Kristlased tegutsemas keset rahutust
KÕIK algas ootamatult ühel 1994. aasta aprillipäeval. Lennuõnnetuses hukkusid Burundi ja Ruanda president. Mõne tunniga haaras Ruandat õudustäratav vägivallalaine. Veidi enam kui kolme kuuga sai surma üle 500000 ruandalase — mehe, naise ja lapse. Mõned inimesed viitavad sellele ajavahemikule kui genotsiidile.
Pooled Ruanda 7,5 miljonist elanikust olid sunnitud põgenema. Sealhulgas otsis 2,4 miljonit inimest varjupaika naabermaadest. See on nüüdisajaloo suurim ja rutakaim põgenike väljaränd. Kiirustades rajati põgenikelaagrid Sairis (praegu Kongo Demokraatlik Vabariik), Tansaanias ja Burundis. Mõned nendest laagritest — suurimad maailmas — andsid varju 200000 inimesele.
Põgenike hulgas oli palju Jehoova tunnistajaid, rahuarmastavaid inimesi, kes elavad Piibli põhimõtete järgi. Mis maal nad ka ei ela, säilitavad nad range erapooletuse ning rakendavad põhimõtet, mis on tekstis Jesaja 2:4 toodud järgmiste sõnadega: ”Nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima!” Jehoova tunnistajaid teatakse laialdaselt kui usurühmitust, mis ei olnud osaline Ruanda genotsiidis.
Jeesus Kristus ütles, et tema järelkäijad ”ei ole maailmast”. Kuna nad elavad selles maailmas, ei saa nad siiski alati põgeneda rahvaste rahutuste eest (Johannese 17:11, 14). Ruanda genotsiidi ajal kaotas oma elu ligikaudu 400 tunnistajat. Umbes 2000 Jehoova tunnistajast ja Kuningriigi sõnumist huvitunud isikust said põgenikud.
Kas see, et Jehoova tunnistajad ei kuulu maailma, tähendab, et nad istuvad õnnetuse puhkedes käed rüpes? Sugugi mitte. Jumala Sõna ütleb: ”Kui vend või õde on alasti ja neil puudub igapäevane toidus, ja keegi teie seast ütleb neile: ”Minge rahuga, soojendage endid ja sööge kõhud täis!”, aga te ei anna neile ihu tarbeid, mis on sellest kasu? Nõnda ka usk, kui tal ei ole tegusid, on iseenesest surnud” (Jakoobuse 2:15—17). Samuti ajendab Jehoova tunnistajaid armastus ligimese vastu aitama neid, kel on teised religioossed vaated (Matteuse 22:37—40).
Kuigi kõikjal maailmas soovisid Jehoova tunnistajad aidata Ruanda õnnetusse haaratud kaasusklikke, määrati abi organiseerimine Lääne-Euroopa tunnistajatele. 1994. aasta suvel tõttas Aafrika kristlikele vendadele ja õdedele appi rühm Euroopa Jehoova tunnistajatest vabatahtlikke. Ruanda põgenikele rajati hästi organiseeritud laagrid ja välihaiglad. Lennukiga või muul moel toimetati nendele suures koguses rõivaid, tekke, toitu ja piiblilist kirjandust. Sellest abiprogrammist sai kasu üle 7000 vaevatud inimese — kolm korda rohkem, kui oli tol ajal Ruandas Jehoova tunnistajaid. Sama aasta detsembriks pöördusid tuhanded põgenikud, sealhulgas Jehoova tunnistajate enamik, tagasi Ruandasse, et seal oma kodu taastada ja jälle oma elu sisse seada.
Sõda Kongos
Aastal 1996 puhkes sõjategevus Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas. See ala piirneb Ruanda ja Burundiga. Järjekordselt algas seal vägistamine ja tapmine. Inimesed põgenesid elu eest, et pääseda vihisevatest kuulidest ja põlevatest küladest. Jehoova tunnistajad jäid selle möllu keskele ning umbes 50 tunnistajat hukkus. Mõned tappis juhuslik kuul. Osa mõrvati seepärast, et nad kuulusid teatud etnilisse rühma või aeti nad vaenlasega segi. Üks küla, kus elas 150 tunnistajat, hävitati tulega. Teistes külades põletati maha kümneid elumaju ja mõned kuningriigisaalid. Kaotanud oma maja ja vara, põgenesid Jehoova tunnistajad teistesse piirkondadesse ning said abi sealsetelt kaaskummardajatelt.
Sõjale järgneb nälg, kuna vili on hävitatud, toiduvarud rüüstatud ning toidule juurdepääsuteed ära lõigatud. Olemasolevad toiduained on kallid. Kisanganis maksis 1997. aasta maikuu alguses kilo kartuleid kolm dollarit, mis pole enamikule inimestele taskukohane. Suurem osa inimesi sai endale lubada vaid ühe toidukorra päevas. Toidupuudusega kaasnevad loomulikult haigused. Alatoitlus nõrgendab keha vastupanuvõimet malaariale, kõhulahtisustõvedele ja maovaevustele. Eriti kannatavad ja surevad just lapsed.
Abivajaduse väljaselgitamine
Euroopa Jehoova tunnistajad reageerisid abivajadusele taas kiirelt. 1997. aasta aprilliks oli koos arstimite ja rahaga kohale lennanud tunnistajatest koosnev abimeeskond, kuhu kuulus ka kaks arsti. Gomas olid kohalikud tunnistajad juba organiseerinud abikomiteesid, et hinnata olukorda ja anda kiirelt abi. Meeskond uuris läbi linna ja ümberkaudsed piirkonnad. Saadeti välja vaatlejad uurima olukorda kaugemates kantides. Infot saadi ka Kisanganist, mis asub Gomast ligi 1000 kilomeetrit läänes. Kohalikud vennad aitasid koordineerida abi andmist Gomas, kus elab umbkaudu 700 Jehoova tunnistajat.
Üks Goma kristlik kogudusevanem ütles: ”Oli tõesti liigutav näha vendi, kes olid meile nii kaugelt appi tulnud. Enne nende tulekut abistasime üksteist ise. Vennad olid sunnitud maapiirkonnast Gomasse põgenema. Mõned olid kaotanud oma kodu ning jätsid oma põllud. Me võtsime nad oma kodudesse ning jagasime nendega oma rõivaid ja seda vähest toitu, mis meil oli. Me ei saanud siin ise just palju teha. Mõned meie hulgast kannatasid alatoitluse all.
Euroopa vennad tõid aga raha, mille eest saime osta toitu, mida siin nappis ning mis oli väga kallis. Saime toiduaineid just õigel ajal, sest paljudel polnud kodus enam midagi süüa. Jagasime toitu nii Jehoova tunnistajatele kui teistele inimestele. Kui abi poleks selleks ajaks kohale jõudnud, oleks veel paljud surnud, eriti just lapsed. Jehoova päästis oma rahva. Teistele avaldas see sügavat muljet. Paljud kiitsid meie ühtsust ja armastust. Mõned tunnistasid, et meie religioon on õige.”
Kuigi kohapeal sai osta toitu ja jagati ravimeid, vajati rohkemat. Puudus oli rõivastest ja tekkidest, samuti vajati rohkem toitu ning arstimeid. Vajati ka abi, et uuesti üles ehitada hävinud maju.
Inimesed annavad heldelt
Euroopa vennad olid jälle innukad abistama. Prantsusmaal Louviers’s asuv Jehoova tunnistajate harubüroo teatas abivajadusest Rhône’i oru ja ka Normandia piirkonna kogudustele ning mõnedele Pariisi kogudustele. Siin tuli mängu üks teine piibliline põhimõte: ”Kes kasinasti külvab, see lõikab ka kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see lõikab ka rohkesti. Igaüks andku nõnda, kuidas süda kutsub, mitte kurva meelega ega sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat” (2. Korintlastele 9:6, 7).
Tuhanded Jehoova tunnistajad kasutasid rõõmsalt võimalust anda. Kuningriigisaalidesse toodi kaste ja kotte riiete, jalanõude ja muu kraamiga ning transporditi seejärel Jehoova tunnistajate Prantsusmaa harubüroosse. Seal oli 400 vabatahtlikku valmis osalema ”Sairi abi” kampaania järgmises operatsioonietapis. Kui annetused kohale toimetati, siis vabatahtlikud sorteerisid, panid kokku ja pakkisid rõivad kastidesse, mis laoti 30 kaupa lavadele. Lapsed olid mõelnud oma väikestele vendadele ja õdedele Aafrikas ning saatnud neile mänguasju — läikivaid mänguautosid, vurrkanne, nukke ning mängukarusid. Need olid pakitud koos eluliselt hädavajaliku kraamiga. Kõigest kokku sai täis üheksa 12-meetrist konteinerit, mis saadeti Kongosse.
Kui palju abi on saatnud tuhanded Belgia, Prantsusmaa ja Šveitsi Jehoova tunnistajad Kesk-Aafrikasse? 1997. aasta juunikuuks oli saadetud kokku 500 kilogrammi ravimeid, 10 tonni valgurikkaid kuivikuid, 20 tonni muid toiduaineid, 90 tonni rõivaid, 18500 paari jalanõusid ja 1000 tekki. Samuti saadeti lennukiga piiblilist kirjandust. Seda kõike hinnati kõrgelt, kuna see lohutas põgenikke ning aitas neil katsumustes vastu pidada. Varustuse maksumus oli ühtekokku umbkaudu 1000000 USA dollarit. Sellised annetused tõendasid, missugune vendlus ja armastus on nende vahel, kes teenivad Jehoovat.
Jaotustöö Kongos
Kui abi hakkas Kongosse jõudma, tulid kohalikele abikomiteedele tööle appi kaks venda ja üks õde Prantsusmaalt. Selle kohta, millist tänulikkust Kongo Jehoova tunnistajad näitasid, ütles Joseline: ”Me saime palju tänukirju. Üks vaene õde andis mulle malahhiidist ehte. Teised andsid meile enda pilte. Kui me olime lahkumas, suudlesid ja embasid õed mind ning nutsid. Ka mina valasin pisaraid. Paljud ütlesid, et Jehoova on nii hea, Jehoova mõtleb nende peale. Sellega nad tunnustasid, et au taolise andmise eest kuulub Jumalale. Kui me toitu jagasime, kiitsid vennad ja õed Jehoovat Kuningriigi lauludega. See oli äärmiselt liigutav.”
Meeskonda kuulus üks Loic’i-nimeline arst. Kuningriigisaali kogunes hulgaliselt inimesi, kes ootasid kannatlikult, kuni tuli nende kord abi saada. Soovist ka kuidagi kasulik olla valmistas üks Kongo õde arsti järjekorras ootajatele umbes 40 sõõrikut. Kuna ootajaid oli ligikaudu 80, sai igaüks pool sõõrikut.
Abi teistele inimestele
Seda humanitaarabi ei antud mitte ainult Jehoova tunnistajatele. Ka teised inimesed said sellest kasu, nii nagu paljud 1994. aastal. See on kooskõlas tekstiga Galaatlastele 6:10, mis ütleb: ”Seepärast nüüd, et meil veel on aega, tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!” (Meie kursiiv.)
Jehoova tunnistajad jagasid arstimeid ja riideid mitmele algkoolile ning Goma lähedal asuvale lastekodule. See on koduks 85 lapsele. Ühel varasemal uurimisreidil oli abimeeskond külastanud lastekodu ja lubanud viia neile 50 karpi valgurikkaid kuivikuid, hulgaliselt rõivaid, 100 tekki, arstimeid ja mänguasju. Lapsed rivistusid õue üles ja laulsid külalistele. Seejärel oli neil üks eri palve, et kas külalised võiksid neile jalgpalli tuua.
Mõned nädalad hiljem täitis abikomisjon lubaduse tuua neile abi. Lastekodu direktor, kellele avaldas muljet selline heldekäelisus ning see, mida ta oli lugenud talle antud piiblilisest kirjandusest, ütles, et ta valmistub saama Jehoova tunnistajaks. Kas lapsed said endale jalgpalli? ”Ei,” vastas Prantsusmaa abimeeskonna koordinaator Claude, ”me andsime neile kaks jalgpalli.”
Põgenikelaagrid
Abi ei antud mitte üksnes Kongos. Tuhanded põgenikud olid pagenud sõjapiirkonnast naabermaale, kuhu rajati kiirelt kolm põgenikelaagrit. Jehoova tunnistajad sõitsid ka sinna, et näha, kuidas võiks aidata. Selle aruande ettevalmistamise ajal andsid põgenikelaagrid varju 211000 pagulasele, kes põhiliselt olid tulnud Kongost. Nendest umbes 800 olid Jehoova tunnistajad ja nende lapsed ning Kuningriigi heast sõnumist huvitunud inimesed. Kõige esimese probleemina kerkis laagrites esile toidupuudus. Ühes laagris jagus toitu vaid kolmeks päevaks, selle toidu hulgas olid ka kolm aastat seisnud oad.
Sellegipoolest olid Jehoova tunnistajad heas tujus. Kuigi neil oli vähe piiblilist kirjandust, korraldasid nad korrapäraselt vabaõhu koosolekuid, et endid vaimselt üles ehitada. Samuti kuulutasid nad teistele laagrielanikele agaralt head sõnumit Jumala Kuningriigist (Matteuse 24:14; Heebrealastele 10:24, 25).
Jehoova tunnistajate uurimisrühmas oli ka üks arst. Kuigi võimud lubasid neil igas laagris vaid paar päeva olla, andsid nad meditsiinilisi konsultatsioone. Nad jätsid arstimid ja raha kristlike kogudusevanemate kätte. See aitas vendadel vastu pidada. Meeskond lootis ka seda, et tunnistajad, kes on laagrites, saavad varsti oma kodumaale naasta.
Mida öelda tuleviku kohta? Jeesus Kristus ennustas, et meie päevad on üks väga rahutu aeg, mida iseloomustavad sõjad ja toiduainetepuudus (Matteuse 24:7). Jehoova tunnistajad teavad, et vaid Jumala Kuningriik teeb lõpu kannatustele, mis on praegu maa peal. Selle valitsuse all saab meie maine kodu rahu ja külluse paradiisiks, kus sõnakuulelik inimkond naudib igavest õnne (Laul 72:1, 3, 16). Niikaua kuulutavad Jehoova tunnistajad head sõnumit sellest taevasest Kuningriigist ning aitavad edaspidigi hädaajal nii kaaskummardajaid kui ka teisi inimesi.
[Väljavõte lk 4]
Alates aastast 1994 on ainuüksi Euroopa Jehoova tunnistajad saatnud Aafrika Suurte Järvede piirkonda 190 tonni toiduaineid, rõivaid, arstimeid ja muud abivarustust
[Kast lk 6]
Kristlikku armastust rakendatakse ellu
Nende hulgas, kes innukalt osalesid Prantsusmaal ”Sairi abi” projektis, oli ka Ruth Danner. Lapsena oli ta oma kristliku usu pärast vangis natslikus koonduslaagris. Ta kommenteerib: ”Me olime nii õnnelikud, et saime teha midagi oma Aafrika vendade ja õdede heaks! Kuid üks asi kahekordistas minu õnne. Kui me 1945. aastal Saksamaalt koju tulime, olime purupaljad. Isegi rõivad, mida kandsime, olid laenatud. Kuid peatselt saime materiaalset abi oma Ameerika vaimsetelt vendadelt. Praegune abikampaania andis mulle võimaluse tasuda selle lahkuse eest, mida meile nii kaua aega tagasi osutati. Milline eesõigus on küll kuuluda sellisesse suurde vennalikku perekonda, mille liikmed näitavad oma tegudega, et nad üksteist armastavad!” (Johannese 13:34, 35.)
[Pilt lk 7]
Peatselt naudivad kõik inimesed maise paradiisi küllust