Malta külalislahkus toob õnnistusi

MALTA pakkus lahke maabumispaiga apostel Paulusele, kui ta esimesel sajandil m.a.j. laevaõnnetuse üle elas. Saare elanikud võtsid teda ja tema kaasreisijaid „abivalmilt” vastu. Maltalased ilmutasid reisijate vastu isegi „erakordset inimlikku lahkust”. — Apostlite teod 28:1, 2, NW.

Hiljem võttis selle saare tähtsaim mees Puublius Pauluse ja tema kaaslased külalislahkelt vastu ja ’pidas neid kolm päeva lahkesti külalistena’. Kui levis uudis, et Paulus oli tervendanud Puubliuse isa palavikust ja kõhutõvest, „tulid ka teised haiged saarelt ligi ja said terveks”. (Apostlite teod 28:7—9) Aga Paulus tegi enam. Ta külvas inimeste südamesse tõe seemneid ja tänu sellele said külalislahked saarlased palju õnnistusi. Sarnased asjad toimuvad ka tänapäeval Maltal. Tule ja vaata, kuidas see käib.

Külalised toovad hea sõnumi

Õhust vaadatuna särab Malta päikesevalguses justkui sinisesse Vahemerre paigutatud kalliskivi. Luqa lennujaamale lähenedes näeb külaline rohkes päikesevalguses maad, kus tundub olevat vähe taimkatet. Maale jõudnud, saab ta teada, et see üksteist kilomeetrit lai ja kuusteist kilomeetrit pikk saar on ligikaudu 347000 elaniku koduks. Malta arvukate kirikute ja katedraalide kuplid ilmutavad selle saare religioosset tausta. Aga kuidas on Malta inimesed saanud kasu Jehoova tunnistajate külaskäikudest sel 20. sajandil?

Üks reisiv ülevaataja, kelle nimi on David, külastas Juliana kodu, kes võttis Kuningriigi sõnumi kohe vastu. „Ma olin muutunud väga rahulolematuks sellepärast, et kirik sekkub poliitikasse,” ütleb Juliana, „ja püüdsin sellepärast leida Piiblist tõde Jumala valitsuse kohta. Aga kui seda lugesin, oli seal asju, mida ma nii kergesti ei mõistnud. Kujutle vaid, kuidas see äratas minus huvi, kui ukselseisja küsis, kas ma tean, mis on Jumala Kuningriik! Ma palusin teda viivitamatult näidata mulle vastus minu katoliku Piiblist. Ta näitas. Selsamal päeval ma teadsin, et olin leidnud tõe.”

Üks kohalik tunnistaja alustas Julianaga piibliuurimist. Kui David kuus kuud hiljem Maltat jälle külastas, kui meeldiv üllatus oli siis see, et Juliana teda kuningriigisaalis tervitas! Ta oli varsti valmis alustama Kuningriigi hea sõnumi kuulutamist.

Kiriku õpetused olid ajanud segadusse ka Juliana mehe Francise. Kui ta kord külastas oma naist, kes oli haiglas, leidis ta teda kuulamas kuningriigisaalis peetud piibliteemaliste avalike kõnede lindistusi. Kui Francis kuulis perekonnateemalist kõnet, pani ta tähele, kuivõrd selged need Piiblil põhinevad nõuanded olid, ja otsustas seejärel hakata käima kristlikel koosolekutel. Peatselt ta mõistis probleemi, millega tal tuli toime tulla. Mis see oli?

Umbes 20 aastat oli Francis töötanud kasiino krupjeena. Nüüd ta mõistis, et töötamine paigas, kus harrastati hasartmänge, ei ole kooskõlas kristlike põhimõtetega, mis mõistavad hukka ahnuse ja himustamise. (Roomlastele 13:9, 10; 1. Korintlastele 6:9, 10) „Kuigi mul alguses ei olnud piisavalt usku, et oma töökohta vahetada,” möönab Francis, „ma palusin Jehoovalt abi. Lõpuks leidsin ma teise töö, mis lubab mul hoolitseda oma naise ning poeg Sandro eest.” Nüüd teenib Francis vanemana Jehoova tunnistajate kohalikus koguduses.

Lohutust Pühakirjast

Rose oli George’iga kuus aastat õnnelikult abielus olnud, kui tema mees avariis traagiliselt surma sai. Rose ei saanud mingit lohutust preestri väitest, et Jumal võttis George’i sellepärast ära, et oli armukade armastuse pärast, mida Rose tema vastu tundis. See rõhus Rose’i nii rängalt, et ta kavatses tappa oma kolm last ja seejärel iseenda.

Aga missugune muutus toimus küll Rose’iga, kui naabruses elav Heleni-nimeline tunnistaja hakkas temaga piibliuurimist läbi viima! Rose’i lohutas peatselt Pühakirja õpetus ülesäratamisest. (Johannese 5:28, 29) Samal ajal tuli julgustus ka Peterilt, teiselt reisivalt ülevaatajalt. Rose sai palju kasu tema kõnedest ülestõusmise kohta. Sellest lootusest innustatuna ühines Rose Heleniga avalikus tunnistustöös ja mõlemad nad teenivad nüüd üldpioneeridena ehk täisaegsete Kuningriigi kuulutajatena.

Julgustus innukusele

Joe on pärit suurest perest, sest tal on 12 venda-õde. Saanud julgustust reisivalt ülevaatajalt, tunnistas ta innukalt oma paljudele sugulastele. „Alguses,” ütleb ta, „mõistis minu pere, et see, mida ma neile Piibli põhjal selgitasin, on loogiline. Aga siis, kui nad nägid, et minu huvi saada tunnistajaks kasvas, muutsid nad oma meelt ja kõik nad olid minu vastu, eriti mu isa.” Kas nende seisukoht jahutas Joe indu?

Sugugi mitte! Näiteks siis, kui ühe tema õe väike laps oli haige ja suremas, andis Joe oma õele tunnistust, rääkides ülestõusmislootusest. Nüüd on see õde ristitud Jehoova tunnistaja. Järgmisena huvitus tõest üks Joe vanematest vendadest koos perega. Siis võttis vanim vend oma perega seisukoha Jumala Kuningriigi poolel. Samal ajal muutus Joe isa üha enam ja enam vihasemaks. Kui ka Joe noorim õde hakkas Piiblit uurima, ajas isa Joe kodunt välja. Sellest heitumata kasutas Joe igat juhust, et külastada oma sugulasi ja rääkida Piibli sõnumist. Tema isa reageeris ikka veel vihaselt ja ütles: „Miks sa ei räägi preestrile? Tema teab Piiblit kõige paremini!” Joe vastas, et ta teeks seda rõõmuga, kui isa tuleks temaga kaasa. Ja milline oli nende külaskäigu tulemus?

„Me määrasime päeva ja aja,” meenutab Joe, „aga preester tahtis teada vestlusteemat, et ette valmistuda, selgitades, et kuna ta oli lõpetanud seminari seitse aastat tagasi, vajab ta mõningast meeldetuletust. . . . Aga ei nädala, kuu ega ka mitte kahe kuu möödudes polnud preester kinni pidanud ühestki kokkulepitud ajast. Kui mu isa seda nägi, muutis ta meelt kiriku suhtes ja mõistis järk-järgult, et see, mida ma olin Piibli kohta õppinud, on tõde.” Joe isa võttis lõpuks tõe vastu ja oli nende perest 29. Jehoova teenistusse astuja.

Kasulik nõuanne toob õnnistusi

Abielus pioneerteenija Ignatio räägib vaimustusega veel ühest reisivast ülevaatajast: „Paul ja tema naine peatusid meie juures. Nad aitasid meid mõlemaid nii meie abielusuhetes kui ka põlluteenistuses. Ta rõhutas alati kuulutamise tähtsust.”

Ignatio meenutab sündmusi, kui Paul kohtus oma viimase külaskäigu ajal koguduse vanemate ja teenistusabilistega. „Kui ma ütlesin, et pean selle hommiku kuulutustöö arvelt võtma aega oma osa ettevalmistamiseks koosoleku programmis,” räägib Ignatio, „ütles Paul, et kui ta on plaanitsenud, siis ta läheb kuulutustööpõllule kasvõi ilma minuta. Ja siis otsustasin minagi minna. Kuidas küll Jehoova minu otsust õnnistas! Sel hommikul ma alustasin piibliuurimist ja selle tulemusena on nüüd kuus inimest tões.” — Võrdle 3. Johannese 4.

Vastastikune julgustamine

Iga kord, kui reisiv vanem külastab kaastunnistajaid Maltal, võtavad nad teda külalislahkelt vastu ning ootavad innukalt kasu tema julgustusest ja innustusest. (Võrdle 3. Johannese 5—8.) Selle tulemusena võtab üha enam ja enam Malta inimesi kindla seisukoha Jehoova Jumala ja tema Kuningriigi poolel. Neist külalislahketest saarlastest on 1989. teenistusaasta lõpuks niimoodi teinud 389. Nüüd, organiseerituna viide kiiresti kasvavasse kogudusse (neli Maltal ja üks naabersaarel Gozol), kuulutavad nad julgelt head sõnumit.

Kõik reisivad ülevaatajad, kes on määratud Maltat viimastel aastatel külastama, tundsid nii nagu apostel Paulus, kes rääkis Rooma kristlastele: „Ma igatsen teid näha, et võiksin jagada teile pisut vaimulikku annet teie kinnituseks.” Nende külaskäigud on tõesti põhjustanud värskendavat ’vastastikust ergutamist’. (Roomlastele 1:11, 12) Ja veel enamgi, Jehoova tunnistajate tegevus Kuningriigi kuulutajatena on toonud Malta külalislahketele inimestele rikkalikult vaimseid õnnistusi.

[Kaart/pildid lk 24, 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

GOZO

COMINO

MALTA

Valletta

Vahemeri

8 km

5 mi