Miks nad paluvad andestust?

MÕTE, et kirikud peaksid tehtud vigu kahetsema ning kirikukorraldust reformima, ei ole uus. Nagu ütleb üks usualane sõnaraamat, köitis keskaja inimesi moraalne laitmatus, mida usuti olevat valitsenud algkirikus, ning seepärast hakkasid paljud taotlema reforme (”Religioni e miti”).

Aastal 1523, kui Martin Luther oli Roomast lahku löönud, üritas paavst Hadrianus VI taastada ühtsust sel teel, et saatis Nürnbergi riigipäevale järgmise sõnumi: ”Me teame hästi, et juba hulk aastaid on Püha Tooli ümber koondunud jälestusväärseid tegusid. [—] Me tahame teha kõik endast oleneva, et reformida eeskätt Rooma kuuriat, kust ehk ongi kõik need kuriteod alguse saanud.” See mööndus ei suutnud siiski kaotada usulist lõhet ega panna piiri paavsti kuuria korrumpeerumisele.

Hiljaaegu on kirikuid arvustatud selle pärast, et nad juutide massimõrva vaikides pealt vaatasid. Neid on süüdistatud ka selles, et nad pole teinud midagi, takistamaks oma ridadesse kuulujaid sõdades osalemast. Teise maailmasõja ajal aastal 1941 küsis preester Primo Mazzolari: ”Miks ei ole Rooma reageerinud katoliikluse allakäigule sama tormiliselt, nagu ta on seda teinud ja siiamaani teeb, kui küsimuse all on vähem ohtlikud doktriinid?” Millest vähem ohtlikud doktriinid? Preester kõneles sõdaõhutavast natsionalismist, mis tol hetkel tsivilisatsiooni laastas.

On fakt, et veel üpris hiljaaegu olid juhud, kus religioonid end süüdi tunnistasid, pigem erandlikud kui tavalised. Aastal 1832 ütles Gregorius XVI vastuseks mõningatele, kes kutsusid katoliku kirikut üles end uuendama: ”On lausa rumal ja kahjulik tulla [kiriku] kaitstuse ja kasvu nimel lagedale ettepanekuga midagi ”taastada ja uuendada”, otsekui võiks teda puudulikuks pidada.” Mida tehti puudustega, mis olid maha salgamiseks liiga ilmsed? Mitmesuguste strateegiatega püüti neid välja vabandada. Näiteks mõned teoloogid on väitnud, et kirik on niihästi püha kui ka patune. Asutus ise olevat püha — Jumal olla seda eksimuste eest hoidnud. Selle liikmed on aga patused. Kui siis kiriku nimel metsikusi toime pannakse, ei peaks selles süüdistatama mitte asutust ennast, vaid isikuid, kes kiriku liikmeskonda kuuluvad. Kas see kõlab loogiliselt? Igatahes mitte rooma-katoliku teoloogi Hans Küngi meelest, kes kirjutas: ”Ei ole olemas mingit ideaalkirikut, mis kõrguks inimmaailma kohal.” Ta selgitas: ”Kirikut, millel pole patte üles tunnistada, ei eksisteeri.”

Oikumenism ja moraalne seis

Sa ehk mõtled, milline asjakäik on viinud selleni, et kirikud praegu andeks paluvad. Usutunnistuste vahel ”minevikus tekkinud lõhede” pärast tunnistasid end esimestena vastutavaks protestandid ja õigeusklikud. Nad tegid seda usu ja kirikukorralduse oikumeenilisel konverentsil (”Faith and Order”), mis toimus Šveitsis Lausanne’is aastal 1927. Nende eeskuju järgis viimaks ka rooma-katoliku kirik. Iseäranis pärast II Vatikani kirikukogua on kõrged prelaadid, nende hulgas paavstid, üha sagedamini palunud andeks ristiusu kirikute vaheliste lõhede pärast. Mis eesmärgiga nad seda on teinud? Nad näivad soovivat, et ristiusu kirikud oleksid ühtsemad. Katoliku ajaloolane Nicolino Sarale märkis, et Johannes Paulus II ”mea culpa’de projekt kätkeb endas strateegiat, ja selleks on oikumenism”.

Kuid oikumenism ei ole ainuke siht. Tänapäeval on ristiusu kaugeltki mitte eeskujulik ajalugu teada-tuntud. ”Katoliiklane ei saa kogu seda ajalugu lihtsalt ignoreerida,” ütleb teoloog Hans Urs von Balthasar. ”Kirik, millesse ta kuulub, on teinud või lubanud teha asju, mida me praegusajal ei saa mingil juhul heaks kiita.” Sel põhjusel on paavst määranud ametisse komisjoni, kelle ülesandeks on ”heita valgust kiriku mustadele lehekülgedele, nii et .. võiks paluda andestust”. Seega teine põhjus, miks kirik end nii varmalt kritiseerib, näib seisnevat soovis saada tagasi oma endine moraalne seis.

Samal teemal kirjutab ka ajaloolane Alberto Melloni, kommenteerides kiriku andekspalumisi: ”Mida vahel tegelikult taotletakse, on see, et süüdistamine mõneks ajaks lakkaks.” Jah, näib, et katoliku kirik tahaks heita eneselt minevikupattude koormat, et avalikkuse silmis oma usaldusväärsus tagasi võita. Tõtt-öelda näib ta küll taotlevat rahu pigem maailma kui Jumalaga.

Selline käitumine toob meelde Iisraeli esimese kuninga Sauli (1. Saamueli 15:1—12). Ta sooritas ränga väärteo ning kui see ilmsiks tuli, üritas ta kõigepealt end õigustada, leida Jumala ustava prohveti Saamueli jaoks oma käitumisele ettekäänet (1. Saamueli 15:13—21). Lõpuks oli kuningas sunnitud Saamuelile tunnistama: ”Ma olen pattu teinud, sest ma olen astunud üle Jehoova käsust” (1. Saamueli 15:24, 25). Jah, ta möönis oma süüd. Kuid tema järgmised sõnad Saamuelile näitavad, mis tal esmajoones meeles mõlkus: ”Ma olen pattu teinud! Aga osuta nüüd ometi mulle seda au mu rahva vanemate ja Iisraeli ees” (1. Saamueli 15:30). On ilmne, et Saul oli rohkem mures oma prestiiži pärast Iisraeli silmis, kui selle pärast, kuidas Jumalaga lepitatud saada. Selline hoiak ei toonud Saulile Jumala andestust. Kas sa arvad, et samasugune hoiak toob Jumala andestuse kirikutele?

Kõik ei ole sama meelt

Sugugi kõik ei arva, et kirikud peaksid avalikult andeks paluma. Näiteks paljud roomakatoliiklased ei tunne end sugugi hästi, kui nende paavst palub andeks orjanduse pärast või seab ausse sellised ”ketserid” kui Hus ja Calvin. Vatikani andmetel kritiseerisid kardinalid 1994. aasta juunis toimunud konsistooriumi istungil neile saadetud dokumenti, milles seisab ettepanek ”uurida südametunnistust” seoses katoliikluse ajalooga läinud aastatuhandel. Kui paavst ikkagi soovis selle ettepaneku sisu oma entsüklikas kajastada, väljastas Itaalia kardinal Giacomo Biffi pastoraalkirja, milles ta kinnitas: ”Kirikul ei ole pattu.” Samas ta nentis: ”Andekspalumine kiriklike vigade pärast, mida on tehtud möödunud sajanditel, .. võib teha meid vähem vastumeelseks.”

”Patutunnistus on üks vaieldavamaid teemasid katoliku kirikus,” ütleb Vatikani kommentaator Luigi Accattoli. ”Kui paavst tunnistab misjonäride eksimusi, leidub alati misjonäre, kes seda siiralt pahaks panevad.” Ning üks rooma-katoliku ajakirjanik kirjutas: ”Kui paavst peab kiriku ajalugu tõega nii hirmsaks, on raske aru saada, kuidas võib ta praegusajal esitleda sedasama kirikut kui ”inimõiguste” eest võitlevat rüütlit, ”ema ja õpetajat”, mis ainsana võib juhtida inimkonna tõeliselt helgesse kolmandasse millenniumisse.”

Piibel hoiatab meid näiliku kahetsemise eest, mis pole ajendatud muust kui kartusest sattuda häbisse, kui väärtegu peaks ilmsiks tulema. Harva viib selline kahetsus püsivate muutusteni. (Võrdle 2. Korintlastele 7:8—11.) Kahetsusega, millel on Jumala silmis kaalu, peab kaasnema ”õige meeleparanduse vili” — tõendid kahetsuse siiruse kohta (Luuka 3:8).

Piibel ütleb, et kes oma väärtegusid kahetseb ja need üles tunnistab, peab need hülgama, lakkama neid tegemast (Õpetussõnad 28:13). Kas nii on tehtud? Mõelgem, mis on toimunud hiljaaegu — pärast rooma-katoliku ja teiste kirikute patutunnistusi — Kesk-Aafrika ja Ida-Euroopa riikides, kus sisekonfliktides osalesid suured hulgad ”kristlased”? Kas kirikud tegutsesid kui rahusobitajad? Kas kõik kirikujuhid mõistsid oma liikmete metsikused ühel häälel hukka? Ei. Mõned kirikuõpetajad osalesid ka ise tapatalgutes!

Jumala kohtuotsus

Paavsti korduvatest süütunnistustest rääkides esitas kardinal Biffi iroonilise küsimuse: ”Kas ajalooliste pattude pärast ei tasuks meil kõigil jääda ootama üldist kohtumõistmist?” Fakt on see, et aeg, mil kogu inimkonna üle kohut mõistetakse, on ähvardavalt lähedal. Jehoova Jumal teab hästi religiooni ajaloo kõiki musti lehekülgi. Üsna pea tuleb süüdlastel talle aru anda (Ilmutuse 18:4—8). Kas seni on aga võimalik leida kummardamisvormi, mida ei rüveta veresüü, mõrtsukalik sallimatus ega ükski muu kuritegu, mille pärast ristiusu kirikud vabandust paluvad? Jah, on.

Kuidas seda teha? Järgides Jeesuse Kristuse antud juhist: ”Nende viljast te tunnete nad.” Ajaloosündmused, mida nii mõnedki religioonid sooviksid näha unustusehõlmas, aitavad meil ära tunda niihästi neid, keda Jeesus nimetas ”valeprohvetiteks”, kui ka neid, kes on kandnud ”head vilja” (Matteuse 7:15—20). Kes need on? Et võiksid ise sellele küsimusele vastuse leida, kutsume sind uurima Piiblit koos Jehoova tunnistajatega. Otsusta ise, kes tänapäeval tegelikult püüavad järgida Jumala Sõna, mitte aga säilitada oma mõjurikast positsiooni selles maailmas (Apostlite teod 17:11).

[Allmärkus]

[Pilt lk 5]

Kirikud paluvad vabandust selliste metsikuste pärast

[Allikaviide]

”The Complete Encyclopedia of Illustration”/J. G. Heck