Sierra Leone — tema kõige kallimate „teemantide” leidmine
AASTAL 1462 purjetas grupp kartmatuid Portugali meremehi piki Lääne-Aafrika rannikut ja jõudis punktini, mis asub ekvaatorist 880 kilomeetrit põhja pool. Neid ei hirmutanud legendid koletistest kubisevatest sogastest vetest lõuna pool Marokot. Nad ei tunnistanud ka tookord üldlevinud uskumust, et ekvaatori lähedal paistab päike nii kuumalt, et ookean läheb keema.
Just nii nagu need meremehed lootsid, ei lahvatanud nende puulaevad leegiga põlema ega näinud nad ka legendaarseid peata koletisi. Selle asemel leidsid nad kauneid valgeid liivarandu, mille taga kõrgusid metsade peidus olevad tumerohelised mäed. Ja kui troopikavihmad ujutasid maad ja taevast lõhestasid välgud, siis kostus pikse mürin ja kõma mägedel nagu tohutu metslooma möire. On huvitav, et need meremehed nimetasid seda paika Sierra Leone — „Lõvimäed”!
Aastad läksid ja inimesed õppisid, et Sierra Leone’i rikkused ei piirdu ainult iluga. Seal oli ka mineraale: rauda, boksiiti, rutiili, kromiiti, plaatinat ja kulda. Aga alles 1930. aastal tehti avastus, mis pööras kaubandusmaailma tähelepanu sellele väiksele maale. Leiti teemante! Märgati, et neid kalliskive on palju, ja see meelitas sinna tuhandeid aareteotsijaid.
Mõned on sõna otseses mõttes maapinnalt teemante noppinud. Üks naine leidis suure teemandi, kui pesi jões pesu. Üks mees kaevas põllul maguskartuleid maha pannes välja 153-karaadise teemandi. Enamiku nende väärtuslike kivide leidmine on siiski nõudnud suuri pingutusi. Näiteks on mõned teemandid maetud sügavale maa alla kimberliidiks nimetatava kivi sisse. Nende saamiseks tuleb kaevata, lõhata, lõhkuda ja otsida. See nõuab ka osavust, teadmisi ja kannatlikkust.
Samal ajal, kui laialdane teemantide otsimine on jätkunud praeguse ajani, on 1915. aastast alates Sierra Leone’is käimas ka teistsuguste kalliskivide, palju suurema väärtusega vaimsete teemantide otsimine. Tol aastal lahkus Alfred Josephi nimeline mees Barbadosest ja reisis aurulaevaga sellele maale. Siin ta ei hakanud otsima teemante, vaid inimesi, kes tahtsid teenida tõelist Jumalat „vaimus ja tões”. (Johannese 4:24) Seda otsimistööd tehti samal viisil nagu tegid esimese sajandi kristlased — „avalikult ja kodasid mööda”. (Apostlite teod 20:20) Seitse aastat hiljem liitus Alfred Josephiga selles töös William R. Brown, kes oli samuti Lääne-India saarestikust.
Aasta 1923 lõpuks oli pealinna Freetowni rajatud väike kogudus. Selles koguduses oli 14 vastristitut. Praegu on seal 30 kogudust ja avalikust kuulutustööst võtab Jehoova tunnistajatena aktiivselt osa 632 inimest. Nende pingutused selliste inimeste leidmiseks, keda võidaks nimetada Sierra Leone’i hinnalisteks vaimseteks teemantideks, on pidevalt väga edukad.
Aktiivsed tõeotsijad
Mõned Jeesus Kristuse uutest jüngritest on olnud nagu hõlpsasti maapinnalt nopitavad teemandid. Nad on Jehoova tunnistajaid ise aktiivselt otsinud. Üks neist oli Joani-nimeline naisjuuksur. Ta helistas Jehoova tunnistajate kohalikku peakontorisse Freetownis ja palus piibliuurimist.
Mis pani Joani helistama? „Ma ei mäleta oma elus sellist aega, mil ma poleks otsinud Jumalat,” ütleb ta. „Lapseeast alates olen ühinend mitmete kirikute ja religioossete gruppidega, aga pole kunagi leidnud vaimset rahuldust.
Kümmekond aastat tagasi sain teada tunnistajaist, aga ilma mingi põhjuseta kujundasin arvamuse, et neist inimestest tuleb iga hinna eest hoiduda. Kui ühest perekonnatuttavast sai tunnistaja, tellisin ajakirjad Vahitorn ja Awake! (Ärgake!). Tegin seda ainult temale meeldimiseks, ma ei lugenud neid kunagi. Kasutasin neid tegelikult aknapesemiseks! Siis ilmus Awake!, mis köitis mu tähelepanu. Kaaneartikkel käsitles armastuse vajadust. [22. september 1986, inglise keeles] Ma lugesin seda ja see mõjutas mind sügavalt. Just see ajakiri pani mind paluma piibliuurimist.” Joan tegi kiireid edusamme ja oli varsti ristitud Jehoova tunnistaja.
Üks teine, kes otsis tõde, oli noor mees nimega Manso. Ta tahtis saada preestriks ning läks seminari. Aga siis ta nägi oma õpetajate silmakirjalikkust ja pettus ning katkestas õpingud. Seejärel hakkas Manso käima teistel religioossetel koosviibimistel. Ühel päeval oma onu juurde minnes nägi ta Vahitorni Ühingu kirjastatud raamatut Is the Bible Really the Word of God? (Kas Piibel on tõesti Jumala Sõna?) See oli porilombis. Kuna pealkiri huvitas Mansot, tõstis ta raamatu veest, kuivatas selle ja luges. See oli tõde, mida ta oli otsinud! Raamat julgustas lugejaid külastama koosolekuid kohalikus kuningriigisaalis. Nii Manso läks, hakkas tunnistajatega Piiblit uurima ja ristiti peatselt. Nüüd ta teenib täisaegse pioneerkuulutajana!
Kannatlikule abile vastamine
Mõned uued jüngrid on siiski osutunud pigem sügaval kivi sees olevaiks teemantideks. Nende „väljakaevamiseks” on vaja läinud tõelisi pingutusi. Kristlik vanem Donald mäletab Martha-nimelise naise aitamiseks vaja läinud kannatlikkust. Ta jutustab: „Kuigi ta nõustus uurimisega, pidime iga kord kaua ootama, enne kui saime alustada. Mõnikord ta jättis teadlikult endale töid, mida oleks võinud teha varem. Siis ta palus meid oodata, kuni lõpetab oma tööd. Vahel ootasime üle tunni. Ta lootis, et me pettume ja lähme ära, aga igal nädalal püüdsime siiski kasvõi natukenegi olulist materjali läbi võtta. Mis oli tulemus? Ajapikku tema hindamine kasvas.
Teine raskus oli Martha toomine koosolekutele. Mul oli kombeks tuua tema piibliuurimisele teisi tunnistajaid, et ta tunneks end kuningriigisaali tulles vabamalt. Aga ta viivitas ja viivitas nii kaua, et kui ta lõpuks tuli, tundis ta praktiliselt kogu kogudust!” Kannatlikkusest oli kasu. Martha on nüüd ristitud ja tal on koguduses hea maine.
Pius oli tõele alguses vastu. Kui üks misjonäripaar temaga piibliuurimist alustas, oli ta 70-ndais aastais, poliitilise partei ustav liige ja oma kiriku kassapidaja. „Ta vaidles teravalt iga üksikasja üle, millest me rääkisime,” ütlesid misjonärid. „Igal nädalal oli ta alguses rahulik, aga siis hakkas tasapisi erutuma. See oli tõeline iganädalane võitlus, ning tihti tahtsime juba loobuda ning teda sinnapaika jätta. Põhiline, mis pani meid tagasi minema, oli see, et ta alati valmistus nii põhjalikult.
Umbes ühe aasta pärast teatas Pius, et ta on otsustanud teha veidi iseseisvat uurimistööd. Kuna ta oli pensionil olev õpetaja, teadis ta, kuidas uurida. Iga päev kahe nädala jooksul läks ta järsakat mägiteed pidi ülikooli raamatukokku, kus süvenes Piibli kommentaaridesse ja teatmeteostesse. Pärast seda ta teatas: ’Olen nüüd veendunud, et kõik, mida te mulle olete rääkinud, on tõde. Jumal ei ole Kolmainsus, ei ole põrgutuld ja hing ei ole surematu. Isegi mõned minu kiriku liikmed möönavad, et see peab paika.’ Selle järel tegi Pius kiireid edusamme ning jättis nii poliitika kui ka kiriku. Pärast ristimist teenis ta abipioneerina, kasutades 60 tundi kuus kuulutustööks nii tihti kui võimalik kuni oma surmani aastal 1987.
Üks asi, mida me pikka aega ei teadnud,” meenutavad Piust õpetanud misjonärid, „oli see, et tema ema oli olnud seotud Jehoova tunnistajatega. Ta mäletas, et oli noorena koos temaga koosolekuil käinud. Aga kui ema suri, läks tema oma teed. Peale ristimist ütles Pius: ’Mul on ainult kahju, et minu ema ei või mind praegu näha.’ Siis aga ta nägu selgines ja ta lisas: ’Aga ta näeb mind uues maailmas!’ ”
Teemantide ja jüngrite otsimine jätkub selle päevani. Uhketes reklaamides kiideldakse, et „teemandid on igavesed”. Sellise erilise kalliskivi omaja ei saa seda siiski igavesti nautida, sest ilma Jumala päästekorralduseta on surm kõigi patuste inimeste osa. (Johannese 3:16, 17) Jehoova tunnistajate Sierra Leone’is tehtav töö annab niisiis palju kallimaid väärtusi kui teemandid: Jumala teenijaid ja Jeesus Kristuse jüngreid! Ja Jehoova Sõna tõotab: „Kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.” — 1. Johannese 2:17.
[Kaart/pildid lk 22, 23]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
[Pildid]
Sellises ümbruses leiavad Kuningriigi kuulutajad Sierra Leone’is vaimseid teemante