Jehoova tegutseb lojaalselt
JUTUSTANUD PETER PALLISER
Oli 1985. aasta detsember. Erutus kasvas, kui hakkasime maanduma Nairobi (Keenia) rahvusvahelisele lennuväljale. Teel linna äratasid tuttavad paigad ja hääled ellu hulgaliselt mälestusi.
TULIME Keeniasse, et võtta osa Jehoova tunnistajate „Laitmatuse säilitajate” piirkonnakonvendist. Kaksteist aastat varem olin sunnitud koos naisega meie kuulutustöö keelustamise tõttu Keeniast lahkuma. Me olime elanud sealses Beetelis, nagu kutsutakse Jehoova tunnistajate harubüroosid. Milline meeldiv üllatus meid selle külastuse ajal küll ees ootas!
Beetelis aitas lõunasööki valmistada üks noor tunnistaja, keda tundsime juba sellest ajast alates, kui ta alles kaheaastane oli. Vähemalt kuut Beeteli-pere liiget tundsime juba nende lapsepõlves. Kui rõõmustav oli küll näha, et need nüüdseks noored täiskasvanud koos oma perega ikka aktiivselt Jehoovat teenivad! Meie Jumal Jehoova oli hoolitsenud nende eest kooskõlas Piibli tõotusega: „Lojaalse suhtes sa tegutsed lojaalselt” (2. Saamueli 22:26, UM). Milliseks kontrastiks oli küll minu enda noorus nende noorte tasutoovale elule!
Eesmärgitu noorus
Ma sündisin 1918. aasta 14. augustil Inglismaal Scarborough’s. Kaks aastat pärast seda kolisid mu ema ja kasuõde Kanadasse ning järgmised kolm aastat elasin koos isa ning tema ema ja õega. Kui ma olin viieaastane, varastas ema mu ära ning viis mind Kanadasse Montreali. Neli aastat hiljem saatis ta mu tagasi isa juurde Inglismaale, kus ma hakkasin koolis käima.
Ema ja kasuõde kirjutasid mulle keskeltläbi kord kuue kuu jooksul. Oma kirjade lõpus avaldasid nad soovi, et oleksin hea kodanik, ustav kuningale ja riigile. Ilmselt valmistasid mu vastused neile pettumust, kuna kirjutasin, et pean natsionalismi ja sõda vääraks. Kuna aga keegi ei andnud mulle teismelisena korralikku juhatust, polnud mu elul mingit suuremat eesmärki.
Juulis 1939, vaid kuus nädalat enne Teise maailmasõja algust, kutsuti mind Briti armeesse. Olin kõigest 20-aastane. Peagi saadeti meie rügement Põhja-Prantsusmaale. Kui Saksa õhujõud meid ründasid, seadsime meie, poisiohtu mehed, oma vintpüssid laskevalmis ning avasime nende pihta tule. Selline elu oli jube. Me taganesime pealetungiva Saksa armee ees ning mina olin nende seas, kes 1940. aasta juunikuu esimesel nädalal Dunkerque’ist evakueeriti. Siiani meenub mulle õudusega vaatepilt rannast, kus vedeles terve pataljoni jagu surnukehi. Jäin keset seda õudust siiski ellu ja saabusin väikese kaubalaevaga Ida-Inglismaale Harwichi.
Aasta hiljem, 1941. aasta märtsis, saadeti mind Indiasse. Seal koolitati mind lennuki mõõteriistade mehaanikuks. Pärast seda, kui olin infektsiooni tõttu mõnda aega haiglas olnud, viidi mind üle India pealinnas Delhis asuvasse väeossa. Kodunt kaugel ja ikka veel üsnagi kehva tervise juures, hakkasin mõtlema tulevikule. Eriti palju mõtlesin selle üle, mis saab meist pärast surma.
Uut laadi lojaalsus
Ühel päeval ütles mu kaasmaalane (inglane) Bert Gale, minu toanaaber Delhis, et „religioon on Kuradist”. See ütlus pani mind mõtlema. Tema naine oli saanud Jehoova tunnistajaks ja saatis talle aeg-ajalt piiblilisi väljaandeid. Üks neist, brošüür „Lootus” („Hope”), äratas minus huvi. See, kuidas selles räägiti ülestõusmislootusest, mõjus mulle tõeliselt rahustavalt.
Mingil ajal 1943. aasta alguses rääkis Bert ühe angloindia tsiviilisiku Teddy Grubertiga, kes töötas koos meiega sõjaväebaasis. Meie üllatuseks oli Teddy Jehoova tunnistaja. Vaatamata sellele, et 1941. aastal keelustati Jehoova tunnistajate kirjandus, viis ta meid Delhi Jehoova tunnistajate koosolekutele. Selles väikeses koguduses leidsin esimest korda elus tõelisi, südamlikke kaaslasi. Üks vanem Kreekast pärit kristlik vend Basil Tsatos võttis mind oma hoole alla ning vastas mu küsimustele. Ta andis Piibli põhjal selge vastuse küsimusele, miks me vananeme ja sureme, ning ülestõusmist ja Jumala tõotatud uut õiglast maailma puudutavatele küsimustele (Apostlite teod 24:15; Roomlastele 5:12; 2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:3, 4).
Eriti köitis mind 1942. aastal välja antud brošüür „Kas rahu võib jääda püsima?” („Peace—Can It Last?”). Seal räägiti Rahvasteliidust kui „helkjaspunasest metsalisest” (Ilmutuse 17:3). Selles brošüüris tsiteeriti Ilmutusraamatu 17. peatüki 11. salmi ja öeldi: „Nüüdseks võib öelda, et Rahvasteliit „on olnud ja .. ei ole enam”.” Edasi öeldi seal: „Kuid maailma rahvaste ühendus kerkib taas esile.” Täpselt nii juhtuski rohkem kui kolm aastat hiljem, aastal 1945, mil moodustati Ühinenud Rahvaste Organisatsioon!
Ajal, mil Jehoova tunnistajate kirjandus oli keelustatud, avanes mul võimalus oma uusi sõpru aidata. Kui kogudusse saabus kastitäis brošüüre „Kas rahu võib jääda püsima?”, anti need minu kätte hoiule. Kellel tuleks mõttesse hakata sõjaväebaasist keelatud kirjandust otsima! Iga kord kui ma koosolekule läksin, võtsin vendade tarvis kaasa mõned brošüürid. Kui oli karta, et vendade kodusid hakatakse läbi otsima, varjasin enda pool isegi nende isiklikku piiblilist kirjandust. Viimaks, 1944. aasta 11. detsembril, keeld tühistati.
Minu lojaalsus kristlikele õpetustele pandi katsele 1943. aasta jõulupidustuste ajal, mis meie väeüksuse jaoks korraldati. Kuna olin saanud teada, et Jeesus ei sündinud külmal detsembrikuul ja et algkristlased jõule ei pidanud, keeldusin neis osalemast. (Võrdle Luuka 2:8—12.)
1944. aasta 27.—31. detsembril olin üks umbes 150 kohalviibijast Jabalpuris peetud „Ühendatud kuulutajate” konvendil. Paljud konvendidelegaadid sõitsid rongiga kohale Delhist, mis asub rohkem kui 600 kilomeetri kaugusel. Ma ei unusta iial imelist õhkkonda, mis valitses sel vabaõhuüritusel, kus ma nägin, kuidas tegutseb Jehoova organisatsioon.
Konvendidelegaadid majutati kooli ühiselamutesse, kus me laulsime Kuningriigi laule ja tundsime rõõmu meeldivast kristlikust seltsingust. Selle konvendi ajal hakkasin osalema avalikus kuulutustöös, töös, mis on mulle senini südamelähedane.
Täisajaline teenistus Inglismaal
Jõudsin Inglismaale tagasi 1946. aastal ning peagi ühinesin Wolvertoni kogudusega. Ehkki meie koguduses oli vaid umbes 10 Kuningriigi kuulutajat, tundsin end nende seas nagu kodus ja leidsin samasugust rahuldust kui oma India vendade seas. Koguduses torkas mulle silma siiras ja heasüdamlik Vera Clifton. Kui ma sain teada, et ka tema tahab saada pioneeriks (nii kutsutakse täisajalisi teenijaid) nagu minagi, abiellusime 1947. aasta 24. mail. Ma tegin korda ühe vagunelamu, millest sai meie liikuv kodu, ning järgmisel aastal saadeti meid Huntingdoni (ühte maapiirkonnas asuvasse linna) oma esimest pioneeritöö ülesannet täitma.
Noil päevil asusime varahommikuti jalgratastega teele maakohtadesse. Täispikka kuulutustööpäeva katkestas vaid lühike lõunapaus, et süüa võileibu. Kui me kodu poole väntasime, olime tugevast vastutuulest või ägedast vihmasajust hoolimata õnnelikud ja rahul, et saime teha Issanda tööd.
Aja jooksul tekkis meil soov oma teenistust laiendada ja jagada „head sõnumit” teistes maades elavatele inimestele (Matteuse 24:14, UM). Nii andsime avalduse, et astuda USA-s New Yorgi osariigis South Lansingis asuvasse Gileadi misjonikooli. Lõpuks kutsutigi meid Gileadi kooli 26. kursusele, mis lõppes 1956. aasta veebruaris.
Teenistus laieneb Aafrikasse
Meid määrati misjonärideks Aafrikasse Põhja-Rodeesiasse (praegu Sambia). Peagi pärast kohalejõudmist kutsuti meid teenima sealsesse Beetelisse. Üheks minu ülesandeks Beetelis oli hoolitseda kirjavahetuse eest Ida-Aafrika riikidega. 1956. aastal oli ühes Ida-Aafrika riigis, Keenias, kõigest neli tunnistajat, samal ajal kui Põhja-Rodeesias oli tublisti üle 24000. Hakkasime Veraga mõtlema selle peale, kui tore oleks küll teenida seal, kus on suurem vajadus.
Siis aga sain ootamatult uue kutse Gileadi kooli, sedapuhku kümnekuisele ülevaatajate kursusele. Vera jäi Põhja-Rodeesiasse, mina aga reisisin New York Citysse, kus Gileadi kool sel ajal asus. Kui kursus 1962. aasta novembris lõppes, määrati mind Keeniasse, et seal harubüroo rajada. Selleks ajaks oli Keenias juba üle 100 tunnistaja.
Tagasiteel Põhja-Rodeesiasse, kus ma pidin kohtuma Veraga, oli mul kavas peatuda lühidalt Keenias Nairobis. Kui ma aga sinna jõudsin, ütles Gileadi kooli 25. kursuse lõpetanud Bill Nisbet, et ma võin saada kohemaid ametliku loa Keeniasse asuda. Läksime migratsiooniametisse ja mõne minuti pärast saingi viieaastase tööloa. Niisiis ei läinudki ma tagasi Põhja-Rodeesiasse, vaid Vera tuli hoopis minu juurde Nairobisse.
Pärast improviseeritud suahiili keele kursust hakkasime teenima väikeses Nairobi koguduses. Vahetevahel ütles korterivaldaja pärast meie suahiilikeelse esitluse kuulamist, et ta ei oska inglise keelt. Pidasime siiski vastu ning aja jooksul keelebarjäär kadus.
Meie territoorium hõlmas suuri elamurajoone, mis kandsid selliseid piiblilisi nimesid nagu näiteks Jeruusalemm ja Jeeriko. Huvi arenes kiiresti ning paljud sealsed elanikud said Kuningriigi kuulutajateks. Kui tähelepanuväärselt Piibli tõde neid inimesi küll mõjutas! Kuna Jehoova rahvast ühendab lojaalsus Kuningriigile, kadus suguharueelistus. Eri suguharudest inimeste vahel sõlmiti isegi abielusid, mida juhtub väga harva nende seas, kes pole Jehoova tunnistajad.
Tuli juurde üha uusi Kuningriigi kuulutajaid, kes tõe innukalt omaks võtsid. Näiteks käis Samson lausa peale, et tema kodukanti mõni pioneer saadetaks, kuna ta soovis nii väga, et Piibli tõde ka sinna jõuaks. Ta koguni laiendas nende majutamiseks oma Ukambanis asuvat maja. Peagi rajati seal uus Kuningriigi kuulutajate kogudus.
Külastasin mitmel korral meie vendi Ida-Aafrikas Etioopias. Vaatamata sellele, et neid vangistati, peksti ja hoiti pideva järelevalve all, olid nad igal kuul keskmiselt üle 20 tunni teenistuses. Kord sõitis kaks bussitäit Etioopia vendi ja õdesid terve nädala, et jõuda Keeniasse piirkonnakonvendile, ületades seejuures mitmeid ohtlikke mäekurusid. Tähelepanu väärib ka nende leidlikkus, kuidas Kuningriigi kirjandust riiki toimetada. Meil oli Keenias hea meel, et saime neid sellega pidevalt varustada.
Keenias keelustati meie töö ametlikult aastal 1973, misjärel misjonärid olid sunnitud lahkuma. Tolleks ajaks oli Keenias üle 1200 tunnistaja, kellest paljud tulid meiega lennujaama hüvasti jätma. See oli unustamatu kogemus. Nende sealviibimine ajendas üht meie kaasreisijat küsima, kas me oleme mingid kuulsused. Läksime Veraga tagasi Inglismaale ja saime seal uue ülesande, kuid siiski igatsesime Aafrikasse tagasi pöörduda.
Tagasi Aafrikasse
Mõne kuu pärast saimegi uue ülesande — meid määrati Lääne-Aafrika riigi Ghana pealinnas Accras asuvasse Beetelisse. Üks minu ülesannetest viis mind lähedalt kokku raskustega, mida meie vennad seal kohtasid. Kuna ma hoolitsesin Beeteli-pere varustamise eest toidu ja muu tarvilikuga, avastasin hämmastusega, kui peadpööritavalt kõrged on toiduainete hinnad. Sageli polnud inimestel lihtsalt võimalik vajaminevat osta. Lisaks sellele põhjustas raskusi kütusepuudus ja varuosade nappus.
Ma sain aru, kui tähtis on kannatlikkus, omadus, mida meie Ghana vennad hästi arendanud olid. Oli väga julgustav näha, kuidas nad säilitasid oma rõõmu, kui seisid vastu ahvatlusele hankida eluks vajalikku altkäemaksu abil. Tänu sellele sai Jehoova rahvas Ghanas kuulsaks oma aususe poolest ja saavutas paljude ametnike silmis hea maine.
Hoolimata materiaalsest puudusest, elati seal vaimses külluses. Kogu maal võis praktiliselt igast kodust meie piiblilist kirjandust leida. Me nägime, kuidas Ghanas kasvas Kuningriigi kuulutajate arv 17156-lt aastal 1973, mil me saabusime, enam kui 23000-le aastal 1981. Kuna ma haigestusin nahavähki, mille arenemist aastatepikkune India ja Aafrika päikese käes viibimine kahtlemata soodustanud oli, pidime 1981. aastal Ghanast lahkuma ning pöörduma tagasi Inglismaale, kus oli võimalik korralist ravi saada.
Uued olud Inglismaal
Minu jaoks tähendas tagasipöördumine märkimisväärset muudatust teenistuses. Olin harjunud rääkima vabalt inimestega, kes pidasid lugu Jumalast ja Piiblist. Kuid Londonis leiab sellist suhtumist harva. Ma imetlen Briti vendade vastupidavust. See on aidanud mul näha vajadust arendada veelgi empaatiat inimeste vastu, kes on vaimses mõttes „piinatud ja vintsutatud” (Matteuse 9:36).
Pärast Aafrikast saabumist teenisime koos Veraga Londoni Beetelis, kuni Vera 1991. aasta septembris 73-aastaselt suri. Polnud kerge kaotada sellist ustavat kaaslast, kellega olin nii palju aastaid koos Jehoovat teeninud. Tunnen tema järele väga suurt puudust. Aga ma olen tänulik toe eest, mida pakuvad meie Beeteli-pere umbes 250 liiget.
Ma pean seda suureks eesõiguseks, et võin kogeda, kuidas Jehoova organisatsioon edasi liigub ja kuidas paljud teevad täisajalisest teenistusest oma elu lahutamatu osa. Võin teile kinnitada, et see on parim eluviis, sest „Jehoova .. ei jäta maha oma lojaalseid” (Laul 37:28, UM).
[Pilt lk 23]
Aastatel 1947 kuni 1955 teenisime pioneeridena Inglismaal
[Pilt lk 23]
India konvendi ajal esmakordselt teenistuses
[Pilt lk 23]
Misjonäridena Põhja-Rodeesias
[Pilt lk 23]
Aastal 1985 koos vendadega, keda me polnud 12 aastat näinud