Valgus teeb lõpu pimeduse ajastule

JEESUSE KRISTUSE ja tema apostlite aegne maailm oli täiesti erinev Heebrea Kirjade aegsest maailmast. Piibli lugejad, kes pole sellest teadlikud, võivad arvata, et ajalooperiood prohvet Malakiast evangeeliumikirjutaja Matteuseni oli ilma oluliste sotsiaalsete ja religioossete muutusteta, ning ainult ähmaselt mõista, mis toimus neid lahutava 400 aasta jooksul.

Malakia raamat, mis on enamikus tänapäeva Piiblites Heebrea Kirjadest viimane, lõpeb Iisraeli jäänuse naasmisega nende kodumaale pärast Babüloonia vangipõlvest vabanemist (Jeremija 23:3). Pühendunud juute julgustati ootama Jumala kohtupäeva, mis pidi vabastama maailma kurjusest ja juhatama sisse messialiku ajastu (Malakia 3:19, 20). Vahepeal hakkas valitsema Pärsia. Pärsia väeosad paigutati kõikjale Juudamaal, et seal sõjalise jõu abil rahu ja kuninga seaduste täitmist tagada. (Võrdle Esra 4:23.)

Piibli maade olukord ei jäänud siiski järgneva nelja sajandi jooksul muutumatuks. Neis hakkas võimust võtma vaimne pimedus ja segadus. Lähis-Ida vapustasid vägivald, terrorism, rõhumine, usulis-radikaalne mõtteviis, spekulatiivne filosoofia ja kultuurišokk.

Matteuse evangeelium, Kristlike Kreeka Kirjade esimene raamat, kirjutati hoopis teistsugusel ajastul. Rooma leegionid kehtestasid Pax Romana ehk Rooma rahu. Inimesed ootasid hardalt ja innukalt Messiat, et ta tuleks ja kaotaks kannatused, türannia ja vaesuse ning tooks ellu valgust, heaolu ja rahu. (Võrdle Luuka 1:67—79; 24:21; 2. Timoteosele 1:10.) Vaatleme lähemalt neid dünaamilisi jõude, mis kujundasid ümber juudi ühiskonna Jeesuse Kristuse sünnile eelnenud sajanditel.

Juutide elu Pärsia ajal

Pärast Kyrose pidulikku teadaannet, mille alusel juudid aastal 537 e.m.a. Babüloonia vangistusest vabastati, lahkus rühm juute koos nendega ühinenud mittejuutidega Babülooniast. See vaimselt valvas jäänus pöördus tagasi oma purustatud linnadesse ja mahajäetud maale. Edomlased, foiniiklased, samaarlased, araabia hõimud ja teised rahvad olid hõivanud suure osa Iisraeli kunagisest avarast territooriumist. See ala, mis oli jäänud üle Juudast ja Benjaminist, sai Pärsia satraapias Juuda provintsiks nimega Abar Nahara („teispool jõge”) (Esra 1:1—4; 2:64, 65).

Pärsia valitsuse all algas Juuda „laienemise ja rahvastiku kasvu periood”, ütleb teos The Cambridge History of Judaism. Edasi lisab see Jeruusalemma kohta: „Talupojad ja palverändurid tõid ande, tempel ja linn rikastusid ning nende rikkus tõmbas ligi välismaa kaupmehi ja käsitöölisi.” Ehkki pärslased suhtusid väga sallivalt kohalikku valitsusse ja religiooni, olid maksukoormised rängad ja makse sai maksta vaid väärismetallis. (Võrdle Nehemja 5:1—5, 15; 9:36, 37; 13:15, 16, 20.)

Pärsia impeeriumi viimased aastad olid väga tormilised, täis satraapide mässusid. Paljud juudid lasksid end Vahemere rannikualade mässudesse kaasa kiskuda ja nad küüditati kaugele põhja, Kaspia mere äärde Hürkaaniasse. Paistab siiski, et enamikku juute need Pärsia repressioonid ei tabanud.

Kreeka periood

Aleksander Suur hüppas aastal 332 e.m.a. otsekui panter Lähis-Itta, kuid Kreeka mõju andis end tunda juba enne teda (Taaniel 7:6). Mõistes, et kreeka kultuuril on poliitilist kaalu, püüdis ta teadlikult helleniseerida oma laienevat impeeriumi. Kreeka keel sai rahvusvaheliseks keeleks. Aleksandri lühikesel valitsemisajal edendati armastust sofistika vastu, spordivaimustust, esteetika hindamist. Vähehaaval alistus isegi juudi kultuur hellenismi mõjudele.

Peale Aleksandri surma aastal 323 e.m.a. hakkasid tema järeltulijad Süürias ja Egiptuses esimestena täitma rolle, mida prohvet Taaniel nimetas „Põhja kuningaks” ja „Lõuna kuningaks” (Taaniel 11:1—19). Egiptuse, „Lõuna kuninga” Ptolemaios II Philadelphose valitsemise ajal (285—246 e.m.a.) hakati Heebrea Kirjasid tõlkima koineesse, kreeka ühiskeelde. Seda tõlget hakati nimetama „Septuagintaks”. Paljusid salme sellest tõlkest on tsiteeritud Kristlikes Kreeka Kirjades. Kreeka keel osutus väga sobivaks, andmaks edasi valgustavaid mõttevarjundeid sellele vaimselt segadusse aetud ja pimestatud maailmale.

Pärast seda, kui Antiochos IV Epiphanes sai Süüria kuningaks ja Palestiina valitsejaks (175—164 e.m.a.), sai judaism peaaegu hävitatud tagakiusamistes, mida soosis valitsus. Juute sunniti surmaähvardusel Jehoova Jumalast lahti ütlema ja vaid kreeka jumalustele ohverdama. Detsembrikuus aastal 168 e.m.a. ehitati Jehoova suure altari peale Jeruusalemma templis paganlik altar ja sellel toodi ohvreid Olümpose Zeusile. Sellest šokeeritud, kuid vaprad maamehed ühinesid Juudas Makabeuse juhtimise alla ja sõdisid raevukalt niikaua, kuni said Jeruusalemma oma valdusse. Tempel pühitseti taas Jehoova Jumalale ja täpselt kolm aastat peale selle pühaduse teotust hakati jälle igapäevaseid ohvreid tooma.

Kreeka perioodi kestes püüdsid need vallutushimulised juudi ühiskonna liikmed oma territooriumi endisi piire taastada. Nad ilmutasid oma taasleitud sõjalist vaprust jumalakartmatul moel, sundides paganatest naabreid mõõgaähvardusel nende usku pöörduma. Sellele vaatamata valitses linnades ikka kreeka poliitika.

Sel ajal olid kõrgema preestrivõimu taotlejad tihti korrumpeerunud. Salasepitsused, reeturlikud mõrvad ja poliitilised intriigid jätsid nende mainele rüvetava pleki. Mida jumalakartmatumat vaimu juudid ilmutasid, seda populaarsemaks muutusid kreeka spordialad. Kui hämmastav võis küll olla näha noori preestreid oma kohustusi hooletusse jätmas, et osaleda sportlikel mängudel! Juudi atleedid olid isegi valmis läbi tegema piinarikast operatsiooni, saamaks „ümberlõikamatuks”, et sellega vältida piinlikkust, kui nad paganatega alasti võistlevad. (Võrdle 1. Korintlastele 7:18.)

Religioossed muutused

Varajastel pagendusjärgsetel aastatel seisid ustavad juudid sellele vastu, et Heebrea Kirjades avalduv õige religioon seguneks paganlike tõekspidamiste ja filosoofiatega. Estri raamatus ei ole mingit märki zoroastrismist, kuigi see kirjutati peale seda, kui juudid olid üle 60 aasta pärslastega tihedalt seotud olnud. Ka pole Piiblis Esra, Nehemja ja Malakia raamatutes, mis kirjutati varajasel Pärsia perioodil (537—443 e.m.a.), tunda mingisugust Pärsia religiooni mõju.

Ometi usuvad teadlased, et Pärsia perioodi hilisematel aastatel hakkasid paljud juudid võtma omaks mõningaid Pärsia peajumaluse Ahuramazda kummardajate vaateid. See ilmneb esseenide populaarsetes ebausutavades ja uskumustes. Mõned tavalised heebreakeelsed sõnad šaakali ja teiste kõrbeloomade ning öölindude kohta hakkasid juutide mõtteviisis seostuma kurjade vaimude ning öökoletistega Babüloonia ja Pärsia folkloorist.

Juudid hakkasid paganlikke ideid nägema teises valguses. Sellised mõisted nagu taevas, põrgu, hing, Sõna (Logos) ja tarkus said kõik uue tähenduse. Tol ajal õpetati, et kuna Jumal asub nii kaugel, siis ei võta ta enam inimestega ühendust ja vajab seega vahendajaid. Kreeklased kutsusid selliseid vahendavaid ja kaitsvaid vaime daimoniteks. Võttes omaks idee, et daimoneid (deemoneid) on nii häid kui halbu, sattusid juudid deemonliku mõju alla.

Kohalikus kummardamises toimusid suured muutused. Kiirelt tekkivatest sünagoogidest said paigad, kuhu ümberkaudsetest juudi kogukondadest tuldi kokku religioosseks õppetööks ja teenistuseks. Täpselt ei teata, millal, kus ja kuidas said juudi sünagoogid alguse. Kuna sünagoogides said käia kummardamas kaugetes maades elavad juudid, kes ei saanud minna templisse, siis arvatakse üldiselt, et sünagoogid on rajatud juutide pagenduse ajal või pärast seda. On tähelepanuväärne, et Jeesusele ja tema jüngritele osutusid need suurepärasteks kokkutulekupaikadeks, et ’kuulutada tema aulisi tegusid, kes inimesi on kutsunud pimedusest oma imelise valguse juurde’ (1. Peetruse 2:9).

Judaism hõlmas erinevaid koolkondi

Teisel sajandil e.m.a. hakkas pinnale kerkima eri koolkondi. Need ei olnud erinevad religioossed organisatsioonid. Pigem olid need väikesed ühendused, kuhu kuulus nii juudi vaimulikke, filosoofe kui poliitikategelasi, kes püüdsid mõjutada inimesi ja hoida rahvast oma kontrolli all ning kes kõik tegutsesid judaismi varjus.

Politiseerunud saduserid olid peamiselt rikkad aristokraadid, kes olid tuntud oma osava diplomaatia poolest juba Hasmoneide ülestõusu ajal teise sajandi keskel e.m.a. Enamik neist olid preestrid, kuid oli ka ärimehi ja maaomanikke. Selleks ajaks kui Jeesus sündis, eelistas enamik sadusere Rooma võimu Palestiina üle, sest nende arvates oli see stabiilsem ja näis võimaldavat neil säilitada oma status quo. (Võrdle Johannese 11:47, 48.) Üks vähemus (herodeslased) uskus, et Herodese soost valitsus vastab rohkem rahva meelelaadile. Igal juhul ei soovinud saduserid, et rahvas oleks juudi fanaatikute käe all või et keegi teine peale preestrite omaks kontrolli templi üle. Saduseride uskumused olid konservatiivsed ja tuginesid enamasti omaenda tõlgendustele Moosese raamatutest ning peegeldasid nende vastuseisu võimsale variseride sektile (Apostlite teod 23:6—8). Saduserid ei tunnistanud Heebrea Kirjade prohvetikuulutusi, vaid pidasid neid spekulatsiooniks. Nad õpetasid, et Piibli ajaloolised, poeetilised ja õpetussõnalised raamatud ei ole inspireeritud ning on ebaolulised.

Variseride usulahu teke Kreeka perioodil oli võimsaks vastuseks juudivastasele hellenismile. Jeesuse päeviks olid neist saanud aga jäigad, pärimuste kütkeis, karmilt seadusi järgivad, uhked, vagatsevad proselüütide püüdjad ja õpetajad, kes püüdsid rahvast sünagoogis antavate käskudega ohjes hoida. Nad kasvasid välja põhiliselt keskklassist ja põlgasid lihtrahvast. Jeesus vaatas enamikule variseridele kui omakasupüüdlikele, halastuseta rahaarmastajatele, kes lausa nõretasid silmakirjalikkusest (Matteuse 23. peatükk). Nad tunnistasid Heebrea Kirjasid tervikuna nende endi tõlgenduste kohaselt, kuid omistasid sama suurt või isegi suuremat kaalu oma suulistele pärimustele. Nad ütlesid, et nende pärimused on kui „tara seaduse ümber”. Kuid taraks olemise asemel tegid nende pärimused Jumala Sõna hoopis tühjaks ja ajasid rahva segadusse (Matteuse 23:2—4; Markuse 7:1, 9—13).

Esseenid olid müstikud, kes ilmselt elasid teistest eraldi üksikutes väikestes kogukondades. Nad pidasid endid tõeliseks Iisraeli jäänuseks ja ootasid tõotatud Messiat kõiges puhtuses. Esseenid elasid mõtisklevat, vaga askeetlikku elu, ning paljud nende uskumused peegeldasid Pärsia ja Kreeka mõtteviisi.

Erisuguste religioossete vaadetega fanaatilised patrioodid seloodid nägid verivaenlast igaühes, kes ähvardas juudi omariiklust. Neid on võrreldud Hasmoneidega ning eelkõige meeldisid nad idealistlikele, seiklusi otsivatele noortele meestele. Bandiit-mõrvarite ehk vastupanuvõitlejatena kasutasid nad partisanitaktikat, mis muutis maanteed ja avalikud väljakud ohtlikuks ning lisas neile päevadele veelgi pinget.

Aleksandria juutide keskel Egiptuses õitses kreeka filosoofia. Sealt levis see Palestiinasse ja diasporaa-juutideni. Juudi teoreetikud, kes kirjutasid apokriiva ja pseudoepigraafi, pidasid Moosese raamatuid ebamäärasteks, kuivadeks allegooriateks.

Rooma ajastuks oli helleniseerumine Palestiina nii sotsiaalselt, poliitiliselt kui filosoofiliselt täielikult ümber kujundanud. Juutide Piiblile tuginev religioon oli asendunud judaismiga, mis oli segu babüloonia, pärsia ja kreeka käsitustest, põimitud mõningal määral Piibli tõdedega. Kuid saduserid, variserid ja esseenid kokku moodustasid alla 7 protsendi rahvastikust. Selles vaenutsevate jõudude keerises olid juudi rahvamassid „piinatud ja vintsutatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast” (Matteuse 9:36).

Sellisesse pimeduse maailma tuli Jeesus Kristus. Kui lohutav oli tema kosutav kutse: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise” (Matteuse 11:28). Kui erutav oli kuulda teda ütlemas: „Mina olen maailma valgus”! (Johannese 8:12.) Kui meeldivalt rõõmustas südant tema tõotus: „Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!” (Johannese 8:12).

[Pilt lk 26]

Jeesus näitas, et juudi religioonijuhid on vaimses pimeduses

[Pilt lk 28]

Münt Antiochos IV (Epiphanese) kujutisega

[Allikaviide]

Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.