühte kannadakeelse religioosse ajakirja toimetajat paluma meilt kirjutisi oma lehte ja teatud ajavahemikul me avaldasime peatüki raamatust Vabastamine jätkuva sarjana igal teisel nädalal.

Aastatel 1926 kuni 1938 tegid innukad pioneerid laialdast kuulutustööd. Me rändasime tuhandeid kilomeetreid ja levitasime hulgaliselt kirjandust, kuid kasv oli tagasihoidlik. Aastaks 1938 oli ainult 18 pioneeri ja 273 kuulutajat 24 koguduses erinevates India piirkondades.

Teise maailmasõja ajal

Teine maailmasõda puhkes 1939. aastal, kuid me jätkasime siiski kuulutamist. Aastal 1940 alustasime tegelikku tänavatel kuulutamist. Arvestades kohalikke tavasid, oli tähelepanuväärne hindudest õdede osavõtt sellest tööst. Aastaid hiljem ütles üks piibliuurija tunnistajale, kes kutsus teda kaasa sellele tööle: „Ma olen india naine ja pole sobiv, et mind nähakse kellegi võõra mehega tänaval vestlemas, sest ma häbistaks end kogu lähikonnas. Ma ei tohi tänaval rääkida ühegi mehega, isegi kui ta on mu sugulane.” Vaatamata sellele on meie kristlikud õed Indias saanud väga innukateks avalikeks kuulutajateks.

Nendel esimestel aastatel korraldati ka konvente. Hommikud pühendati teenistuspõllul käimisele, mis tähendas peamiselt seda, et käisime mitmeid kilomeetreid, rääkides elanikele ja möödujatele avalikest kokkutulekutest. Ühel sellisel konvendil viibis üle 300 inimese ja programm viidi läbi bambusest ja palmilehtedest tehtud katuse all. Oli raskusi programmi alguse aja kindlaksmääramisega, sest väga vähestel olid kellad. Nad tulid, kui neile meeldis, ja koosolekud algasid, kui oli koos piisavalt kuulajaid. Rahvast tuli juurde programmi esitamise käigus.

Programm kestis tavaliselt kella kümneni õhtul ja siis pidid paljud käima veel mitmeid kilomeetreid, et koju jõuda. Kuuvalgel oli eriti meeldiv kõndida, sest õhk oli jahe ja nauditav. Kui kuuvalgust ei olnud, korjasid inimesed palmioksi ja väänasid nad tõrvikukujuliselt. Kui need süüdati, hakkasid nad põlema tuhmi punaka leegiga. Kui sooviti rohkem valgust, keerutati tõrvikut õhus, nii et see lõi tõeliselt lõkkele. Nii saadi piisavalt valgust, et leida teed ebatasasel maastikul.

Umbes sellel ajal keelati ära Ühingu kirjanduse toomine Indiasse ja Tseilonile. Meie väike trükikoda Travancores konfiskeeriti ja keskvõim keelas meie kirjanduse trükkimise. Hiljem, 1944. aastal, ravis üks füsioteraapiaga tegelev vend sir Srivastavat, kes oli minister asekuninga valitsuses. Hooldamise ajal tegi vend juttu trükkimiskeelust.

„Ära muretse,” öeldi vennale. Sir Srivastava selgitas talle, et härra Jenkins (üks ministritest, kellele ei meeldinud meie töö) jääb varsti pensionile ja üks sir Srivastava hea sõber saab tema asemele. „Paluge härra Skinnerit siis tulla läbirääkimistele,” soovitas sir Srivastava, „ja ma esitlen teda sir Francis Mudiele,” Jenkinsi asendajale. Varsti kutsuti mind läbirääkimistele; vestlesin härra Mudiega ja keeld kõrvaldati ametlikult 9. detsembril 1944.

Põhjused rõõmustamiseks

Põhjus suureks rõõmustamiseks saabus 1947. aastal, kui Indiasse saabusid esimesed Gileadi kooli lõpetanud misjonärid. Nende saabumine langes kokku pöördeliste sündmustega India ajaloos, sest vabanedes sel samal aastal Inglismaa võimu alt, sai India 15. augustil iseseisvuse. Järgnes mitmeid veriseid lahinguid, kui rahvas jagunes hindudest Indiaks ja islamlastest Pakistaniks. Vaatamata sellele, saadeti kaks Gileadi kooli lõpetanut Pakistani, mis oli saanud 14. augustil iseseisvuse. Varsti tuli Indiasse tööle kümme uut misjonäri ja veel lisa abi tuli järgnevatel aastatel.

Ma olin jälle südamest rõõmus, kui pandi kehtima uued organisatsioonilised korraldused. Reisivate ülevaatajate töö algas 1955. aastal, kui vend Dick Cotterill, üks Gileadi lõpetanutest, nimetati esimeseks ringkonnaülevaatajaks. Ta teenis ustavalt surmani 1988. aastal. Siis, 1960. aastal, seati meil sisse esimene piirkonnaülevaataja korraldus, mis tegi palju ringkondade aitamiseks. Peale 1966. aastat ei lubatud välismaa misjonäridel maale sisse sõita. Aga varsti sai hoo sisse eripioneerteenistus ja võimekad india pioneerid saadeti maa eri osadesse. Praeguseks momendiks on eripioneere umbes 300.

Alles 1958. aastal jõudis Kuningriigi kuulutajate arv 1000-ni. Kuid siis juurdekasvu tempo kiirenes ja nüüd on meid rohkem kui 9000. Lisaks näitas 1989. aasta Mälestusõhtul juuresviibijate arv 24 144, et paljud huvitatud vajavad abi. Ka Sri Lankas on nüüd oma harubüroo. On suur rõõm näha, et kahest kuulutajast 1944. aastal on nende arv kasvanud üle tuhande, hoolimata maal veel käivast lahingutegevusest.

Kuulutajate arvu juurdekasv on tähendanud kasvu ka meie harubüroos. Peale 52-aastast tööd Bombays kolisime 1978. aastal lähedalasuvasse Lonavla linna. Ma poleks iialgi uskunud, et saame nii keerulise arvuti nagu MEPS ja suure kahevärvilise trükimasina kirjanduse trükkimiseks paljudes India keeltes. Tänaseks antakse Vahitorni välja 9 keeles ja muud kirjandust 20 eri keeles.

Pole vaja öeldagi, et meie kahe-mehe-büroo päevad on ammu möödas. Praegu on meie Beeteli-peres üle 60 liikme! Olen 95-aastasena väga õnnelik, et saan meie harubüroos olla täisajalises teenistuses ja India harukomitee liige. Olen eriti rõõmus, et olen pealtnägija neil viimastel päevadel toimuvas lõikustöös. Tõepoolest, see on põhjus rõõmustamiseks.