’Seisa kindlalt’ — ära komista
SUURIM inimkonna ees tänapäeval seisev vaidlusküsimus puudutab universumi suveräänsust. Jehoova kutsub meid võtma selge seisukoha, et me, alludes tema määratud Kuningale, Jeesus Kristusele, oleksime arvatud tema poolele selles küsimuses. Sellele kutsele on tingimata tarvis viivitamatult vastata ja viimase viie aastaga on rohkem kui miljon inimest seda teinud. Aga nad on siiski märganud, et selle seisukohavõtu juurde kuulub muudki, kui vaid kord tehtud otsus teenida Jehoovat. See peab olema eluaegne pühendumine. Kas meie säilitame oma seisukoha, kui kohtame raskusi? Või jääme tasapisi nõrgaks, kuigi alguses ’seisime kindlalt’? — 1. Korintlastele 16:13, NW; Heebrealastele 2:1.
Kui sa leiad, et kristlik eluviis pole kerge, siis lohuta end sellega, et sama kehtis ka Jeesus Kristuse kohta. Jah, isegi Jumala ainusündinud Poeg pidi paluma jõudu, et seisma jääda, eriti kui tema suurim katse oli lähenemas. Kujutle teda Ketsemani aias siiralt palvetamas: „Aba Isa! Sinul on kõik võimalik; võta see karikas minult ära! Siiski mitte, mida mina tahan, vaid mida sina tahad!” (Markuse 14:36) Ta teadis, et ees oli raske tee. Ta oli eriti hästi teadlik sellest, kuidas see puudutab tema Isa nime. Sellepärast ei olnud ainsal täiuslikul inimesel maa peal häbi abi paluda.
Kui meil läheb raskeks, on meil seesama jõu ja kindluse allikas, mis oli Jeesusel. Me võime paluda Jehoovalt abi, et me ei komistaks ega langeks. Aga missugused ohud võivad meid komistama panna? Nende tundmine ja nendeks eelnev ettevalmistamine võib aidata meil komistamist vältida.
Tagakiusamine võib panna meid komistama
Piibel hoiatab: „Kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult [„Jumalale andunult”, NW] Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga.” (2. Timoteosele 3:12) Tagakiusamine võib olla mitmesugune ja see võib panna meid komistama. (Markuse 4:17) Selleks võivad olla ametlikud keelud, mis ähvardavad vangistuse või isegi surmaga, märatseva rahvahulga vägivald, kõikumatult vastupanu osutava abikaasa igapäevane uskukurnav vastuseis või koolikaaslaste alatine pilge.
Tagakiusamist on raske taluda, aga meid on hoiatatud, et seda esineb mitmel viisil. Niisiis, me peame oma usku praegu üles ehitama ja õppima toetuma Jehoova väele, et siis, kui tuleb aeg, me selle abil vastu peaks. (1. Peetruse 4:13, 14; 5:6—11) Aga komistuskivid on tihtipeale siiski salakavalamad kui otsene õel tagakiusamisrünnak.
Pettumused võivad nõrgendada usku
Kes küll ei mäletaks seda rusuvat tunnet, mida tundsime lastena, kui meid oli petetud? Kas sa mäletad, kui isa lubas perele midagi erilist, aga siis muutis millegipärast oma meelt? Või seda, kui ta tahtis sind viia loomaaeda, aga viimasel hetkel jättis selle katki? Kui pettunud sa küll olid!
Ka täiskasvanud kristlased võivad pettuda ja mõnikord on see viinud isegi vaimsele hävingule. Mõningad panid oma lootuse päevale, mil, nagu nad arvasid, tuleb Harmagedoon. Kui siis sel päeval midagi ei juhtunud, tundsid nad end petetuna. Teised pettusid, kui nad ei saanud loodetud eesõigusi. Ka inimesed võivad tuua pettumust. Üks 18-aastane neiu rääkis oma vanematele, et oli nii pettunud mõningate noormeeste käitumises oma koguduses ja selles, et nende vanemad neid selle eest ei distsiplineerinud, et ta ei tahtnud tõega enam midagi tegemist teha.
Kuigi pettumus on sellistes olukordades arusaadav, siis kas pettunud peaksid komistama oma vahekorras Jehoovaga? Kujuta ette Jeesuse pettumust, kui tema apostlid jätkasid visalt vaidlemist selle üle, kes on nende seast suurem, ilmutades niimoodi oma auahnet suhtumist. (Luuka 9:46; 22:24) Kujutle ka Hiiobi pettumust oma kolmes kaaslases, kes pidid teda aitama, aga pöördusid tema vastu ning seadsid tema ustavuse küsimuse alla! (Iiob 22:5—10) Aga Jeesus ja Hiiob siiski ei komistanud.
Kõik inimesed on nõrgad, seega oleks täiesti rumal lasta teiste puudustel panna end komistama oma vahekorras Jehoovaga. (Laul 51:7) Kellegi ebatäiuslikkus ei tohi meid pimestada, et me ei näeks enam Jehoova imelisi tegusid, kui ta ’kõik Kristuses kokku võtab’. (Efeslastele 1:9, 10) Pea meeles, et Jehoova kogub meiesuguseid ebatäiuslikke, langenud inimesi, kes vajavad distsiplineerimist ja sobivat puhastamist, et tugevaks kasvada. (Laul 130:3) Meie vaenlane ei ole mitte meie ebatäiuslik kristlik vend, vaid Saatan, kes tahaks meid neelata, kui vaid saaks. Aga tal ei lähe see korda, kui me ’tema vastu seisame kindlad usus’. (1. Peetruse 5:8, 9) Kui meil on selline usk, siis me mingil juhul „ei pettu”. — Roomlastele 9:33, NW.
Enese hukkamõistmine võib maha kiskuda
Mõningad on kaotanud oma vahekorra Jehoova Jumalaga alaväärsustunde pärast. Nad on teadlikud oma nõrkustest ja puudustest ning nad tulevad järeldusele, et Jehoova ei võta mitte kunagi nende teenimist vastu. Neile tundub, et kui keegi nendesugune väidab, et ta on Jehoova tunnistaja, siis on see otsene silmakirjalikkus. Kas sa oled kunagi enda vastu nii range olnud? Kui sa oled, siis pead selliste tunnete vastu võitlema.
Kas sa tunned ennast alaväärsena Jumala teenimise jaoks? Kui nii, siis võiksid endalt küsida: „Kes on selle suure eesõiguse vääriline?” Kõik kristlased peavad võitlema oma ebatäiuslikkusega. Isegi apostel Paulus kaebas: „Kuigi ma tahan teha head, on mulle omane teha kurja.” (Roomlastele 7:21) Kas Paulus oli silmakirjalik, kui ta vahel tegi asju, mis olid valed? Ei olnud. Silmakirjalik on see, kes teeskleb seda, mida ta ei ole. Kui me tõeliselt üritame teha õigesti, aga vääratame vahel tahtmatult, kas see siis on millegi teesklemine? Muidugi ei ole.
Piibel innustab meid „riietuma uue inimesega”. (Efeslastele 4:24) Kas see tähendab, et me kaotame täielikult kõik vana isiksuse jooned? Ei tähenda. Oma kirjas Koloslastele ütles Paulus, et uus isiksus ’uuendab ennast’ täpsete teadmiste abil. (Koloslastele 3:9, 10, NW) See väljendus „uuendamine” viitab kestvale tegevusele. Niisiis on meie isiksuse muutumine pidev protsess. Sellepärast ei ole midagi imestada, kui me endas vahetevahel puudusi leiame.
See mõttekäik muidugi ei vähenda patu tõsidust, ega ei tähenda, et me võime kiusatusele võitluseta järele anda, lootes, et Jehoova meile automaatselt andestab. Aga see aitab meil mitte olla enese vastu põhjendamatult kriitiline. Ja see paneb meid Jehoovat veel enam armastama, sest tema andis Kristuse lunastusohvri, et meie võiksime Teda teenida, vaatamata oma päritud patusele loomusele.
Apostel Johannes esitas selles asjas tasakaaluka seisukoha, kui ta ütles: „Seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu.” Aga siis ta lisas realistlikult: „Ja kui keegi [inimliku ebatäiuslikkuse pärast] pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus.” (1. Johannese 2:1) Selle asemel, et ennast liialt hukka mõista, paneb meie olukorra ja Jehoova abi sügav mõistmine meid kordama Pauluse sõnu: „Tänu olgu Jumalale Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi!” — Roomlastele 7:25.
Ära jää komistanuks
Jeesus andis valju hoiatuse kõigile, kes võiksid anda põhjust komistamiseks: „Kes pahandab [„paneb komistama”, NW] ühe neist pisukesist, kes minusse usuvad, sellele oleks parem, et veskikivi tema kaela poodaks ja ta uputataks mere sügavusse.” (Matteuse 18:6) Aga kuidas on sellega, kes on komistanud? Kui me oleme komistanud kellegi või mingi olukorra pärast, kas me peaksime siis ennast vabandama ja ütlema: „See ei ole minu süü ja seetõttu mina Jehoovat enam ei teeni”?
Mõtle ühele piltlikule näitele. Kas sa oled kunagi libisenud jää peal või komistanud trepil? Küllap tuli õnnetus ootamatult ja ilmselt sa leidsid ennast pikali maas lamamas. Aga mida sa seejärel tegid? Kas sa ütlesid: „See ei ole minu süü, et ma siin pikali olen. See on jää [või trepiastme] viga. Mina enam üles ei tõuse”? Tõenäolisem on, et sa tõusid püsti ja lahkusid sellest piinlikust kohast nii ruttu kui võimalik.
Kas seesama ei kehti ka vaimsetes asjades? Kui me oleme komistanud mingi olukorra või ühe kaaskristlase pärast, siis on see tõsine probleem, mis tuleb lahendada. Aga kui me siiski jääme komistanuks, süüdistades oma probleemis järjekindlalt kedagi teist, kas pole siis tõsi, et me muutume oma olukorras ise rohkem ja rohkem süüdlaseks?
Õnneks on koguduse vanemad ja teised vaimselt küpsed kristlased ülimalt valmis meid aitama, kui me oleme komistanud. (Galaatlastele 6:1) Ja Jehoova ise annab jõudu nendele, kes tahavad teda teenida raskustest hoolimata. (Filiplastele 4:13) Niisiis, me peame alati olema valmis paluma abi, kui meile tundub, et miski hakkab takistama meie kindlat seismist Jehoova ja tema Kuningriigi poolel. Siis me ei komista ja ei jää maha, lubades niimoodi Saatanal võita.
Kus seisad sina?
Jumala pühendunud teenijad kohtavad iga päev küsimusi, mis panevad katsele nende andumise Jehoovale. Sõltumata sellest, millega neil on vaja toime tulla, peavad nad seisma jääma ning neid peab arvatama Jehoova Messias-Kuninga poolel olijateks. Selle maailma vägevad valitsejad on võtnud oma seisukoha „Jehoova ja tema Võitu vastu”. Missugune eesõigus küll on meil olla tema poolt! — Laul 2:2.
Kuid üksi me ei suuda kogu selle maailmasüsteemi mõju vastu seista, seepärast lohutab meid Jeesuse tõotus olla oma kogudusega „selle asjadesüsteemi lõpuni”. (Matteuse 28:20, NW) Tema toetab meid. Lisaks sellele me saame suurt abi, kui me püsime Jehoova lähedal ja otsime temalt tuge. Ka tema Sõna poole pöördumine võib anda meile jõudu. Kui meile tundub, et me ei jõua enam vastu pidada, siis Laul 55:23 kutsub meid ’heitma Jehoova peale oma koorem, ja tema hoolitseb meie eest, ta ei lase iialgi kõikuda õiget’. Jah, Piibel innustab kogu Jumala rahvast ’seisma kindlalt usus’ ja mitte komistama. — 1. Korintlastele 16:13, NW.