„Toida suud, mitte jalgu”
Pilguheit Aafrika traditsionaalsetele matmiskommetele
„NEMAD ei mata oma surnuid!” See on üldlevinud väide Jehoova tunnistajate kohta Lääne-Aafrikas. Ometi on hästi teada, et tegelikult Jehoova tunnistajad matavad oma surnuid.
Miks inimesed ütlevad, et Jehoova tunnistajad ei mata oma surnuid? Põhjuseks on see, et tunnistajad ei pea kinni arvukatest kohalikest populaarsetest matmiskommetest.
Traditsionaalsed matmiskombed
Aliu elab ühes väikeses külas Kesk-Nigeerias. Kui ta ema suri, teatas ta surmast oma sugulastele ja korraldas asjad nõnda, et ta kodus esitati Pühakirjal põhinev kõne. Jehoova tunnistajate kohaliku koguduse vanema esitatud kõne keskseks teemaks oli surnute olukord ja südantsoojendav ülesäratamislootus, millele viidatakse Piiblis. Kui kõne oli esitatud, maeti Aliu ema maha.
Sugulased olid äärmiselt nördinud. Nende meelest ei ole ükski matus täielik ilma peieteta, mida tavaliselt peetakse surmajärgsel õhtul. Seal ühiskonnas, kus Aliu elab, on peied pidutsemise, mitte leinaaeg. Surnukeha pestakse, riietatakse valgesse ja pannakse lautsile. Leinavad omaksed kutsuvad kohale muusikud, ostavad kastide kaupa õlut ja kannude kaupa palmiveini ning ohverdavad härja või kitse. Seejärel saabuvad sugulased ja sõbrad, et laulda, tantsida, süüa ja juua järgmise päeva koidikuni.
Pidustuste ajal pannakse surnukeha jalge juurde toitu. Lõigatakse salk surnu juukseid, natuke sõrme- ja varbaküüsi ning pannakse need kõrvale „teise matuse” jaoks. See toimub päevi, nädalaid või isegi aastaid hiljem.
Järgmisel päeval pärast peiesid maetakse surnukeha maha, kuigi matusetseremooniad jätkuvad terve nädala jooksul või kauemgi. Hiljem toimub teine matus. Juuksesalgud, sõrme- ja varbaküüned mähitakse valgesse kangasse, mis seotakse 1,5 kuni 1,8 meetri pikkuse plangu külge. Pidulikus rongkäigus, kus lauldakse ja tantsitakse, kantakse surnut kujutav plank hauaplatsile ja maetakse surnu kõrvale. Jällegi on tegemist rohke muusika, joomise ja söömisega. Matusetalituse lõppedes tulistatakse püssist laeng taeva poole.
Kuna Aliu ei lubanud midagi taolist teha, süüdistati teda selles, et ta ei pea lugu ei surnuist ega neid austavatest traditsioonidest. Aga miks keeldus Aliu, kes on Jehoova tunnistaja, nende traditsioonidega kaasa minemast? Sest tema südametunnistus ei lubanud kiita heaks religioosseid ideid, millel antud traditsioonid põhinevad.
Aafrika traditsionaalsed uskumused
Kõikjal Aafrikas usutakse, et inimesed on pärit vaimumaailmast, kuhu nad pöörduvad tagasi. Joruba rahvas Nigeerias ütleb: „Maa on läbikäiguhoov, kuid taevas on kodu.” Ja ibo rahva vanasõna kõlab: „Igaüks, kes tuleb siia maailma, peab koju tagasi minema, ükskõik kui kaua ta ka maa peal viibiks.”
Vaadelgem eelmainitud kombeid. Peiede eesmärk on vaim kenasti ära saata. Valgete riietega ehtimist peetakse vaimumaailma jaoks kohaseks. Toidu asetamine jalgade juurde on seotud mõttega, et surnukeha „sööb” jalgade kaudu ja seda tuleb toita, et see reisil esivanemate maale nälga ei jääks.
Lisaks valitseb inimeste seas üldiselt uskumus, et pärast kehast lahkumist viibib vaim elavate juures ega pöördu esivanemate juurde enne, kui ta on teise matuse kaudu vabanenud. Inimesed kardavad, et kui teist matust ei korraldata, võib vaim vihaseks saada ja elavaid haiguste või surmaga nuhelda. Püssist tulistamine tähendab „vaimu ärasaatmist” taevasse.
Kuigi Aafrika eri paikades on väga erinevad matusekombed, seisneb keskne idee tavaliselt selles, et pärast keha surma jääb vaim elama. Rituaalide peaeesmärk on vaimu abistamine, nii et see vastaks „kojukutsele”.
Nende uskumuste ja tavade püsimisele aitab kaasa ristiusumaailma inimhinge surematuse doktriin ja „pühakute” harras austamine. Tüüpiline on Svaasimaa sõjaväevaimuliku märkus, et Jeesus ei tulnud mitte selleks, et traditsionaalseid uskumusi hävitada, vaid selleks, et neid täide viia ehk kinnitada. Kuna vaimulikud tavaliselt juhivad matusetalitusi, arvavad paljud inimesed, et Piibel toetab nii traditsionaalseid uskumusi kui ka neist tulenevaid kombeid.
Mida ütleb Piibel?
Kas Piibel toetab neid uskumusi? Koguja 3:20 ütleb surute olukorra kohta: „Kõik [nii inimesed kui loomad] lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks!” Veel ütleb Pühakiri: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi . . . Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski, on ammu kadunud . . . Surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” — Koguja 9:5, 6, 10.
Need ja teised kirjakohad teevad selgeks, et surnud ei saa meid näha ega kuulda ega aidata ega meile kahju teha. Kas ei ole see kooskõlas sinu tähelepanekutega? Sa ehk tead mõnda rikast ja tähtsat meest, kes suri ja kelle perekond on seejärel pidanud kannatama, kuigi see on läbi viinud kõik kombekohased matusetseremooniad. Kui see mees elab vaimude maailmas, miks ta siis oma perekonda ei aita? Tema ei saa aidata, sest peab paika see, mida Piibel ütleb — surnud on tõepoolest elutud, „kadunud”, ja seepärast võimetud kedagi aitama. — Jesaja 26:14.
Jumala Poeg Jeesus Kristus teadis, et see on nii. Vaadelgem, mis juhtus pärast Laatsaruse surma. Piibel teatab: „Ta [Jeesus] ütles neile [oma jüngritele]: ’Laatsarus, meie sõber, magab, aga ma lähen teda unest äratama!’ Siis ütlesid tema jüngrid: ’Issand, kui ta magab, siis ta saab terveks!’ Aga Jeesus rääkis ta surmast.” — Johannese 11:11—13.
Pane tähele, et Jeesus võrdles surma unega, puhkeajaga. Jõudnud Betaaniasse, lohutas ta Laatsaruse õdesid Maarjat ja Martat. Liigutatuna kaastundest, olid Jeesuse silmad pisarais. Ent ta ei öelnud ega teinud mitte midagi, mis oleks viidanud sellele, et Laatsarusel on vaim, mis on veel elus ja vajab abi, et jõuda oma esivanemate maale. Selle asemel tegi Jeesus seda, mida ta oli lubanud teha. Ta äratas Laatsaruse surmaunest ülesäratamise kaudu. See tõendas, et tulevikus kasutab Jumal Jeesust, kes äratab üles kõik, kes on mälestushaudades. — Johannese 11:17—44; 5:28, 29.
Miks erineda teistest?
Kas on midagi väära selliste matusekommetega kaasaminekus, mis põhinevad pühakirjavastastel uskumustel? Aliu ja miljonid teised Jehoova tunnistajad usuvad, et on küll. Nad teavad, et neil oleks väär — isegi silmakirjalik — toetada kombeid, mis selgelt põhinevad valedel ja eksitavatel õpetustel. Nad ei taha sarnaneda kirjatundjate ja variseridega, kelle Jeesus religioosse silmakirjatsemise pärast hukka mõistis. — Matteuse 23:1—36.
Apostel Paulus hoiatas oma kaastöölist Timoteost: „Vaim ütleb selge sõnaga, et viimsel ajal mõned taganevad usust ja hoiavad eksitajate vaimude ja kurjade vaimude [„deemonite”, NW] õpetuste poole, valekuulutajate silmakirjaliku vagaduse tõttu.” (1. Timoteosele 4:1, 2) Kas mõte, et surnud inimesed on vaimumaailmas elus, on deemonite õpetus?
Jah, on küll. Kurat-Saatan, „vale isa”, ütles Eevale, et see ei sure, ja osutas sellele, et Eeva elab lihas edasi. (Johannese 8:44; 1. Moosese 3:3, 4) Seejuures ta ei öelnud, et surematu hing elab pärast keha surma edasi. Kuid Saatan koos oma deemonitega püüab inimesi Jumala Sõna tõest ära pöörata, edendades ideed, et elu jätkub pärast surma. Kuna Jehoova tunnistajad usuvad seda, mida Jumal Piiblis ütleb, ei ole neil midagi tegemist seisukohtadega, mis toetavad Saatana valesid, ja nad ei osale sellistes kommetes. — 2. Korintlastele 6:14—18.
Kuna Jehoova sulased pühakirjavastastest matmiskommetest hoiduvad, on nad tõmmanud enda peale nende meelepaha, kellel on teistsugused vaated. Mõned tunnistajad on pärandist ilma jäetud. Teised on perekonnast välja tõugatud. Kuid tõeliste kristlastena nad teavad, et ustava kuulekuse tõttu Jumalale satuvad nad maailma silmis ebasoosingusse. Nii nagu Jeesus Kristuse lojaalsed apostlid, on nad otsustanud ’Jumala sõna rohkem kuulda kui inimeste sõna’. — Apostlite teod 5:29; Johannese 17:14.
Kuigi tõelised kristlased peavad kalliks surmaunne suikunud armastatud omaste mälestust, püüavad nad osutada armastust elavate vastu. Näiteks võttis Aliu pärast isa surma ema enda juurde koju ning toitis teda ja hoolitses tema eest kogu ta ülejäänud eluaja. Kui teised ütlevad, et Aliu ei armastanud oma ema, sest ta ei matnud teda üldlevinud kombe kohaselt, viitab ta oma rahva seas levinud kõnekäänule: „Enne kui toidad mu jalgu, toida mu suud.” Suu toitmine ehk inimese eest hoolitsemine ajal, kui ta on veel elus, on kaugelt tähtsam kui jalgade toitmine, eelkirjeldatud komme, mis on seotud peale inimese surma peetavate peietega. Tegelikult ei ole kadunul jalgade toitmisest mingit kasu.
Aliu küsib oma kritiseerijatelt: „Mida teie eelistaksite — kas seda, et teie perekond hoolitseks teie eest, kui olete vanaks saanud, või seda, et nad korraldaksid pärast teie surma suured pidustused?” Enamik neist eelistab hoolitsust eluajal. Nad hindavad ka teadmist, et kui nad surevad, peetakse Piiblil põhinev väärikas mälestusteenistus ja sünnis matus.
Just seda püüavad Jehoova tunnistajad teha oma armastatud omaste heaks. Nad toidavad suud, mitte jalgu.