’Ma tõusin tiibadega üles nagu kotkad’
Jutustanud Ingeborg Berg
OLEN sündinud üle 100 aasta tagasi, 5. juunil 1889, Fredensborgi lossi lähedal põhjapool Kopenhaagenit. Kui Taani kuninglikul perekonnal oli külalisi, nende hulgas ka Euroopa kuningaid ja keisreid, kutsuti Fredensborgi rikkaid pereprouasid abiks toiduvalmistamisele ja serveerimisele. Kui olin väike tüdruk, võeti mind tihti kaasa ja lasti lossi ümbruses mängida ning joosta.
Kõige värvikamad mälestused on mul Vene tsaarist Nikolai II ja ta perekonnast. Tema magamistoa ukse ees seisis ihukaitsja, kasakas paljastatud mõõgaga. Kasakatele lapsed meeldisid, kord püüdis üks neist mind emmata. Kohkusin, eriti ta hiigelhabemest, ning põgenesin piki lossikoridori.
Kord olid tsaar Nikolai II, Saksa keiser Wilhelm II ja kuninganna Victoria poeg, kellest hiljem sai Inglismaa kuningas Edward VII, külas Taani kuningal Kristian IX-l. Kui nad Fredensborgi tänavail jalutasid ja sõbralikult inimestega vestlesid, silitas tsaar Nikolai mu pead, kui ma talle kniksu tegin. Siis olid rahulikud ajad, rahvaste peamehed ei kartnud oma julgeoleku pärast nagu tänapäeval.
Rahu võeti ära
Läksin 1912. aastal Lõuna-Jüütimaale haigepõetajaks ja teenindasin taanimeelseid inimesi piiriäärsel Saksamaal. Lõuna-Jüütimaa oli sakslaste käes alates 1864. aasta Taani-Preisi sõjast. Aitasin vastsündinud beebide emasid ja sain paljude noorte perekondadega hästi tuttavaks.
Abiellusin 1914. aastal taani piirivalvuriga ning me asusime elama Taani poole piiri. Varsti pärast seda puhkes sõda. Hiljem nimetati seda Suureks sõjaks ja lõpuks Esimeseks maailmasõjaks. Ühel hommikul tõmmati piki piiri okastraat ja vaba piiriületamine lõpetati. Rahu ja julgeolek, mis meile siiani osaks oli saanud, oli nüüd minevik.
Sõja õud ja meeletus said meile lähedaseks, kui saime teada, et noored isad kõigist neist peredest, kus olin põetajana käinud, olid kutsutud sõjaväeteenistusse. Kõik peale ühe hukkusid läänerindel Marne lahingus! Oli jube mõelda, kuidas noored lesed ja väikesed lapsed kannatasid, olles kaotanud oma mehed ja isad. Kuidas suutsid need noored naised talude eest hoolitseda? „Kus on Jumal?” küsisin.
Sõja ajal oli olukord piiril tihti terav, sest põgenikud püüdsid sellest üle pääseda. Mind määrati läbiotsijaks naistele, keda kahtlustati salakaubaveos. Tavaliselt vedasid nad toitu, tihti ei teinud ma sellest välja, vaid lasin neil minna. Sõda lõppes 1918. aastal ja 1920. aastal liideti Lõuna-Jüütimaa jälle Taaniga.
Leian usu Jumalasse
Kuigi mu usk Jumalasse oli kogu nähtud ülekohtu pärast nõrgenenud, otsisin elule mingit mõtet. Käisin koos oma mehe Alfrediga regulaarselt kirikus, kuid vastuseid küsimustele ei leidnud.
Kolisime 1923. aastal Flensburgi fjordi äärsesse kalurikülasse ja Alfred hakkas kaluriks. Peagi tutvusime ühe baptisti perekonnaga. Kuigi olime luterlased, järgisime ühel päeval selle perekonna kutset tulla kuulama piiblikõnet, mida peeti Egernsundi Ferry võõrastemajas. Enne meie minekut laskusin põlvili ja palusin: „Kui Jumal on olemas, kuula mu palvet!”
Kõnes käsitleti Sühhari kaevul olnud naist ja see äratas minus soovi Piiblit lugeda. Nii sai minust omamoodi uus inimene! Kirjutasin emale: „Oled alati öelnud, et ma peaksin Jumala poole pöörduma. Arvan, et nüüd on see nii. Olen kartnud seda sulle öelda, kartusest jääda ilma rõõmust, mida olen kogenud. Kuid see püsib!”
Veidi hiljem, aastal 1927, leidsin pööningult brošüüri pealkirjaga Freedom for the Peoples (Vabadus rahvastele). See köitis mu tähelepanu ja süvenesin selle sisusse nii, et unustasin aja ja ruumi. Alles siis, kui lapsed koolist tulid ja süüa tahtsid, rebisin end sellest lahti.
Kui Alfred sel õhtul koju tuli, rääkisin talle suure innuga, mida olin lugenud. Ütlesin talle, et kui see, mida brošüüris öeldi, on tõde, pole meie kirik Jumala koda ning meil tuleb sellest lahti ütelda ja sealt kohe lahkuda. Alfred arvas, et otsus on ülepeakaela tehtud, ja seda ta ka ütles. Kuid leppisime kokku, et kirjutame kirja Vahitorni Ühingu harubüroole Kopenhaagenis ja palume kirjandust.
Vastuseks palvele läkitati meie juurde Christian Rømer, reisiv ülevaataja. Andsime tema käsutusse meie lastetoa ja viisime laste voodid katusekambrisse. Hommikul ja pealelõunal läks vend Rømer ukselt uksele kuulutama, õhtuti uuris ta koos meiega. Ta oli meil neli päeva, see oli meie jaoks suurepärane aeg. Kui ta lahkus, rääkisin Alfredile jälle kirikust lahkumisest. Sel korral oli ta rõõmuga nõus.
Niisiis läks Alfred preestri juurde, lahkumisavaldus kaasas. Preester arvas, et Alfred oli jälle tulnud lapse ristimises kokku leppima. Kui ta mõistis, miks Alfred tulnud oli, ei suutnud ta seda uskuda. „Mis siis kirikul viga on?” tahtis ta teada. Alfred mainis Kolmainsust, hinge surematust ja igavest piina hõlmavaid õpetusi. „Piibel ei õpeta neid,” ütles Alfred. Kui preester hädiselt vastas, et tema ei räägiks neist asjust mitte kunagi neile, kes ise niiviisi mõtlevad, ütles Alfred otsustavalt: „Meie tahame kirikust lahkuda!”
Üllatav kalasaak ja ristimine
Kopenhaagenis pidi toimuma konvent, kuid olime rahahädas ja meil polnud võimalik sõita. Palusin Jumalat, et ta näitaks meile mingi võimaluse sinna pääsemiseks, sest soovisime lasta end ristida. Veidi aega enne konventi läks Alfred fjordi kala püüdma. Ta sai nii palju kala, et terve paat oli täis ja me saime oma reisi kinni maksta. Kohalikud kalamehed olid hämmelduses, sest fjordist oli sel aastal väga vähe kala saadud. Tegelikult rääkisid kohalikud kalamehed veel 50 aastat hiljem „imest”. Me kutsusime seda Peetruse kalasaagiks. Nii ristiti meid 28. augustil 1928.
Ristimistseremoonia oli teistsugune kui tänapäeval. Bassein oli eesriide taga. Kui eesriie avanes, oli vend Christian Jensen valmis ristima. Ta oli frakis ja seisis vööni basseinis. Meie, ristitavad, olime pikkades valgetes särkides. Algul ristiti mehed, siis naised.
Kopenhaageni konvendi ajal elasime minu vanemate juures. Kui tol õhtul koju jõudsime, küsis isa, kus me oleme olnud.
„Olime ühel koosolekul,” ütlesin.
„Mis seal toimus?”
„Meid ristiti,” vastasin.
„Sind ristiti?” möirgas ta. „Kas lapsena ristimine ei olnud küllalt hea?”
„Ei, isa,” vastasin. Siis andis ta mulle terava kõrvakiilu ja karjus: „Küll ma sind ristin!”
Olin 39-aastane ja viie lapse ema, kui sain oma isalt, kes muidu oli väga kena ja sõbralik, viimase kõrvakiilu. Ta ei tuletanud seda episoodi enam kunagi meelde. Õnneks ei olnud Alfred veel tulnud ja ma rääkisin talle alles aastaid hiljem, mis oli juhtunud.
Sõelumisaeg
Jõudnud koju, külastasin ühte naist, keda pidasin õeks, ja jutustasin talle innukalt konvendist ja meie ristimisest. Ta istus täiesti vaikselt ja ütles siis: „Oh sind, vaesekest, õde Berg. Seda ära enam usu. Ühel päeval tuleb Flensburgist vend, kes meile tõde räägib.”
Olin sõnatu. Vaevalt suutsin jalgrattaga koju sõita. Läheduses lõi kirikukell ja iga löök oleks nagu öelnud „surm, surm”. Hüüdsin sisimas Jehoovat appi ja mulle tulid meelde Laul 32:8, 9 sõnad: „’Ma teen sind targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides!’ Ärge olge nagu hobused, nagu hobueeslid ilma aruta; neid tuleb suuliste ja valjastega taltsaks teha, muidu nad ei tule su ligi!”
Kui jõudsin koju, võtsin oma Piibli ja lugesin Meie Isa palvet. Kindlus tuli tagasi. Mulle tuli meelde tähendamissõna väga väärtuslikust pärlist. (Matteuse 13:45, 46) Kuningriik oli nagu pärl. Soovisin anda kõik, mis mul oli, et saada Kuningriiki. Need mõtted tõid mulle lohutust. Saime veel teisigi õnnistusi.
Aastal 1930 hakati avaldama ajakirja The Golden Age (Kuldne Ajastu, praegune Awake! [Ärgake!]) taanikeelse nimega The New World (Uus Maailm). Rõõmustasime järgmisel aastal, kui meie, piibliuurijad, saime nimeks Jehoova tunnistajad. Tol ajal oli meid selles paikkonnas vähe ja me kogunesime aeg-ajalt meie kodus. Kuna elasime Trepistiku tänavas, kutsuti meid Trepistiku koguduseks.
Vastupidamine edasistes katsetes
Mul oli 1934. aastal raske operatsioon, mille tagajärjeks oli halvatus. Olin kaks aastat voodihaige, arstid ennustasid, et jään kogu eluks ratastooli. Minu jaoks oli see väga raske aeg, kuid perekond oli mulle suureks toeks.
Alfred ostis mulle suure kirjaga Piibli ja noorim poeg tegi statiivi, nii et ma sain seda voodis lamades lugeda. Kuid tahtsin ka kuulutada. Alfred pani tee äärde kuulutuse, kus reklaamiti uusi ajakirju. Need, kes olid huvitatud, astusid minu juurde sisse ning ma sain nendega vestelda. Selle reklaamkuulutuse tõttu kutsusid inimesed meie peret Uueks maailmaks.
Reisivad ülevaatajad ei jätnud mind kunagi külastamata. Seetõttu sain nende küpsete ja kogenud vendadega hästi tuttavaks ja nad andsid mulle palju julgust. Kasutasin aega ka Piibli uurimiseks ja selle tundmine andis mulle jõudu. Mulle tundus, et ’ma tõusin tiibadega üles nagu kotkas’. — Jesaja 40:31.
Kui 1935. aastal ’suure rahvahulga’ suhtes täiele selgusele jõuti, lakkasid paljud meie naabruskonna vennad ja õed, minu vanim poeg ja tütar kaasa arvatud, Mälestusõhtul leivast ja veinist osa võtmast. Kuid paljud meist ei kahelnud kunagi meie taevases kutses. Olime siiski õnnelikud, et saime uut arusaamist Jehoova suurepärasest eesmärgist, mis hõlmab suurde rahvahulka kuulujaid ja nende igavese elu tasu maa peal. — Ilmutuse 7:9; Laul 37:29.
Vähehaaval paranes mu tervis vastu arstide ootusi ja ma suutsin jälle täiel määral tähtsast kuulutus- ja õppetööst osa võtta.
Teine maailmasõda ja sellele järgnev aeg
Üle fjordi paistis Saksamaa ja me hakkasime tundma natsismi mõju. Mõnedest naabritest said natsid ja nad ähvardasid meid: „Oodake, kui Hitler tuleb. Siis lõpetate koonduslaagris või asustamata saarel!”
Tundsime, et on õige ära kolida. Sõbralikud inimesed aitasid meil Søndeborgis, lähedalasuvas suuremas linnas, korterit leida. Teine maailmasõda algas 1939. aasta septembris, kolisime ära 1940. aasta märtsis ning 9. aprillil okupeerisid sakslased Taani. Oli ime, et Taani Jehoova tunnistajad sakslaste tähelepanu alla ei sattunud.
Kui Hitleri unistus võidust lõpuks kokku varises, uurisin mitmete pettunud sakslastega, kes Søndeborgis elasid, Piiblit. Milline rõõm on olnud näha neid, kes uurisid Piiblit, pühendamas oma elu Jehoovale, lisaks sellele, et enamus mu lastest ja lastelastest on kristlikul teenistusel aktiivsed.
Kaotasin oma abikaasa 1962., ühe lapselapse 1981. ja vanema tütre 1984. aastal. Aktiivne osavõtt Jehoova teenistusest on mind neil leinaaegadel aidanud.
On olnud imeline näha Kuningriigi töö edenemist Taanis alates ajast, mil mina sellega 1928. aastal alustasin. Siis oli meil vaid 300 kuulutajat, kuid praegu on üle 16000! Olen tänulik, et võin saja-aastaselt ikka veel teenistuses aktiivne olla. Olen tõesti tundnud Jesaja 40:31 sõnade täitumist: „Aga kes ootavad Jehoovat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi!”