Jehoova kaitseb oma rahvast Ungaris
KESK-EUROOPAS asetsev Ungari on sageli ajalooliste tormide tallermaaks olnud. Hoolimata sellest, et sealne rahvas on neitsi Maarjale pühitsetud ja et aastal 1001 m.a.j. nende esimene kuningas István neid nime poolest kristlasteks sundis saama, on see rahvas palju kannatanud.
Sajandite vältel on Ungarit nõrgestanud arvukad sisekonfliktid, mis võimaldasid teistel rahvastel seda maad korduvalt alistada. Nende konfliktide ajal tapeti tervete külade kaupa inimesi ja asendati need hiljem võõramaalastega. Seetõttu on sealne elanikkond moodustunud paljudest rahvustest. Kui rääkida religioonist, siis jäi ligi kaks kolmandikku maa rahvastikust katoliiklasteks, olgugi et reformatsioon hiljem mõnedes piirkondades levis.
Tagasihoidlik algus
Aastal 1908 külvati Ungaris esimest korda Piibli tõe seemneid. Seda tegi üks naine, kes oli õppinud tõde piibliuurijatelt, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal tunti. Tema kuulutustöö tulemusel hakkasid paljud inimesed heast sõnumist huvituma. Pisut pärast seda tulid Ameerika Ühendriikidest Ungarisse tagasi kaks meest, kes levitasid head sõnumit täisaegsete kolportööridena. Tõde levis aeglaselt, kuid kindlalt, ning Kolozsváris seati üles trükipress.
Esimene usaldusväärne aruanne saadi 1922. aastal, kui kümnes linnas viibis Kristuse surma mälestusõhtul 67 piibliuurijat. Nende kuulutustöö tekitas kohest vastukaja, mis põhjustas vastuseisu, sest vaimulikkond mõjutas valitsust ja ajakirjandust kuulutustööd takistama.
Rünnakud hoogustuvad
Aastal 1928 andis katoliku preester Zoltán Nyisztor välja brošüüri pealkirjaga „Millennialistidest piibliuurijad”. Seal väitis ta piibliuurijate kohta: „Nad on halvemad kui relvadega ründavad punased bolševikud, sest nemad eksitavad Piibli varju peitudes süütuid inimesi. Ungari Kuninglik Riigipolitsei jälgib hoolega nende tegevust.”
Sel ajal külastas kogudusi innukas vend nimega Josef Kiss. Sandarmid jälitasid teda salaja. Kui ta 1931. aastal ühe venna pool oli, ilmus ootamatult välja politsei ja käskis tal kohe lahkuda. Kui vend Kiss oma asju pakkima hakkas, lõi üks sandarm teda oma püssipäraga ja ähvardas: „Tee ruttu, või ma pussitan su läbi!” Vend Kiss naeratas ja ütles: „Siis saan ma kiiremini koju,” viidates oma taevasele lootusele võitud kristlasena.
Sõdurid järgnesid vend Kissile, kuni ta rongi peale läks. Teda oodati Debreceni kogudusse 20. juunil 1931, kuid ta ei jõudnudki sinna. Vennad järeldasid, et ta vaenlased tapsid tema ja ta tõepoolest „läkski koju”, vastu oma taevasele tasule. Kuigi tema töö lõpetati, polnud võimud eales võimelised tõevalgust kustutama.
Tunnistuse andmiseks pidi sageli leidlik olema. Näiteks suri 1930-ndate keskel Tiszakarádis üks vend. Matuseid tohtis tol ajal läbi viia ainult ametivõimude loal. Vendadele lubati kõigest üks minut palve ja üks minut laulu jaoks. Sandarmiväe liikmed, kes tulid matustele püsside ja tääkidega, pidid seda kontrollima. Uudishimust selle vastu, kuidas matused läbi viiakse, tulid sinna paljud linnaelanikud.
Üks vend seisis puusärgi juures ja palvetas pool tundi selliselt, et inimesed ütlesid, et nad pole kunagi midagi taolist kuulnud. Nad ütlesid: „Isegi kui seda matust oleks läbi viinud kuus preestrit, poleks see nii liigutav olnud.” Seejärel hakkas üks hea lauluhäälega vend laulmist juhatama, kuid sandarm käskis tal vait jääda. Politseinikud möönsid hiljem, et kuigi nad tundsid end rahutult, ei suutnud nad palvet katkestada.
Rünnakute jätkudes kirjutas reformkiriku preester Lajos Szabò 1935. aastal oma brošüüris „Antikristus Tisza jõe ääres” järgnevalt: „See oli geniaalne mõte — religiooni nime all inimesi bolševismiga toita . . . Marx võttis Kristuse välimuse . . . Antikristus oli oma punases rüüs siin Jehoova tunnistajate näol.”
Keeluaastad
Aastal 1939 keelustati Jehoova tunnistajate töö täielikult. Seda häbimärgistati kui „religiooni ja ühiskonna vastast” tegevust. Adventistid, baptistid, evangelistid ja presbüterlased andsid välja tunnistajate vastaseid brošüüre. Kuid Jehoova ei jätnud oma sulaseid maha, ja nende eest hoolitsesid teiste maade tunnistajad. Lisaks oli Jumala rahval Ungaris palju uskukinnitavaid kogemusi.
Näiteks kui üks vend tõi Tšehhoslovakkiast seljakotitäie meie ajakirju, küsis tolliametnik: „Mis sul seljakotis on?” Vend vastas ausalt: „Vahitornid.” Selle peale tegi ametnik käeliigutuse, mis näitas, et vend on hull, ja lubas tal oma teekonda jätkata. Nii jõudis vaimne toit õnnelikult Ungarisse.
Ent vahelesekkumised jätkusid. Üha rohkem ja rohkem vendi arreteeriti ja hoiti lühemat või pikemat aega vangistuses. Siis moodustati üks eriline uurimiskomisjon, mille ülesanne oli Jehoova tunnistajate vastu tegutseda. Aastal 1942 koguti mehed, naised ja lapsed kokku ning pandi tallidesse ja tühjadesse juudi koolidesse. Pärast kahekuist piinamist mõisteti nende üle kohut ja nad tunnistati süüdi. Mõned mõisteti kandma eluaegset vanglakaristust, teised määrati 2 kuni 15 aastaks vangi. Kolm venda — Dénes Faluvégi, András Bartha ja János Konrád — mõisteti poomissurma, kuid hiljem otsus muudeti ja nad mõisteti kandma eluaegset vanglakaristust. Seejärel saadeti 160 venda Bori surmalaagrisse. Pärast piiri ületamist öeldi neile, et sealt nad elusana tagasi ei tule. Selles laagris jäi 6000-st küüditatud juudist ellu vaid 83. Kuid Jehoova tunnistajatest tulid kõik peale nelja venna sealt tagasi.
Mõned Jehoova tunnistajad surid siiski märtrisurma. Teise maailmasõja lõpupoole hukkasid natsid mitmed vennad. Bertalan Szabó, János Zsondor ja Antal Hónis lasti maha ning Lajos Deli poodi üles. — Matteuse 24:9.
Soodne muutus on ainult ajutine
Pärast Teist maailmasõda muutus olukord uuesti. Koalitsioonivalitsus lubas anda inimõigusi. Laagritest saabunud vennad hakkasid kohe kuulutama ja kogudusi organiseerima. Nad mõistsid, et Jehoova andis neile vabaduse selleks, et nad võiksid kiita tema suurt nime, mitte selleks, et nad püüaksid endale materiaalseid varandusi koguda. Aasta 1945 lõpuks oli seal 590 aktiivset Kuningriigi kuulutajat. Aastal 1947 osteti suvila, et kasutada seda Vahitorni ühingu harubüroona, ja ühes spordihallis peeti esimene üleriigiline konvent. Seal viibis 1200 inimest ja Ungari riiklik raudteeamet andis konvendile sõitjatele isegi 50 protsenti hinnaalandust.
Kuid vabadus ei kestnud kaua. Peagi pääses võimule kommunistlik partei ja valitsus muutus. Jehoova rahva kasv äratas uue valitsuse tähelepanu, sest nende arv oli kasvanud 1253 kuulutajalt 1947. aastal 2307 kuulutajani 1950. aastal. Sel aastal hakkasid valitsusametnikud kuulutustööle takistusi seadma. Kuulutamiseks oli tarvis lubasid, kuid valitsus keeldus neid välja andmast, ja Rahvuslik Julgeolek peksis neid, kes seda paluma läksid. Ajaleheartiklid teatasid korduvalt, et tunnistajad on ’imperialistide agendid’. On huvitav, et enne kui kommunistid võimule tulid, saadeti tunnistajaid vangilaagritesse ’juudi kommunistide sabarakkudena’.
Terror algab
Novembrikuu 13. päeval 1950. aastal arreteeriti harubüroo ülevaataja ja tõlkija (kaks neist, kes enne surma mõisteti) koos esimese ringkonna ülevaatajaga. Nad viidi „pehmendamiseks” kurikuulsasse põrandaalusesse vanglasse Budapestis Andrássy tänav 60. Kohus toimus järgmise aasta 2. veebruaril. Harubüroo ülevaatajale mõisteti kümme, tõlkijale üheksa ja ringkonnaülevaatajale kaheksa aastat vabadusekaotust. Kõigi nende kolme varandus konfiskeeriti. Kohtuprotsessi ajal mõisteti veel neli koguduse ülevaatajat viieks kuni kuueks aastaks vangi, süüdistatuna valitsuse kukutamise püüdes.
Vennad pandi väga tugeva valvega vanglasse, kus nad ei tohtinud saada kirju ja pakke ega võtta vastu külastajaid. Nende perekond ei saanud nende kohta mingeid sõnumeid. Vangivalvurid ei tohtinud nende nimesidki mainida. Et neid mitte segi ajada, kandis igaüks neist kaelas puust silti, mille peal oli number. Seinal oli isegi loosung, mis ütles: „Ära lihtsalt valva neid vange; vihka neid.”
Tunnistajad läksid põranda alla, kuid kuulutustöö ei lõppenud. Vangistatute asemele tulid teised tunnistajad. Aja jooksul võeti ka need asendajad kinni. Aastaks 1953 oli üle 500 venna süüdi mõistetud ja vanglasse pandud, kuid head sõnumit ei saa aheldada. Vaid vähesed vennad uskusid vangivalvurite ahvatlevaid lubadusi ja läksid kompromissile.
Säravad väljavaated
Sügisel 1956 hakkas rahvas valitsuse vastu mässama. Nõukogude armee surus revolutsiooni maha ja kommunistlik partei pääses taas võimule.
Kõik vangistatud tunnistajad olid vabaks lastud, ent seejärel saadeti mõned tuntud vennad vanglasse tagasi oma karistust edasi kandma, kuigi uusi vendi ei mõistetud enam süüdi. Aastal 1964 hakkasid asjad viimaks paranema. Võimud ei sekkunud enam mingil moel matusetalitustesse ega pulmapidudesse. Ringkonnakokkutulekuid peeti metsas. Ja kuigi mõningatele neist vahele segati, ei saadetud tunnistajaid enam vanglasse.
Aastal 1979 anti juhtivatele vendadele luba võtta osa Viini konvendist. Ka lubasid võimud sel aastal Jehoova tunnistajaid ametlikult tunnustada, kuid enne kui see tegelikult sündis, möödus veel kümme aastat. Aastal 1986 peeti võimude teadmisel Kamara metsa noortepargis esimene piirkonnakonvent. Pandi välja isegi silt, mis teatas, et seal toimub Jehoova tunnistajate „Jumala rahu” piirkonnakonvent. Järgmisel aastal peeti „Jumalale lootmise” konvent ja 1988. aastal said vennad tunda rõõmu „Jumala õiguse” konvendist.
Viimaks vabadus!
Juunikuu 27. päev 1989. aastal oli imeline, sest siis said vennad dokumendi, mis andis neile kui Jehoova Tunnistajate Religioossele Organisatsioonile Ungaris ametliku tunnustuse. Juulikuus viibis suursuguses Budapesti spordihallis 9477 inimest „Jumalale andumise” piirkonnakonvendil. Samas hallis ja veel kolmes Ungari suurlinnas peeti 1990. aastal „Puhta keele” piirkonnakonvent.
Nüüd, mil keeld oli täielikult kõrvaldatud, sai võimalikuks esimese rahvusvahelise konvendi organiseerimine. Vaatamata halvale ilmale, peeti see Budapestis Népstadionil, kus kohtusid 40601 inimest, et tunda rõõmu soojast vennalikust armastusest. Sellel konvendil osalesid Juhtiva Kogu vennad, kes kinnitasid oma kõnedega vendade usku, ning seal anti välja uued neljavärvitrükis illustreeritud raamatud ja brošüürid.
Kuidas seal praegu läheb
Ajakirjade Vahitorn ja Awake! (Ärgake!) ungarikeelsed väljaanded ilmuvad nüüd üheaegselt ingliskeelsetega ja sama kauni välimusega. Aastal 1992 hakati välja andma ungarikeelset raamatut Yearbook (Aastaraamat). Hea sõnumi kuulutajate arv kasvas kiiresti 6352-lt aastal 1971 kuni 13136-ni jaanuaris 1993.
Praegu tunnevad Ungari Jehoova tunnistajad rõõmu religioossest vabadusest ja nad kuulutavad takistamatult majast majja. Seal on 205 kogudust ja 1992. aasta 17. aprillil toimunud Mälestusõhtul viibis 27844 inimest. Kuni pole veel piisavalt kuningriigisaale, kasutavad kogudused kogunemisteks koole, kultuurikeskusi, tühje kasarmuid ja isegi kommunistliku partei tühjaksjäänud ametiruume. Aastaks 1992 oli kümme kogudust pühitsenud sisse oma kuningriigisaali ja mitmed teised saalid on ehitamisjärgus.
Kõigi muutuste ja revolutsioonide vältel on vennad ustavalt Jehoova Jumala ja tema Poja Jeesus Kristuse poolele jäänud ning on jätkanud kuulutamist. Aegade tormid pole neid hävitanud, sest Jehoova on kaitsnud oma rahvast Ungaris. — Õpetussõnad 18:10.
[Kaart lk 9]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
Viin
AUSTRIA
Budapest
Debrecen
UNGARI
RUMEENIA
[Pilt lk 10]
Jehoova rahvas kokkutulekul Budapestis