Salatsemine Issanda nimel
MÄRTSIS 1995 leidis Jaapanis Tokyo metroos aset mürkgaasirünnak, mille tagajärjel 12 inimest hukkus ja tuhanded said kannatada ning mis paljastas ka ühe saladuse. Aum Shinrikyo (Ülima Tõe) usulahk oli müstilistel eesmärkidel endale salaja ohtralt sariini varunud.
Kuu aega hiljem purustas pommiplahvatus USA-s Oklahoma City föderaalhoone, tappes 167 inimest. Tõendid lasid aimata selle mõningast seost täpselt kaks aastat tagasi Wacos Texase osariigis aset leidnud konfliktiga valitsuse ja davidiaanlaste usulahu haru vahel. Tol korral sai surma ligikaudu 80 sektiliiget. Pommiplahvatusega sai ka avalikuks enamjagu inimestele saladuseks olnud tõsiasi: Ühendriikides tegutseb praegu kümneid poolsõjaväelisi maakaitserühmi, kellest vähemalt osasid kahtlustatakse salajases valitsusvastase tegevuse planeerimises.
Veidi hiljem, 1995. aasta lõpus, leiti Prantsusmaalt Grenoble’i lähistelt metsast 16 inimese söestunud surnukehad. Nad olid kuulunud väikesesse usulahku, Päikesetempli ordusse, mis 1994. aasta oktoobris sattus meedia tähelepanu keskmesse Šveitsis ja Kanadas, kui sekti 53 liiget kas siis võtsid endalt ise elu või mõrvati. Kuid isegi pärast seda tragöödiat jätkas sekt oma tegevust. Selle motiivid ja eesmärgid on senini mõistatus.
Salajastes usurühmitustes peitub oht
Niisuguseid juhtumeid arvesse võttes pole sugugi üllatav, et paljud heidavad usurühmituste poole kahtlustavaid pilke. Loomulikult ei sooviks ükski inimene toetada salaorganisatsiooni — usulist või siis mitteusulist —, mis kuritarvitab tema usaldust ja sunnib teda omaks võtma eesmärke, millega ta nõus ei ole. Kuidas on aga võimalik hoiduda kahtlastesse salaühingutesse sattumast?
Kui keegi kaalub mõne salaseltsiga liituda, siis oleks tal kahtlemata mõistlik enne selle tegelikud eesmärgid välja uurida. Ta ei tohiks lasta sõpradel ja tuttavatel endale survet avaldada ega langetada otsust tunnete põhjal, vaid tuginema hoopis faktidele. Tuleks meeles pidada, et selle võimalike tagajärgede all kannatab tõenäoliselt eelkõige tema ise, mitte teised.
Kõige kindlamini võib autute motiividega ohtlikest rühmitustest hoiduda Piibli põhimõtteid järgides (Jesaja 30:21). Neist juhindudes jääb inimene poliitiliselt neutraalseks, ilmutab armastust teiste, isegi vaenlaste vastu, väldib „liha tegusid” ning arendab endas Jumala vaimu vilju. Mis kõige tähtsam, nii nagu Jeesuski, ei ole tõeline kristlane kindlasti osa maailmast ja seepärast on maailma salaseltsidesse kuulumine mõeldamatu (Galaatlastele 5:19—23; Johannese 17:14, 16; 18:36; Roomlastele 12:17—21; Jakoobuse 4:4).
Jehoova tunnistajad on siirad piibliuurijad, kes suhtuvad väga tõsiselt oma usku ja püüavad varjamatult selle järgi elada. Üle maailma tuntakse neid usurühmitusena, kes ’otsib rahu ja nõuab seda taga’ (1. Peetruse 3:11). Nende raamatus „Jehoova tunnistajad — Jumala Kuningriigi kuulutajad” („Jehovah’s Witnesses—Proclaimers of God’s Kingdom”) öeldakse õigusega: „Jehoova tunnistajad pole mingil juhul salaühing. Nende Piiblil põhinevaid tõekspidamisi selgitatakse täielikult väljaannetes, mis on kõigile kättesaadavad. Lisaks sellele teevad nad erilisi pingutusi, et kutsuda inimesi oma koosolekutele, kus need võivad oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, mis seal toimub.”
Õige religioon ei saa mingil juhul olla salajane. Tõelise Jumala teenijaid on õpetatud mitte peitma oma palet ning eesmärki, mis neil Jehoova tunnistajatena on. Jeesuse esimesed jüngrid õpetasid kogu Jeruusalemmas. Nad ei varjanud üldsuse eest oma tõekspidamisi ega tegevust. Samamoodi toimivad Jehoova tunnistajad tänapäeval. Juhul kui diktaatorlik režiim kristlaste usuvabadust nende julge avaliku kuulutustöö tõttu ebaõiglaselt piirab, on mõistetav, et siis peavad kristlased ’rohkem Jumala kui inimeste sõnale’ kuuletudes oma tegevust ettevaatlikult ja julgelt jätkama (Apostlite teod 5:27—29; 8:1; 12:1—14; Matteuse 10:16, 26, 27).
Kui sa oled kunagi mõelnud, et ka Jehoova tunnistajad on arvatavasti mingi salasekt, siis küllap seetõttu, et sa ei tunne neid piisavalt hästi. Ilmselt juhtus esimesel sajandil paljudega samamoodi.
Apostlite tegude 28. peatükk räägib meile apostel Pauluse kohtumisest „juutide peameestega” Roomas. Nad ütlesid talle: „Meie soovime siiski kuulda sinult, mida sa mõtled; sest sellest väärusust on meil teada, et selle vastu igas paigas räägitakse!” (Apostlite teod 28:16—22). Oma vastuses Paulus „seletas asja ja tunnistas Jumala riiki”, nii et „ühed veendusid tema sõnus” (Apostlite teod 28:23, 24). Faktid tõelise kristluse kohta tõid neile kahtlemata püsivat kasu.
Jehoova tunnistajad teenivad Jumalat pühendunult ega varja seda üldsuse eest, vaid on meeleldi valmis oma tegevusest ja tõekspidamistest avameelselt rääkima igaühele, keda tõde nende kohta huvitab. Miks mitte asja ise järele uurida, et saada nende usu kohta õiget teavet!
[Pilt lk 6]
Jehoova tunnistajad on meeleldi valmis selgitama, kes nad on ja mida nad teevad