Kas sõjad on paratamatus?

SÕDADEST räägitakse uudistes masendavalt palju. Kahtlemata ängistavad sind need teated toimepandud julmusest. Kuid võib-olla panevad need sind ka küsima, mispärast peab nii paljude vaidluste lahendamiseks kasutama relvi. Kas inimesed ei õpi kunagi rahus elama?

Tundub, et sõjanuhtluse vastu on veelgi raskem rohtu leida kui AIDS-i vastu. Kahekümnenda sajandi jooksul on sõtta läinud terved rahvad, miljoneid mehi on saadetud lahingutesse ning sadu linnu on maatasa hävitatud. Näib, et sellele verevalamisele ei tule kunagi lõppu. Tulutoov relvaäri tagab selle, et maailma armeede — ja ka partisanide — tegevus avaldab ka tulevikus oma hirmuäratavat mõju.

Kui sõjarelvad muutusid võimsamaks, kasvas surmasaanute arv järsult. Esimeses maailmasõjas sõdinud 65 miljonist sõdurist said surma või haavata rohkem kui pooled. Umbes 30 aastat hiljem tapsid vaid kaks aatomipommi rohkem kui 150000 Jaapani tsiviilelanikku. Alates Teisest maailmasõjast on kokkupõrked olnud rohkem kohaliku ulatusega. Kuid vaatamata sellele külvavad need surma, seda eriti tsiviilelanikele, kes nüüdseks moodustavad 80 protsenti surmasaanute arvust.

Irooniline küll, kuid see üleüldine veresaun on leidnud aset ajajärgul, mil on tehtud enneolematuid pingutusi selleks, et kuulutada sõda rahvastevaheliste lahkhelide lahendamise vahendina ebaseaduslikuks. Kuna hiljuti lõppes külm sõda, oldi täis lootust, et jõuab kätte uus, rahulik maailmakord. Kuid ikkagi on ülemaailmne rahu jäänud sama kättesaamatuks nagu alati. Mispärast?

Kas see on bioloogiline vajadus?

Mõned ajaloolased ja antropoloogid väidavad, et sõjad on paratamatud — isegi vajalikud — ainuüksi sellepärast, et need on osa evolutsiooniga seotud olelusvõitlusest. Sellisest mõtteviisist mõjutatuna väitis sõjateadlane Friedrich von Bernhardi 1914. aastal, et sõdu peetakse „bioloogilise, sotsiaalse ja moraalse arengu huvides”. Vastavalt sellele teooriale on sõda nõrkade isendite või rahvaste väljatõrjumise viis, jättes samal ajal alles kõige tugevamad.

Vaevalt et selline väide lohutaks neid miljoneid inimesi, kes on sõja tõttu leseks või orvuks jäänud. Peale selle et taoline mõtteviis on moraalselt vastuvõetamatu, ei arvesta see ka tänapäeva sõdimise karmi tegelikkusega. Kuulipilduja ei erista tugevamaid ja pomm hävitab tugevad isendid ühes nõrkadega.

Ignoreerides Esimese maailmasõja kainestavaid õppetunde, unistas Adolf Hitler valitsejarassi aretamisest sõjaliste vallutuste kaudu. Oma raamatus Mein Kampf kirjutas ta: „Inimkond on saavutanud oma vägevuse pidevas võitluses, ning vaid pidev rahu hukutab selle. . . . Tugevam peab valitsema, mitte nõrgemaga segunema.” Kuid inimkonna tugevdamise asemel ohverdas Hitler miljoneid elusid ning laastas terve mandri.

Aga kui sõda ei ole bioloogiline vajadus, siis mis tõukab inimkonda ennast hävitama? Millised jõud sunnivad hirmunud rahvaid osalema selles „barbarite ettevõtmises”?a Järgnevalt on toodud mõningad põhilised tegurid, mis ajavad nurja rahusobitajate parimadki pingutused.

Sõdade põhjused

Natsionalism. Pahatihti on natsionalism, mida õhutavad poliitikud ja kõrgemad sõjaväelased, üheks kõige võimsamaks sõja põhjustajaks. „Rahvuslike huvide” või „rahvusliku au” kaitsmisest on saanud alguse paljud sõjad. Kui inimeste seas valitseb natsionalistlik mõtteviis, võib isegi ilmselget agressiooni nimetada ennetuslöögiks.

Etniline vaenulikkus. Pikaajaline viha rasside, suguharude ja etniliste rühmituste vahel on algatanud ja seejärel õhutanud palju regionaalseid sõdu. Traagilised kodusõjad endise Jugoslaavia aladel, Libeerias ja Somaalias on hiljutised näited sellest.

Majanduslik ja sõjaline rivaalitsemine. Näilisel rahuperioodil enne Esimest maailmasõda olid Euroopa võimud tegelikult ametis hiigelarmeede moodustamisega. Saksamaa ja Suurbritannia olid haaratud võistlusse — kumb suudab ehitada rohkem lahingulaevu. Kuna iga suurriik, kes lõpuks verevalamisse kaasa haarati, uskus, et sõda suurendab tema võimu ning toob talle kiire majandusliku tõusu, oli olukord kokkupõrkeks küps.

Religioonide vaheline vaenutsemine. Eriti siis, kui religioonide vahelistele erimeelsustele lisandub rassiline lõhenemine, võib tekkida plahvatusohtlik segu. Kokkupõrked Liibanonis ja Põhja-Iirimaal ning ka sõjad India ja Pakistani vahel on alguse saanud religioonide vahelisest vaenulikkusest.

Nähtamatu sõjaõhutaja. Piibel näitab, et „selle maailma jumal” Kurat-Saatan on praegu aktiivsem kui kunagi varem. (2. Korintlastele 4:4) Kuna ta on täis tulist viha ja tal on ainult „pisut aega”, puhub ta lõkkele olukordi, sealhulgas sõdu, mis muudavad maailma haletsusväärse olukorra veelgi hullemaks. — Ilmutuse 12:12.

Ei ole sugugi kerge neid sõja algpõhjusi olematuks teha. Üle 2000 aasta tagasi ütles Platon, et „ainult surnud on näinud sõja lõppu”. Kas on tema sünge hinnang kibe tõde, millega me peame lihtsalt leppida püüdma? Või on meil alust loota, et kunagi saabub sõdadeta maailm?

[Allmärkus]

[Pildi allikaviide lk 2]

Kaanepilt: Fragment John Singer Sargenti maalist Gassed („Gaasirünnak”), Imperial War Museum, London

[Pildi allikaviide lk 3]

Instituto Municipal de Historia, Barcelona