Kas sa pead lugu nende väärikusest?
AAFRIKA põlisasukaid püüti nagu loomi ja veeti uskumatult räpastes ja lehkavates oludes lastina Ameerikasse. Oli arvestatud, et vähemalt pooled neist surevad juba enne sihtkohta jõudmist. Pereliikmed lahutati julmalt üksteisest, nii et nad enam kunagi ei kohtunud. Orjakaubandus on inimtegevuse süngemaid lehekülgi ligimese ebainimlikust kohtlemisest. Samalaadseid olukordi tuli ette siis, kui võimsad maadevallutajad julmalt kaitsetuid pärismaalasi alistasid.
Kelleltki väärikuse riisumine võib olla jõhkramgi tegu kui kehaline nuhtlemine. See muserdab inimhinge sootuks. Kuigi orjapidamine on enamikus maades kaotatud, alandatakse inimväärikust endiselt, vahest ainult salakavalamal moel.
Vastupidiselt sellele püüavad tõelised kristlased järgida Jeesuse Kristuse manitsust: ”Armasta .. oma ligimest nagu iseennast.” Seepärast küsivad nad endalt: ”Kas mina pean lugu teiste eneseväärikusest?” (Luuka 10:27).
Näiteid väärikusest
Väärikus on ühe sõnaraamatu kohaselt omadus või seisund, kui keegi on auväärne, austatud või lugupeetud. Kui sobivalt kirjeldab see küll Universumi Suverääni Jehoova Jumala seisundit! Tegelikult seostab Pühakiri Jehoovat ja tema suveräänsust korduvalt väärikusega. Moosesel, Jesajal, Hesekielil, Taanielil, apostel Johannesel ja teistel oli eesõigus näha inspireeritud nägemusi Kõigekõrgemast ja tema taevasest õukonnast ning nende kirjeldused loovad kooskõlalise pildi tema aukartustäratavast majesteetlikkusest ja väärikusest (2. Moosese 24:9—11; Jesaja 6:1; Hesekiel 1:26—28; Taaniel 7:9; Ilmutuse 4:1—3). Kuningas Taavet lausus kiituspalves: ”Sinul, Jehoova, on suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au [”väärikus”, UM], kõik, mis on taevas ja maa peal!” (1. Ajaraamat 29:11). Tõesti, mitte keegi ei vääri rohkem austust ja lugupidamist kui Jehoova Jumal.
Luues inimese oma näo järgi ja enda sarnaseks, andis Jehoova inimestele teatud määral väärtustunnet, enesest lugupidamist ja eneseväärikust (1. Moosese 1:26). Seepärast peame teistega suheldes iga inimese vastu kohast austust ja lugupidamist üles näitama. Nii tehes tunnustame inimväärikuse Allikat Jehoova Jumalat (Laul 8:5—10).
Väärikus peresuhetes
Apostel Peetrus, kes ise oli abielus, pani inspiratsiooni all kirja manitsuse kristlikele abielumeestele suhtuda oma naisesse ’kui nõrgemasse astjasse ja osutada talle austust’ (1. Peetruse 3:7; Matteuse 8:14). Teisest küljest annab Paulus nõu: ”Naisel olgu oma mehe vastu sügav lugupidamine” (Efeslastele 5:33, UM). Abielus olles on seepärast kaasa eneseväärikuse austamine ja sellest lugupidamine Piibli nõue. Mil viisil saab seda näidata?
Nii nagu vesi annab elujõudu kasvavale taimele, nii toidab mehe ja naise vahelisi lähisuhteid see, kui nad teineteisega sõbralikult vestlevad ja lahkelt käituvad, seda nii teiste hulgas kui kahekesi. Aga karmid ja solvavad sõnavalingud, kergemeelsed ütlemised ja sarkastilised märkused, mida võib alailma kuulda TV-situatsioonikomöödiates, haavavad inimest hingepõhjani. Need võivad vallandada selliseid kahjulikke tundmusi nagu väärtusetusetunde, depressiooni ja vimma ning võivad põhjustada isegi selliseid emotsionaalseid haavu, mida pole kerge ravida.
Teiste eneseväärikusest lugupidamine tähendab ka seda, et me võtame neid sellistena, nagu nad on, püüdmata neid oma ettekujutuse järgi paika panna või neid kohatult teistega võrrelda. Iseäranis tähtis on see mehe ja naise vahelistes suhetes. Kui nad suhtlevad sundimatult ja mõnusalt ning kumbki ei pea kartma kritiseerimist ega näägutamist, siis on neil nauditavad lähisuhted. Kui inimene saab olla abielus tema ise, siis saab kodust selles julmas ja karmis maailmas tõeline varjupaik.
Lastel on pühakirjaline käsk pidada oma vanematest lugu ja kuuletuda neile. Samas teevad targad ja armastavad vanemad hästi, kui tunnustavad laste väärikust. Südamlik kiitus hea käitumise eest ning vajaduse korral vaoshoitud distsiplineerimine annab häid tulemusi, et kasvatada neid ’Jehoova vaimses suunamises’. Pidev kriitika, karjumine ning alandav sõimamine ”rumalaks” või ”idioodiks” ainult ärritab lapsi (Efeslastele 6:4, UM).
Üks kristlik kogudusevanem ja isa, kes kasvatab kolme poega ja kolme tütart, ütleb: ”Kuningriigisaalis me distsiplineerisime lapsi, kui see oli vajalik, nii vaikselt kui võimalik. Harilikult piisas ühest väikesest müksust või rangest, hoiatavast pilgust. Kui oli vaja tõsisemalt distsiplineerida, tegime seda omaette kodus, mitte teiste laste silme all. Nüüd, kui lapsed on vanemad, piirdub igaühe distsiplineerimine armastava, Jumala Sõnal põhineva targa nõuandega vastavalt igaühe vajadustele. Me püüame taolistes isiklikes asjades säilitada usalduslikkuse, pidades nõnda lugu iga lapse õigusest privaatsusele ja eneseväärikusele.”
Perekonnaringis ei tohi alahinnata häid kombeid ja käitumist. Lähedased suhted ei peaks tähendama, et me ei ütle üksteisele ”palun”, ”tänan”, ”vabandust” ja ”palun andeks”. Head kombed on olulise tähtsusega nii eneseväärikuse säilitamisel kui ka teiste väärikusest lugupidamisel.
Kristlikus koguduses
”Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!” ütles Jeesus (Matteuse 11:28). Kõiki muserdatuid ja masendunuid, isegi väikesi lapsi, tõmbas vastupandamatult Jeesuse poole. Ülbed ja ennast õiglaseks pidavad vaimulikud ning tolleaegsed juhid põlastasid selliseid inimesi. Jeesus kohtles neid aga väärikalt, nagu nad olid ära teeninud.
Jeesust jäljendades tahame ka meie olla oma kaasusklikele otsekui kosutav allikas. See tähendab, et me otsime võimalusi, kuidas neid oma kõne ja käitumisega üles ehitada. Alati on õige oma vestluses mitte olla kitsi ütlema midagi lahket ja positiivset (Roomlastele 1:11, 12; 1. Tessalooniklastele 5:11). Me näitame, et arvestame teiste tunnetega, kui paneme tähele, mida me ütleme ja kuidas me seda ütleme (Koloslastele 4:6). Sobilik riietus ja välimus kristlikel koosolekutel peegeldab samuti sügavat lugupidamist Jumala väärikuse, tema kummardamise ja meie kaaskummardajate vastu.
Jeesus pidas inimeste väärikusest lugu ka siis, kui ta neid teenis. Ta ei tõstnud end kunagi teiste arvel esile ega alandanud teisi. Kui pidalitõbine tuli Jeesuse juurde tervendust saama, ei saatnud viimane teda kõrvale kui rüvedat ja väärtusetut inimest ega korraldanud ka mingit etendust, et endale tähelepanu tõmmata. Kui pidalitõbine palus Jeesust: ”Issand, kui sa tahad, võid sa mind puhtaks teha!”, andis Jeesus talle tagasi tema väärikuse, öeldes: ”Ma tahan” (Luuka 5:12, 13). On tõesti suurepärane, kui lisaks hädasolijate aitamisele saame neile ka kinnitada, et nad pole koormaks, vaid et neid vajatakse ja armastatakse! Maailmas vaadatakse harilikult häbelike, masendunud ja puuetega inimeste peale ülalt alla, neid välditakse või alandatakse. Kuid oma kristlike vendade ja õdede keskel peaks neil olema võimalik leida tõelisi sõpru ja siirast tunnustust. Meil tuleb anda oma osa, et sellist vaimu edendada.
Jeesus armastas oma jüngreid kui ”omi” ning nende puudustest ja iseärasustest hoolimata ”armastas ta neid otsani” (Johannese 13:1). Ta nägi, et neil on puhas süda ning et nad on kogu hingest andunud tema Isale. Sarnaselt ei peaks ka meie kunagi omistama halbu motiive kaaskristlastele lihtsalt sellepärast, et nad ei tee asju nii nagu meie või et nende harjumused või nad ise käivad meile närvidele. Kui me peame lugu meie vendade väärikusest, ajendab see meid armastama ja tunnustama neid sellistena, nagu nad on, uskudes, et ka nemad armastavad Jehoovat ja teenivad teda puhastel motiividel (1. Peetruse 4:8—10).
Iseäranis kogudusevanemad peaksid olema hoolikad, et nad ei põhjustaks asjatut muret neis, kes on usaldatud nende hoolde (1. Peetruse 5:2, 3). Saades kokku patustanud koguduseliikmega, oleks hea, kui vanemad mahendaksid oma sõnu, rääkides lahkelt ja teisega arvestades ega esitaks piinlikkusttekitavaid küsimusi, kui see pole just hädavajalik (Galaatlastele 6:1). Isegi siis, kui inimest on vaja rangelt noomida või distsiplineerida, peavad vanemad austama väärteo sooritanu õigust väärikusele ja enesest lugupidamisele (1. Timoteosele 5:1, 2).
Eneseväärikuse säilitamine
Kuna me oleme loodud Jumala näo järgi, tema sarnaseks, tuleb meil igapäevaelus võimalikult suurel määral peegeldada Jumala ülevaid omadusi — sealhulgas väärikust (1. Moosese 1:26). Samamoodi sisaldab käsk ”armasta oma ligimest nagu iseennast” seda, et meil oleks tasakaalukal määral eneseväärikust ja enesest lugupidamist (Matteuse 22:39). Tegelikult, kui me soovime, et teised meist lugu peaksid ja kohtleksid meid väärikalt, tuleb meil näidata, et oleme selle ära teeninud.
Enesest lugupidamise ja eneseväärikuse säilitamise oluline tegur on puhas südametunnistus. Rüvetunud südametunnistus ja painav süütunne tekitavad kergesti väärtusetusetunde, frustratsiooni ja depressiooni. Kui aga keegi on sooritanud raske patu, peaks ta koheselt ilmutama kahetsust ja otsima vaimset abi kogudusevanematelt, et ”kosumisajad tuleksid Issanda palge eest”. Kosumine hõlmab ka eneseväärikuse ja enesest lugupidamise taastamist (Apostlite teod 3:20, UT).
Parem on siiski järjekestvalt pingutada, et kaitsta piibliliselt kasvatatud südametunnistust ning mitte lasta millelgi seda määrida ega nõrgendada. Kui ilmutame enesekontrolli kõigis igapäevaelu valdkondades — söömises, joomises, äritegevuses, meelelahutuses, vastassugupoolega läbikäimises —, aitab see meil hoida puhast südametunnistust ning võimaldab peegeldada Jumala au ja väärikust oma elus (1. Korintlastele 10:31).
Mida aga teha siis, kui meie vigadest tulenev süütunne ei rauge? Või mida teha siis, kui mälestused läbielatud väärkohtlemisest tulenenud kannatustest painavad meid alatasa? Sellised tunded võivad purustada meie eneseväärikuse ja põhjustada rasket depressiooni. Kui lohutavad on kuningas Taaveti sõnad, mis on kirjas Laulus 34:19: ”Jehoova on ligi neile, kes murtud on südamelt, ja päästab need, kellel on rõhutud vaim!” Jehoova on valmis aitama ning ta tahab oma sulaseid hoida, kui nad on langenud depressiooni ja tunnevad end väärtusetuna. Selleks et taastada enesest lugupidamist ja eneseväärikust, on eluliselt tähtis anuda Jehoovat ning pöörduda abi saamiseks vaimselt pädevate inimeste poole, nagu kristlikud vanemad, kogudusevanemad ja teised küpsed koguduseliikmed (Jakoobuse 5:13—15).
Teisest küljest peame olema valvel, et me ei ajaks segi eneseväärikust ja ülbust. Pühakirja nõuanne ütleb, et ”ei mõeldaks end kõrgemale sellest, mida peab mõtlema, vaid mõeldaks mõõdukalt mõtlemiseks, nii nagu Jumal igaühele on usu mõõdu jaganud” (Roomlastele 12:3, UT). Kuigi on kohane arendada enesest lugupidamist, ei taha me enda austamisega liiale minna ega ajada inimväärikust segi isekusega ning äärmuslikult pingutada selle nimel, et teiste ees oma prestiiži säilitada.
Tõesti, teiste väärikusest lugupidamine on kristlik nõue. Meie pereliikmed ja kaaskristlased väärivad seda, et me neist lugu peame, et me neid austame ning hindame. Jehoova on meile kõigile andnud teatud määral väärikust ja au, mida me peaksime tunnustama ning hoidma. Eelkõige aga peame arendama sügavat austust meie taevase Isa Jehoova Jumala ülima väärikuse ja majesteetlikkuse vastu.
[Pilt lk 31]
Noored saavad puuetega inimeste vastu lugupidamist näidata