Nad on olnud meile eeskujuks
JUTUSTANUD CRAIG ZANKER
Olen olnud koos oma naise Gayle’iga kaheksa aastat pioneer ehk Jehoova tunnistajate täisaegne teenija. Viimased kuus aastat oleme teeninud Austraalia sisemaa aborigeenide hulgas. Oleme lihtsalt järginud minu vanemate ja vanavanemate head eeskuju.
ERITI tahaksin rääkida oma vanavanematest. Oleme neid alati hellitavalt Opaks ja Omaks kutsunud — mis on hollandikeelsed hellitussõnad vanaisa ja vanaema kohta. Minu vanaisa Charles Harris teenib ikka veel innukalt Melbourne’is, linnas, kus ta on ligi 50 aastat elanud.
Piibli tõdedega tutvumine
Opa sündis Austraalia saareosariigi Tasmaania väikeses linnas. Aastal 1924, kui ta oli 14-aastane, ostis ta isa oksjonil meremehelaeka. See osutus vaimses mõttes tõeliseks aaretelaekaks, sest see sisaldas mitmeid Charles Taze Russelli, Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu esimese presidendi kirjutatud raamatuid.
Ilmselt ei olnud Opa isa nendest raamatutest eriti huvitatud, kuid Opa hakkas neid lugema ja mõistis otsekohe, et tegemist on eluliselt tähtsate Piibli tõdedega. Nii asus ta otsima neid, kes esindavad raamatute väljaandjaid, rahvusvahelisi piibliuurijaid, keda nüüd tuntakse Jehoova tunnistajatena. Ta tahtis nendega rääkida, et saada rohkem selgitusi Piibli tõdedest, millega ta oli tutvunud.
Pärast mitmeid järelepärimisi leidis ta kolm eakat naist, kes teisi aktiivselt õpetasid. Nende mõju noorele Charlesile oli tohutu. Lõpuks, 1930. aastal, pühendus ta Jehoova Jumalale ja ta ristiti vees. Ta pani maha oma lihapoodnikuameti ja asus elama põhja poole Sydneysse, kus ta määrati täisaegseks evangeeliumikuulutajaks.
Pioneerteenistus Austraalias
Mõne järgneva aasta jooksul olid Charlesi kuulutustööpiirkondadeks nii Sydney merepoolne äärelinn Bondi kui ka Uus-Lõuna-Walesi osariigi maakohad. Seejärel määrati ta Lääne-Austraaliasse Perthi, tuhandete kilomeetrite kaugusele kontinendi teise serva. Kuus kuud andis ta tunnistust ühes Perthi ärirajoonis, mille järel ta määrati koos kahe teise pioneeriga teenima Loode-Austraalia hõredaltasustatud avarustele.
Selle kolmiku — Arthur Willise, George Rollsteni ja Charlesi — kuulutustööpiirkonnaks oli maa-ala, mis on neli korda suurem kui Itaalia! Sealne asustus oli hõre, maastik viljatu ja kuumus lämmatav. Mõnikord tuli reisida üle 500 kilomeetri, et ühest rantšost ehk loomakasvatusfarmist teise jõuda. Sõiduk, mida nad kasutasid, oli viletsas seisukorras isegi 1930-ndate aastate taseme kohta, kuid neil oli tugev usk ja palju otsusekindlust.
Kitsad, auklikud ja tolmused teed olid risti-rästi kaameliradasid täis ja siin-seal varjas õhuke tolmukiht (mida kutsuti härjatolmuks) ohtlikke puutüükaid. Pole siis ime, et auto vedrud tihti murdusid. Kahel juhul purunes auto tagumine pooltelg ja korduvalt läksid katki rehvid. Et sõitu jätkata, tegid pioneerid tihti vanadest rehvidest paigad ja kinnitasid need seestpoolt poltide abil olemasolevate rehvide külge.
Kui ma veel noor poiss olin, küsisin Opa käest, mis julgustas neid sellistes rasketes tingimustes vastu pidama. Ta selgitas, et kuigi nad olid inimestest eraldatud, oli Jehoova alati lähedal, ja et mõnikord said füüsilistest raskustest vaimses mõttes õnnistused.
Ilma igasuguse üleoleku ja eneseuhkuse varjundita väljendas Opa hämmastust, et nii paljud inimesed näivad olevat liigselt huvitatud materiaalse vara kogumisest. Ta tuletas mulle meelde: „Läbi elu on palju meeldivam minna nii väikese pagasiga kui võimalik. Kui Jeesus oli valmis vajaduse korral lageda taeva all magama, peaksime meiegi olema rõõmuga valmis sedasama tegema, kui meile antud ülesanne seda nõuab.” (Matteuse 8:19, 20) Ja tõesti, tema ja ta kaaslased tegidki nii.
Kutse võõramaa põllule
Aastal 1935 sai Opa uue kuulutustöö ülesande: anda tunnistust Vaikse ookeani lõunasaarte elanikele. Ta seilas Vahitorni Ühingu 16 meetri pikkusel purjepaadil Lightbearer (Valgusekandja), mille meeskonnas oli peale tema veel kuus inimest.
Kui Lightbearer kord Austraaliast põhja pool Korallimeres seilas, läks abimootor rikki. Kuna oli täielik tuulevaikus, jäid nad paigale mitme kilomeetri kaugusele kaldast. Kuigi varitses oht Suurel Vallrahul karile joosta, avaldas Opale sügavat muljet oivaline rahu. „Meri oli sile nagu peegel,” kirjutas ta oma päevikusse. „Ma ei unusta kunagi, kuidas päike igal õhtul sellesse vaiksesse merre loojus. Vaatepilt oli nii kaunis, et see on igaveseks mu mällu sööbinud.”
Õnneks tõusis tuul enne, kui nad vallrahule oleksid triivinud, ja nad purjetasid rahulikult Paapua Uus-Guineasse Port Moresbysse, kus nad lasid laevamootori ära parandada. Port Moresbyst seilasid nad Neljapäevasaarele ja sealt Indoneesia suurele saarele Jaavale. Opa hakkas sügavalt armastama seda maad, mida nimetatakse „piki ekvaatorit lükitud pärlikeeks”. Tollel ajal oli Indoneesia Hollandi koloonia ja seetõttu õppis vanaisa selgeks nii hollandi kui ka indoneesia keele. Kuid kuulutustööl pakkus ta kirjandust viies keeles: hollandi, indoneesia, hiina, inglise ja araabia keeles.
Opa levitas piiblilist kirjandust väga edukalt. Ükskord kutsuti Clem Deschamp, Vahitorni Ühingu kirjanduse eest vastutav vend Batavias (praeguses Jakartas), ühe Hollandi ametniku ette, kes oli meie kuulutustööd teraselt jälginud. „Mitu inimest teil Jaava idaosas töötab?” uuris ametnik.
„Ainult üks,” vastas vend Deschamp.
„Kas te arvate, et ma jään seda uskuma?” käratas ametnik. „Teil peab seal terve töötajate armee olema, kui otsustada kirjanduse hulga järgi, mida te igal pool levitanud olete!”
Opa arvates oli see üks tema elu kõige meeldivamaid komplimente. Kuid kindlasti oli ta selle ära teeninud, kuna tema jaoks ei olnud midagi erakordset levitada 1500 kuni 3000 trükist igas kuus.
Abielu, töö keelustamine ja sõda
Detsembris 1938 abiellus Opa noore indoneeslannaga, kelle nimi oli Wilhelmina ja kellest hiljem sai minu vanaema. Oma ehk vanaema oli lahke, leebe, töökas ja maheda häälega — ma tean seda, sest kogu mu lapsepõlve jooksul oli tema minu lähim sõber.
Pärast abiellumist jätkasid Opa ja Oma pioneerteenistust koos. Selleks ajaks olid Lightbearer’i ülejäänud meeskonnaliikmed kas maailma teistesse paikadesse laiali läinud või koju tagasi pöördunud. Kuid Opale oli Indoneesia koduks saanud ja ta oli kindlalt otsustanud sinna jääda.
Teise maailmasõja lähenedes hakkasid Hollandi võimud, kes Indoneesias valitsesid, vaimulikkonna survel Jehoova tunnistajate tegevust piirama ja keelustasid lõpuks meie töö. Seetõttu oli kuulutamine raskendatud ja kasutada sai ainult Piiblit. Peaaegu igas linnas, mida Opa ja Oma külastasid, veeti nad ametnike ette ja kuulati üle. Neid koheldi nagu kurjategijaid. Varsti pärast keelu väljakuulutamist vangistati Oma õemees kristliku neutraalsuse pärast. Ta suri Hollandi vanglas.
Opa ja Oma elasid veoautole ehitatud vagunelamus. Sellise liikuva kodu abil kuulutasid nad kogu Jaaval. Aastal 1940, kui maad ähvardas Jaapani sõjalise sissetungi oht, õnnistati neid tütrega, kellest sai minu ema. Nad panid lapsukesele nimeks Victory (inglise keeles „võit”) selle loengu pealkirja järgi, mida nad olid kuulnud kahe aasta eest J. F. Rutherfordi, tolleaegse Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu presidendi esituses. Ka lapse sünd ei pannud neid pioneerteenistust katkestama.
Opa, Oma ja Victory olid 1942. aasta alguses parajasti Hollandi prahilaeval Borneost naasmas, kui Jaapani sõjalaevalt kuuldus tugev suurtükiplahvatus. Kõik tuled kustusid ja inimesed hakkasid karjuma. Selliselt tuli sõda minu perekonnaliikmete ellu. Kuigi nad jõudsid tervetena sadamasse, tungisid jaapanlased Jaavale ainult mõni päev hiljem, ja Hollandi ametnik teatas Jaapani sõduritele Opa ja Oma asupaiga.
Kui jaapanlased nad üles leidsid, rööviti nad paljaks — isegi väikese Victory mänguasjad võeti ära — ja kumbki viidi eri koonduslaagrisse. Victoryl lubati Oma juurde jääda, ning järgmise kolme ja poole aasta jooksul ei näinud Opa neid kordagi.
Elu koonduslaagrites
Vangistuse vältel viidi Opat ühest linnast teise: Surabayast Ngawisse, sealt Bandungi ja lõpuks Tjimahisse. Pidevad ümberpaigutused olid mõeldud selleks, et nurjata igasugused organiseeritud põgenemise plaanid. Vangid olid peamiselt hollandlased, kuid oli ka inglasi ja austraallasi. Laagris õppis Opa selgeks juuksuriameti, töö, mida ta nüüdki veel mõnikord teeb. Religioossetest raamatutest lubati tal alles jätta ainult oma Piibel — King James Version.
Samal ajal viidi ka Omat ja Victoryt ühest laagrist teise. Laagrikomandandi käsul pidid naised teenima väljaspool laagrit „ühiskondlikus teeninduses”. Kuid mingil põhjusel ei valitud Omat kunagi. Hiljem sai ta teada, et need naised viidi välja prostituutideks Jaapani sõdurite jaoks.
Kuna Jaapani sõdurid ei soosinud tütarlapsi, riietas Oma Victoryt alati nagu poissi ja lõikas ta juuksed lühikeseks. Nimi Victory tekitas tõsise probleemi, kui laagri komandant tahtis teada, mida see nimi sümboliseerib — kas imperialistliku Jaapani armee või ameeriklaste võitu.
„Jumala Kuningriigi võitu kõigi maiste valitsuste üle!” vastas minu vanaema uhkelt.
Karistuseks selle eest, et ta ei öelnud „imperialistliku Jaapani armee võitu”, sunniti Omat ja tema viieaastast tütart seisma kaheksa tundi lõõskava troopikapäikese all valvelseisangus. Ei varju, ei vett, ei istumist ega lõdvakslaskmist. Kuid Jehoova abiga elasid nad selle kohutava katsumuse üle.
Aasta pärast Oma vangistamist ütles laagrikomandant talle, et ta mees on surnud! Kurvalt pani vanaema Opa pildi oma kannatadasaanud kohvri põhja ja elas edasi, hoolimata südamevalust.
Vangilaagri elu oli raske. Inimese päevane toiduportsjon oli kruus tapiokiputru hommikusöögiks, 190 grammi saagoleiba lõunaks ja kruus vesist riisi-köögiviljasuppi õhtuks. Sellise kasina toidu tõttu oli alatoitlus tavaline ja iga päev suri inimesi düsenteeriasse.
Opal tekkis vangisoleku ajal pellagra ja näljaturse (nälgimisest põhjustatud haigus). Ka Oma oli surmasuus, sest tihti andis ta oma toidu Victoryle, et väike tüdruk nälga ei sureks. Julmus ja nälg olid nende pidevad kaaslased. Nad suutsid ellu jääda ainult tänu sellele, et hoidsid end oma Jumala Jehoova ligi.
Mäletan hästi ühte Opa lemmikütlust: „Vabadus tähendab elu kooskõlas Jumalaga, Jehoovaga.” Nõnda pidas Opa end vabaks selle sõna otseses mõttes isegi vangipõlve karmust taludes. Armastus, mida tema ja Oma Jehoova vastu tundsid, aitas neil kindlasti ’kõike taluda’. (1. Korintlastele 13:7, UT) Meie Gayle’iga püüame alal hoida samasuguseid lähedasi suhteid Jumalaga.
Vabadus ja tähelepanuväärne taaskohtumine
Lõpuks aastal 1945 Teine maailmasõda lõppes. Varsti pärast Jaapani alistumist pandi Opa rongile. Teel Jakartast Bandungi peatasid Indoneesia sõdurid rongi. Kuigi sõjategevus jaapanlastega oli lõppenud, võitlesid indoneeslased edasi, et saavutada sõltumatust Hollandist. Selline äkiline rongilt mahavõtmine oli Opale nii ootamatu, et ta unustas inglise keelt rääkida ja hakkas selle asemel hollandi keeles kõnelema. Indoneeslastele oli hollandi keel vaenlase keel ja vaenlane tuli tappa.
Oli õnne, et sõdurid leidsid Opat läbi otsides tema Austraalia juhiload, mis tal endal täiesti ununenud olid. Õnneks ei olnud indoneeslased vaenujalal Austraaliaga. Kuni tänase päevani peab Opa oma Austraalia kodakondsust tõestavate juhilubade leidmist jumalikuks vahelesekkumiseks, sest ainult mõni tund hiljem tapsid samad sõjasalgad samas peatuspaigas 12 hollandlast läbisõitvalt rongilt.
Vahetult pärast seda ootasid Oma ja Victory, et mingi sõiduk nad sõjast laastatud piirkonnast välja viiks. Nad istusid teeveeres ning lõputu voor sõdureid ja tsiviilisikuid täis veoautosid sõitis neist mööda. Äkitselt, ilma igasuguse nähtava põhjuseta, voor peatus. Oma juhtus heitma pilku lähima veoauto avatud tagakasti ja nägi seal oma üllatuseks ühte kõhnunud meest, kelle ta otsekohe ära tundis. See oli tema mees! Ei ole olemas sõnu, mis suudaksid edasi anda nende tundeid, kui nad taas kohtusid.
Tagasi Austraalias
Kui vanaisa koos perega 1946. aastal pärast 11 aasta pikkust elu Indoneesias Austraaliasse tagasi pöördus, ei olnud nende elu kerge. Nad naasid kui sõjapõgenikud — puruvaesed, alatoidetud ja paljude kohalike silmis kahtlased. Oma ja Victory pidid kannatama rassilise eelarvamuse tõttu, mida tunti Aasia immigrantide vastu. Opa oli sunnitud pikki tunde kõvasti tööd tegema, et pere eest hoolt kanda ja neid peavarjuga kindlustada. Vaatamata neile raskustele, pidasid nad vastu ja elasid kõik üle, säilitades oma vaimsuse.
Praegu, rohkem kui 48 aastat hiljem, elab Opa Melbourne’is ja osaleb veel nüüdki majast majja teenistuses. Ta on näinud, kuidas Victory ja tema lapsed tõe vastu võtsid, oma elu Jehoovale pühendasid ja nad kõik omakorda täisaegset pioneerteenistust alustasid.
Des Zanker, kellest sai minu isa, ja Victory ristiti 1950-ndate aastate alguses, ja 1958. aastal sai Des Austraalia Beeteli pere liikmeks. Pärast abiellumist Victory’ga, kes teenis eripioneerina, jätkasid nad mõnda aega pioneerteenistust ja seejärel kutsuti nad reisivale tööle. Siis sündisin mina ja nad pidid reisivalt töölt lahkuma, et mind üles kasvatada. Kuid pioneer on isa veel praegugi, 27 aastat hiljem.
Oma suri vaikselt 1990. aasta alguses kodus, samas majas, kus minu ema üles kasvas. Ka mina kasvasin samas Melbourne’i majas, nagu ka minu noorem vend ja õde. Meie perele oli suureks õnnistuseks elada koos ühes majas. Mõnikord oli seal väga palju rahvast, kuid ma ei mäleta, et see oleks mind kuidagi ahistanud. Meie abielu esimese nelja aasta jooksul kohanes ka minu naine Gayle nende oludega ja tallegi meeldis seal. Kui me lõpuks uue ülesande saime ja seetõttu lahkusime, tulid mulle pisarad silma. Selles majas olin kogenud nii palju toetust ja armastust.
Nüüd aga on minu ja Gayle’i elu väga rõõmuküllane, sest me saame teha seda, mida tegid minu vanemad ja nende vanemad enne neid. Kui me kodunt lahkusime, leidsime lohutust sellest, kui mõtlesime põhjusele, mis meid lahkuma sundis — võimalusele täita Jehoova tahet täisaegses teenistuses olles. Me pingutame kõvasti, et järgida oma ustavate vanavanemate ja vanemate head eeskuju, kes leidsid samasugust lohutust neile määratud ülesannete täitmisel rasketes tingimustes, äärmises vaesuses ja isegi aastaid Jaapani koonduslaagreis vaeveldes. — 2. Korintlastele 1:3, 4.
Opa on alati tröösti leidnud sõnadest, mida kuningas Taavet inspiratsiooni all olles Jehoovale ütles: „Sinu heldus on parem kui elu.” (Laul 63:4) Minu vanaisa tugevaks sooviks on alati olnud nautida seda heldust igavesti. Kogu tema perekond soovib olla selles tema kaaslaseks.
[Pilt lk 21]
Oma ja Opa Harris
[Pilt lk 23]
Craig Zanker (taga) koos oma naise, vanemate ning noorema venna ja õega