Kui keegi kutsub, kas sa vastad?

JUTUSTANUD SHINICHI TOHARA

NOORUSES ei hüüdnud ma appi Jumalat ega otsinud ta juhtimist. Mu vanavanemad olid emigreerunud Jaapanist Havaile ning mu vanemad olid budistid. Nad polnud oma usus eriti aktiivsed ja seetõttu jäi ajal, mil ma sirgusin, mu mõtetes üsna vähe ruumi Jumalale.

Siis õppisin evolutsiooniteooriat ja hakkasin arvama, et Jumalasse uskuda on rumal. Ametlikul haridusteel edasi minnes tutvusin loodusteaduste tundides astronoomia, füüsika ja bioloogiaga. Õhtuti vaatlesin taevast ja küsisin endalt, kuidas kõik need tähed sinna said. Mingi nõrk sisemine hääl minus küsis: „Kas võiks olla olemas Jumal, kes seda kõike juhib?” Hakkasin tundma, et seal kaugel peab olema Keegi. Küsisin omas südames: „Kes on see Jumal?”

Pärast keskkooli lõpetamist töötasin ühes riisiveinivabrikus mehaanikuna; olin oma tööga väga hõivatud ning Jumala peale mõtlemiseks ei jäänud üldse aega. Õige pea kohtusin Masakoga, kellest 1937. aastal sai mu naine, ja hiljem õnnistati meid kolme lapsega. Milline ustav kaaslane ja töökas ema küll Masako on olnud!

Nüüd, mil mul oli perekond, mõtlesin tõsiselt meie tulevikule. Jälle hakkasin käima väljas tähti vaatlemas. Olin veendunud Jumala olemasolus. Ehkki ma ei teadnud, kes see Jumal on, hakkasin teda appi hüüdma. Anusin korduvalt: „Kui sa seal kuskil oled, palun aita mu perekonnal leida tee, mida mööda võime õnnelikult käia.”

Lõpuks sain oma appihüüdele vastuse

Pärast abiellumist elasime mu vanemate juures, kuid 1941. aastal alustasime iseseisvat elu Havail Hilos. Just pärast seda, kui olime end oma uude kodusse sisse seadnud, ründasid jaapanlased 1941. aasta 7. detsembril Pearl Harbori. See oli pingeline aeg, mil igaüks tundis oma tuleviku pärast muret.

Üks kuu pärast Pearl Harbori rünnakut, kui olin parasjagu oma autot vahatamas, pöördus mu poole üks mees ja pakkus raamatut, mille pealkiri oli Children. Mees tutvustas end, et ta nimi on Ralph Garoutte ja ta on Jehoova tunnistajate kuulutaja. Ma ei saanud aru sellest, mida ta mulle ütles, kuid ma olin Jumalast huvitatud, niisiis võtsin raamatu vastu. Järgmisel nädalal tuli Ralph tagasi ja pakkus mulle kodust piibliuurimist. Kuigi ma olin varem Piiblist kuulnud, oli see esimene kord, mil ma seda oma silmaga nägin. Nõustusin piibliuurimisega, ning mu naine ja ta noorem õde liitusid minuga.

Tõde, et Piibel on Jumala Sõna, pani mind sügavalt mõtlema. (2. Timoteosele 3:16, 17) Veelgi imelisem oli see, et Jehooval on oma eesmärk. Tema oligi see Looja, keda olin otsinud! (Jesaja 45:18) Me olime vaimustuses, kui saime teada, et algne Paradiis, mis kaotati, taastatakse otse siin maa peal ja meie võime sinna pääseda. (Ilmutuse 21:1—4) See oligi vastus appihüüdele, mille olin esitanud Jumalale!

Rääkisime igaühele ja igal pool neist vastleitud tõdedest. Mu vanemad mõtlesid, et oleme mõistuse kaotanud, kuid see meid ei heidutanud. Pärast kolmekuist intensiivset piibliuurimist ristiti meid naisega 19. aprillil 1942. aastal, sümboliseerimaks meie pühendumist Jehoovale, meie Jumalale. Masako noorem õde Yoshi ja ta abikaasa Jerry, kes tolleks ajaks olid meie piibliuurimisega liitunud, ristiti koos meiega. Meil olid vaid piiratud teadmised Pühakirjast, kuid sellest piisas, et ajendada meis soovi Jumalat teenida.

Kuna Teine maailmasõda ikka veel raevutses, oletasin, et selle süsteemi lõpp on väga lähedal, ja me tundsime naisega vajadust hoiatada inimesi selle eest. Perekond Garoutte andis meile selles suhtes eeskuju. Nii Ralph kui ka ta naine teenisid pioneerina, Jehoova tunnistajate täisaegse teenijana. Võrdlesin meie olukorda Ralphi omaga. Tal oli naine ja neli last. Minul oli naine ja ainult kolm last. Kui tema seda teha suutis, siis peaksin ka mina selleks võimeline olema. Nii andsime kuu aega pärast ristimist sisse avalduse pioneerteenistusse astumiseks.

Veel enne kui mind pioneerteenistusse vastu võeti, müüsin ära kõik mittevajalikud asjad, nende hulgas ka oma havai kitarri, saksofoni ja viiuli. Olin olnud suur muusikaentusiast, kuid ma loobusin kõigest peale oma väikese suupilli. Peale selle ei tundunud töö riisiveinivabrikus mulle enam kuigi kütkestav olevat. (Filiplastele 3:8) Ehitasin järelhaagise ja jäin ootama, kas Jehoova vastab mu anumistele ja kasutab mind. Mul ei tulnud kaua oodata. Meid võeti 1. juunil 1942. aastal vastu pioneerteenistusse. Astusime kohe Jehoova täisaegsesse teenistusse, ja me pole seda otsust kunagi kahetsenud.

Pioneerteenistus Havail

Koos perekond Garoutte’iga reisisime läbi kogu Havai saare, Havai saarestiku peasaare, kuhu kuulub Kona, kuulus kohvikasvatuspiirkond, ja Kau. Neil päevil käis meie töö grammofoni abil. Seda oli küllaltki raske kanda, kuid olime veel noored ja tugevad. Sellepärast astusime, grammofon ühes ja raamatukott teises käes, kõikvõimalikel teeradadel, mis võisid meid viia kohvi- ja muudesse istandustesse ning mistahes paika, kus on kuuljaid kõrvu. Seejärel, kui olime läbi käinud kogu saare, määrati meid Havai peasaarele Kohalasse. Kohala oli väike suhkrurooistanduste ala, mille elanikkond koosnes kaukaaslastest, filipiinlastest, hiinlastest, havailastest, jaapanlastest ja portugallastest. Igal rühmitusel olid omad tavad, arvamused, maitsed ja religioonid.

Kui olin kord pioneerteenistust alustanud, ei hakanud ma enam kunagi ilmalikku tööd tegema. Mõne aja elasime minu säästudest, ja kui tekkis vajadus, läksin harpuuniga kalu püüdma. Hämmastav, kuid ma ei pidanud kordagi tühjade kätega koju tulema. Me korjasime teepervel kasvavaid metsikuid köögivilju ja maitsetaimi, ning õhtusöögi ajal kaunistasid need meie taldrikuid. Tegin tsinkplekist ahju ja Masako õppis leiba küpsetama. See oli parim leib, mida ma eales söönud olen.

Kui me 1943. aastal Honolulusse kristlikule konvendile läksime, kutsus tolleaegne Havai harubüroo ülevaataja Donald Haslett meid, et me koliksime sinna ja elaksime ühes väikeses Vahitorni Ühingu garaaži peale ehitatud korteris. Mind määrati harubüroo valduses olevate hoonete majahoidjaks ning järgnevad viis aastat tundsin seal rõõmu pioneerteenistusest.

Ootamatu kutse

Aastal 1943 kuulsime, et Ühing on hakanud koolitama misjonäre võõrastel maadel teenimise tarbeks. Kuidas me küll oleksime tahtnud selles osaleda! Kuid lastega peresid sinna ei kutsutud, ja nii see mõte meist sinnapaika jäigi. Kuid aastal 1947 rääkis vend Haslett meile, et Ühing soovib teada, kas on havailasi, kes oleksid valmis alustama võõramaist teenistust Jaapanis. Ta küsis, mis meie sellest arvame, ja sarnaselt Jesajale vastasin: „Läkita mind!” (Jesaja 6:8) Mu naine oli sama meelt. Me ei kõhelnud järgneda Jehoova kutsele.

Niisiis kutsuti meid osa võtma misjonäre väljaõpetavast Vahitorni Gileadi Piiblikoolist. See kutse käis ka meie kolme väikese lapse kohta. Peale meie olid kutsutud veel viis inimest: Donald ja Mabel Haslett, Jerry ja Yoshi Toma ning Elsie Tanigawa; kõik koos võtsime 1948. aasta talvel ette teekonna New Yorki.

Mandri läbisime bussiga. Pärast kolmepäevast bussisõitu olime kõik väsinud ja vend Haslett pani ette teha väike vahepaus ning ööbida hotellis. Kui me bussist väljusime, lähenes meile üks mees ja karjus: „Jaapanlased! Ma lähen toon kodust püssi ja lasen nad maha!”

„Nad ei ole jaapanlased,” ütles vend Haslett. „Nad on havailased. Kas te ei oska nende vahel vahet teha?” Tänu sellele kiiretaibulisele märkusele me pääsesime.

Kas me tõesti osaleme Gileadi 11. kursusel? See tundus imelise unenäona. Kuid selle tegelikkus ilmnes õige pea. Vahitorni Ühingu tolleaegne president Nathan H. Knorr oli valinud meie kursuselt välja 25 õppijat, keda valmistati ette võimalikuks misjoniteenistuseks Jaapanis. Kuna mul oli Jaapani päritolu ja ma kõnelesin mingil määral jaapani keelt, määrati mind sellele õppijate rühmale keelt õpetama. Et ma aga keeles eriti tugev ei olnud, polnud see sugugi lihtne; kuidagimoodi saime siiski kõik hakkama!

Sel ajal oli meie poeg Loy kümneaastane ja meie tütred Thelma ja Sally vastavalt kaheksa- ja kuueaastased. Mida nad tegid, kui meie koolis olime? Ka nemad käisid koolis! Buss viis nad hommikul ära ja tõi pärastlõunal tagasi. Kui lapsed koolist koju jõudsid, töötas Loy koos vendadega Ühingu farmis ning Thelma ja Sally voltisid pesulas taskurätikuid kokku.

Valmistasin ennast ette tundmatuse jaoks

Kui me 1948. aasta 1. augustil Gileadi lõpetasime, ihkasime oma määratud piirkonda jõuda. Vend Haslett läks meie eel misjonäridele sobivat elupaika otsima. Lõpuks leidis ta Tokyos kahekorruselise maja ning 20. augustil 1949. aastal asus meie pere tulevase kodu poole teele.

Enne kui me Jaapanisse jõudsime, mõtlesin sageli selle idamaise maa peale. Mõtisklesin selle üle, kui lojaalne on Jaapani rahvas inimestest isandatele ja imperaatorile. Paljud jaapanlased andsid oma elu nende inimvalitsejate eest. Teise maailmasõja ajal läksid kamikazedest lendurid imperaatori eest surma, juhtides oma lennuki vaenlase sõjalaevade korstnate pihta. Mäletan end mõtlevat selle peale, et kui jaapanlased oma inimestest isandatele nii ustavad on, mida teevad nad veel siis, kui nad leiavad Jehoova, tõelise Issanda?

Kui me Jaapanisse saabusime, oli kogu sellel maal ainult seitse misjonäri ja käputäis kuulutajaid. Me kõik hakkasime kohe tööle, ja mina püüdsin parandada oma keeleoskust ning olin võimeline alustama piibliuurimist paljude inimestega, kes oma südames Jumalat appi hüüdsid. Paljud nendest varastest piibliõpilastest on püsinud ustavana tänase päevani.

Misjoniteenistuses koos oma lastega

Kuidas tulime misjoniteenistusega toime, kui samal ajal tuli hoolitseda kolme väikese lapse eest? Muidugi oli selle kõige taga Jehoova jõud. Saime Ühingult väikese summa kulude katteks ning riided õmbles Masako lastele ise. Mõningat lisaabi saime minu vanematelt.

Pärast keskkooli lõpetamist teenis Loy mõne aja Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu Jaapani harubüroos. Kuid terviseprobleemide tõttu otsustas ta minna tagasi Havaile, et end ravida. Praegu teenib ta Kalifornias koos oma naisega ustavalt Jehoovat. Tema abielu kaudu oleme õnnistatud nelja ustava lapselapsega. Kõik nad on ristitud ja üks neist teenib koos naisega Brooklyni Beetelis, Jehoova tunnistajate ülemaailmses keskuses.

Tütred Thelma ja Sally said täiskasvanuks saades endale misjonäristaatuse. Thelma teenib praegu misjonärina Toyama linnas. Sally abiellus misjonärist venna Ron Trostiga, ja nad on Jaapanis üle 25 aasta misjonäridena reisiva ülevaataja tööl teeninud.

Põhjast lõunasse

Kui olime olnud kaks aastat Tokyos, saadeti meid kaheks aastaks Osakasse. Meie järgmine määratud piirkond oli põhjas, Sendais, kus teenisime kuus aastat. Need aastad Sendais valmistasid meid ette tulevase määratud piirkonna tarvis Jaapani kõige põhjapoolsemal saarel Hokkaidol. Hokkaidol saidki meie tütred endale misjonäristaatuse. Seal tuli meil harjuda ka talvise temperatuuriga, mis teinekord langes alla nulli. Pärast troopilist Havaid oli see suur muutus!

Siis sain ühel päeval Ühingult kirja ja mu kõrvus hakkas helisema uus kutse. Kirjas paluti mul avada harubüroo Okinawal, mis oli ikka veel USA kontrolli all. Kolimine külmast Jaapani põhjapoolseimast tipust Jaapani praegusesse lõunapoolseimasse prefektuuri võiks esitada suure väljakutse. Mida teha? Kuigi mind valdas küündimatuse tunne, saabusin Okinawale 1965. aasta novembris, saatjaks, nagu alati, mu ustav abikaasa. Kas elu Okinawal on samasugune kui Jaapanis? Milline on sealne kultuur? Kas inimesed osutavad vastukaja Jehoova päästesõnumile?

Kui me Okinawale saabusime, oli seal vähem kui 200 kuulutajat. Nüüd on seal üle 2000 kuulutaja. Alguses teenisin osaaegselt ringkonna ja osaaegselt harubüroo ülevaatajana. Kõigil saartel reisimine aitas mul luua lähedasi sidemeid sealsete vendadega ja ma pidasin nende teenimist eesõiguseks.

Kas olime vabad probleemidest?

Muidugi mitte polnud meie misjonitee vaba probleemidest. Kui me 1968. aastal Ühendriikides puhkusel olime, jäi Masako haigeks ja talle tuli teha operatsioon. Ta soolestikust eemaldati kasvaja ja seejärel kosus ta silmnähtavalt. Meil polnud ravikindlustust ja me olime mures, et me ei saa oma määratud piirkonda tagasi pöörduda. Kuid meie suureks üllatuseks hoolitsesid meie ususõbrad kõige eest.

Mis minusse puutub, siis on mul diabeetikutele tuntud probleemid. Kuigi ma pole pime, on mu nägemine tugevalt halvenenud. Kuid Jehoova helduse tõttu on mul võimalik ajakirjade Vahitorn ja Awake! kassettide kuulamise abil regulaarselt vaimset toitu vastu võtta. Ka usuvennad ja -õed on mulle mitmesuguse materjali ettelugemisel abiks.

Kuidas ma suutsin jätkata avalike kõnede pidamist halvenenud nägemisega? Alguses lindistasin oma kõned ja seejärel mängiti need ette võimendussüsteemi kaudu, samal ajal kui ma ise žestikuleerisin. Kuid tütre soovitusel parandasin oma meetodit. Praegu salvestan oma kõned väikese magnetofoni abil ja ma pean kõnet, kuulates läbi kõrvaklappide seda eelnevalt lindistatud kõnet.

Kui seisime silmitsi tõsiste probleemidega, ei unustanud me kunagi hüüda Jehoovat appi. Kui Jehoova aja möödudes probleemid lahendas, olid õnnistused alati suuremad kui probleemid ise näisid olevat. Ainuke tänulikkuse näitamise viis on tema teenimise jätkamine.

Olnud 23 aastat Okinawal, määrati meid samasse geograafilisse paika, kus teenisime siis, kui esimest korda Jaapanisse tulime. Ühingu peahoone ja suurim misjonikodu asuvad Tokyos selle kahekorruselise maja krundil, mille vend Haslett palju aastaid tagasi ostis.

Peale Masako ja minu teenivad praegu 11 meie sugulast Jaapanis misjonäridena. Kõigi nende meelest on suur eesõigus näha Jehoova antud kasvu sellel valdavalt budistliku ja šintoistliku kultuuriga maal. Tööl Jaapanis oli väike algus, kuid Jehoova vägi on toonud esile „rahva”, mis koosneb rohkem kui 167000-st hea sõnumi kuulutajast. — Jesaja 60:22.

Kui ma hüüdsin Jumalat appi, vastas ta mulle. Kui ta kutsus mind, vastasin jaatavalt. Tunneme naisega, et oleme teinud vaid seda, mis on meie kohus. Kuidas on lugu sinuga? Kui su Looja kutsub, kas sa vastad?

[Pilt lk 28]

Perekond Tohara koos mõnede teiste pioneeridega Havail aastal 1942

[Pilt lk 29]

Perekond Tohara lapsed Gileadis aastal 1948

[Pilt lk 31]

Shinichi ja Masako Tohara on teeninud 43 aastat misjonäridena ja on õnnelikud, et nad vastasid kutsele