Kes on Jehoova?
„KES on Jehoova?” Selle küsimuse esitas 3500 aastat tagasi uhke vaarao, Egiptuse kuningas. Tõenäoliselt trotsi tõukel lisas ta: „Mina ei tunne Jehoovat.” Kaks meest, kes siis vaarao ees seisid, teadsid, kes on Jehoova. Need olid lihalikud vennad Mooses ja Aaron iisraellaste leevi suguharust. Jehoova oli saatnud nad nõudma, et Egiptuse valitseja laseks iisraellased kõrbesse religioosset püha pidama. — 2. Moosese 5:1, 2.
Vaarao ei soovinudki sellele küsimusele vastust saada. Tema volitusel propageerisid preestrid sadade väärjumalate kummardamist. Vaaraod ennastki ju peeti jumalaks! Vastavalt egiptuse mütoloogiale oli ta päikesejumala Re poeg ja pistrikupealise jumaluse Horose kehastus. Vaarao poole pöördudes kasutati selliseid tiitleid nagu „võimas jumal” ja „igavene”. Polnud siis üllatav, et ta küsis põlastavalt: „Kes on Jehoova, et peaksin kuulama ta sõna?”
Moosesel ja Aaronil ei tarvitsenud sellele küsimusele vastata. Vaarao teadis, et Jehoova on Jumal, keda kummardasid iisraellased, kes sel ajal Egiptuses orjuses olid. Ent peatselt pidi vaarao ja kogu Egiptus teada saama, et Jehoova on tõeline Jumal. Samamoodi teeb Jehoova tänapäeval peagi oma nime ja jumaliku valitsusvõimu teatavaks igaühele, kes maa peal elab. (Hesekiel 36:23) Seetõttu on meil kasulik vaadelda, kuidas Jehoova Jumal ülistas oma nime muistses Egiptuses.
Kõrgem Egiptuse jumalatest
Kui vaarao küsis trotslikult, kes on Jehoova, ei oodanud ta selliseid tagajärgi, mida ta koges. Jehoova ise vastas sellele, tuues Egiptuse peale kümme nuhtlust. Need nuhtlused ei löönud üksnes seda rahvast. Need lõid Egiptuse jumalaid.
Need nuhtlused näitasid seda, et Jehoova on Egiptuse jumalustest kõrgem. (2. Moosese 12:12; 4. Moosese 33:4) Kujutle kogu seda lärmi, kui Jehoova Niiluse jõe ja kõik Egiptuse veed vereks muutis! Selle ime tagajärjel said vaarao ja tema rahvas teada, et Jehoova on kõrgem kui Niiluse jumal Hapi. Niiluse kalade surm oli löök ka Egiptuse religioonile, sest teatud kalu austati hardalt. — 2. Moosese 7:19—21.
Järgmisena tõi Jehoova Egiptuse peale konnade nuhtluse. See oli häbiplekk Egiptuse konnajumalannale Heqtile. (2. Moosese 8:1—10) Kolmas nuhtlus viis hämmeldusse maagiaga tegelevad preestrid, kes ei suutnud korrata Jehoova imet teha põrmust sääski. „See on Jumala sõrm!” hüüdsid nad. (2. Moosese 8:12—15) Egiptuse jumal Thoth, kes olevat mõelnud välja nõiakunsti, ei suutnud neid šarlatane aidata.
Vaarao sai vähehaaval teada, kes on Jehoova. Jehoova oli Jumal, kes võis Moosese kaudu oma eesmärki kuulutada ja seejärel selle täide viia, tuues egiptlaste peale ime kaudu nuhtlusi. Vastavalt oma tahtele võis Jehoova need löögid valla päästa ja ka lõpetada. Kuid see teadmine ei ajendanud vaaraod Jehoovale alluma. Selle asemel seisis see kõrk Egiptuse valitseja endiselt Jehoovale kangekaelselt vastu.
Neljanda nuhtluse ajal rüüstasid parmud maa, tungisid majadesse ja täitsid ilmselt parvedena õhu, mis iseenesest oli isikustatud Šu jumala või Isise jumalanna ehk taevakuninganna kummardamise objekt. Heebreakeelne sõna selle putuka kohta on tõlgitud „parmuna”, „koeraparmuna” ja „põrnikana”. (Eestikeelne Piibel; Septuaginta; Young) Kui see oli skarabeus, siis nuheldi egiptlasi putukatega, keda nad pidasid pühaks, ning inimestel polnud võimalik kõndida ilma neid jalge all purustamata. Igal juhul õpetas see nuhtlus vaaraole Jehoova kohta midagi uut. Kuigi Egiptuse jumalused ei suutnud oma kummardajaid parmude eest kaitsta, suutis Jehoova oma rahvast hoida. See ja kõik järgnevad nuhtlused ei tabanud enam iisraellasi, vaid üksnes egiptlasi. — 2. Moosese 8:16—20.
Viienda nuhtlusena tabas egiptlaste kariloomi katk. See löök häbistas Hathori, Aapist ja lehma kehaga taevajumalannat Nuti. (2. Moosese 9:1—7) Kuues nuhtlus tõi inimestele ja loomadele paised ning alandas seega Thothi, Isise ja Ptahi nimelisi jumalusi, kellel ekslikult usuti olevat tervendamisvõime. — 2. Moosese 9:8—11.
Seitsmes nuhtlus oli tugev rahe, mille terade vahel sähvis tuli. See löök häbistas Rešpu nimelist jumalat, kes oletatavasti oli välgu isand, ja Thothi, kes väidete kohaselt juhtis vihma ja äikest. (2. Moosese 9:22—26) Kaheksas löök, rohutirtsude nuhtlus, näitas Jehoova ülemvõimu viljakuse jumala Mini üle, keda peeti vilja kaitsjaks. (2. Moosese 10:12—15) Üheksas löök, kolm päeva kestnud pimedus Egiptusemaal, valas põlastust sellistele Egiptuse jumalustele nagu päikesejumalad Re ja Horos. — 2. Moosese 10:21—23.
Hoolimata üheksast laastavast nuhtlusest, keeldus vaarao ikkagi iisraellasi vabastamast. Tema paadumus läks Egiptusele väga kalliks maksma, kui Jumal tõi kümnenda ja viimase nuhtluse — inimeste ja loomade esmasündinute surma. Isegi vaarao esmasündinud poeg hukkus, olgugi et teda peeti jumalaks. Nii Jehoova ’mõistis kohut kõigi Egiptuse jumalate üle’. — 2. Moosese 12:12, 29.
Siis kutsus vaarao Moosese ja Aaroni enda juurde ning ütles: „Võtke kätte ja minge ära mu rahva keskelt, niihästi teie kui ka Iisraeli lapsed, ja minge teenige Jehoovat, nagu te olete rääkinud! Võtke ka niihästi oma pudulojused kui veised, nagu te olete rääkinud, ja minge! Ja õnnistage ka mind!” — 2. Moosese 12:31, 32.
Oma rahva Kaitsja
Iisraellased lahkusid, kuid peagi tundus vaaraole, et nad ekslevad sihitult mööda kõrbe. Tema ja ta teenijad küsisid siis: „Miks tegime nõnda, et lasksime Iisraeli meid orjamast!” (2. Moosese 14:3—5) Selle orjarahva kaotus oleks tähendanud Egiptusele rasket majanduslikku lööki.
Vaarao kogus kokku oma sõjaväe ja jõudis Iisraelile Pii-Hahirotis järele. (2. Moosese 14:6—9) Sõjaliselt näis olukord egiptlastele soodsana, sest iisraellased olid ühelt poolt piiratud merega ja teiselt poolt mägedega. Kuid Jehoova kaitses iisraellasi, pannes nende ja egiptlaste vahele pilve. Egiptlaste poolt oli „pilv . . . pime” ja hoidis seega ära kallaletungi. Teiselt poolt oli pilv hele ja „valgustas ööd” iisraellastele. — 2. Moosese 14:10—20.
Egiptlased kavatsesid neid röövida ja hävitada, kuid pilv takistas neid. (2. Moosese 15:9) Milline ime küll ilmnes, kui see haihtus! Punase mere veed olid jagatud kahte lehte ja iisraellased läksid läbi selle kuiva maad mööda teisele kaldale! Kavatsusega oma endisi orje tabada ja paljaks röövida, tormasid vaarao ja tema väed merepõhjale. Kuid Egiptuse kõrk valitseja ei arvestanud heebrealaste Jumalaga. Jehoova ajas egiptlased segadusse, rebides nende sõjavankritelt rattad. — 2. Moosese 14:21—25a.
„Põgenegem Iisraeli eest,” karjusid egiptuse vägevad mehed, „sest Jehoova sõdib nende poolt egiptlaste vastu!” Seda taipasid vaarao ja tema mehed liiga hilja. Mooses, kes oli õnnelikult vastaskaldale jõudnud, sirutas oma käe mere poole ja veed läksid oma endisesse paika tagasi ning surmasid vaarao ja tema väed. — 2. Moosese 14:25b—28.
Õppetunnid sellest kogemusest
Kes Jehoova siis on? Uhke vaarao sai sellele küsimusele vastuse. Egiptuses aset leidnud sündmused näitasid, et Jehoova on ainus tõeline Jumal, kes ei sarnane milleski rahvaste „väärtusetute jumalatega”. (Laul 96:4, 5, NW) Jehoova on oma aukartust sisendava väega „teinud taevad ja maa”. Samuti on ta Suur Vabastaja, Tema, kes ’tõi ära oma Iisraeli rahva Egiptusemaalt tunnustähtede ja imetegudega, vägeva käega ja suure hirmu abil’. (Jeremija 32:17—21) Kui suurepäraselt see küll tõestas, et Jehoova võib oma rahvast kaitsta!
Vaarao õppis seda kibeda kogemuse kaudu. Tegelikult maksis viimane õppetund talle elu. (Laul 136:1, 15) Ta oleks olnud palju targem, kui ta oleks olnud alandlik, kui ta küsis: „Kes on Jehoova?” Siis oleks see valitseja võinud tegutseda kooskõlas saadud vastusega. Õnneks õpivad paljud alandlikud inimesed praegu tundma, kes on Jehoova. Ja milline isiksus Tal on? Mida ta ootab meilt? Kasvatagu järgmine artikkel sinu hindamist Tema vastu, kelle nimi üksi on Jehoova. — Laul 83:19.
[Pildi allikaviide lk 3]
Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.