Trieri „püha kuub”

TRIER, millel on 2000-aastane ajalugu, on Saksamaa vanim linn.a Juba sajandeid on Trieril katoliku kirikuga tugevad sidemed olnud. Aastal 1996 pani Trieri katedraal välja reliikvia, mis on oletatavasti peaaegu sama vana kui see linn ise. Seda nimetatakse Trieri pühaks kuueks.

See kuub on 1,57 meetrit pikk ja 1,09 meetrit lai ning sellel on kolmveerandvarrukad. See on valmistatud puuvillasest riidest, ning vastavalt Hans-Joachim Kanni kirjutatud palverändurite teejuhile („Wallfahrtsführer Trier und Umgebung”) kanti seda tõenäoliselt ülerõivana. Seda kuube on sajandite jooksul palju parandatud ning teiste riietega paigatud, kuid algse rõiva vanus ulatub mõningate arvutuste kohaselt teise või isegi esimesse sajandisse m.a.j. Kui see dateering on õige, on see riideese haruldane ning huvitav muuseumieksponaat.

Ometi väidavad mõningad, et see rõivas pole mitte üksnes haruldane, vaid ka püha — sellest ka nimi püha kuub. Ja seda sellepärast, et ta on õmblusteta, nii nagu ka aluskuub, mida kandis Jeesus Kristus (Johannese 19:23, 24). Mõningad kinnitavad, et „püha kuub” kuuluski tegelikult Messiale.

Kuidas see kuub Trieri sattus, pole kindel. Üks teatmeteos teatab, et „keisrinna Helena, Constantinus Suure ema, kinkis selle linnale”. Kann näitab, et esimene usaldusväärne teadaanne tuunikast Trieri linnas pärineb 1196. aastast.

Katedraalis hoitud kuube on eksponeeritud ebakorrapäraste ajavahemike tagant alates 16. sajandist. Näiteks tehti seda aastal 1655, varsti pärast Kolmekümneaastast sõda, mis läks Trierile väga kalliks maksma. Palverännakuga seotud mälestusesemete müümine on perioodiliselt palju raha sisse toonud.

Sel sajandil on toimunud kolm „püha kuue” palverännakut — aastatel 1933, 1959 ja 1996. Aastal 1933 kuulutati palverännak välja samal päeval, mil Hitler Saksa riigikantsleriks sai. Kann juhib tähelepanu sellele, et nende kahe sündmuse ühele kuupäevale langemine selgitab mitmeidki palverännakuga seotud asjaolusid. Mundrites natsi ratsaväelased rivistusid väljaspool katedraali palverändurite auks valveseisakusse. Tol aastal käis seda kuube vaatamas kaks ja pool miljonit inimest.

Herbert, kes on Trieris elanud juba aastaid, võrdles 1959. ja 1996. aasta palverännakut. „Aastal 1959 olid tänavad rahvast täis, ning peaaegu igal tänavanurgal olid müügiletid, kus müüdi suveniire. Sel aastal on kogu see sündmus palju vaiksem.” Tõepoolest, 1996. aastal käis kuube vaatamas ainult 700000 inimest, seega miljon vähem kui 1959. aastal.

Miks nad käivad seda kuube vaatamas?

Kirik rõhutab, et kuube ei tohi pidada austusobjektiks. Õmblusteta kuube peetakse kiriku ühtsuse sümboliks. Ajaleht „Frankfurter Allgemeine Zeitung” teatab, et kui piiskop Spital kuulutas välja palverännaku, ütles ta: „Maailmas valitsev ebatavaline olukord esitab meile kristlastele väljakutseid, millele meil tuleb ebatavalisel viisil vastata. Me peame seisma vastu kasvavale viha-, julmuse- ning vägivallalainele.” Piiskop selgitas, et kuue vaatamine tuletaks inimestele meelde ühtsust.

Kuid miks peaks keegi kiriku ühtsuse meeldetuletamiseks vajama „püha kuube”? Mis juhtuks siis, kui see kuub rikutaks, kui see katki läheks või siis võltsinguks osutuks? Kas kiriku ühtsus satuks sel juhul ohtu? Ja mis saab inimestest, kes ei suuda Trieri palverännakule minna? Kas nad on igasugusest kirikusisesest ühtsusest vähem teadlikud?

Pühakiri ei maini, et algkristlased oleksid kristliku ühtsuse meeldetuletamiseks mingisuguseid esemeid vajanud. Apostel Paulus innustas kristlasi hoopis järgmiste sõnadega: „Me käime usus ja mitte nägemises” (2. Korintlastele 5:7). Tõeliste kristlaste vahelist ühtsust kirjeldatakse seega kui „ühtsust usus” (Efeslastele 4:11—13, UM).

[Allmärkus]