Moabi kivi — purustatud, aga mitte kadunud

MOABI ehk Meesa kivi lõhuti sihilikult samal, 1868. aastal, kui ta leiti. See oli peaaegu 3000 aastat vana. See oli tükk musta poleeritud basalti, mille ülaosa oli hoolikalt ümardatud. Selle kõrgus oli 112, laius 71 ja paksus 36 sentimeetrit. Mõni aeg pärast selle lõhkumist õnnestus 2 suurt ja 18 väiksemat osa tagasi saada, aga üks kolmandik sellest kivist oli lõplikult kadunud.

Kuidas selline inimkätega valmistatud haruldus oli peaaegu jäädavalt kaotsi minemas? Ja mis väärtus on sellel Piibli uurijatele?

Intriigid ja usaldamatus

F. A. Klein oli esimene ja viimane eurooplane, kes seda kivi tervena nägi. See oli Diboni varemeis Surnumerest kirdes. Ta tegi mõned visandid selle esiküljel olevast 34-realisest raidkirjast ja teatas Jeruusalemma naastes sellest leiust oma preislasest ülemusele. Kohe tunnistati raidkirja foiniikia päritolu ja mõisteti selle tähtsust. Berliini Kuninglik Muuseum oli valmis kivi ostma, aga peatselt hakkasid selle kivi pärast võitlema ka teised huvitunud ringkonnad. Nende pakutud hinnast vaimustatud kohalikud šeigid peitsid selle ja tõstsid hinna naeruväärselt kõrgeks.

Kellelgi prantsuse arheoloogil õnnestus raidkirjast paberkoopia võtta, aga kuna ta pidi märja paberi enne kuivamist ära võtma, oli jäljend raskelt loetav. Vahepeal said beduiinid Damaskusest käsu anda kivi valitsusvõimudele. Sellega nõustumise asemel otsustasid beduiinid kivi tükkideks lõhkuda. Selleks nad süütasid selle kalli reliikvia ümber tule ja kallasid kivi pidevalt üle veega. Kivi mõranes ja selle tükid jaotati ruttu kohalike perede vahel ära, kes säilitasid neid tükke oma viljaaitades ilmselt ka selleks, et neist tuleks õnnistus nende viljasaagile. Samuti oli see üksikisikute jaoks parim viis individuaalsete läbirääkimiste pidamiseks, et müüa üksikuid tükke.

Piibli ajalugu hakkab elama

Ostetud tükke täiendati kipsi ning paberkoopiate abil, nii et kivi raidkiri õnnestus täielikult ennistada. Kui kogu tekst nähtavaks sai, olid õpetlased rabatud. Seda muistset kivisammast kirjeldati tookord kui „kõige tähelepanuväärsemat monoliiti, mis kunagi on leitud”.

Moabi kuningas Meesa püstitas Moabi kivi oma jumalale Kemosele selle mälestuseks, et Meesa oli pääsenud Iisraeli ülemvõimust, mis kestis 40 aastat ja mida Kemos oli lubanud, sest ta „oli oma maa peale vihane”. Seda moabi mässu seostatakse tihti sündmustega, mida on kirjeldatud 2. Kuningate raamatu kolmandas peatükis. Mälestusmärgil väidab Meesa hooplevalt end olevat väga usklik, ehitavat linnu ja ühe maantee, ning saavutavat võidu Iisraeli üle. Selle kõige eest annab ta kogu au oma jumalale Kemosele. Meesa lüüasaamine ja tema oma poja ohverdamine, millest on räägitud Piiblis, on sellest ennastaustavast kirjutisest, nagu arvata võibki, välja jäetud.

Mitmeid neist Meesa loetletud paikadest, mida ta ütleb olevat vallutanud, mainitakse Piiblis, muuseas Meedebat, Atarotti, Nebot ja Jahast (Jahsat). Sellega see kivi toetab Piibli jutustuse täpsust. Tähelepanuväärne on seegi, et Meesa kasutab kirjutuse 18. real tetragrammatoni, JHVH, Iisraeli Jumala nime. Seal Meesa hoopleb: „Ma võtsin sealt [Nebost] Jahve [astjad] ja vedasin need Kemose ette.” Väljaspool Piiblit on see ilmselt varaseim ülestähendus Jumala nime kasutamisest.

Moabi kivi taastati aastal 1873. Puuduv tekst lisati kipsist valatuna ning see kivi pandi välja Louvre’i muuseumi Pariisis, kus see on siiamaani. Selle koopiat võib näha Londonis asuvas Briti Muuseumis.

[Pildid lk 31]

(Ülal) Moabimaa

[Allikaviide]

Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.

(Vasemal) Taastatud Moabi kivi

[Allikaviide]

Musée du Louvre, Paris

(Paremal) Tetragrammaton, nagu see kivil esineb

[Allikaviide]

The Bible in the British Museum