Nad täitsid Jehoova tahet

Mõistlik naine hoiab ära õnnetuse

ÜKS arukas naine abiellus ühe kõlvatu mehega — nii võiks kirjeldada Abigaili ja Naabali olukorda. Abigailil oli „hea mõistus ja ilus välimus”. Naabal oli vastuoksa „karm ja tegude poolest kuri” (1. Saamueli 25:3). Üks juhtum selle ebakõlalise paari elus söövitas nende nimed kustumatult Piibli ajalukku. Vaatleme, mismoodi.

Heategu, mida ei hinnatud

Oli 11. sajand e.m.a. Taavet oli võitud Iisraeli tulevaseks kuningaks, kuid valitsemise asemel pidi ta hoopis pagema. Võimul olev kuningas Saul oli otsustanud ta surmata. Taavet oli seetõttu sunnitud elama põgenikuelu. Ta oli koos ligi 600 kaaslasega leidnud lõpuks redupaiga Paarani kõrbes, mis paiknes Juudast lõunas, Siinai kõrbe lähedal (1. Saamueli 23:13; 25:1).

Seal kohtasid nad karjaseid, kes töötasid Naabali-nimelise mehe juures. Sel jõukal Kaalebi järglasel oli 3000 lammast ja 1000 kitse. Ta pügas oma lambaid Karmeli linnas, mis asus Hebronist lõuna pool ja oli Paaranist kõigest umbes 40 kilomeetri kaugusel.a Taavet aitas koos oma meestega Naabali karjastel kaitsta nende karja kõrbes ringihulkuvate röövlite eest (1. Saamueli 25:14—16).

Karmelis hakati vahepeal lambaid pügama. See oli pidulik sündmus, nii nagu talumeestel lõikusaeg. See oli ka suuremeelse heldekäelisuse aeg, mil karja omanik tasus nendele, kes tema juures töötasid. Nii et Taavet polnud sugugi jultunud, kui saatis kümme meest Karmeli linna, et paluda Naabalilt toitu tasuks selle teenistuse eest, mida nad tema karja heaks olid teinud (1. Saamueli 25:4—9).

Naabali vastust ei saanud küll suuremeelseks pidada. „Kes on Taavet?” mõnitas ta. Andes seejärel mõista, et ei Taavet ega tema mehed pole midagi muud kui vaid ärakaranud sulased, päris ta: „Kas peaksin võtma oma leiva ja vee ja tapetud loomad, mis ma olen tapnud oma niitjaile, ja andma meestele, kellest ma ei tea, kust nad pärit on?” Kui Taavet seda kuulis, ütles ta oma meestele: „Pange igaüks oma mõõk vööle!” Umbes 400 meest seadis end lahinguks valmis (1. Saamueli 25:10—13).

Abigaili mõistlikkus

Naabali solvavad sõnad ulatusid ka tema naise Abigaili kõrvu. Võimalik, et see polnud esimene kord, mil tal Naabali käitumise tõttu rahusobitaja rollis tuli olla. Igatahes tegutses Abigail viivitamatult. Lausumata Naabalile sõnagi, varus ta teemoona — sealhulgas viis lammast ja külluslikult muud toitu — ning läks kõrbe Taavetile vastu (1. Saamueli 25:18—20).

Nii kui Abigail silmas Taavetit, langes ta kohe tema ette maha. „Ärgu mu isand ometi hooligu sellest kõlvatust mehest Naabalist,” anus ta. „Antagu see and, mis su ümmardaja on toonud mu isandale, noortele meestele, kes käivad mu isanda kannul!” Abigail lisas: „Ärgu saagu see [Naabali suhtumine] sulle komistuseks ega mu isandale südametunnistuse piinaks.” Heebreakeelne sõna, mis siin on tõlgitud sõnaga „komistus”, vihjab süümepiinadele. Sellega hoiatas Abigail Taavetit, et too ei tegutseks kiirustades, mida ta hiljem peaks kahetsema (1. Saamueli 25:23—31).

Taavet võttis Abigaili kuulda. „Õnnistatud olgu su mõistus ja õnnistatud ole sa ise, et sa täna mind oled takistanud veresüüsse sattumast,” sõnas Taavet Abigailile. „Kui sa mitte poleks rutanud ja mulle vastu tulnud, ei oleks Naabalile koiduajaks alles jäänud ühtki seina peale kusijat!”b (1. Saamueli 25:32—34, Eesti Piibel, 1968).

Õppetunnid meile

See Piibli jutustus näitab, et pole sugugi väär, kui jumalakartlik naine ilmutab vajaduse korral kohast initsiatiivi. Abigail tegutses küll vastupidiselt oma mehe Naabali soovidele, kuid Piibel ei laida teda selle eest. Otse vastupidi, Piibel kiidab teda kui mõistlikku ja arukat naist. Ilmutades sellises kriitilises olukorras initsiatiivi, päästis Abigail paljude elu.

Kuigi üldiselt peaks naine oma abikaasale jumalakartlikult alluma, võib ta mehega ka mitte nõustuda, kui mängus on õiglased põhimõtted. Muidugi peab ta püüdma hoida endas alal „tasast ja vaikset vaimu” ega tohiks tegutseda sõltumatult lihtsalt kiusu, uhkuse või mässumeelsuse pärast (1. Peetruse 3:4). Jumalakartlik naine ei peaks aga tundma endal survet teha midagi sellist, mis ta teab olevat täiesti rumala või vastuolus Piibli põhimõtetega. Tõepoolest, jutustus Abigailist on veenvaks vastutõendiks neile, kes väidavad, et Piibel kujutab naisi vaid orjadena.

See jutustus õpetab meile ka enesevalitsemist. Mõnikord oli Taavetil seda omadust piisavalt. Näiteks ei surmanud ta kättemaksuhimulist kuningat Sauli, kuigi tal oli selleks külluslikult võimalusi ning Sauli surm olnuks talle endale kasulik (1. Saamueli 24:3—8). Aga see, et Naabal ta solvavalt kõrvale lükkas, tuli Taavetile küll täiesti ootamatult ning ta vandus kättemaksu. See on selgeks hoiatuseks kristlastele, kes püüdlevad selle poole, et nad ei ’tasuks ühelegi kurja kurjaga’. Nad peaksid igas olukorras järgima Pauluse manitsust: „Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega. Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale” (Roomlastele 12:17—19).

[Allmärkused]

[Pilt lk 15]

Abigail toob Taavetile kingitusi