Kui pattu enam pole

„KAS oleme juba sündides patused?” Selle küsimuse üle hakkas pead murdma üks abiturient Ameerika Ühendriikides varsti pärast seda, kui alustas Piibli uurimist. Kuna ta oli hindu päritoluga, tundus talle mõte päritud patust võõrana. Aga kui patt on tõepoolest päritud, oleks selle eitamine ja ignoreerimine ju kasutu, arutles ta. Kuidas võime sellele küsimusele vastuse leida?

Kui patt on päritud, pidi tal olema algus. Kas esimene inimene oli loodud kurjaks, nii et tema halvad omadused kandusid üle tema lastele? Või arenes see viga hiljem? Millal siis patt täpselt alguse sai? Teisest küljest, kui patt on vaid inimesest eraldiolev kurjuse mõiste või printsiip, kas on meil siis lootust sellest üldse kunagi vabaks saada?

Hindu uskumuse järgi kaasnesid kannatused ja kurjus loomisega. „Kannatused [või kurjus] on nagu krooniline reuma, mis läheb ühest kohast teise, kuid mida ei saa täielikult ära kaotada,” märgib üks hindu õpetlane. Kurjusel on tõepoolest olnud oma osa inimmaailmas kogu selle kirjapandud ajaloo jooksul. Kui aga kurjus oli olemas juba enne inimeste ajaloolisi üleskirjutisi, peavad usaldusväärsed vastused selle päritolu kohta tulema kindlasti kelleltki inimesest kõrgemalt. Vastused nendele küsimustele peavad tulema Jumalalt (Laul 36:10).

Inimest ei loodud patusena

Vedades kirjeldatakse inimese loomist piltlikult, möönab hindu filosoof Nikhilananda. Samamoodi annab ka enamik teisi idamaade religioone loomisele vaid mütoloogilise selgituse. Kuid usk Piibli jutustusse esimese inimese loomise kohta on ühtlasi loogiline ja ka teadusel põhinev.a Selle päris esimeses peatükis öeldakse: „Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!” (1. Moosese 1:27).

Mida tähendab see, et inimene loodi „Jumala näo järgi”? Lihtsalt seda, et inimene tehti Jumala sarnaseks, selliste jumalike omadustega nagu õiglus, tarkus ja armastus, mis eristavad teda loomadest. (Võrdle Koloslastele 3:9, 10.) Need omadused andsid talle võime valida hea ja kurja vahel ning see tegi temast vaba tahtega olevuse. Kui esimene inimene loodi, polnud ta patune, tema elus polnud kurjust ega kannatusi.

Jehoova Jumal andis Aadamale järgmise käsu: „Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” (1. Moosese 2:16, 17). Kui Aadam ja tema naine Eeva oleksid sellele käsule kuuletunud, oleksid nad toonud kiitust ja au oma Loojale ning jäänud patust puhtaks. Sõnakuulmatus aga näitaks Jumala täiuslike normide eiramist, mis teeks nad ebatäiuslikeks ehk patusteks.

Aadam ja Eeva polnud loodud jumalikeks olenditeks. Kuid sellegipoolest oli neil jumalikke omadusi ning võime langetada moraalseid otsuseid. Jumala loodutena olid nad patuta ehk täiuslikud (1. Moosese 1:31; 5. Moosese 32:4). Nende loomine ei rikkunud harmooniat, mis oli selle ajani juba väga pikka aega Jumala ja universumi vahel valitsenud. Kuidas sai siis aga patt alguse?

Patu algus

Patt sai esmalt alguse vaimses sfääris. Enne maa ja inimese loomist lõi Jumal intelligentsed vaimolendid — inglid (Iiob 1:6; 2:1; 38:4—7; Koloslastele 1:15—17). Üks neist inglitest pidas end oma ilu ja intelligentsuse pärast väga tähtsaks. (Võrdle Hesekiel 28:13—15.) Kui Jumal käskis Aadamal ja Eeval lapsi sünnitada, mõistis see ingel, et varsti on kogu maa täidetud õiglaste inimestega, kes kõik kummardavad Jumalat (1. Moosese 1:27, 28). See vaimolend soovis, et hakataks kummardama hoopiski teda (Matteuse 4:9, 10). Selle mõtte üle mõlgutamine viis ta valele teele (Jakoobuse 1:14, 15).

See mässav ingel rääkis Eevaga mao kaudu, öeldes, et Jumal keelas hea ja kurja tundmise puu vilja süüa sellepärast, et ta ei saaks teada seda, mida ta peaks teadma (1. Moosese 3:1—5). See oli häbiväärne vale — patt. Selle valega tegi see ingel end patustajaks. Sellepärast hakati teda kutsuma Kuradiks ehk laimajaks ja Saatanaks, Jumala vastaseks (Ilmutuse 12:9).

Saatana keelitaval väitel oli Eevale halb mõju. Eeva uskus Kiusaja sõnu ning lasi end eksitada ja sõi keelatud puu vilja. Tema abikaasa Aadam võttis samuti vilja, ja nii said nad mõlemad patusteks (1. Moosese 3:6; 1. Timoteosele 2:14). Meie esivanemad, kes otsustasid Jumala sõna mitte kuulata, ei vastanud täiuslikkuse nõudele ning tegid end ise patustajateks.

Aga mis sai Aadama ja Eeva järeltulijatest? Piibel selgitab: „Ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12). Neid mõjutas pärilikkus. Aadam ei saanud oma lastele edasi anda seda, mida tal polnud (Iiob 14:4). Kui eostusid esimeste inimeste lapsed, olid nad kaotanud täiuse ning muutunud patusteks. Selle tagajärjel oleme eranditult kõik pärinud patu (Laul 51:7; Roomlastele 3:23). Patt omakorda pole toonud midagi muud kui kurjust ja kannatusi. Peale selle me ka vananeme ja sureme patu pärast, „sest patu palk on surm” (Roomlastele 6:23).

Südametunnistus ’kaebab või kostab’

Mõtle ka selle peale, kuidas patt sundis esimesi inimesi käituma. Nad katsid kinni oma mõningad kehaosad ning püüdsid end Jumala eest peita (1. Moosese 3:7, 8). Patu pärast tundsid nad süütunnet, rahutust ja häbi. Ka tänapäeva inimesed on nende tunnetega vägagi tuttavad.

Kes poleks tundnud end ebameeldivalt, kui ta on jätnud osutamata lahkust sellele, kes seda vajab, või kes poleks kahetsenud sõnu, mida ei oleks iialgi tohtinud lausuda? (Jakoobuse 4:17.) Miks meid piinavad sellised tunded? Apostel Paulus selgitab, et ’käsutegu on kirjutatud meie südametesse’. Kui meie südametunnistus pole just paadunud, põhjustab igasugune käsu rikkumine sisemist rahutust. Sel moel siis meie südametunnistuse hääl kas ’kaebab meie peale või kostab meie eest’ (Roomlastele 2:15; 1. Timoteosele 4:2; Tiitusele 1:15). Meil on sisemine väärteo ehk patu tunnetus, kas me seda siis mõistame või mitte!

Paulus oli täiesti teadlik oma patustest kalduvustest. „Kuigi ma tahan teha head, on mulle omane teha kurja,” möönis ta. „Seespidise inimese poolest on mul Jumala käsust hea meel, aga oma liikmetes ma tunnen teist käsku, mis paneb vastu mu mõistuse käsule ja võtab mind vangi patu käsu alla, mis on mu liikmetes.” Seepärast küsis Paulus: „Kes päästab mind sellest surma ihust?” (Roomlastele 7:21—24).

Kuidas saada patust vabaks?

Üks õpetlane ütleb, et „hindu uskumuste järgi tähendab vabanemine korduvast sünni ja surma ahelast vabaks saamist”. Ka budism peab lahenduseks nirvaanat — tunnetatava eksistentsi lõppu. Hinduism ei tunnista päritud patu mõistet, see tõotab vaid eksistentsist kadumist.

Kuid Piibli järgi saadakse vabaks siis, kui kõrvaldatakse patt. Pärast seda, kui apostel Paulus küsis, kuidas ta võib patust pääseda, vastas ta: „Tänu olgu Jumalale Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi!” (Roomlastele 7:25). Jah, pääste tuleb Jumalalt Jeesuse Kristuse läbi.

Matteuse evangeeliumi järgi tuli „Inimese Poeg” Jeesus Kristus „oma hinge andma lunaks paljude eest” (Matteuse 20:28). Nagu on kirjas 1. Timoteosele 2:6, ütles Paulus, et Jeesus „andis iseenese lunastushinnaks [„vastavaks lunastuseks”, UM] kõikide eest”. Sõna „lunastus” tähendab hinda, mis makstakse vangide vabaksostmiseks. Vastav lunastus rõhutab aga seda, et see hind seab õigluse vaekausid seaduslikult tasakaalu. Aga kuidas võib ühe inimese surma pidada „vastavaks lunastuseks kõikide eest”?

Aadam müüs kogu inimkonna, ka meid, patu ja surma alla. Hind — karistus —, mille ta maksis, oli tema täiuslik inimelu. Et seda tagasi saada, oli vaja tuua vastavaks lunastuseks teine täiuslik inimelu (2. Moosese 21:23; 5. Moosese 19:21; Roomlastele 5:18, 19). Kuna ükski ebatäiuslik inimene ei võinud seda lunastust tuua, valmistas lõputu tarkusega Jumal sellest raskest olukorrast väljapääsu (Laul 49:7, 8). Ta siirdas oma ainusündinud Poja täiusliku elu taevast maa peal elava neitsi emaihusse, et see sünniks täiusliku inimesena (Luuka 1:30—38; Johannese 3:16—18).

Et inimkond vabaks osta, oli Jeesusel vaja säilitada laitmatus kogu maa peal oleku vältel. Seda ta ka tegi. Siis suri ta ohvrisurma. Sel viisil tagas Jeesus selle, et tema täiusliku inimelu väärtusega saaks maksta lunahinna inimkonna päästmiseks (2. Korintlastele 5:14; 1. Peetruse 1:18, 19).

Mis kasu võib Kristuse lunahind meile tuua

Jeesuse lunastusohver võib meile kasu tuua juba praegu. Kui me sellesse usku üles näitame, võime tunda rõõmu puhtast seisundist Jumala ees ning tulla Jehoova armastava ja õrna hoole alla (Apostlite teod 10:43; Roomlastele 3:21—24). Selle asemel et olla mattunud süütunde alla pattude pärast, mida oleme ehk sooritanud, võime lunastuse alusel Jumalalt julgelt andeksandi otsida (Jesaja 1:18; Efeslastele 1:7; 1. Johannese 2:1, 2).

Tulevikus on lunastuse kaudu võimalik inimkond täielikult tervendada haigustest, mida on põhjustanud patt. Piibli viimane raamat kirjeldab „eluveejõge”, mis voolab Jumala troonilt. Jõe kallastel on viljarikkad puud, mille lehed on „terviseks rahvastele” (Ilmutuse 22:1, 2). Piibel räägib siin sümboolselt Looja imelisest korraldusest vabastada inimkond igaveseks patust ja surmast Jeesuse lunastusohvri alusel.

See Ilmutusraamatu prohvetlik nägemus täitub varsti (Ilmutuse 22:6, 7). Siis saavad kõik õiglase südamega inimesed täiuslikuks ning „päästetakse kord kaduvuse orjusest” (Roomlastele 8:20, 21). Kas ei ajenda see meid rohkem tundma õppima Jehoova Jumalat ja tema lojaalset Poega Jeesust Kristust, kes tõi end lunaks? (Johannese 17:3.)

[Allmärkus]

[Pilt lk 6]

Aadam tõi inimkonnale patu ja surma

[Pilt lk 7]

Jeesuse lunastusohver vabastab patust ja surmast