Kes on väärt, et teda hüütaks rabiks?

TURIST, kes ei osanud sellist olukorra pööret ette aimata, oli peaaegu kaotanud lootuse jõuda õigeks ajaks lennujaama. Sajad politseinikud püüdsid liiklust reguleerida ja korda pidada, kui üle 300000 leinaja tungles Jeruusalemma tänavail. The Jerusalem Post nimetas seda „sellistes mõõtmetes matuserongkäiguks, mis üldiselt nähakse ette vaid presidentidele, kuningatele või totalitaarsetele diktaatoritele”. Kes küll võis olla selle hardusosutuse põhjustajaks, nii et elu Iisraeli pealinnas oli mitmeid tunde halvatud? Üks austatud rabi. Miks äratab rabi positsioon juutide seas nii suurt austust ja hardust? Millal võeti esmakordselt kasutusele nimetus „rabi”? Kelle kohta see õigupoolest käib?

Kas Mooses oli rabi?

Kõige austusväärsem nimi judaismis on Iisraeli seaduselepingu vahemehe Moosese oma. Usklikud juudid kutsuvad teda „Mooseseks, ’meie rabiks’ ”. Kuid mitte kusagil Piiblis pole Moosese kohta kasutatud tiitlit „rabi”. Tegelikult polegi Heebrea Kirjades väljendit „rabi”. Kuidas siis hakkasid juudid seda Moosese kohta kasutama?

Nagu on öeldud Heebrea Kirjades, oli kohustus ja autoriteet õpetada ja selgitada Seadust antud Aaroni järglastele, Leevi suguharu preestritele (3. Moosese 10:8—11; 5. Moosese 24:8; Malakia 2:7). Ent teisel sajandil e.m.a. algas judaismis vaikne revolutsioon, mis sellest ajast alates hakkas juutide mõtteviisile pöördumatult mõju avaldama.

Seoses sellise vaimse ümberkujunemisega kirjutab Daniel Jeremy Silver teoses „Judaismi ajalugu” (A History of Judaism): „[Tol] ajal ei tunnistanud kirjatundjate ja õpetlaste mittepreesterlik klass enam seaduslikuks preestrite monopoli tõlgendada Toorat [Moosese Seadust]. Kõik olid nõus, et preestreid kui templiametnikke läheb küll tarvis, kuid miks peaksid nemad Toora küsimustes lõpliku sõna ütlema?” Kes olid selle preestriklassi autoriteediga seotud vastuväite tõstatajad? Tegemist oli uue judaismisisese rühmitusega, keda kutsuti variserideks. Silver jätkab: „Variserid võtsid inimesi oma õppeasutustesse nende võimete, aga mitte sünni [preesterliku päritolu] alusel, ning nende seast kerkis usulisele juhtpositsioonile uus klass juute.”

Esimese sajandi paiku m.a.j. said need variseride õppeasutuste lõpetajad tuntuks kui juudi seaduse õpetajad ehk isandad. Austuse märgiks hakkasid teised juudid neid kutsuma „minu õpetajaks” ehk „minu isandaks”, heebrea keeles rabiks.

Sellele uuele tiitlile ei saanud miski rohkem autoriteeti lisada kui see, et see omistati isikule, keda peeti juudi ajaloo suurimaks õpetajaks, nimelt Moosesele. Selle tagajärjel pidi preestriklassi osakaal veelgi vähenema, kuid variseride järjest mõjuvõimsamaks kujuneva juhtpositsiooni maine kinnistuma. Niisiis, rohkem kui 1500 aastat pärast Moosese surma omistati talle tagasiulatuvalt nimetus „rabi”.

Isanda jäljendamine

Kuigi rahvahulgad kasutasid mõnikord väljendit „rabi” („minu isand”), viitamaks ka teistele õpetajatele, kellele nad austust osutasid, tarvitati seda sõna tavaliselt väljapaistvate õpetajate kohta variseride hulgast, „tarkade” kohta. Kui templi hävitamisega aastal 70 m.a.j. hävis tegelikult ka preesterkonna autoriteet, said variseride rabidest judaismi vaieldamatud liidrid. Nende rivaalitult parim positsioon andis tõuke rabinistlike tarkade kultuse väljaarenemiseks.

Käsitledes seda meie ajaarvamise esimese sajandi üleminekuperioodi, märgib professor Dov Zlotnick: „’Tarkade hoolas jälgimine’ sai tähtsamaks kui Toora uurimine.” Lisaks selgitab juudi õpetlane Jacob Neusner: „’Tarkade jünger’ on õpilane, kes on end tihedalt sidunud rabiga. Ta teeb seda, sest soovib õppida ’Toorat’. [— — —] Toorat ei õpita mitte seaduse kaudu, vaid selle kaudu, et nähakse seaduse kehastust elavate tarkade käitumises ja tegudes. Nad ei õpeta seadust mitte ainult sellega, mida nad ütlevad, vaid ka sellega, mida nad teevad.”

Talmudistlik õpetlane Adin Steinsaltz kirjutab selle kinnituseks: „Targad ise ütlesid: ’Vaatluse alla tuleks võtta tarkade tavalised jutuajamised, naljatused või juhuslikud ütlused.’ ” Mil määral tuleks seda teha? Steinsaltz märgib: „Äärmuslikuks näiteks selle kohta oli jünger, kes teadu järgi peitis end oma suure õpetaja voodi alla, et saada teada, kuidas ta käitub seal oma naisega. Kui noore jüngri teadmishimu küsitavaks peeti, vastas see: ’Ka see on Toora, mis väärib uurimist’, millise lähenemisviisi nii rabid kui õpilased ka heaks kiitsid.”

Kuna rõhk oli rabil, aga mitte Tooral — Toorat õpiti rabi vahendusel —, muutus judaism alates esimesest sajandist m.a.j. rabidele orienteeritud usundiks. Jumalaga ei saadud lähedaseks mitte inspireeritud kirjasõna kaudu, vaid isanda, rabi isikliku eeskuju kaudu. Seega oli loogiline, et rõhk asetus inspireeritud Pühakirjalt suulisele seadusele ning pärimustele, mida need rabid õpetasid. Sellest ajast alates keskendub juudi kirjandus, nagu näiteks Talmud, pigem rabide vestlustele, anekdootidele ja käitumisele kui Jumala kuulutustele.

Rabid läbi aegade

Kuigi varased rabid evisid tohutut autoriteeti ja mõjuvõimu, ei teeninud nad elatist oma usulise tegevusega. Encyclopaedia Judaica teatab: „Talmudi rabi erines nüüdisaja tiitlikandjast .. täielikult. Talmudistlik rabi oli Piibli ning Suulise Seaduse tõlgendaja ja seletaja ning peaaegu alati oli tal mingi amet, millega ta elatist teenis. Alles keskajal sai rabist .. juudi koguduse ehk kogukonna õpetaja, jutlustaja ja vaimne juht.”

Kui rabid hakkasid oma positsiooni käänama palgaliseks ametiks, leidus ka kritiseerijaid. Maimonides, 12. sajandil elanud kuulus rabi, kes teenis elatist arstina, kritiseeris teravalt taolisi rabisid. „[Nad] on enda kasuks sisse seadnud üksikisikute ja kogukondade maksekohustused ning kujundanud inimestes äärmiselt rumala arvamuse, et on kohustuslik ja õige toetada [rahaliselt] tarku ja õpetlasi ja Toora uurijaid, kuna nende Toora ongi nende amet. Aga kõik see on vale. Ei Tooras ega tarkade ütlustes pole selle õpetuse toetuseks ainustki sõna.” („Mišna kommentaar” [Commentary on the Mishnah], Avot 4:5.) Kuid rabide tulevased sugupõlved ei teinud Maimonidese hukkamõistust väljagi.

Uuemasse aega jõudes lõhenes judaism kildkondadeks: reformeeritud, konservatiivseks ja ortodoksseks usundiks. Paljudele juutidele muutusid religioossed uskumused ja tavad muude huvide kõrval teisejärguliseks. See omakorda õõnestas rabi positsiooni. Rabist sai eeskätt ametissepühitsetud kogukonnajuht, kes täitis oma rühma liikmete palgalise, elukutselise õpetaja ja nõuandja kohustusi. Kuid ultraortodokssete hassiitide rühmituste seas arenes käsitus rabist kui isandast ja eeskujust veelgi kaugemale.

Pane tähele Edward Hoffmani märkusi tema raamatus hassidistliku habad-ljubavitši liikumise kohta: „Varane hassidism rõhutas ka seda, et iga sugupõlve ajal on olemas üksainus juutide juht, tsaddik [õige], kes on oma aja ’Mooses’, inimene, kelle õpetlaslikkus ja teistele pühendumus on võrratu. Iga hassidistlik rühmitus arvas, et tänu aukartustäratavale vagadusele võiks nende rebe [jidišikeelne sõna „rabi” kohta] isegi Kõigevägevama seadlusi mõjutada. Teda kui eeskuju ei austatud hardalt mitte ainult tema ilmutuslike jutluste tõttu, vaid kogu tema eluviisis (’kuidas ta oma kingapaelu seob’, nagu oli tavaks öelda) nähti inimsuse õilistamist ja peenete vihjete edasiandmist teekonna kohta Jumala juurde.”

„Ärge laske endid hüüda rabiks”

Jeesus, esimesel sajandil elanud juut, kes rajas kristluse, elas ajal, mil hakkas võtma võimust variseride rabi-käsitus. Tema ei olnud variser, samuti ei olnud ta saanud ettevalmistust üheski nende õppeasutuses, ometi hüüti ka teda rabiks (Markuse 9:5; Johannese 1:38; 3:2).

Mõistes hukka rabinistliku suundumuse judaismis, ütles Jeesus: „Moosese istmel istuvad kirjatundjad ja variserid. Nad armastavad ülemat paika lauas võõruspidudel ja esimesi istmeid kogudusekodades, ja teretusi turgudel ja et inimesed neid kutsuksid ’Rabi!’ Aga teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest üks on teie õpetaja; aga teie kõik olete vennad” (Matteuse 23:2, 6—8).

Jeesus hoiatas judaismis ilmnema hakanud vahetegemise eest vaimulike ja ilmikute vahel. Ta mõistis sellise ebakohase inimeste esiletõstmise hukka. „Üks on teie õpetaja,” teatas ta julgelt. Kes see oli?

Mooses, „keda Jumal tundis palgest palgesse” ja keda ka targad „meie rabiks” hüüdsid, oli ebatäiuslik inimene. Ka tema tegi vigu (5. Moosese 32:48—51; 34:10; Koguja 7:20). Selle asemel et tõsta Moosest ülima eeskujuna esile, ütles Jehoova talle: „Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin! Ja kes ei kuula mu sõnu, mis ta räägib minu nimel, sellelt nõuan mina ise aru!” (5. Moosese 18:18, 19).

Piibli prohvetiennustused tõendavad, et need sõnad läksid täide Jeesuse, Messiaga.a Jeesus ei olnud mitte ainult „niisugune nagu” Mooses, ta oli suurem kui Mooses (Heebrealastele 3:1—3). Pühakirjast nähtub, et Jeesus sündis täiusliku inimesena ning erinevalt Moosesest teenis ta Jumalat, olles „ilma patuta” (Heebrealastele 4:15).

Järgi eeskuju

Rabi iga teo ja sõna hoolas uurimine pole juute Jumalale lähemale toonud. Kuigi ebatäiuslik inimene võib olla ustavuse eeskuju, jäljendame me tema igat tegu uurides ja jäljendades nii tema häid omadusi kui ka tema vigu ja puudusi. Me annaksime ebakohast au loodule, aga mitte Loojale (Roomlastele 1:25).

Kuid Jehoova on andnud inimkonnale ühe Eeskuju. Pühakirja sõnul oli Jeesus olemas enne inimeseks saamist. Tegelikult nimetatakse teda „nähtamatu Jumala kujuks, kõige loodu esmasündinuks” (Koloslastele 1:15). Olles loendamatuid aastatuhandeid teeninud taevas kui Jumala „meistertööline”, saab Jeesus kõige paremini aidata meil õppida Jehoovat tundma (Õpetussõnad 8:22—30, NW; Johannese 14:9, 10).

Seetõttu võis Peetrus kirjutada: ’Kristus kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes’ (1. Peetruse 2:21). Apostel Paulus julgustas kristlasi ’vaatama usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele’. Samuti selgitas ta, et ’temas peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded’ (Heebrealastele 12:2; Koloslastele 2:3). Mitte ükski teine inimene — ei Mooses ega ükski rabinistlik tark — pole väärt sellist tähelepanu. Kui kedagi peaks täpselt jäljendama, siis on see Jeesus. Jumala sulased ei vaja sellist tiitlit nagu rabi, eriti kui pidada silmas selle nüüdisaegset kaastähendust, aga kui on olnud kedagi, kes on olnud väärt, et teda rabiks hüütaks, siis on see olnud Jeesus.

[Allmärkus]

[Pildi allikaviide lk 28]

© Brian Hendler 1995. All Rights Reserved