Korraldused meie lähedaste tuleviku heaks

SEE kurb lugu Annie’st avaldati hiljaaegu ühes Aafrika ajalehes. Annie abikaasa oli ärimees. 1995. aastal ta aga suri, jättes endast maha 15 sõidukit, mõned pangaarved, ligikaudu 4000 USA dollarit sularaha, kaupluse, baari ja kolme magamistoaga maja. Kuid see, mida ta ei jätnud, oli testament.

Ajalehe sõnul haaras Annie küdi nii varanduse kui raha enda valdusse, Annie ja ta kuus last kihutas aga tänavale. Puudust kannatades elab Annie nüüd koos lastega oma venna juures. Neli last on pidanud katkestama kooliõpingud, kuna raha kanda koolitamise kulud või osta koolivormid lihtsalt pole.

Annie pöördus kõrgema kohtu poole, mis andis korralduse tagastada talle osa varast, sealhulgas ühe sõiduvahendi. Kuid tagasi ei saanud ta vähematki. Ta peab taas tegema kohtusse asja, taotlemaks nüüd orderit, mis küdi kõrgema kohtu otsust järgima kohustaks.

Miks mõelda surmale?

Annie lugu illustreerib seda, mis võib juhtuda, kui perepea ei tee korraldusi selleks puhuks, kui ta surema peaks. Kõik inimesed ”jätavad [surma korral] oma varanduse teistele” (Laul 49:10). Pealegi pole surnul enam vähimatki kontrolli oma varanduse üle (Koguja 9:5, 11). Kui inimene tahab, et tema omandi saatuse osas tema sõna maksev oleks, peab ta asjad korraldama enne surma.

Kuigi me kõik teame, et võime ootamatult surra, ei tee paljud inimesed eelnevalt vastavaid korraldusi lähedaste inimeste heaks, kes oma elupäevi jätkavad. Meie arutelus on, tõsi küll, põhivaatluse all mõningad Aafrika kultuurirühmad, ent sarnaseid probleeme on maailmas mujalgi.

See, kas sa pärandvara osas mingeid meetmeid tarvitusele võtad või mitte, on sinu otsustada (Galaatlastele 6:5). Sellegipoolest võib mõni küsida: ”Kui mees elus olles oma naist-lapsi hellitab ja hoiab, miks ei peaks ta siis tahtma teha korraldusi selleks, et nad pärast tema võimalikku elukaotustki hästi hakkama saaksid?” Seda peaasjalikult selle pärast, et veel vähem, kui me surma võimalikkusele mõelda tahame, on meil tahtmist selles osas korraldusi teha. Tõsi on seegi, et oma surmapäeva me ette näha ei suuda, nagu ütleb Piibel: ”Teie, kes ei teagi, missugune on homme teie elu; sest te olete suits, mida pisut aega nähakse ja mis siis haihtub” (Jakoobuse 4:14).

Korralduste tegemine surma võimalikkust silmas pidades on praktiline. See näitab ka armastavat hoolt nende vastu, kes edasi elavad. Kui me aga ise oma asju ei korralda, teevad seda teised. Võib-olla langetavad otsuseid selle üle, mis saab meie varast ja kuidas meid matta, inimesed, kellega me eales kohtunud pole. Mõnel maal otsustab sel juhul aga riik, kellele saab meie raha ja kellele vara. Teisal jälle määravad selle sugulased, ning selliste otsustega käivad tihtipeale käsikäes tülid, mis pereliikmeid üksteise vastu kütavad. Pealegi võib sel viisil otsustatu suuresti erineda sellest, mida me ise soovinud oleksime.

Mammonajaht

Kõige enam kannatavad abikaasa kaotuse tõttu lesed. Niigi lohutud, kuna on jäänud elukaaslaseta, saavad neist tihti ka mammonajahi ohvrid. Seesama juhtus varem mainitud Annie’ga. Osaliselt võib mammonajahti põhjustada see, kuidas abielunaistesse suhtutakse. Mõnes kultuuris ei peeta abielunaist mehe perekonna liikmeks. Abielunaine on rohkem nagu võõras, kes võib igal ajal tagasi oma pere juurde minna või uuesti abielludes teises leibkonnas koha leida. Vastupidiselt sellele on aga loogiline see, et mehe vennad, õed ja vanemad ei jäta teda aga kunagi. Kui mees sureb, arvavad kodakondsed, et mis oli tema, on nüüd nende, mitte aga ta naise ja laste jagu.

Abielumehed, kes naist oma asjadesse ei pühenda, vaid soodustavad taolist mõtteviisi. Mike rääkis oma äriasjust üksnes oma vendadega. Nemad teadsid, milline tema rahaline olukord on, naine aga ei teadnud sellest suurt midagi. Kui Mike suri, tulid vennad ta naise käest küsima summat, mis keegi tema abikaasale oli võlgnenud. Naine isegi mitte ei teadnud sellest. Seejärel viisid nad endaga valguskoopiamasinad ja kirjutusmasinad, mis Mike kaasale ostnud oli. Lõpuks võtsid nad enda valdusse elumaja koos kogu sealse kraamiga. See lesk oli sunnitud ühes pisikese tütrega kodunt lahkuma, kaasas vaid rõivad.

”Need kaks on üks liha”

Kristlik abielumees armastab oma naist ja peab teda usaldusväärseks. Selline mees võtab südamesse Pühakirja nõuande: ’Mehed peavad omi naisi armastama nagu iseenese ihu.’ Samuti tunnustab niisugune mees Jumala inspireeritud sõnu: ”Inimene jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks on üks liha!” (Efeslastele 5:28, 31).

Jumalakartlik abielumees on päri ka sellega, mis pani kirja kristlik apostel Paulus: ”Aga kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu” (1. Timoteosele 5:8). Vastavalt sellele põhimõttele seisab kristlik abielumees, kes on minemas pikale reisile, eelnevalt hea selle eest, et tema äraoleku ajal pere eest hoolt kantaks. Kas pole siis ühtlasi mõistlik, et ta teeb naise ja laste heaks korraldusi selleks, kui ta juhtumisi surema peaks? Ettenägematuks õnnetuseks valmisolek pole mitte üksnes praktiline, vaid ka armastav.

Matusekombed

Kristlik abielumees peab selles osas arvesse võtma veel üht tegurit. Leskedele, kes on niigi kurvastuses oma elukaaslase, vara ja võimalik et lastegi kaotuse tõttu, avaldatakse mõnes ühiskonnas ka survet järgida traditsioonilisi leinakombeid. Nigeeria ajaleht ”The Guardian” kurdab, et on piirkondi, kus traditsiooni kohaselt peab lesk magama sellessamas pimedas ruumis, kus on tema abikaasa surnukeha. Teistes paikades jälle ei või lesk leinaperioodil, mis vältab ligi kuus kuud, jalga majast välja tõsta. Sellel ajal ei tohi pesta oma keha ning kätepesugi enne või pärast söömaaega on keelatud.

Sellised kombed tekitavad raskusi, ja seda eriti kristlikele leskedele. Soovist meeldida Jumalale hoiduvad nad kommetest, mis on risti vastu Piibli õpetustele (2. Korintlastele 6:14, 17). Selle tõttu, et nad neid tavasid ei järgi, võidakse neid aga taga kiusata. Mõnikord tuleb ehk põgenedagi, et elu säilitada.

Võta tarvitusele seaduslikke abinõusid

Piibel ütleb targalt: ”Virga kavatsused toovad küll kasu” (Õpetussõnad 21:5). Mida saab kavatseda leibkonnapea? Enamikus ühiskondades on võimalik teha testament või koostada dokument, milles kodanik kinnitab, kuidas tema vara pärast surma peab jaotatama. See võib sisaldada üksikasju matmiskorralduste osas. Selline dokument võib sätestada ka selle, mida teine abielupool peab (või ei pea) tegema, kui küsimuse all on matmis- või leinakombed.

Naine nimega Leah kaotas abikaasa 1992. aastal. Ta räägib: ”Mul on viis last: neli tüdrukut ja poiss. Enne surma mu abikaasa põdes mõnda aega. Kuid juba enne haigestumist kirjutas ta valmis paberi sooviavaldusega pärandada kogu oma vara mulle ja meie lastele. See hõlmas kindlustussummasid, talumaad, loomi ja elumaja. Sellele sai tema allkiri ja ta andis selle mulle. [— — —] Pärast mu mehe surma soovisid tema sugulased saada pärandvarast osa. Ma rõhutasin, et abikaasa ostis talumaa omaenda rahadega ja et neil pole õigust midagi nõuda. Sellest, kui nad nägid kirjalikku testamenti, piisas.”

Rääkige neist asjadest pereringis

Probleemid võivad kerkida siis, kui pereringis oma uskumustest ja soovidest ei räägita. Mõtle näiteks juhtumile, kus ühe mehe sugulased nõudsid, et tema matus peetaks külas vastavalt kohalikele traditsioonidele. Kuna suguselts juba surmaga ähvardas, ei jäänud lesel ja lastel üle muud, kui surnukeha selle suurpere käsutada jätta. Naine kaebab: ”Kui mu mees oleks ühelegi onule või nõbule rääkinud, kuidas ta soovib teda maetavat, poleks perekond oma traditsiooniliste matustega sedavõrd peale käinud.”

Mõnes ühiskonnas on sõnaline kokkulepe sama kehtiv kui kirjalik dokument. Selline on paiguti olukord Svaasimaal, kus paljud oma uskumuste kohaselt järgivad kombepäraseid toimimisviise seoses matmise ja leinamisega. Seda teades kutsus kristlik mees Isaac kokku oma sugulased, kes polnud Jehoova tunnistajad, et teha teatavaks oma soov seoses sellega, mida temaga pärast surma peaks tehtama. Ta andis neile teada, kes mis osa tema varast saab, ning selgitas põhjalikult, kuidas läbi viia matust. Kui ta suri, laabus kõik tema soovide kohaselt. Isaacile korraldati kristlik matus ning ta naise eest kanti hästi hoolt.

Kaitse oma peret

Igaüks otsustab ise, mida teeb, et tema perekond oleks kaitstud, kui ta surema peaks, kuid kristlane nimega Edward ütleb: ”Mul on oma kaheksa pereliikme kasuks elukindlustuspoliis. Minu pangakontole pääseb oma allkirjaga ligi ka mu naine. Nii et kui ma surema peaksin, saab arvelt raha kätte tema. [— — —] Mul on oma perele tehtud testament. Minu surma korral kuulub kõik, mis minust maha jääb, mu naisele ja lastele. Kirjutasin testamendi viis aastat tagasi. Selle koostas üks jurist ning mu naisel ja pojal on sellest koopia. Oma testamendis märkisin ka ära, et mu sugulasperel seoses minu matustega mingit sõnaõigust pole. Kuulun Jehoova organisatsiooni. Ning kui käepärast on kasvõi üks-kaks Jehoova tunnistajat, kes matusetalitust juhiksid, oleks sellest piisav. Rääkisin sellest ka oma laiema pereringi liikmetega.”

Teatavas mõttes on selliste korralduste tegemine kingitus su perele. Muidugi mõista pole korraldused, mis on tehtud võimalikku surma silmas pidades, võrreldavad kingiga šokolaadi või lillekimbu näol. Kuid need näitavad su armastust. Sel viisil tõendad, et soovid ’kanda hoolt oma kodakondsete eest’ isegi siis, kui sa pole enam koos nendega.

[Kast/pilt lk 21]

Jeesuse korraldus oma ema heaks

”Jeesuse risti juures seisid tema ema ja ta ema õde Maarja, Kloopase naine, ja Maarja Magdaleena. Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seisvat oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, ütleb ta emale: ”Naine, vaata, see on su poeg!” Pärast ta ütleb jüngrile: ”Vaata, see on su ema!” Ja sestsamast tunnist võttis jünger [Johannes] ta oma kotta” (Johannese 19:25—27).

[Pilt lk 22]

Paljud kristlased rakendavad oma pere kaitseks armastavalt seaduslikke abinõusid