Constantinus Suur — kas kristluse eestvõitleja?

Rooma keiser Constantinus on nende väheste meeste hulgas, kelle nime on ajalugu kaunistanud sõnaga ”Suur”. Ristiusu kirik on sellele lisanud väljendid ”pühak”, ”kolmeteistkümnes apostel”, ”apostlite püha võrdväärne” ja ”Jumala ettenägelikkuses valitu, et teha teoks suurim pööre maailma ajaloos”. Arvamustespektri teises ääres on aga mõningad, kes nimetavad Constantinust ”verega määrituks, loendamatute koletustega häbimärgistatuks ja pettusega täidetuks, .. hirmsaks türanniks, kes on süüdi jubedates kuritegudes”.

PALJUSID, kes peavad end kristlaseks, on õpetatud, et Constantinus Suur oli üks kristluse tähelepanuväärsemaid heategijaid. Nad panevad talle auks seda, et ta päästis kristlased Rooma tagakiusamise viletsusest ja andis neile usuvabaduse. Lisaks sellele arvavad paljud, et ta käis Jeesuse Kristuse jälgedes kindla sooviga edendada kristlikku üritust. Ida õigeusu kirik ja kopti kirik on kuulutanud nii Constantinuse kui ka ta ema Helena ”pühakuteks”. Nende püha peetakse 3. juunil või kirikukalendri järgi 21. mail.

Kes Constantinus Suur tegelikult oli? Milline oli tema roll apostlitejärgse kristluse arenguloos? Laskem ajalool ja õpetlastel neile küsimustele valgust heita.

Ajalooline Constantinus

Constantinus, Constantius Chloruse poeg, sündis Serbias Naissuses umbes aastal 275 m.a.j. Kui tema isa sai Rooma lääneprovintside keisriks aastal 293, oli ta keiser Galeriuse käsul parajasti Doonau ääres sõdimas. Constantinus pöördus tagasi Britanniasse oma sureva isa juurde aastal 306. Peagi pärast isa surma tõstis sõjavägi Constantinuse keisriks.

Samal ajal väitsid veel viis isikut, et nad on augustused. Pärast aastatel 306—324 lakkamata kestnud kodusõda sai Constantinus ainuvalitsejaks. Võit kahel sõjakäigul tagas Constantinusele koha Rooma ajaloos ja tegi ta Rooma impeeriumi ainuvalitsejaks.

Aastal 312 alistas Constantinus Rooma lähedal Mulviuse silla juures toimunud lahingus oma vastase Maxentiuse. Kristlikud apologeedid väitsid, et selle sõjakäigu ajal ilmus päikese all nähtavale leegitsev rist, millele olid kirjutatud ladinakeelsed sõnad In hoc signo vinces, mis tähendavad ’selle märgi all võidad’. Samuti arvatakse, et Constantinus sai unenäos käsu maalida oma sõdurite kilpidele Kristuse nimest kaks esimest kreeka tähte. Kuid selles loos esineb palju anakronisme. Raamat ”A History of Christianity” ütleb: ”Selle nägemuse täpse aja, koha ja üksikasjade kohta esitatavad tõendid on vastuolulised.” Constantinust Roomas auavaldustega vastu võttes kuulutas paganlik senat ta peamiseks augustuseks ja pontifex maximus’eks ehk impeeriumi paganliku religiooni ülempreestriks.

Aastal 313 alustas Constantinus koostööd keiser Liciniuse, idaprovintside valitsejaga. Milaano ediktiga andsid nad üheskoos usuvabaduse ja võrdsed õigused kõigile usurühmitustele. Ent paljud ajaloolased vähendavad selle dokumendi tähtsust, öeldes, et see oli vaid tavapärane ametikiri, mitte mingi mõjukas keiserlik dokument, mis tähistas kristlusevastase suhtumise muutust.

Enne, kui möödusid järgmised kümme aastat, alistas Constantinus oma viimase järelejäänud rivaali Liciniuse ja sai Rooma maailma vaieldamatuks valitsejaks. Aastal 325, mil teda polnud ikka veel ristitud, juhatas ta ”kristliku” kiriku esimest suurt oikumeenilist kirikukogu, millel mõisteti hukka arianism ja koostati loetelu peamistest uskumustest, mida nimetati Nikaia usutunnistuseks.

Constantinus jäi lootusetult haigeks aastal 337. Sel tema elu hilisel tunnil ta ristiti ja siis ta suri. Pärast tema surma andis senat talle koha Rooma jumalate hulgas.

Religioon Constantinuse eesmärkide teenistuses

Pidades silmas 3. ja 4. sajandil valitsenud Rooma keisrite üldist hoiakut religiooni suhtes, ütleb raamat ”Istoria tou Ellinikou Ethnous” (Kreeka rahva ajalugu): ”Isegi kui need, kes istusid keisritroonil, polnud ise väga religioosselt meelestatud, siis üksnes ajastu vaimu tõttu pidasid nad vajalikuks hoida religiooni tähtsal kohal seoses oma poliitiliste manöövritega, et oma tegudele vähemalt religioosset ilmetki lisada.”

Kindlasti oli Constantinus oma ajastu inimene. Oma karjääri alguses vajas ta mõningast ”jumalikku” eestkostet ja seda ei saanud talle pakkuda hääbuvad Rooma jumalad. Impeerium, kaasa arvatud selle religioon ja muud institutsioonid, oli alla käimas ning selle tugevdamiseks oli vaja midagi uut ja elustavat. Entsüklopeedia ”Hidria” ütleb: ”Constantinus oli kristlusest eriti huvitatud sellepärast, et see toetas nii tema võitu kui ka impeeriumi reorganiseerimist. Kõikjal asuvad kristlikud kirikud said tema poliitiliseks toeks. [—] Ta ümbritses ennast tolle aja suurte prelaatidega .. ja nõudis, et nad hoiduksid oma üksmeelt rikkumast.”

Constantinus tajus, et ”kristlikku” religiooni — olgugi et see oli tema ajaks õigest usust ära taganenud ja põhjalikult laostunud — võiks tõhusalt ära kasutada kui taaselustavat ja ühendavat jõudu, mis võiks teenida tema keisrivalitsuse suuri taotlusi. Võtnud omaks ärataganenud kristluse alused, et leida toetust omaenda poliitiliste eesmärkide edendamiseks, otsustas ta ühendada kogu rahva ühe ”katoliikliku” ehk üleüldise religiooni alla. Paganlikele tavadele ja pidustustele anti ”kristlikud” nimetused. Ja ”kristlikele” vaimulikele anti paganlike preestrite positsioon, palk ja mõjuvõim.

Poliitilistel põhjustel usulist üksmeelt taotledes surus Constantinus kiiresti maha igasugused erimeelsed hääled, kuid seda mitte õpetusliku tõe, vaid enamiku arvamuse põhjal. Suured dogmaatilised eriarvamused äärmiselt lahkmeelses ”kristlikus” kirikus andsid talle võimaluse sekkuda vaidlustesse ”Jumala saadetud” vahendajana. Puutudes kokku donatistidega Põhja-Aafrikas ja Ariuse poolehoidjatega impeeriumi idaosas, märkas ta kiiresti, et kindla, ühendatud usundi moodustamiseks ei piisa üksnes veenmisest.a Just ariaanliku tüli lahendamiseks kutsuski ta kokku kiriku ajaloo jooksul esimese oikumeenilise kirikukogu. (Vaata kasti ”Constantinus ja Nikaia kirikukogu”.)

Constantinuse kohta ütleb ajaloolane Paul Johnson: ”Üks peamisi põhjusi, miks ta kristlust sallis, võis olla see, et nii said tema ja riik võimaluse kontrollida kiriku seisukohti ortodoksia ja heterodoksia suhtes.”

Kas ta kunagi üldse kristlaseks sai?

Johnson märgib: ”Constantinus ei hüljanud kunagi päikese kummardamist ja jätkas päikese kujutamist ka oma müntidel.” ”Catholic Encyclopedia” täheldab: ”Constantinus osutas võrdset poolehoidu mõlemale religioonile. Pontifex maximus’ena hoolitses ta paganliku usundi eest ja kaitses selle õigusi.” ”Constantinus ei saanud mitte kunagi kristlaseks,” väidab entsüklopeedia ”Hidria” ja lisab: ”Kaisarea Eusebios, kes kirjutas tema biograafia, ütleb, et ta sai kristlaseks oma elu viimastel hetkedel. See jutt aga ei pea vett, sest just eelmisel päeval tõi [Constantinus] ohvri Zeusile, kuna ta kandis ju ka pontifex maximus’e tiitlit.”

Kuni oma surmapäevani aastal 337 kandis Constantinus usuasjade ülemjuhataja pontifex maximus’e paganlikku tiitlit. Seoses tema ristimisega on mõistlik küsida, kas sellele eelnes tõeline kahetsus ja pöördumine, mida nõuab Pühakiri? (Apostlite teod 2:38, 40, 41.) Kas Constantinus kasteti üleni vee alla selle sümbolina, et ta pühendub Jehoova Jumalale? (Võrdle Apostlite teod 8:36—39.)

Kas pühak?

”Encyclopædia Britannica” ütleb: ”Constantinust hakati nimetama Suureks pigem selle eest, mida ta tegi, kui selle eest, kes ta inimesena oli. Kui teda isiksuse järgi hinnata, on ta tõesti madalaimate hulgas kõigist neist, kellele vanadel aegadel või tänapäeval on antud epiteet [Suur].” Raamat ”A History of Christianity” teatab: ”Tema vägivaldse meelelaadi ja julma viha kohta oli teateid juba varakult. [— — —] Tal polnud inimelu vastu vähimatki lugupidamist [— — —] Vananedes muutus tema eraelu koletislikuks.”

Ilmselt oli Constantinusel tõsiseid isiksuseprobleeme. Üks ajaloouurija ütleb, et ”tema kuritegude põhjuseks oli sageli temperament”. (Vaata kasti ”Dünastia mõrvad”.) Constantinus ei olnud ”kristlik isiksus”, väidab ajaloolane H. Fisher oma teoses ”History of Europe”. Faktid ei iseloomusta teda kui tõelist kristlast, kes on riietunud ”uue isiksusega” ja kellest võib leida Jumala püha vaimu vilja — armastust, rõõmu, rahu, pikameelsust, lahkust, headust, usku, tasadust, enesevalitsemist (Koloslastele 3:9, 10; Galaatlastele 5:22, 23; UM).

Tema tegevuse tagajärjed

Paganliku pontifex maximus’ena — ja seega Rooma impeeriumi usujuhina — püüdis Constantinus ärataganenud kiriku piiskoppe enda poole võita. Ta pakkus neile kui Rooma riigiusu ametnikele võimupositsiooni, kuulsust ja jõukust. ”Catholic Encyclopedia” möönab: ”Mõned piiskopid läksid õukonna hiilgusest pimestatuna isegi nii kaugele, et ülistasid keisrit kui Jumala inglit, kui püha olendit ja ennustasid, et ta hakkab Jumala Poja sarnaselt taevas valitsema.”

Sedamööda kuidas ärataganenud kristlus võitis poliitilise valitsuse soosingu, sai ta üha rohkem selle maailma, selle ilmaliku süsteemi osaks ja triivis eemale Jeesuse Kristuse õpetustest (Johannese 15:19; 17:14, 16; Ilmutuse 17:1, 2). Selle tagajärjel tekkis ”kristlus”, mis on kokku segatud valede õpetuste ja tavadega — kolmainsuse, hinge surematuse, põrgutule, puhastustule, surnute eest palvetamise, palvehelmeste sõrmitsemise, ikoonide, kujude ning muu sarnasega. (Võrdle 2. Korintlastele 6:14—18.)

Constantinuse ajast on kirik omandanud ka kalduvuse autoritaarsusele. Õpetlased Henderson ja Buck ütlevad: ”Lihtne evangeelium rikuti, seati sisse uhked riitused ja tseremooniad, kristluse õpetajatele hakati andma ilmalikke aunimesid ja privileege ning Kristuse Kuningriik muutus suurel määral selle maailma kuningriigiks.”

Kus on tõeline kristlus?

Ajaloolised faktid näitavad, milline on tõde Constantinuse ”suuruse” kohta. Ristiusu kirikut pole rajanud mitte Jeesus Kristus, tõelise kristliku koguduse Pea, vaid see on osaliselt hoopis paganliku keisri pragmaatilise poliitika ja osavate manöövrite tagajärg. Ajaloolane Paul Johnson küsib väga tabavalt: ”Kas impeerium alistus kristlusele või sai kristlus hoopis impeeriumi prostituudiks?”

Kõik, kes tõesti tahavad puhta kristluse juurde jääda, võivad saada abi, et tõelist nüüdisaegset kristlikku kogudust ära tunda ja sellega läbi käia. Jehoova tunnistajad on kogu maailmas suurima heameelega valmis aitama ausa südamega inimestel kindlaks teha, milline on tõeline kristlus, ja kummardada Jumalat temale meelepärasel viisil (Johannese 4:23, 24).

[Allmärkus]

[Kast lk 28]

Constantinus ja Nikaia kirikukogu

Milline oli ristimata keisri Constantinuse roll Nikaia kirikukogul? ”Encyclopædia Britannica” lausub: ”Constantinus ise oli eesistuja ja juhtis aktiivselt arutelusid. [— — —] Keisrit kartes kirjutasid usutunnistusele alla kõik piiskopid peale kahe, kuid paljud neist tegid seda täiesti vastu oma tahtmist.”

Pärast kaks kuud kestnud ägedat usulist vaidlust astus see paganlik poliitik vahele ja langetas otsuse nende kasuks, kes ütlesid, et Jeesus on Jumal. Aga miks? ”Põhimõtteliselt ei saanud Constantinus põrmugi aru kreeka teoloogiaga seotud küsimustest,” ütleb ”A Short History of Christian Doctrine”. Aga ta sai aru sellest, et usuline lahkmeel on ohtlik tema impeeriumile, ja ta oli kindlalt otsustanud oma impeeriumi tugevdada.

Nikaias Constantinuse eestvedamisel sõnastatud lõppotsuse kohta lausub ”Istoria tou Ellinikou Ethnous”: ”Sellest ilmneb [Constantinuse] ükskõiksus õpetuslikes küsimustes, .. tema kangekaelne taotlus taastada iga hinna eest kirikusisene ühtsus ja viimaks tema veendumus, et ”väljaspool kirikut olijate piiskopina” on temal igasuguses usuküsimuses viimane sõna.” Kas on kuidagi võimalik, et Jumala vaim toetas otsuste langetamist sellel kirikukogul? (Võrdle Apostlite teod 15:28, 29.)

[Kast lk 29]

Dünastia mõrvad

Teos ”Istoria tou Ellinikou Ethnous” kirjeldab sellise pealkirja all ”Constantinuse jälestusväärseid koduseid kuritegusid”. Varsti pärast oma dünastia rajamist unustas ta, kuidas ootamatuid saavutusi nautida, ja sai teadlikuks teda ümbritsevatest ohtudest. Kuna ta oli kahtlustav inimene ja võib-olla õhutasid teda tagant sükofandid, hakkas ta kõigepealt kahtlustama oma nõbu Licinianust — kes oli tema tapetud kaas-augustuse poeg — kui võimalikku rivaali. Pärast tema mõrvamist põhjustas Constantinuse enda esmasündinud poja Crispuse hukkamise selle kasuema Fausta, kuna Crispus paistis takistavat Fausta enda järglasel võimutäiust omandamast.

See Fausta tegu tõi lõpuks kaasa tema enda traagilise surma. Paistab, et selle mõrvaga oli seotud augusta Helena, kellel oli kuni lõpuni mõju oma poja Constantinuse üle. Nende ebaloogiliste emotsioonide tõttu, mis Constantinust sageli valitsesid, lasi ta hukata hulgaliselt oma sõpru ja kaaslasi. Raamat ”History of the Middle Ages” järeldab: ”Omaenda poja ja naise hukkamine — kui mitte öelda mõrvamine — näitab, et tema juures polnud kristluse vaimsest mõjust jälgegi.”

[Pilt lk 30]

Selle võidukaarega Roomas on ülistatud Constantinust

[Pildi allikaviide lk 26]

Musée du Louvre, Paris