Jehoova tugevdab oma rahvast nii Idas kui Läänes
TERRITOORIUMIDEL, kus kuulutustöö on keelatud, maades, mis on vägivallast lõhestatud, ja riikides, kus keeld on hiljuti tühistatud — tõepoolest, kogu ülemaailmsel põllul —, jätkab Jehoova oma tunnistajate tugevdamist „jõuga, mis ületab tavapärase”. — 2. Korintlastele 4:7, NW.
Heaolu ka keelu all olles
Ühes Kaug-Ida saarestikus on kuulutustöö keelu all olnud nüüdseks juba 17 aastat. Kas Jehoova tunnistajad on seetõttu julguse kaotanud? Sugugi mitte! Möödunud mais jõudsid nad uue kõrgarvuni — 10756 kuulutajat, ja 1297 neist oli täisaegses teenistuses. Kuna maailma olukorrad halvenevad, soovib saarerahvas üha enam tõde kuulata. Nii on tunnistajad teatanud 15654 piibliuurimisest, mida huvitatud inimeste kodudes läbi viiakse. Mõni aeg tagasi viibis 25397 inimest koosolekutel, mida Jeesuse surma mälestamiseks vaikselt korraldati.
Kui toimusid „Jumala õpetuse” piirkonnakonvendid — need viidi kohalike olude tõttu samuti ettevaatlikult läbi —, olid vennad rõõmsad selle üle, et igaüks sai endale kohalikus keeles needsamad väljaanded, mis Ameerika Ühendriikideski olid välja antud. Tõlkijad, korrigeerijad ja teised olid vabatahtlikult ületunde teinud, et mitmesajaleheküljelist põhiväljaannet õigeks ajaks valmis saada. Ning ühe koostöövalmis ilmaliku trükikoja töölistel oli hea meel, et nad said nii kaunist raamatut trükkida ja köita. Konvendil osalejad olid rõõmsad, kui nad said selle enam kui tuhande pildiga väljaande. Paljud valitsusametnikud peavad Jehoova tunnistajatest lugu; põhilist vastupanu osutab ristiusumaailma vaimulikkond. Loodetakse, et peatselt keeld tühistatakse.
Mida öelda Ameerika kohta?
Nendes Läänemaades elavad Jehoova tunnistajad, nagu nende Idas elavad vennadki, püüavad oma probleeme vapralt lahendada, ja Jehoova püha vaim aitab neil rasketest olukordadest välja tulla. Võtame näiteks järgneva aruande, mis on saadetud ühelt Ladina-Ameerika maalt, kus uimastikartellid džunglites tegutsevad.
Grupp Jehoova tunnistajaid sõitis bussiga ühele kõrvalisele territooriumile. Bussist väljudes märkasid nad külast välja viivat väikest kõrvalteed. Niisiis, teinud õdedele ja lastele ülesandeks külas töötada, läksid viis venda vaatama, kuhu see sillutamata teerada viib. Üks vendadest jutustab:
„Kahe tunni jooksul, mil me seda teed mööda käisime, nägime vaid mõnda maja. Äkki astusid metsast välja kaheksa relvastatud meest, kapuutsid üle pea tõmmatud. Osal neist olid käes kuulipildujad, osal matšeeted. Kuhu me olime sattunud? Tahtsime küsida, mida nad soovivad, kuid meil kästi vait olla ja suu pidada — muudkui aga edasi astuda. Nii me tegimegi! Veel kaks tundi käimist läbi tiheda põõsasdžungli tõi meid raiesmikule, kus oli ilmselt mingi relvastatud rühma laagripaik. Igal pool olid valvurid, relvad käes. Keskel oli korralikult ehitatud maja, kuhu meid viidi.
Kui meid lõpuks istuma pandi, kõnetas meid mees, kes ilmselt oli laagri ülem. Ta oli korralikult riides, hästi kasvatatud ja küllaltki väärika käitumisega. Ta osutas meie vendade grupist ühele vennale ja käskis tal püsti tõusta. Seejärel ta küsis temalt: ’Mida te [meie] rühmast arvate?’ Andes endale täielikult aru sellest, kus me oleme, vastas vend: ’Oleme teie rühma olemasolust teadlikud, kuid meid ei huvita ei see ega ka ükski muu poliitiline rühm. Meie siinoleku ainuke põhjus on kuulutada Jehoova Jumala Kuningriiki, mida valitseb Kristus Jeesus. See hävitab peatselt kõik selle asjadesüsteemi poliitilised valitsused ja toob sellel maal paradiislikes tingimustes elavatele inimestele imelisi õnnistusi — midagi, mida ükski inimene või inimeste rühm ei suuda teha.’
Mehe hoiak muutus. Ta hakkas küsimusi esitama. ’Kus sa oled kõike seda õppinud? Kuidas sa oskad niimoodi kõnelda?’ Poolteise tunni jooksul saime rääkida maailma olukordadest ja osutada sellele, et Piibel näitab, milline on inimkonna ainus lootus. Samuti selgitasime Roomlastele 13. peatüki põhjal, et me kuuletume valitsemas olevatele ülemustele, aga kui nende sõna läheb Jehoova Sõnaga vastuollu, kuuletume eeskätt oma Jumalale Jehoovale. Lõpuks me pakkusime talle kaasavõetud raamatuid. Ta võttis kolm raamatut ja Piibli ning meie suureks üllatuseks annetas nende eest. Ta lubas neid lugeda.
Seejärel viipas ülem ühele mehele, et see meid laagrist välja viiks. Peagi olime tagasiteel ning tänasime Jehoovat võidu eest veel ühel kuulutustöö põllul.”
Tülidest lõhestatud Aafrikas
Kaug-Ida ja Lääne kõige kaugemate osade vahel paikneb Aafrika manner. Suguharudevaheline sõdimine on seal mitmeid maid vägivalla keeristormi kaasa haaranud. Libeerias on Jehoova rahvast järjekordselt tugevalt mõjutanud ägenenud kodusõda. 1992. aasta oktoobris ja novembris toimusid lahingud kõigepealt pealinnas ja selle ümbruskonnas. Kui sõda sisemaale levis, läksid laiali terved kogudused, sest vennad põgenesid koos ülejäänud rahvaga võsametsadesse. Vaatamata sellele ei kahanenud nende innukus. Nad kuulutasid põgenemisest hoolimata, ja selle tulemusena anti sisemaa kõrvalistes paikades suurepärast tunnistust.
Üks põgenikest vendade kogudus ehitas kautšukiistanduse keskele ajutise kuningriigisaali. Rindejoone lähedal asuva linna tsiviilelanikud põgenesid päevaste pommirünnakute eest pääsemiseks ümberkaudsesse kautšukiistandusse. Kohalikud vennad (kaasa arvatud paljud pealinnast Monroviast tulnud põgenikest kuulutajad) tegid põlluteenistuses osalemiseks korraldusi ja neid võis pidevalt näha kuulutamas tuhandetele kautšukipuude all varju otsijatele! Iga kord kui lennuk nähtavale ilmus, hüppasid vennad ja õed lähedalolevasse kraavi, ning kui oht oli möödas, jätkasid nad tunnistuse andmist.
On hämmastav, et rohkem kui tuhat koguduse kuulutajat, kes on saanud oma aruanded Ühingule edasi anda, on sellele kodusõjale vaatamata põlluteenistuses olnud keskmiselt 18,1 tundi ning nad viivad igas kuus läbi 3111 piibliuurimist.
Aafrikas on viimase nelja aasta jooksul 18 riigis kõrvaldatud Jehoova tunnistajate töölt piirangud. Ja millist rõõmu tõi küll see, et 12. augustil tühistati Malawis tunnistajaid puudutav keeld, mis oli kehtestatud 1967. aasta oktoobris! Põrandaalune hea sõnumi kuulutamine oli kogu aeg hästi edenenud, kuid nüüd saavad tunnistajad jätkata tööd vabaduses, olgugi et neil tuleb oodata ülesäratamist, et kohtuda jälle oma paljude kallite kaaslastega, kelle rõhujad on mõrvanud.
Mosambiigis astus 4. oktoobril 1992 jõusse rahuleping. Nüüd on jõutud 16 aastat kestnud laastava sõja tõttu ligipääsmatuks jäänud territooriumidele. Carioco piirkonnas on taastatud side 375 venna ja õega, kellel polnud viimase seitsme aasta jooksul organisatsiooniga mingit ühendust. Ühepäevane erikokkutulek peeti Milange’is, selle piirkonna pealinnas, mida varem tunti paigana, kus asus koonduslaager ja „ümberõppe” keskus Jehoova tunnistajate jaoks, kellest paljud olid Malawist tulnud põgenikud. Oli üllatav, et kokku viibis kohal 2915 inimest, kelle hulgas oli ka linnapea, kes tervitas Jehoova tunnistajaid. Niiviisi sai sel päeval endisest „ümberõppe” keskusest Jumala õpetuse keskus.
Üks misjonär kirjutab: „UNHCR’i (ÜRO Põgenike Asjade Ülemkomissari Valitsuse) esindaja tegi Tete provintsi põgenikelaagrisse sattunud vendade kohta huvitavaid tähelepanekuid. Ta ütles, et Jehoova tunnistajad on teistest rühmadest eraldi rajanud oma laagrid. ’Nende laager on ainuke, kus on asjad hästi korraldatud,’ ütles ta ja lisas, et ’Jehoova tunnistajad on puhtad, organiseeritud ja haritud.’ Seejärel pakkus ta mulle võimalust sõita lennukiga üle võsametsa ja seda ise näha. Õhus olles juhtis piloot tähelepanu kahele laagrile. Üks oli räämas ja räpane ning savimajad olid ilma igasuguse planeerimiseta tihedalt üksteise kõrvale ehitatud. Teine laager oli hästi planeeritud ning majade ridu eraldasid teed. Majade välisilme oli korralik ja õued olid puhtaks pühitud. Mõned majad olid isegi omatehtud värviga üle võõbatud. ’Arva ära, milline laager kuulub sinu rahvale?’ küsis piloot. Olin väga rõõmus, et sain selle laagri vendadega kohtuda. Nüüd on selles tunnistajate külas kaheksa kogudust.”
„Kotkaste maal”
Ei, see ei ole USA kotkas! Ida ja Lääne vahel asetseb üks Euroopa maa, Albaania, mille nimi riigikeeles — Shqipëria — tähendab „kotkaste maa”. Hiljaaegu kõrvaldati sellelt maalt karm keeld, mis oli 50 aastat Jehoova tunnistajate tegevust piiranud, ja nüüd saavad nad koos vendadega Idast ja Läänest oma kummardamisvabaduse üle rõõmustada. Nad tõepoolest ’peavad aega kalliks’. (Efeslastele 5:16) Esimeseks kokkutulekuks Albaania ajaloos oli pealinna Tirana Rahvusteatris pühapäeval, 21. märtsil toimunud ühepäevane kokkutulek. Laupäeva pärastlõunal muutis 75 vabatahtlikust tunnistajast koosnev rühm räämas kogunemispaiga säravaks ja puhtaks kokkutulekusaaliks. See hämmastas teatri juhtkonda. Samuti peab märkima, et nendest 75 vabatahtlikust olid ainult umbes 20 inimest ristitud!
Paremat ilma poleks saanud ollagi. Kui meretagused delegaadid kohale jõudsid, muutsid tervitused — suuremas osas lehvitused ja embused — selle erikokkutulekupäeva tõeliselt eriliseks. Taeva poole sirutatud kätega esitas vend Nasho Dori avapalve. Ta ristiti 1930. aastal ja on praegu peaaegu pime. Suure osa albaaniakeelsest programmist esitasid välismaalt tulnud eripioneerid. Kui 41 uut venda ja õde liikusid basseini poole, mille küllatulnud Kreeka vennad kohalikus kuningriigisaalis lahkelt üles olid seadnud, laulsid 585 kohalviibijat laulu „Kristlik pühendumine”, mis on üks kuuest laulust, mis selleks kokkutulekuks olid albaania keelde tõlgitud. Kuidas küll kõik on muutunud! Varem tähendas Piibli omamine sunnitöölaagrisse sattumist, ning koosolekuid sai pidada ainult kahest või kolmest inimesest koosnevate gruppidena.
Kokkutulekule järgnenud päeval helistas Vahitorni harubüroosse teatri direktor. Tavaliselt ta ei tunne erilist huvi selle vastu, kes teatrit kasutab. See on direktori asetäitja ülesanne. Kuid ta ütles: „Ma lihtsalt pidin teile helistama, et teid tänada. Ma ei ole veel kunagi näinud seda paika nii puhtana. Kui ma peaksin seda kirjeldama, ütleksin, et eile puhus meie teatrisse taeva tuuleõhk. Iga kord, kui te sooviksite meie ruume kasutada, pöörduge palun meie poole, ja me arvestame kõigepealt teiega. Kas teate, tegelikult te peaksite meie teatrit kasutama iga kolme kuu tagant, ja seda tasuta.”
Tunnistajad naasid oma linnadesse tugevdatuna ja tänulikuna ning alustasid Jeesuse surma Mälestusõhtuks ettevalmistamist. Vaid 15 päeva hiljem, teisipäeval, 6. aprillil viidi seitsmes kohas läbi esimene avalik Mälestusõhtu.
Berati linnas on koosolekul käijate arv kasvanud umbes 170-ni, mistõttu kohalik preester on maruvihane. Berati 33-st Kuningriigi kuulutajast ristiti sellel kokkutulekul 21. Beratist teatati, et Mälestusõhtul viibis 472 inimest. Silmapaistev oli ka teistes kohtades Mälestusõhtul viibinute arv, mis oli suurelt osalt eripioneeride poolt tehtud suurepärase töö tulemus.
Albaania kõige katoliiklikumas, basilikaalse kirikuga linnas Shkodëris hakkas kirik trükkima igakuist uudistelehte, mille igas väljaandes käsitletakse teemat „Kuidas vältida Jehoova tunnistajaid”. Selle viimases väljaandes teatati, et „Jehoova tunnistajad on vallutanud Shkodëri”! Kahest sealsest tunnistajast koosnev tohutu armee kogus Mälestusõhtule 74 hea käitumise ja tõsise meelsusega inimest. Pärast Mälestusõhtu kõne kuulamist palus 15 perekonda kodust piibliuurimist. Ühes teises linnas, Durrëses, kus on neljast tunnistajast koosnev armee, oli kohal 79 juuresviibijat.
Vastupanu tõttu, mida katoliiklikud noored, kes ähvardasid tunnistajad kividega minema kihutada, viidi Kalmeti i Vogeli mägikülas toimuma pidanud Mälestusõhtu koosolek üle kohaliku venna kodusse, kus 22 inimest said rahulikult kohal viibida. Selles grupis on viis kuulutajat, kellest kolm ristiti Tiranas toimunud kokkutulekul.
Vlorës said kaks noormeest ühe Vahitorni eksemplari, nad lugesid seda ja kirjutasid Ühingule: „Kuna me leidsime Vahitornist tõe, kutsume end nüüd Jehoova tunnistajateks. Palun saatke meile abi.” Sinna määrati kaks eripioneeri, ja üks nendest noormeestest võis juba varsti kuulutajaks saada. Ta oli väga rõõmus, et sai olla nende 64 seas, kes Vlorës Mälestusõhtul viibisid.
Albaania vend, kes oli õppinud tõde Ameerika Ühendriikides, naasis 1950-ndatel aastatel oma kodulinna Gjirokastëri, kus ta teenis kuni oma surmani, tehes kõik, mida suutis. Ta külvas tõeseemneid ka oma poja südamesse. Kui keeld tühistati, palus tema poeg Vahitorni Ühingult abi. Üks teine tõest huvitatud inimene, kes elab põhja pool asuvas külas, kirjutas samuti Ühingule ja palus abi, mistõttu sinna saadeti neli eripioneeri. Kolmapäeva hommikul pärast Mälestusõhutut helistas üks nendest Ühingu Tirana büroosse: „Ma ei saa jätta teile rääkimata, kui palju on Jehoova vaim korda saatnud. Me oleme nii õnnelikud. Mälestusõhtu läks hästi korda.” Kohal oli 106 inimest, sealhulgas 7 Kuningriigi kuulutajat.
Kui suur oli Mälestusõhul viibinute koguarv? Aastal 1992, kui seal oli ainult 30 Kuningriigi kuulutajat, oli kohal 325 inimest. Aastal 1993 olid 131 kuulutajat kokku kutsunud 1318 inimest. Mõlemal aastal ületas juuresviibijate arv kuulutajate arvu kümnekordselt. Kui erutav on näha, et „kõige pisemast saab tuhatkond” sellise lühikese aja jooksul! — Jesaja 60:22.
„Pikenda oma telginööre”
Kuna Jehoova tunnistajate kuulutustöö laieneb maakera igasse otsa, kõlab üleskutse: „Tee avaraks oma telgipaik ja su elamute [„suure kogudusetelgi”, NW] vaipu venitatagu! Ära ole kokkuhoidlik! Pikenda oma telginööre ja kinnita vaiu! Sest sa levid paremale ja vasakule.” (Jesaja 54:2, 3) See laienemine Jumala „suures kogudusetelgis” — mis kujutab tema kummardajate ülemaailmset kogudust — on tõepoolest saanud ilmsiks Ida-Euroopas, eriti endise Nõukogude Liidu maades. Olles toetanud oma sulaseid aastakümneid kestnud repressioonide jooksul, varustab Jehoova nüüd oma tunnistajaid dünaamilise energiaga, mida on vaja tema organisatsiooni laiendamiseks ja tugevdamiseks.
Venemaal Moskvas Lokomotiivi staadionil 22.—25. juulini toimunud pöördelisel „Jumala õpetuse” rahvusvahelisel konvendil, mis oli osa möödunud aasta konventide seeriast, oli juuresviibinute kõrgarvuks 23743. Kes oleks võinud midagi sellist ette kujutada kasvõi kaks aastat tagasi? Kuid tõsi mis tõsi! Jaapanist ja Koreast tuli üle 1000 külalise, Ameerika Ühendriikidest ja Kanadast peaaegu 4000, tuhanded teised tulid enam kui 30-lt Vaikse ookeani lõunaosa, Aafrika ja Euroopa maalt ning teistest piirkondadest — Ida ja Lääs said tõepoolest kokku. Kuidas neid kõiki küll julgustas võimalus vabalt seltsida enam kui 15000 vene venna ja õega! Rõõmul ei olnud piire.
Hämmastav oli uute ristitute koguarv — 1489. Üle kogu maailma pöörasid massiteabevahendid ristimisele suurt tähelepanu, mida võis näha ka ajakirja The New York Times esilehel avaldatud ilusast fotost. Kuigi kogu ristimise jooksul kõlas mürisev aplaus, oli see veelgi võimsam lõpukõne ajal, kui kõneleja oli tänanud konvendi edukale kordaminekule kaasa aidanud 4752 vabatahtlikku abilist ja kõiki ametnikke ning ütles seejärel: „Üle kõige me täname Jehoovat!” Tõepoolest, Jehoova vaim hoidis tagasi õigeusklike tugeva vastupanu ja andis jõu, mis tegi konvendi erutavaks tegelikkuseks.
Siiski ootas Ukraina pealinnas Kiievis 5.—8. augustini ees midagi enamat. Jällegi seadsid abivalmis vabatahtlikud töölised staadioni täielikult korda, ja see tohutu suur „kuningriigisaal” mahutas kõrgarvuna 64714 juuresviibijat. Taas tuli tunnistajaid Idast ja Läänest ning kõigist teistest maailma paikadest. Peamised kõned tõlgiti 12 keelde. Umbes 53000 delegaadile, kes ühissõidukitega kohale sõitsid, tuli raudtee- ja lennujaamadesse vastu minna ning sõidutada nad hotellidesse, koolimajadesse ja erakorteritesse, samuti laevadel asuvatesse majutuskohtadesse. Kõike seda tehti nii minimaalsete kulutustega, nii sujuvalt ja tõhusalt, et see pani linna politsei hämmastust ja kiitust väljendama.
Selle erutava konvendi kõrgpunktiks oli kaks ja pool tundi kestnud ristimine. Sel ajal kui 7402 uut venda ja õde sümboliseerisid oma pühendumist Jehoovale, kaikus tohutul staadionil aplaus. See ületas kõigi eelnenud aegade suurima kirjapandud ristimise, kui 1958. aastal New Yorgi linna kogunenud 253922 inimesest ristiti kõrgarvuna 7136.
Kuna praegune kohtumõistmisperiood läheneb nüüd oma lõpule, kogutakse lambasarnaseid inimesi Idast, Läänest ja isegi „maa kõige kaugemast osast” võrratusse ühtsusesse, mida inimkond pole veel kunagi kogenud. Tõepoolest, „suur hulk rahvast . . . kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest” ühineb vaimse Iisraeliga, kuulutades oma usku Jeesuse hinnalisse lunastusohvrisse, mis on aluseks kõigele, mida Jehoova suveräänse valitsuse õigeksmõistmiseks korda saadetakse. — Apostlite teod 1:8, NW; Ilmutuse 7:4, 9, 10.
[Pildid lk 8, 9]
Ida ja Lääs saavad kokku Moskvas ja Kiievis