Kas Jumal on sinu sõber? Mida näitavad sinu palved
OLED sa kunagi juhtunud pealt kuulma kahe inimese vestlust? Kindla peale mõistsid sa üsna pea, millised on nendevahelised suhted: nad olid teineteisele kas lähedased või võõrad, lihtsalt tuttavad või südamesõbrad. Sarnaselt võivad meie palvedki näidata, millised suhted on meil Jumalaga.
Piibel kinnitab meile, et Jumal „ei ole kaugel mitte ühestki meist” (Apostlite teod 17:27). Tõepoolest, ta kutsub meid teda tundma õppima. Meist võivad isegi tema sõbrad saada (Laul 34:9; Jakoobuse 2:23). Me võime temaga tõeliselt lähedaseks saada! (Laul 25:14.) Kahtlemata on suhted Jumalaga meile ebatäiuslikele inimestele kõige hinnalisem varandus, mis meil üldse olla saab. Jehoovagi peab meie sõprust väga kalliks. Võime selles täiesti kindlad olla, kuna see sõprus rajaneb meie usul tema ainusündinud Pojasse, kes meie eest oma elu andis (Koloslastele 1:19, 20).
Seepärast peaks meie palvetest peegelduma sügav armastus ja austus Jehoova vastu. Ent oled sa vahel tundnud, et kuigi su palved on hardad, puuduvad neis mingil määral tõeliselt sügavad tunded? Selline tunne ei ole sugugi ebaharilik. Kuid mis aitaks olukorda parandada? On vaja süvendada sõprussuhteid Jehoova Jumalaga.
Kuidas leida aega palvetamiseks
Ennekõike nõuab sõprussuhete hoidmine ja arendamine aega. Sa võid iga päev paljudele inimestele — naabritele, töökaaslastele, bussijuhtidele ja poemüüjatele — tere öelda või nendega kogunisti juttu ajada, kuid vaevalt see tähendab, et te oleksite omavahel sõbrad. Sõprus võib inimeste vahel areneda siis, kui nad vestlevad tühja-tähja asemel põhjalikumalt ja väljendavad selle käigus oma sisimaid tundeid ja mõtteid.
Samamoodi aitab meil palve Jehoovaga lähedaseks saada. Kuid selleks on tarvis palvele küllaldasel määral aega pühendada, ei piisa vaid rutuga lausutud tänupalvest söögiajal. Mida rohkem sa Jehoovaga räägid, seda paremini suudad sa mõista oma tundeid, ajendeid ja käitumist. Kuna Jumala vaim tuletab meile meelde Piibli põhimõtteid, võib peagi probleemidele lahenduse leida (Laul 143:10; Johannese 14:26). Peale selle muutub Jehoova sulle palvetades reaalsemaks ning sa võid paremini tajuda, millist armastavat huvi ja hoolt ta sinu vastu ilmutab.
Eriti hästi peab see paika olukorras, kui sa tunned, et su palvetele on vastatud. Kuid Jehoova võib „enam kui rohkesti .. teha üle kõige selle, mida me palume või mõistame”! (Efeslastele 3:20.) See ei tähenda, et Jumal teeks su heaks mingeid imesid. Ometi võib ta oma kirjapandud Sõna, ustava orjaklassi väljaannete ning armastavate vendade ja õdede kaudu varustada sind tarviliku nõu ja juhatusega. Teine asi, ta võib anda sulle vastupidamiseks või kiusatusega võitlemiseks jõudu (Matteuse 24:45; 2. Timoteosele 4:17, UT). Niisugused kogemused suurendavad meie südames hindamist meie taevase Sõbra vastu!
Seepärast on tarvis leida aega palvetamiseks. Tõsi küll, praegustel pingelistel päevadel aega napib. Ent kui sa tõesti hoolid kellestki, leiad sa tavaliselt ikkagi aega temaga koos olla. Pane tähele, mismoodi laulik end väljendas: „Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal! Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?” (Laul 42:2, 3). Kas sa tunned samasugust igatsust Jumalaga rääkida? Kui jah, siis võta endale selleks aega! (Võrdle Efeslastele 5:16, UT.)
Näiteks võid proovida hommikul varem üles tõusta, et saaksid pisut omaette palvetada (Laul 119:147). Kas sul ei tule vahetevahel öösiti und? Sa võid siis nagu laulikki suhtuda taolisse rahutusse aega kui heasse võimalusse tulla oma muredega Jumala ette (Laul 63:7). Samuti võid sa päeva jooksul mitu korda lühidalt palvetada. Laulik ütles Jumalale: „Ma hüüan su poole kogu päeva!” (Laul 86:3).
Kuidas muuta oma palveid tähendusrikkamaks
Samuti võid sa aeg-ajalt tähele panna, et on kasulik oma palveid pikendada. Lühikese palve ajal kaldub su jutt ehk pisut pinnapealne olema. Kuid kauem ja tundeküllasemalt palvetades suudad sa oma mõtteid ja sisimaid tundeid hõlpsamini väljendada. Jeesus palvetas vähemalt korra isegi terve öö (Luuka 6:12). Kui sa hoidud oma palveid kiiruga ette vuristamast, märkad kindlasti, kuidas need muutuvad usalduslikumaks ja tähendusrikkamaks.
See aga ei tähenda, et sul tuleks oma palvet tingimata venitada, kui sul pole palju öelda, ega seda, et sa peaksid mõnda asja mõttetult kordama. Jeesus hoiatas: „Kui te palvetate, siis ärge palju lobisege, nõnda nagu paganad, sest nad arvavad, et neid kuuldakse nende paljude sõnade tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks, sest Jumal, teie Isa, teab, mida te vajate, enne kui te teda palute” (Matteuse 6:7, 8).
Kui sa juba eelnevalt mõtled, millest sa tahad palves juttu teha, omandab su palve palju suurema tähenduse. On ju lõpmatult palju teemasid, millest palves rääkida: muu hulgas näiteks rõõm teenistuses, oma nõrkused ja puudused, pettumused, majanduslikud mured, pinged tööl või koolis, oma pere heaolu ning kodukoguduse vaimne olukord.
Kas sul kipuvad mõtted mõnikord palve ajal ringi ekslema? Pinguta siis kõvemini, et neid koondada. On ju Jehoova valmis ’panema tähele meie härrast hüüdmist’ (Laul 17:1). Kas ka meie ei peaks siis olema valmis end tublisti pingutama, et tähele panna meie endi palveid? Tõesti, ’olgu su meel suunatud vaimsetele asjadele’ ning ära lase oma mõtetel ringi rännata (Roomlastele 8:5).
Samuti on tähtis, mil viisil me Jehoova poole pöördume. Kuigi ta soovib, et me suhtuksime temasse kui sõpra, ei tohi me kunagi unustada, et me räägime universumi Suverääniga. Loe Ilmutusraamatu 4. ja 5. peatükki ning mõtiskle seal kirjeldatud aukartustäratava vaatepildi üle. Selles Johannese nägemuses kujutati Tema suursugusust, kelle poole me palves pöördume. Milline eesõigus on meile küll osaks saanud, et võime pöörduda „selle [poole], kes aujärjel istub”, ja tema ligi pääseda! Me ei soovi kindlasti, et meie väljenduslaad muutuks üleliia familiaarseks ja ebaväärikaks. Me peaksime hoopis kõik üheskoos pingutama, et ’me suu kõned ja me südame mõtlemised oleksid Jehoovale meele pärast’ (Laul 19:15).
Ent on tähtis mõista, et ka ilukõnega ei avalda me Jehoovale mingit muljet. Talle meeldib, kui meie sõnad väljendavad aupaklikkust ja tulevad südamest, ükskõik kui lihtsalt nad siis ka öeldud ei oleks (Laul 62:9).
Lohutus ja mõistev suhtumine hädaajal
Kui me vajame abi ja lohutust, otsime tihtipeale lähedase sõbra toetust ja kaastunnet. Ent ükski teine sõber ei ole sedavõrd kergesti ligipääsetav kui Jehoova. Ta on „abimees kitsikuses ja kergesti leitav” (Laul 46:2). Kuna ta on „kõige troosti Jumal”, mõistab ta paremini kui keegi teine, mida me läbi elame (2. Korintlastele 1:3, 4; Laul 5:2; 31:8). Ta ilmutab tõelist empaatiat ja kaastunnet nende vastu, kes on sattunud äärmiselt meeleheitlikku olukorda (Jesaja 63:9; Luuka 1:77, 78). Tunnetades, et Jehoova on mõistev sõber, julgeme temaga hingestatult ja tundeküllaselt rääkida. Me tunneme endas soovi rääkida talle kartustest ja muredest, mis meie kõige sügavamas hingesopis peituvad. Nõnda võime otseselt kogeda, kuidas Jehoova ’troostid rõõmustavad me hinge’ (Laul 94:18, 19).
Mõnikord me ehk tunneme, et oma eksimuste tõttu ei ole me väärt Jumala poole pöörduma. Ent kuidas sina reageeriksid, kui üks su lähedane sõber sinu vastu eksib ja seejärel andestust palub? Kas sa ei sooviks teda mitte lohutada ja julgustada? Miks peaksid sa siis Jehoovalt midagi vähemat ootama? Ta annab heldekäeliselt andeks oma sõpradele, kes ebatäiusest patustavad (Laul 86:5; 103:3, 8—11). Selle teadmine aitab meil julgelt oma eksimused talle üles tunnistada; me võime kindlalt loota tema armastusele ja halastusele (Laul 51:19). Kui meie puudused meid masendavad, võime leida lohutust 1. Johannese 3:19, 20 toodud sõnadest: „Sellest me tunneme, et oleme tõe seest ja võime vaigistada tema ees oma südant, et kui meie süda meid hukka mõistab, Jumal on suurem kui meie süda ja teab kõik.”
Kuid meil ei ole tarvis sattuda äärmiselt meeleheitlikku olukorda, kogemaks Jumala armastavat hoolt. Jehoova on huvitatud kõigest, mis meie vaimset ja emotsionaalset tervist võib mõjutada. Tõesti, me ei peaks kunagi mõtlema, et meie tunded, mõtted ja mured on liiga tähtsusetud, et neid palves mainida (Filiplastele 4:6). Kas sa arutad lähedase sõbraga ainult oma elu suursündmusi? Kas sa mitte ei jaga temaga ka suhteliselt väikeseid muresid? Nõndasamuti võid sa Jehoovaga rääkida julgelt kõigest, mis on sinu eluga seotud, kuna sa tead, et „tema peab hoolt [sinu] eest” (1. Peetruse 5:7).
Muidugi mõista ei kesta sõprus tõenäoliselt kaua, kui sa räägid kogu aeg ainult iseendast. Samamoodi me ei tohiks oma palvetes üksnes endale keskenduda. Me peaksime samuti oma armastust Jehoova vastu väljendama ja tema tahte vastu huvi ilmutama (Matteuse 6:9, 10). Palve ei ole üksnes võimalus Jumalalt abi paluda, vaid selle kaudu me saame teda ka tänada ja kiita (Laul 34:2; 95:2). Korrapärane isiklik uurimine on selles suhtes meile suureks abiks, kuna selle kaudu teadmisi omandades tutvume paremini Jehoova ja tema teedega (Johannese 17:3). Sa võid leida eriti suurt kasu sellest, kui loed Laulude raamatut ja paned tähele, mil viisil teised ustavad sulased on end Jehoova ees väljendanud.
Sõprus Jehoovaga on tõesti hinnaline and. Näidakem oma hindamist sellega, et muudame oma palved veelgi usalduslikumaks, siiramaks ja isiklikumaks. Siis võime olla õnnelikud just selles mõttes, nagu laulik kuulutas: „Õnnis on see, kelle sina valid ja lased tulla enese ligi” (Laul 65:5).
[Pildid lk 28]
Me võime igal võimalusel päeva jooksul Jumala poole pöörduda