Tunnistajad maa kõige kaugemas osas

ETAH

THULE

GODHAVN

GODTHÅB

JULIANEHÅB

ANGMAGSSALIK

THULE on osa nimest, mida kasutati juba iidsetel aegadel, kirjeldamaks kas geograafilise paiga või millegi muu kaugeimat punkti. Tänapäeval on Thule ühe asula nimi kaugel põhjas Gröönimaal, maailma suurimal saarel. Asula sai selle nime aastal 1910, kui Taani maadeuurija Knud Rasmussen kasutas seda polaarekspeditsioonide lähtekoha nimetusena. Isegi praegu on Thules käimine rohkem ekspeditsioon kui huvireis.

Sellest hoolimata on ekspeditsioonideks Thulesse pakiline vajadus. Vastukajana Jeesuse käsule ’olge minu tunnistajad maa kõige kaugema osani’ on Jehoova tunnistajad innukalt viimas head sõnumit Jumala kuningriigist sellesse paika, põhjapoolseimasse alalise asustusega asulasse maa peal (Apostlite teod 1:8, NW; Matteuse 24:14).

„Millal saame minna Thulesse?”

Aastal 1955 saabusid Gröönimaale kaks Taani tunnistajat, kes soovisid osaleda kuulutustöös „maa kõige kaugemas osas”. Hiljem tuli veel teisi tunnistajaid ning järk-järgult edasi minnes jõuti kuulutustööga lõuna- ja läänerannikul kuni Melville’i laheni ning osaliselt idarannikule. Kuid maa kaugemate osadeni, nagu Thule, jõuti vaid kirja või telefoni teel.

Ühel päeval aastal 1991 seisid kaks täisaegset teenijat, Bo ja tema naine Helen, Melville’i lahe kohal oleval kaljul. Põhja poole vaadates mõtlesid nad: „Millal me küll oleme võimelised minema Thulesse, et viia head sõnumit Kuningriigist sealsetele inimestele?”

Aastal 1993 riskis täisaegne teenija Werner ületada Melville’i lahte oma 5,5-meetrisel kiirpaadil nimega „Qaamaneq” („Valgus”). Ta oli sõitnud juba 1200 kilomeetrit Godthåbist Uperniviki aladeni. Kuid ületada Melville’i lahte, kus on 400 kilomeetrit arktilist avavett — see on hoopis midagi muud. Enamuse aastast on see laht kaetud jääga. Werneril õnnestus laht ületada, kuigi üks paadimootor läks jää tõttu rivist välja. Ta jõudis teha ka kuulutustööd, enne kui pidi tagasi minema.

Teel Thulesse

Pärast seda reisi hakkas Werner tegema uusi plaane. Ta rääkis ühisreisist Thulesse Arne ja Kariniga, kelledel oli samuti paat, mis oli 7 meetrit pikk, nelja koiga, ja mis kõige tähtsam, moodsa juhtimisseadmega. Sellistes paatides on võimalik elada ning kahe paadiga koos reisides oleks Melville’i lahe ületamisel risk väiksem. Et kuulutada selle piirkonna tähtsaimas linnas, kus elab 600 inimest, ning kuues asulas, vajasid nad abilisi. Nii kutsusid nad endaga kaasa Bo ja Heleni ning Jørgeni ja Inge, kes kõik on kogenud teenijad ja tuttavad sellel maal reisimisega. Viis inimest sellest grupist rääkis ka grööni keelt.

Piiblilise kirjanduse varud saatsid nad ees ära. Ka paadid laaditi kirjandust täis, samuti oli seal vajaminev toidumoon ja veevarud, kütus, tagavaramootor ja täispuhutav kummipaat. Seejärel, 5. augustil 1994. aastal kogunes meeskond peale mitmekuiseid ettevalmistustöid kokku ning mõlemad paadid ootasid reisivalmina ja laaditult Ilulissati sadamas. Reis põhja võis alata. Werner, Bo ja Helen sõitsid kahest paadist väiksemaga. „Ainus, mida said teha, oli kas istuda või lamada oma kois ja millestki kinni hoida,” kirjutas Bo. Järgigem nüüd reisi laeva logiraamatust.

„Kõikjal laius tüüne meri. Meie silme ees avanesid suurepärased vaated — helklev meri, paksud udupilved, särav päike, sinine taevas, jäämäed oma kõige lummavamate värvivarjundite ja vormidega, jääpangal peesitav pruun morsk, rannajoon tumedate mäenõlvade ja väikeste tasandikega —, erinevaid vaatepilte oli lõputult.

Kõige huvitavam oli muidugi teelejäävaid asulaid külastada. Alati oli muulil inimesi, tavaliselt lapsi, kes külalisi uudistasid ja tervitasid. Me levitasime piiblilist kirjandust ja laenasime inimestele ka videofilmi meie organisatsioonist. Paljud jõudsid seda vaadata, enne kui pidime lahkuma. Uperniviki lõunaosas sõitsid mõned inimesed meie paatide juurde isegi enne, kui olime sinna kohale jõudnud. Nii olid meil kogu õhtu pardal külalised ja me vastasime paljudele piiblilistele küsimustele.”

Nüüd, peale seda, kui oli läbitud reisi esimesed 700 kilomeetrit, olid kaks paati valmis ületama Melville’i lahte.

Otsustav katsumus

„Seda reisi osa pidasid kõik otsustavaks. Pidime ületama lahe ilma vahepeatusteta, sest juurdepääs Savissiviki asulani (kust territoorium algas ja kust oleksime võinud leida peavarju) oli ikka veel jääs.

Niisiis alustasime ületamist. Kuna jääd oli palju, sõitsime kaugemale avamerele. Õnnekombel oli meri rahulik. Esimestel tundidel ei juhtunud midagi, kündsime vaid kilomeeter kilomeetri järel ookeani. Õhtul märkasime Cape Yorki ja suundusime aeglaselt põhja poole, maale lähemale. Kõikjal oli jälle vana ja paks jää ning lagunevad jääpangad olid igal pool, kuhu silm vaid ulatas. Möödusime jääservadest võimalikult kaugelt, vahel kitsastes vahekohtades manööverdades. Ja siis veel paks hall udusomp kummaliselt kaunis loojuva päikese valguses. Ja lained! Udu, lained ja jää ühekorraga — tavaliselt on juba üks neist piisavalt suur katsumus.”

Kuidas meid vastu võeti

„Pituffiki poole suundudes sisenesime rahulikesse vetesse. Loodu vapustas meid oma vastuvõtuga: päike kõrgel sini-sinises taevas; meie ees laiumas kiirgavad fjordid, mis on täis ujuvaid jäämägesid; kaugel ees kalju iseloomulik siluett Dundases — endine Thule asukoht!” Umbes 100 kilomeetrit kaugemal põhjas jõudsid rändurid oma sihtkohta.

Nad alustasid nüüd innukalt majast majja kuulutustööd. Kaks neist said kohe esimesel uksel järsu vastuvõtu osaliseks. „Meile öeldi ära just samamoodi nagu Taanimaal,” ütlesid nad. „Kuid enamikus kohtades võeti meid südamlikult vastu. Inimesed olid valmis kaasa mõtlema ja olid maailma asjadega hästi kursis. Mõned mainisid, et on meist kuulnud, ning olid õnnelikud, et me lõpuks tulime. Kohtasime mõningaid toredaid inimesi, nagu näiteks hülgekütid, kes olid käinud ekspeditsioonil põhjapoolusel, ning kohalikud elanikud, kes olid rahulolevad ja lihtsakoelised ning kes suhtusid tänapäevasesse tsivilisatsiooni pisut skeptiliselt.”

Järgmised päevad tõid kõigile häid kogemusi. Piiblilist kirjandust võeti kõikjal hindamisega vastu. Mõnedes kodudes alustasid tunnistajad koheselt piibliuurimist. Inge jutustab ühest kodust, kus ilmutati huvi: „See oli puhas ja hubane ühetoaline maja. Kolm päeva järjestikku külastasime seal elavat tasase loomuga meest, kellega saime väga lähedasteks. Ta on tõeline hülgekütt oma maja õues asuva kajakiga. Ta oli lasknud palju jääkarusid, morski ja muidugi hülgeid. Meie viimase külastuse ajal tegime koos temaga palve ja ta oli sellest pisarateni liigutatud. Nüüd pidime jätma kõik Jehoova hoolde ning lootma, et leiame aja ja võimaluse kunagi tagasi tulla.”

Thulet külastavad sageli ka Kanada eskimod. Inge teatab: „Kohtasime Heleniga palju Kanada eskimoid. On huvitav, et nad saavad suhelda gröönlastega; tundub, et inimesed arktilises piirkonnas räägivad sugulaskeeli. Kuigi Kanada eskimotel on oma kirjakeel, on nad võimelised lugema meie kirjandust grööni keeles. See võib avada neile suurepäraseid võimalusi.”

Paadiga jõuti ka 50—60 kilomeetri kaugusel asuvate asulateni. „Teel Qeqertati asulasse sõitsime hoolikalt piki rannajoont, lootuses leida narvaleid püüdvaid inimesi. Meie lootuste kohaselt märkasimegi ühel kaljueendil laagrit, kus oli kolm või neli karusnahka riietunud peret koos oma telkide ja kajakkidega. Harpuunid käes, istusid mehed vaheldumisi ootevalmilt kaljul, passides ihaldatud narvaleid. Nad olid juba mitu päeva asjatult oodanud ja ei olnud seetõttu meie nägemisest sugugi rõõmsad, sest kartsid, et võime vaalad eemale peletada! Paistis, et nad olid täielikult sulgunud omaenda maailma. Naised võtsid küll mõned väljaanded, aga pikemaks vestluseks polnud aeg just paslik. Lõpuks, kell 11 õhtul, jõudsime Qeqertati ja oma viimase külastuse selles asulas lõpetasime kell 2 öösel!”

„Lõpuks jõudsime Siorapalukki, Gröönimaa põhjapoolseimasse asulasse. See paikneb liivasel kaldal, rohelise rohuga kaetud kaljude jalamil, kuid muidu viljatus keskkonnas.” Jehoova tunnistajad jõudsid kuulutustööga vähemalt põhja suunas sõnasõnaliselt ilmamaa kaugeima osani.

Reis jõuab lõpule

Tunnistajad olid jõudnud oma tööga lõpule. Nad olid kuulutanud majast majja ja telgist telki, pakkunud kirjandust, saanud tellimusi, näidanud videoid, vestelnud paljude gröönlastega ja viinud läbi piibliuurimisi. Nüüd oli aeg minna koju. „Kui läksime sel õhtul oma paati, et sõita välja Moriusaqi asulast, olid nii mõnedki inimesed tulnud rannale meiega hüvasti jätma ning nad lehvitasid raamatute ja brošüüridega, mis nad olid meilt saanud.”

Hiljem ühes mahajäetud rannikuosas pidid tunnistajad jahmuma, kui nägid selles täiesti kõrvalises paigas üht meest neile kaljult lehvitamas! „Loomulikult läksime kaldale temaga kohtuma. Tuli välja, et see oli üks Saksamaalt Berliinist pärit noor mees, kes reisis oma kajakiga piki rannikut ja oli juba kuu aega teel olnud. Saksamaal külastasid Jehoova tunnistajad teda regulaarselt ja tal oli mitmeid meie raamatuid. Veetsime temaga paar tundi ja talle avaldas see tõesti muljet, et kohtas sellises paigas Jehoova tunnistajaid.”

Savissiviki asulas, mida alguses ei külastatud, said reisivad teenijad tagasiteel vapustava vastuvõtu osaliseks. Mõned sealsed inimesed olid eelmistel aastatel saanud ja lugenud meie kirjandust ning janunesid nüüd rohkema vaimse toidu järele.

Tagasiteel kestis Melville’i lahe ületamine 14 tundi. „Me nägime päikeseloojangut, mis on siin palju tunde kestev elamus ja mis pidevalt muudab oma maagilisi värve. Sellele koheselt järgnev päikesetõus kestab samuti mitmeid tunde. Samal ajal kui päikeseloojangu lehvikuna laiuv punetus ja karmiinpuna veel kirdetaevast kattis, hakkas lõunast päike juba tõusma. Seda pilti on võimatu täpselt kirjeldada või isegi fotografeerida.” Meeskond oli kogu öö üleval.

„Kullorsuaqi jõudes olime täiesti väsinud. Kuid samas olime õnnelikud ja rahulolevad. Meie reis oli edukalt lõpule jõudnud! Reisi viimastel päevadel leidsime piki rannikut olevatest linnadest ja asulatest veel palju huvitatuid inimesi. Tihti küsiti meilt: ’Miks ei võiks keegi teie hulgast jääda meie juurde? Me oleme nii kurvad, et te juba lahkute!’ ”

Qaarsutis kutsus üks sõbralik perekond viis külalist endaga koos einetama. „Perekond soovis, et me jääksime ööseks. Aga kuna 40 kilomeetrit eemal olid paremad ankrupaigad, ütlesime sellest võimalusest ära ja sõitsime edasi. Hiljem kuulsime, et üks suur jäämägi oli järgmisel varahommikul lagunenud ja laine ajas ümber 14 väikest paati just seal, kus meiegi omad oleksid olnud!”

Lõpuks oli grupp tagasi Ilulissatis ja Thule ekspeditsioon oli lõppenud. Umbes samal ajal reisisid veel kaks kuulutajat Gröönimaa idaranniku kõrvalistesse paikadesse. Nende kahe reisiga levitasid kuulutajad kokku 1200 raamatut, 2199 brošüüri ja 4224 ajakirja ning nad said 152 tellimust. Paljude vasthuvitunutega hoitakse sidet telefoni ja kirja teel.

Vaatamata ajale, energiale ja väljaminekutele, leidsid Jehoova tunnistajad suurt rõõmu, täites Isanda käsku olla tema „tunnistajad .. maa kõige kaugema osani” (Apostlite teod 1:8, NW).

[Kast lk 28]

Gröönimaa idarannikul

UMBES samal ajal kui kuulutajate grupp Thulesse jõudis, reisis abielupaar Viggo ja Sonja ühele teisele läbitöötamata territooriumile — Ittoqqortoormiiti (Scoresbysund) Gröönimaa idarannikul. Et sinna jõuda, pidid nad kõigepealt reisima Islandile, siis lennukiga tagasi Constable Pointi Gröönimaa rannikul ja seejärel sõitma helikopteriga.

„See oli esimene kord, kui Jehoova tunnistajad siia tulid,” jutustasid need kaks pioneeri, kelle emakeel on grööni keel. „Vaatamata nende eraldatusele, olid inimesed maailma asjadega hästi kursis. Kuid neil oli ka rõõm õppida uusi asju. Andekate jutuvestjatena rääkisid nad meile innukalt lugusid hülgejahtidest ja teisi kogemusi loodusest.” Missugune oli nende vastukaja kuulutustööle?

„Majast majja kuulutades kohtasime J-i, kes on kohalik usuõpetaja. ’Tänan, et te ka mind külastate,’ ütles ta. Me näitasime talle meie kirjandust ja seda, kuidas seda kasutada. Järgmisel päeval tuli ta meie juurde ja tahtis rohkem teada saada Jehoova nimest. Näitasime talle selgitust tema enda gröönikeelse Piibli allmärkuses. Kui me olime lahkunud, helistas ta meie sõpradele Nuuki, väljendamaks oma tänu meie külastuse eest. Me püüame teda ka edaspidi aidata.

Kohtasime ka O-d, üht õpetajat, kes teadis Jehoova tunnistajaid. Ta andis meile võimaluse rääkida kaks tundi oma 14—16-aastastele õpilastele. Näitasime neile meie videot ja vastasime küsimustele. Raamat „Noorte küsimusi — praktilisi vastuseid” (Questions Young People Ask—Answers That Work)a ja teised raamatud läksid nagu soojad saiad. Neist kolme tüdrukuga kohtusime ka hiljem. Neil oli palju küsimusi ja üks nendest oli eriti huvitatud. Ta küsis: ’Kuidas võib saada Jehoova tunnistajaks? On kindlast tore olla selline nagu teie. Minu isale meeldib samuti teie tegevus.’ Me lubasime talle kirjutada.

Ühes asulas kohtasime veel üht kohalikku usuõpetajat, M-i, ja meil oli temaga huvitav vestlus. Ta lubas kanda hoolt selle eest, et need inimesed, kes olid parajasti jahil, saaksid meie kirjandust kohe, kui naasevad. Nii on ta nüüd meie ’kuulutaja’ selles kõrvalises paigas.”

Kuigi see oli ringisõitmist ja pingutusi nõudev reis, tundsid kaks pioneeri, et nende pingutusi on rikkalikult õnnistatud.

[Allmärkus]