Täisväärtuslik ja tasutoov elu Jehoova teenistuses
JUTUSTANUD LEO KALLIO
Oli 1914. aasta; Soomes Turu linna agulis oli hilissuve kaunis päev õhtusse jõudmas. Äkitselt lõhestas vaikuse sõnum, et puhkenud on suur sõda. Peatselt täitusid tänavad inimestega, kes arutlesid nende sündmuste tähenduse üle. Täiskasvanute tõsised näod panid meid, lapsi, mõtlema selle peale, mis võib juhtuda. Ma olin siis üheksa-aastane ning ma mäletan, kuidas laste rahulikud mängud asendusid sõjamängudega.
VAATAMATA sellele, et Soome ei võtnud osa Esimesest maailmasõjast (1914—1918), laastas 1918. aastal maad kodusõda. Erimeelsuste pärast poliitilistes vaadetes võtsid sugulased ja endised sõbrad kätte relvad, et üksteise vastu sõdida. Meie seitsmeliikmeline perekond sai seda viha tunda. Minu isa, kes oma arvamuse alati otsekoheselt välja ütles, arreteeriti ning mõisteti seitsmeks aastaks vangi. Hiljem mõisteti ta küll õigeks, kuid selleks ajaks oli ta tervis juba rikutud.
Sellel kohutaval ajaperioodil kannatas meie perekond nälja ning haiguste käes. Minu kolm nooremat õde surid. Isa vend, kes elas Tamperes, kuulis meie viletsast olukorrast ning kutsus mu isa ja ema ning meid kahte allesjäänud last enda poole elama.
Aastaid hiljem, kui elasime ikka veel Tamperes, kohtasin ma Sylvi nimelist võluvat tütarlast. Tema minevik sarnanes minu omaga. Ta isa tapeti kodusõjas ning pärastpoole võttis ta perekonna hea sõber Kaarlo (Kalle) Vesanto Pori linnast tema koos õe ning emaga oma koju elama. Kalle aitas Sylvi emal tööd leida ja tüdrukutel kooli minna. Hiljem kolis Sylvi töökoha saamiseks Tamperesse elama ning seal me kohtusimegi.
Õhtu, mis muutis minu elu
Ühel päeval 1928. aastal, kui Sylvist oli minu mõrsja saanud, sõitsime Porisse, et külastada Kalle Vesantot ja tema perekonda. Mitte ükski teine sündmus ei ole minu elu nii otsustavalt mõjutanud. Kalle oli võtnud osa traavivõistlustest ning tal endalgi oli traavihobuseid, kuid nüüd oli ta selle tegevusala maha jätnud. Tema ja ta naine olid saanud innukateks Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutajateks. Väljaandes 1990 Yearbook of Jehovah’s Witnesses kirjutati, kuidas ta palkas töömehi maalima oma kahekorruselise maja välisseinale sõnad „Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi”. See tekst oli piisavalt suur selleks, et seda võiks kiirestimööduvatest rongidest kergesti lugeda.
Tollel ööl rääkisime Kallega kuni varahommikuni. „Miks? Miks? Miks?” küsisin mina, ja Kalle seletas. Piibli põhitõed said mulle selgeks sõna otseses mõttes üleöö. Kirjutasin eri õpetusi selgitavad kirjakohad üles. Kui ma hiljem koju läksin, hankisin märkmiku ja panin kõik need kirjakohad sinna sõna-sõnalt kirja. Kuna siis ei osanud ma Piiblit veel hästi kasutada, võtsin oma töökohal — ehitusplatsil — kuulutamiseks selle märkmiku appi. Valereligiooni õpetusi paljastades tabasin end tihti kordamas Kalle sõnu: „Poisid, teid on tõepoolest ninapidi veetud!”
Kalle andis mulle ühe Tamperes asuva suvila aadressi, kus umbes 30 piibliuurijat oma koosolekuid pidasid. Seal kükitasin ma tavaliselt nurgas ukse juures venna Anderssoni, suvila omaniku kõrval. Kuigi ma käisin koosolekutel üsna ebaregulaarselt, sain abi palvest. Kord, kui mul töö juures tõsised raskused olid, palvetasin: „Oh Jumal, kui sa aitad mul nendest raskustest üle saada, siis luban, et hakkan igal koosolekul käima.” Kuid olukord läks vaid halvemaks. Siis ma mõistsin, et esitan Jehoovale tingimusi, ning muutsin oma palve taoliseks: „Mis ka ei juhtuks, luban nüüd igale koosolekule minna.” Pärast seda vähenesid minu raskused ning ma hakkasin regulaarselt koosolekutel käima. — 1. Johannese 5:14.
Teenimine algaastatel
Abiellusime Sylviga aastal 1929 ning 1934. aastal sümboliseerisime mõlemad oma pühendumist Jehoovale veeristimisega. Noil päevil seisnes meie teenimine selles, et võtsime grammofoni ja plaadid inimeste koju kaasa ning küsisime sõbralikult, kas me võiksime neile ette mängida tasuta piibliloengu. Inimesed kutsusid meid sageli meelsasti sisse ning pärast salvestatud kõne kuulamist vestlesid nad meiega ja võtsid kirjandust.
Võimude loal mängisime parkides neidsamu piibliloenguid ette läbi võimendite. Äärelinnades kinnitasime valjuhääldi katusele või korstna otsa. Mõnikord mängisime kõnesid ette järve ääres, kuhu linnainimesed suurte hulkadena kogunesid. Tõstsime võimendid lihtsalt paati ning sõudsime aeglaselt mööda kalda äärt. Pühapäeviti sõitsime bussiga maapiirkondadesse kuulutama, varustatuna oma väärtuslike võimendite ja suure hulga kirjandusega.
Muutus, mis pani proovile meie usu
Aastal 1938 alustasin täisaegset teenimist pioneerina ja ühtlasi töötasin edasi ka müürsepana. Järgmisel kevadel sain Ühingu harubüroolt kutse hakata teenima reisiva teenijana, keda praegu nimetatakse ringkonnaülevaatajaks. Kuna mulle meeldis töötada meie Tampere kogudusega, polnud sugugi kerge langetada otsust, kas võtta see ülesanne vastu või mitte. Peale selle oli meil oma maja ja kuueaastane poeg Arto, kes pidi varsti kooli minema; ning Sylvile meeldis oma töö müüjana. Kuid pärast seda, kui olime asja omavahel arutanud, võtsin ma selle Kuningriigi teenistuseesõiguse siiski vastu. — Matteuse 6:33.
Seejärel algas teine raske periood. Kui Nõukogude väed 1939. aasta 30. novembril Soome tungisid, puhkes sõda. See sõda, mida nimetatakse Talvesõjaks, kestis kuni 1940. aasta märtsini, mil Soome pidi nõustuma rahulepingu sõlmimisega. Näis, nagu oleks kogu looduski sõjast osa võtnud, sest see oli kõige külmem talv, mida ma mäletan. Ajal, mil termomeeter näitas rohkem kui 30 kraadi alla nulli Celsiuse järgi, sõitsin ma ühest kogudusest teise jalgrattaga!
Jehoova tunnistajate töö keelustati Soomes 1940. aastal. Pärast seda pandi paljud noored Soome Jehoova tunnistajad vangi ning nad pidid seal täiesti ebainimlikes tingimustes vaevlema. Olen tänulik, et võisin teenida kogudusi terve Teise maailmasõja kestel, aastatel 1939—1945. Tihti nõudis see Sylvist ja Artost korraga kuude viisi eemalolemist. Pealegi oli pidevalt olemas oht, et mind võidakse arreteerida ebaseaduslikus töös osalemise eest.
Mind oli arvatavasti üsna veider vaadata, kui sõitsin jalgrattaga, mis oli koormatud kohvri, kirjanduskoti, grammofoni ja plaatidega. Üks põhjus, miks ma plaate kaasas kandsin, oli see, et juhul kui mind peaks arreteeritama, saan tõestada, et ma ei ole luureretkel olev parašütist, kes spioneerib venelaste heaks. Siis ma oleksin võinud öelda, et kui ma oleksin parašütist, oleksid plaadid ju hüppe ajal katki läinud.
Kord, kui ma külastasin paikkonda, kus inimesi oli ühe spiooni eest hoiatatud, arvas üks Jehoova tunnistajate perekond ekslikult, et mina olengi see. Koputasin pimedal talveõhtul nende uksele, kuid nad kartsid nii väga, et ei julgenud ust avada. Niisiis veetsin öö küünis, kus ma sooja saamiseks heintesse pugesin. Järgmisel hommikul said nad teada, kes ma tegelikult olen, ja pean ütlema, et kogu minu hilisema sealviibimise ajal näitasid pereliikmed minu vastu üles erilist külalislahkust!
Sõja-aastatel teenisime ainult mina ja vend Johannes Koskinen Kesk- ja Põhja-Soome kogudusi. Meil mõlemal tuli hoolitseda tohutult suurte maa-alade eest, millest mõni oli 600 kilomeetri pikkune. Kogudusi, mida me külastama pidime, oli nii palju, et saime igas koguduses olla vaid kaks või kolm päeva. Tihti ei käinud rongid sõiduplaani järgi ning busse oli vähe ja need olid nii täis, et on üldse ime, et me oma sihtkohtadesse jõudsime.
Pääsesin mitu korda üle noatera
Talvesõja alguses läksin kord Helsingis asuvasse harubüroosse ja võtsin kaasa neli rasket pappkasti keelatud kirjandust, et need rongiga kogudustesse toimetada. Kui me Riihimäe raudteejaamas olime, kõlas õhurünnaku signaal. Rongis olnud sõdurid tõmbasid selga oma valge maskeerimisülikonna ning reisijatel kästi otsekohe rongist väljuda ja jaamahoone vastas oleva lageda põllu poole liikuma hakata.
Palusin sõduritel minu pappkaste tassida ja seletasin neile, kui tähtsad need on. Neli sõdurit haaras igaüks ühe kasti ja me jooksime umbes 200 meetrit üle lumega kaetud põllu. Viskusime pikali ning keegi hüüdis mulle: „Hei, tsiviilelanik, ära liiguta ennast! Kui pommitajad mingitki liikumist märkavad, avavad nad meie pihta tule.” Uudishimu sundis mind siiski ettevaatlikult pead taeva poole pöörama, ning ma lugesin kokku 28 lennukit!
Äkitselt vappus maa pommiplahvatustest. Kuigi rongijaam jäi terveks, sai pihta see rong, millega me saabunud olime. Rongirusud ja kõverad rööpad olid kokku üsna veider vaatepilt! Järgmisel hommikul sain jätkata oma reisi koos pappkastidega, ning sõdurid sõitsid edasi teise rongiga. Üks nendest sai peale sõda Jehoova tunnistajaks ja ta jutustas mulle, et sõdurid olid tagantjärelegi rääkinud ühest imelikust pappkastidega tsiviilelanikust.
Mõni aeg hiljem, kui vend Koskinen sõitis Põhja-Soome, et Rovaniemi väikest kogudust külastada, arreteeriti ta enne, kui ta rongilt maha jõudis minna. Ta pandi vangi, kus teda koheldi väga julmalt. Kui jõudis kätte minu kord sedasama kogudust teenida, siis leppisin kokku, et väljun Koivu väikeses jaamas. Seal korraldas õde Helmi Pallari asjad nii, et oma ülejäänud reisi sain jätkata piimavedamise vankris. Minu külaskäik Rovaniemi kogudusse läks korda. Kuid siiski juhtus minuga lahkumisel üks äpardus.
Teel raudteejaama kohtasime koos kaaslastega ootamatult kahte sõjaväelast, kes kontrollisid kõikide möödujate dokumente. „Ära vaata nende poole. Vaata ainult ette,” ütlesin mina. Kõndisime nende vahelt läbi, justkui neid poleks olnudki. Seejärel hakkasid nad meid taga ajama. Raudteejaamas rahvasummas sain ma neist viimaks lahti ning hüppasin liikuva rongi peale. Noil päevil reisival tööl küll põnevusest puudu ei tulnud!
Kord mind arreteeriti ja viidi kutsekomisjoni. Mind kavatseti rindele saata. Kuid siis helises telefon ning sõjaväeohvitser, kes pidi mind küsitlema hakkama, võttis toru. Kuulsin häält toru teises otsas karjumas: „Mispärast sa ometi saadad siia neid haigeid, kasutuid mehi? Meil pole nendega midagi muud peale hakata kui nad tagasi saata. Meil on vaja töökõlblikke mehi!” Õnneks oli mul kaasas arstitõend, kuhu oli märgitud minu tervisehäire. Kui ma selle ette näitasin, lubati mul minna, ning nii jätkasin katkestamatult oma tööd koguduste juures!
Kohtuprotsessis abistamine
Sõjahüsteeria kestis edasi, ning minu sõber Ahti Laeste arreteeriti. Tema naine helistas abi saamiseks minule. Kui ma nende koju läksin, leidsin Ahti paberite hulgast kohaliku politseijaoskonna poolt välja antud dokumendi, millega talle oli antud luba mängida salvestatud kõnesid ette linna avalikes parkides. Võtsime dokumendid kohtusse kaasa. Kui süüdistuse ettelugemine oli lõpetatud, ulatasin vennale Laestele dokumendi. Kohtunik käskis ühel sõduril tuua sisse grammofoni ja mitmed helisalvestatud Piibli esitlused, et kohus võiks neid kuulata. Pärast kõigi esitluste kuulamist ütles kohtunik, et tema arvates ei olnud kuuldus mitte midagi väära.
Mind koos Ahti ja tema naisega saadeti seejärel koridori kohtu otsust ootama. Seal me siis seisime pingsas ootuses. Viimaks kuulsime üht häält ütlevat: „Süüalune, palun tulge kohtusaali.” Vend Laeste oli õigeks mõistetud! Olime tõesti kogu südamest Jehoovale tänulikud, kui me jätkasime oma tööd, vend ja õde Laeste kohalikus koguduses ning mina reisival tööl.
Sõda lõpeb, kuid meie teenistus jätkub
Sõja lõppedes tühistati kuulutustöökeeld ning vennad vabastati vanglast. Teenistuses veedetud paljude aastate vältel on kristlike õdede osa nii Kuningriigi töös kui ka oma abikaasade toetamisel mulle sügavat mõju avaldanud. Olen eriliselt tänulik Sylvile tema toodud ohvrite ning toetuse eest. Tänu sellele suutsin ma katkestamata jätkata 33 aastat teenistust reisival tööl ning pärastpoole veel eripioneerina teenida.
Innustasime Sylviga Artot peale kooli lõpetamist pioneerteenistust alustama, inglise keelt õppima ning Ühendriikidesse Vahitorni Gileadi Piiblikooli minema. Ta lõpetas Gileadi 1953. aastal. Hiljem abiellus ta Eevaga ning üheskoos on nad osalenud mitmes täisaegse teenistuse vormis, sealhulgas ringkonnatööl, Beeteli teenistuses ja eripioneerteenistuses. 1988. aastal kolisid nad Tamperesse, linna, kus me alaliselt elanud oleme, et minu ja Sylvi eest hoolitseda ja samal ajal eripioneeridena teenimist jätkata.
Kuigi meie jõud on praegu suuresti vähenenud, oleme mõlemad Sylviga tundnud rõõmu täisväärtuslikust ja õnnistusterohkest elust, millest on jäänud palju innustavaid mälestusi. On tõeliseks autasuks mõelda selle kasvu peale, mida me näinud oleme. Kui ma 1939. aastal kogudusi külastama hakkasin, oli Soomes 865 Kuningriigi kuulutajat, kuid praegu on neid üle 18000!
Kui ma 1938. aastal täisaegset teenimist alustasin, ei teadnud ma, et võin selles veel 55 aastat hiljemgi osaleda. Vaatamata kõrgele eale, liigume edasi Jehoova jõus ning ootame igatsusega oma tõotatud tasu. Me loodame lauliku sõnadele: „Jehoova on hea, tema heldus kestab igavesti ja tema ustavus põlvest põlve!” — Laul 100:5.
[Pilt lk 21]
Leo ja Sylvi Kallio sümboliseerisid oma pühendumist Jehoovale 1934. aastal
[Pilt lk 23]
Hiljutine foto Leost ja Sylvist, mil neil on täitumas 60 aastat pühendunud teenistust