Messias — kas tõeline lootus?

Ta kutsus end Mooseseks. Tema tegelik nimi on siiski ajaloohämarusse kadunud. Viiendal sajandil m.a.j. reisis ta läbi kogu Kreeta saare ja veenis sealseid juute, et ta on nende oodatud messias. Ta rääkis neile, et varsti lõpeb nende rõhumine, pagendus ja vangipõli. Nad uskusid teda. Kui juutide vabastuspäev kätte jõudis, järgnesid nad „Moosesele” Vahemere kohal kõrguvale kaljule. Ta rääkis neile, et neil tarvitseb vaid heita end merre ja see lahkneb nende ees. Paljud kuuletusid ja sööstsid merre, mis ei tahtnud lahkneda. Väga paljud uppusid; meremehed ja kalurid päästsid mõned. Aga Moosest ei leitud kuskilt. See messias oli kadunud.

KES on messias? Meile võivad tulla meelde sõnad „päästja”, „lunastaja” ja „juht”. Paljud inimesed arvavad, et messias on isik, kes äratab oma järgijates lootust ja andumust, tõotades viia neid rõhumise alt vabadusse. Kuna inimajalugu on suurelt osalt rõhumise ajalugu, siis pole üllatav, et sajandite jooksul on esile tulnud üsna suur hulk taolisi messiaid. (Võrdle Koguja 8:9.) Aga nagu isehakanud Kreeta Mooses, on need messiad viinud oma järgijaid sagedamini hoopis pettumusse ja õnnetusse kui vabadusse.

„See on Messias-kuningas!” Nõnda tervitas lugupeetud rabi Akiba ben Joseph aastal 132 m.a.j. Simeon Bar Kohbat. Bar Kohba oli vägev mees, kes juhatas võimsat sõjaväge. Paljud juudid mõtlesid, et lõpuks ometi leidub siin mees, kes teeb lõpu nende rõhumisele Rooma maailmavõimu käe läbi. Bar Kohbal see ei õnnestunud; selle ebaõnnestumise maksid oma eluga kinni sajad tuhanded tema kaasmaalased.

Kaheteistkümnendal sajandil ilmus teine juudi messias, seekord Jeemenis. Kui kaliif ehk valitseja küsis temalt tundemärki, tõestamaks, et ta on messias, tegi messias ettepaneku, et kaliif ta pea maha raiuks ja ta kärmet ülestõusmist tundemärgiks peaks. Kaliif oli plaaniga nõus — ja selline oligi Jeemeni messia lõpp. Selsamal sajandil käskis mees nimega David Alroy Lähis-Ida juutidel valmistuda talle järgnemiseks, et minna inglitiibadel tagasi Pühale Maale. Paljud uskusid, et ta on messias. Bagdadi juudid ootasid kannatlikult oma katustel, panemata õnnejoovastuses tähele vargaid, kes nende varandust riisusid.

Sabbatai Zevi kerkis esile 17. sajandi Smürnast. Ta kuulutas oma messiaks-olemist juutidele kogu Euroopas. Ka kristlased võtsid teda kuulda. Zevi pakkus oma järgijatele vabadust — lubades neil ilmselt ohjeldamatult patustada. Tema kõige lähedasemad järgijad harrastasid orgiaid, nudismi, hoorust ja verepilastust, karistasid ennast seejärel piitsutamise, alasti lumes püherdamise ja iseenese kaelani külma maa sisse matmisega. Kui Zevi Türgisse reisis, võeti ta kinni ja talle öeldi, et ta kas võtab vastu islami usu või sureb. Ta võttis vastu uue usu. Paljud ta ustavatest järgijatest olid vapustatud. Kuid mõnedes ringkondades peeti Zevit järgneva kahe sajandi jooksulgi ikka veel messiaks.

Ka ristiusumaailm on andnud oma osa messiate esiletulekuks. Mees nimega Tanchelm rajas 12. sajandil oma poolehoidjatest armee ja valitses Antverpeni linna. See messias nimetas end jumalaks; ta isegi müüs oma järgijatele oma vannivett, et need seda kui sakramenti jooksid! Üks teine „kristlik” messias oli Thomas Müntzer 16. sajandi Saksamaalt. Ta juhtis ülestõusu kohalike tsiviilvõimude vastu, rääkides oma järgijatele, et see on Harmagedooni lahing. Ta tõotas, et püüab oma varrukatesse kinni vaenlase kahurikuulid. Selle asemel hävitati teda järginud rahvas ja Müntzeril raiuti pea maha. Ristiusumaailmas kerkis sajandite jooksul esile palju teisi selliseid messiaid.

Ka teistel religioonidel on oma messiad. Islam viitab Mahdile ehk õigesti juhatatule, kes näitab teed õiguse ajajärku. Hinduismis on mõned väitnud, et nad on erinevate jumalate avataarad ehk ümberkehastused. Ja nagu The New Encyclopædia Britannica märgib, „on isegi nii messia-võõras religioon nagu budism loonud Mahāyāna rühmituste seas uskumuse, et Buddha Maitreya tuleb tulevikus alla oma taevaselt eluasemelt ja viib ustavad paradiisi”.

20. sajandi messiad

Meie sajandil on vajadus ehtsa messia järele saanud pakilisemaks kui kunagi varem; pole siis ime, et paljud on sellele tiitlile kandideerinud. Aafrika Kongos tervitati Simon Kimbangut ja tema järeltulijat Andre „Jeesus” Matswat 1920-ndatel, 1930-ndatel ja 1940-ndatel aastatel kui messiat. Nad surid, kuid nende järgijad ootavad ikka veel, et nad tulevad tagasi ja toovad Aafrikasse millenniumi.

Käesolev sajand on näinud ka „cargo-kultuse” tõusu Uus-Guineas ja Melaneesias. Selle liikmed ootavad laeva või lennuki saabumist, mida juhiksid messiasarnased valged mehed, kes teevad nad rikkaks ja toovad õnneajastu, mil isegi surnud tõusevad üles.

Ka tööstusrahvastel on oma messiad. Mõned neist on religioonijuhid, nagu Sun Myung Moon, kes väidab end olevat Jeesus Kristuse järeltulija ja kavatseb puhastada maailma oma innukatest austajatest koosneva ühendperekonna abil. Poliitilised liidrid on samuti püüdnud saada messiastaatust; Adolf Hitler oma grandioosse jutuga Tuhandeaastasest Reichist on sajandi kõige koletum näide sellest.

Poliitilised filosoofiad ja organisatsioonid on samamoodi taotlenud messiastaatust. Näiteks märgib The Encyclopedia Americana, et marksistlik-leninlikul poliitikateoorial on messialikud alatoonid. Ja Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, mida on laialdaselt tervitatud kui maailmarahu ainsat lootust, tundub paljude meelest olevat saanud teatud liiki messia-asemikuks.

Kas tõeline lootus?

See lühike ülevaade teeb selgemast selgeks, et messialiikumiste ajalugu on suuresti ainult pettekujutluste, purunenud lootuste ja täitumata unistuste ajalugu. Vaevalt siis on üllatav, et paljud inimesed on muutunud tänapäeva messialootuse suhtes küüniliseks.

Kuid enne messialootuse täielikku hülgamist tuleks meil kõigepealt teada saada, kust see on pärit. Tegelikult on „messias” Piibli sõna. Heebreakeelne sõna on ma·šiʹah ehk „võitu”. Piibli aegadel määrati kuningad ja preestrid mõnikord ametisse võidmistalituse abil, kusjuures nende pähe valati healõhnalist õli. Seega oli õige kasutada nende kohta terminit ma·šiʹah. Oli ka mehi, kes olid võitud ehk määratud erilisse ametisse ilma mingi võidmistalituseta. Moosest nimetatakse Heebrealastele 11:24—26 „Kristuseks” ehk „võituks”, sest ta oli valitud Jumala prohvetiks ja esindajaks.

Messia määratlemine „võituna” eristab selgesti Piibli messiat valemessiatest, keda oleme käsitlenud. Piibli messiad ei olnud isehakanud; ka polnud neid valinud hulk jumaldavaid järgijaid. Ei, nende määramine tuli ülevalt, Jehoova Jumalalt endalt.

Kuigi Piibel räägib paljudest messiatest, tõstab ta ühe teistest palju kõrgemale. (Laul 45:8) See Messias on Piibli prohvetiennustuse keskne kuju, Piibli kõige innustavamate tõotuste täitumise võti. Ja see Messias suudab tõesti võidelda probleemidega, mida me tänapäeval kohtame.

Inimkonna päästja

Piibli Messias asub inimkonna probleemide kallale, minnes nende juurteni. Kui meie esivanemad Aadam ja Eeva mässasid vastuhakanud vaimolevuse Saatana ässitusel Looja vastu, võtsid nad selle tulemusena jultunult endale lõpliku valitsemisõiguse. Nad tahtsid olla need, kes otsustavad, mis on õige ja mis on väär. Seega astusid nad välja Jehoova armastava, kaitsva valitsuse alt ja tõukasid inimpere isevalitsemise, ebatäiuslikkuse ja surma kaosesse ning viletsusse. — Roomlastele 5:12.

Kui armastusväärne on siis see, et Jehoova Jumal otsustas sellel inimajaloo pimedal hetkel anda kogu inimkonnale lootuse sädeme. Inimmässajate vastu kohtuotsust välja kuulutades ennustas Jumal, et nende järglastel on vabastaja. See Päästja, kellele viidati kui „seemnele”, tuleb heaks tegema neid kohutavaid asju, mida Saatan Eedenis oli teinud; Seeme purustab Saatana ehk „mao” pea, hävitades ta olemasolust. — 1. Moosese 3:14, 15.

Muistsetest aegadest peale pidasid juudid seda ennustust Messia kohta käivaks. Mitmed esimesel sajandil laialdaselt kasutatud Targumid, juutide ümbersõnastused Pühadest Kirjadest, selgitasid, et see ennustus täitub „Messias-Kuninga päevil”.

Pole siis ime, et see tõotus tulevasest Seemnest ehk Päästjast erutas usuinimesi päris algusest peale. Kujutle vaid Aabrahami tundeid, kui Jehoova ütles talle, et Seeme põlvneb Aabrahami enda sugupuust ja et „kõik maailma rahvad” — mitte ainult tema enda järglased — „õnnistavad endid” selle Seemne kaudu. — 1. Moosese 22:17, 18.

Messias ja valitsus

Hilisemad prohvetiennustused sidusid selle lootuse hea valitsuse väljavaatega. Aabrahami pojapojapojale Juudale öeldi 1. Moosese 49:10: „Ei lahku valitsuskepp Juudast ega korraldamissau tema jalgade vahelt, kuni tuleb tema valitseja [„Siilo”, NW], keda rahvad võtavad kuulda!” On selge, et „Siilo” pidi valitsema, ja valitsema mitte ainult juute, vaid „rahvaid”. (Võrdle Taaniel 7:13, 14.) Vanaaja juudid samastasid „Siilo” Messiaga; tegelikult asendasid mõned juudi Targumid sõna „Siilo” lihtsalt sõnaga „Messias” või „Messias-kuningas”.

Inspireeritud prohvetiennustuse valguse suurenedes avaldati Messia valitsuse kohta rohkemat. (Õpetussõnad 4:18) Kuningas Taavetile, Juuda järeltulijale öeldi 2. Saamueli 7:12—16, et Seeme tuleb tema liinist. Pealegi pidi see Seeme olema ebaharilik Kuningas. Tema troon ehk valitsusvõim pidi kestma igavesti! Jesaja 9:5, 6 toetab seda: „Meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus. . . . Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja tema kuningriigi üle, et seda kinnitada ja toetada kohtu ja õiglusega, sellest ajast ja igavesti! Vägede Jehoova püha viha teeb seda!”

Kas sa suudad kujutleda sellist valitsust? Õige ja õiglane valitseja, kes rajab rahu ja valitseb igavesti. Kui suur erinevus ajaloo valemessiate haletsusväärsest rivist! Piibli Messias pole kaugeltki eksiteele viidud isehakanud liider, ta on maailma valitseja, kellel on kõik vägi ja võim, mida on vaja maailma olukordade muutmiseks.

See väljavaade on meie murettekitavatel aegadel väga tähendusrikas. Inimkond ei ole kunagi nii meeletult sellist lootust vajanud. Aga kuna on nii kerge langeda pettelootustesse, on eluliselt tähtis, et me kõik uuriksime hoolikalt küsimust: kas Jeesus Naatsaretist oli ennustatud Messias, nagu nii paljud seda usuvad? Järgmine artikkel käsitleb seda küsimust.

[Kast lk 6]

Messias Brooklynis?

Plakatid, müürilehed ja neoonkirjad kuulutasid hiljuti Iisraelis: „Valmistuge Messia tulekuks.” Selle 400000-dollarise avaliku kampaania korraldasid ljubavitšerid, hassiitidest juutide õigeusuäärmuslaste sekt. Selle 250000-liikmelise rühmituse seas on laialt levinud uskumus, et nende suursugune rabi Menachem Mendel Schneerson New Yorgist Brooklynist on Messias. Miks? Schneerson õpetab, et Messias tuleb selle sugupõlve ajal. Ja vastavalt ajakirjale Newsweek kinnitavad ljubavitšeride esindajad, et see 90-aastane rabi ei sure enne, kui Messias saabub. See sekt on sajandeid õpetanud, et iga põlvkond annab vähemalt ühe mehe, kes kõlbab Messiaks. Oma järgijate meelest on Schneerson selline mees ja ta pole määranud endale järeltulijat. Newsweek ütleb, et enamik juute siiski ei tunnusta teda Messiana. Vastavalt ajalehele Newsday on 96-aastane rivaalrabi Eliezer Schach nimetanud teda „valemessiaks”.

[Pilt lk 7]

Uskumus, et Kreeta Mooses on messias, maksis paljudele inimestele elu