Jälestagem kurja

JEHOOVA on püha Jumal. Muistsetel aegadel oli ta „Iisraeli Püha” ning sellisena nõudis ta, et Iisraelgi oleks puhas, rüvetamata (Laul 89:19). Ta ütles oma valitud rahvale: „Olge siis pühad, sest mina olen püha!” (3. Moosese 11:45). Inimene, kes tahtis „minna Jehoova mäele”, pidi olema „süütu kätelt ja puhas südamelt” (Laul 24:3, 4). See tähendas rohkemat kui lihtsalt patuste tegude vältimist. See tähendas „kurja vihkamist” (Õpetussõnad 8:13).

Armastavalt andis Jehoova Iisraeli rahvale üksikasjalikud seadused, et see võiks aru saada, millised teod on halvad, ja neid vältida (Roomlastele 7:7, 12). Need seadused sisaldasid rangeid juhiseid moraalivallas. Abielurikkumine, homoseksuaalsed suhted, verepilastus ja suguühted loomadega — need kõik olid ebapühad, vaimselt reostavad teod (3. Moosese 18:23; 20:10—17). Need, kes taolisi kõlvatusi tegid, hävitati Iisraeli rahva seast.

Kui võitud kristlastest koosnev kogudus sai „Jumala Iisraeliks”, anti ka neile samasugused moraalinormid (Galaatlastele 6:16). Kristlased pidid ’jälestama kurja’ (Roomlastele 12:9, UT). Ka nende kohta kehtisid sõnad, mis Jehoova oli Iisraelile öelnud: „Olge pühad, sest mina olen püha!” (1. Peetruse 1:15, 16). Ebapühad teod, nagu hoorus, abielurikkumine, homoseksuaalsed suhted, suguühted loomadega ja verepilastus, ei tohtinud laostada kristlikku kogudust. Need, kes polnud nõus sellistest tegudest loobuma, ei pidanud pääsema Jumala Kuningriiki (Roomlastele 1:26, 27; 2:22; 1. Korintlastele 6:9, 10; Heebrealastele 13:4). Praeguseil „viimseil päevil” kehtivad samad mõõdupuud ka „teiste lammaste” kohta (2. Timoteosele 3:1; Johannese 10:16). Selle tulemusena moodustavad võitud kristlased ja teised lambad ühe puhta ja terve rahva ning on seega kõlblikud kandma Jehoova tunnistajatena oma Jumala nime (Jesaja 43:10).

Koguduse puhtana hoidmine

Vastupidiselt sellele sallib maailm igasugust ebamoraalsust. Ehkki tõelised kristlased on teistsugused, ei tohiks nad unustada, et paljud praegused Jehoova teenijad olid kunagi maailmas. On palju neid, kes enne meie püha Jumala tundmaõppimist ei näinud mingit põhjust, miks mitte hellitada oma langenud liha soove ja fantaasiaid, ning liikusid „lodeva elu voolus” (1. Peetruse 4:4). Pärast seda, kui apostel Paulus oli kirjeldanud teistest rahvastest kõlvatute inimeste jälestusväärseid tegusid, ütles ta: „Sellised olid teist mõningad.” Siiski ta lisas: „Aga te olete puhtaks pestud, olete pühitsetud, olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus” (1. Korintlastele 6:11).

Kui lohutav on seda küll teada! Ükskõik mida inimene oma varasemas elus ka poleks teinud, ta muutub, kui võrratu hea sõnum Kristusest tema südant puudutab. Ta näitab üles usku Jehoova Jumalasse ja pühendab ennast temale. Sellest ajast peale elab ta moraalselt puhast elu ja on Jumala silmis puhtaks pestud (Heebrealastele 9:14). Ta saab oma varasemad patud andeks ja võib ’sirutuda sinnapoole, mis on ees’ (Filiplastele 3:13, 14; Roomlastele 4:7, 8).a

Jehoova andestas kahetsevale Taavetile mõrva ja abielurikkumise ning kahetsevale Manassele ebamoraalse ebajumalakummardamise ja rohke verevalamise (2. Saamueli 12:9, 13; 2. Ajaraamat 33:2—6, 10—13). Me võime tõesti tänulikud olla, et ta on valmis andestama ka meile, kui me kahetseme ning siiralt ja alandlikult tema poole pöördume. Siiski, ehk küll Jehoova andestas Taavetile ja Manassele, pidid need kaks meest — ja Iisraeli rahvas koos nendega — kogema oma elus nende patuste tegude tagajärgi (2. Saamueli 12:11, 12; Jeremija 15:3—5). Samamoodi kui neile, andestab Jehoova kahetsevatele patustajatele, kuid nende tegudel võib olla tagajärgi, mida ei saa vältida.

Paratamatud tagajärjed

Näiteks mees, kes elab ebamoraalset liiderlikku elu ja nakatub AIDSi, võtab ehk vastu tõe ning muudab ennast sedavõrd, et pühendub Jumalale ja laseb end ristida. Nüüd on ta vaimses mõttes puhas kristlane, kellel on head suhted Jumalaga ja imeline tulevikulootus; kuid ikkagi on tal AIDS. Ta võib sellesse viimaks surragi ja see on tema varasema käitumise kurb, vältimatu tagajärg. Mõnede kristlaste puhul võib varasema jämeda ebamoraalsuse järelmõju püsida teisel kujul. Võimalik, et neil tuleb veel aastaid pärast ristimist, võib-olla kogu ülejäänud eluaja selles asjadesüsteemis, panna vastu oma liha tungidele pöörduda tagasi ebamoraalse eluviisi juurde. Jehoova vaimu abiga suudavad paljud need tungid edukalt alla suruda. Kuid nad peavad pidama alalist lahingut (Galaatlastele 5:16, 17).

Sellised inimesed ei patusta senikaua, kuni nad oma tungide üle valitsevad. Ent juhul, kui nad on mehed, teevad nad targasti, kui otsustavad mitte ’püüda’ saada koguduses vastutust samal ajal, kui neil tuleb ikka veel võidelda võimsate lihalike ajedega (1. Timoteosele 3:1). Miks? Sest nad teavad, kui palju kogudus kogudusevanemaid usaldab (Jesaja 32:1, 2; Heebrealastele 13:17). Nad mõistavad, et kogudusevanematelt küsitakse nõu paljudes puhtisiklikes asjades ning et kogudusevanemad peavad käsitlema delikaatseid olukordi. Isikul, kes peab alalist lahingut ebapuhaste lihalike soovidega, poleks ei armastav, tark ega mõistlik püüda taolist vastutusrikast ametikohta saada (Õpetussõnad 14:16; Johannese 15:12, 13; Roomlastele 12:1).

Kui mees oli laste ahistaja enne, kui teda ristiti, võib tema teguviisil olla teistsugune tagajärg. Kui ta õpib tõde, siis ta kahetseb ja pöördub ega too seda hirmsat pattu kogudusse. Seejärel võib ta hästi edeneda, oma valedest ajedest täielikult jagu saada ning ta soovib ehk isegi ’püüda’ koguduses vastutavat ametikohta saada. Aga kuidas on lugu siis, kui oma kodukohas on ta ikka veel kurikuulus kui endine laste ahistaja? Kas ta on ’laitmatu, hea tunnistusega neilt, kes on väljaspool, vaba süüdistustest’? (1. Timoteosele 3:1—7; 3:10, UM; Tiitusele 1:7.) Ei, seda ta ei ole. Järelikult ei ole ta kõlblik saama koguduses eesõigusi.

Kui pühendunud kristlane patustab

Jehoova mõistab, et me oleme nõrgad ja et me võime veel pärast ristimistki pattu langeda. Apostel Johannes kirjutas oma aja kristlastele: „Seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Ja kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige. Ja tema on lepitus meie pattude eest; aga mitte ükspäinis meie, vaid ka kogu maailma pattude eest” (1. Johannese 2:1, 2). Jah, Jeesuse ohvri alusel andestab Jehoova ristitud kristlastele, kes pattu langevad — muidugi juhul, kui nad tõesti kahetsevad ja vale teguviisi hülgavad.

Ühe sobiva näite leiame esimese sajandi Korintose kogudusest. Apostel Paulus kuulis selles äsjarajatud koguduses toimunud verepilastusliku hooruse juhtumist ning ta andis juhendi, et asjaosaline mees kogudusest välja heidetaks. Hiljem see patustaja kahetses ja Paulus õhutas kogudust teda tagasi võtma (1. Korintlastele 5:1, 13; 2. Korintlastele 2:5—9). Seega, tänu Jehoova ärateenimata headuse tervistavale väele ning Jeesuse lunastusohvri suurele väärtusele sai see mees oma patust puhtaks. Samasuguseid asju võib juhtuda ka tänapäeval. Kuid tuleb jällegi meenutada, et kui tõsise patu sooritanud ristitud inimene ka kahetseb ja saab Jehoova käest andeks, võivad tema patu tagajärjed jääda kestma (Õpetussõnad 10:16, 17; Galaatlastele 6:7).

Näiteks, kui pühendunud tüdruk hoorab, kahetseb ta ehk kibedalt oma tegu ning saab koguduse abiga oma vaimse tervise viimaks tagasi. Aga kuidas on lugu siis, kui ta on oma ebamoraalsuse pärast rase? Siis on kogu tema elu toimepandu tõttu möödapääsmatult muutunud. Mees, kes rikub abielu, kahetseb ehk oma tegu, nii et teda ei eemaldatagi. Kuid tema süütul abikaasal on Pühakirja järgi õigus end temast lahutada ja võib-olla ta otsustabki seda teha (Matteuse 19:9). Kui ta seda teeb, siis olgugi et Jehoova on mehele andestanud, mõjutab tema patt siiski tõsiselt kogu ta ülejäänud elu (1. Johannese 1:9).

Kuidas on lugu siis, kui mees armastusetult end oma naisest lahutab, et abielluda kellegi teisega? Võib-olla ta viimaks kahetseb ning võetakse kogudusse tagasi. Aastatega võib ta edeneda ja ’pürgida küpsuse poole’ (Heebrealastele 6:1, UM). Kuid senikaua, kuni tema esimesel naisel pole elukaaslast, ei ole ta kõlblik teenima koguduses vastutaval kohal. Ta ei ole „ühe naise mees”, sest tal polnud Pühakirja järgi õigust end oma esimesest naisest lahutada (1. Timoteosele 3:2, 12).

Kas pole need mõjuvad põhjused, miks kristlane peaks arendama kurja jälestamist?

Kuidas on lapse ahistajaga?

Kuidas on lugu siis, kui täiskasvanud kristlane seksuaalselt ahistab last? Kas selline patustaja on nii kuri, et Jehoova ei andesta talle iialgi? Mitte just tingimata. Jeesus ütles, et ’Püha Vaimu pilkamist’ ei anta andeks. Ning Paulus ütles, et mingit ohvrit ei jää üle selle inimese pattude eest, kes tõde teades meelega harjumuslikult pattu teeb (Luuka 12:10; Heebrealastele 10:26, 27, UM). Kuid mitte kuskil ei ütle Piibel, et täiskasvanud kristlane, kes last seksuaalselt kuritarvitab — kas oma last või kedagi teist —, ei või andeks saada. Teda saab pattudest puhtaks pesta, kui ta siiralt kogu südamest kahetseb ja oma käitumist täielikult muudab. Ent võimalik, et ta peab edaspidigi võitlema valede lihalike ajedega, mida ta on arendanud (Efeslastele 1:7). Ja tema teguviisil võib olla tagajärgi, millest ta ei pääse.

Sõltuvalt oma maa seadusest võib ahistaja üsnagi tõenäoliselt sattuda vanglasse või saada mingi muu karistuse, mida riigi õigusnormid ette näevad. Kogudus teda selle eest ei kaitse. Pealegi on selline mees paljastanud tõsise nõrkuse, millega tuleks edaspidi arvestada. Kui ta paistab kahetsevat, julgustatakse teda vaimselt edenema, osalema põlluteenistuses ning isegi teokraatlikus teenistuskoolis ja teenistuskoosoleku mitteõpetavates osades. Kuid see ei tähenda, et ta kõlbaks koguduses vastutaval kohal teenima. Millised piiblilised põhjused selleks on?

Üks on see, et kogudusevanem peab olema „end taltsutav” (Tiitusele 1:8, UT). On tõsi, et kellelgi meist pole täiuslikku enesevalitsemist (Roomlastele 7:21—25). Kuid täiskasvanud pühendunud kristlane, kes teeb pattu last seksuaalselt kuritarvitades, ilmutab ebaloomulikku lihalikku nõrkust. Kogemused on näidanud, et niisugune täiskasvanu võib vabalt ka teisi lapsi ahistada. On tõsi, et mitte iga ahistaja ei korda oma pattu, kuid paljud kordavad. Ja kogudus ei suuda näha inimeste südamesse, et öelda, kes seda tõenäoliselt teeks ja kes mitte (Jeremija 17:9). Seega eriti just nende täiskasvanute puhul, kes on lapsi ahistanud, kehtib Pauluse nõuanne Timoteosele: „Ära ole kärmas kellelegi käsi pea peale panema ja ära tee ennast teiste pattude osaliseks” (1. Timoteosele 5:22). Meie laste kaitsmise nimel ei kõlba mees, kelle kohta teatakse, et ta on olnud laste ahistaja, teenima koguduses vastutaval kohal. Ta ei saa olla ka pioneer või osaleda muudes erilise, täisaegse teenistuse vormides. (Võrdle põhimõttega, mis leidub 2. Moosese 21:28, 29.)

Keegi ehk küsib: „Kas pole mõningad sooritanud teistsuguseid patte ja neid ilmselgelt kahetsenud, kuid hiljem oma tegu siiski korranud?” Jah, seda on juhtunud, kuid siin tuleb võtta arvesse veel muidki tegureid. Näiteks, kui keegi teeb ebamoraalseid lähenemiskatseid teisele täiskasvanule, peaks viimane olema võimeline need katsed tagasi tõrjuma. Lapsi on hulga kergem petta, segadusse ajada või terroriseerida. Piibel ütleb, et lapsel puudub tarkus (Õpetussõnad 22:15, UM; 1. Korintlastele 13:11). Jeesus tõstis esile laste alandlikku süütust (Matteuse 18:4; Luuka 18:16, 17). Lapse süütus hõlmab kogemuste täielikku puudumist. Kuna enamik lapsi on avatud ja tahavad teistele meelepärased olla, pole täiskasvanul, keda nad tunnevad ja usaldavad, raske neid kuritarvitada. Seepärast lasub kogudustel Jehoova ees vastutus kaitsta oma lapsi.

Hästikasvatatud lapsed õpivad oma vanematele, kogudusevanematele ja teistele täiskasvanutele kuuletuma ning neid austama (Efeslastele 6:1, 2; 1. Timoteosele 5:1, 2; Heebrealastele 13:7). Milline šokeeriv perverssus see küll oleks, kui üks neist autoriteetsetest isikutest kuritarvitaks lapse süütut usaldust, et meelitada või sundida teda seksuaalkontakti astuma. Need, keda on sel viisil seksuaalselt ahistatud, võitlevad sageli aastaid, et sellega kaasnenud psühhotraumast üle saada. Seepärast väärib lapse ahistaja kogudusepoolset tõsist distsiplineerimist ja piiranguid koguduses. Muretsema ei peaks mitte tema kui autoriteetse isiku maine pärast, vaid koguduse laitmatu puhtuse pärast (1. Korintlastele 5:6; 2. Peetruse 3:14).

Kui lapse ahistaja siiralt kahetseb, siis ta mõistab, et Piibli põhimõtteid on tark rakendada. Kui ta tõesti õpib jälestama kurja, hakkab ta oma endisi tegusid põlastama ja võitlema, et oma pattu mitte korrata (Õpetussõnad 8:13; Roomlastele 12:9, UT). Ja veel, ta tänab kindlasti Jehoovat tema armastuse suuruse eest, tänu millele temataoline kahetsev patustaja võib siiski kummardada meie püha Jumalat ja loota olla „õiglaste” seas, kes elavad maa peal igavesti (Õpetussõnad 2:21).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 28]

Kuigi Jehoova andestab kahetsevatele patustajatele, võib nende tegudel olla vältimatuid tagajärgi