Millal ja kuidas saabub tõeline õiglus?

KUI valitseb tõeline õiglus, pole süütutel midagi karta. Tõepoolest, peaaegu kõikjal on kodanikel põhjust olla tänulik, kui nende riigi õigussüsteem püüab tagada õiglust. Niisugune süsteem hõlmab seaduste kogumikku, politseijõude seaduste maksmapanemiseks ning kohtuid, kes õigust mõistavad. Tõelised kristlased austavad kohtusüsteemi, mis nende maal kehtib, toimides kooskõlas piiblilise manitsusega, et ”iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele” (Roomlastele 13:1—7).

Kuid mitmesuguste riikide kohtusüsteemid on teinud kahjutoovaid ja häbiväärseid vigu.a Süüdlaste karistamise ja süütute kaitsmise asemel on mõnikord karistatud süütuid inimesi kuritegude eest, mida nad toime ei pannud. Mõned teised on pidanud aastaid vanglas olema ning on saanud vabaks alles veidi enne oma karistusaja lõppu, kuna tekkisid tõsised kahtlused, kas nad on süüdi ja kas nende süüdimõistmine oli õigustatud. Seepärast huvitabki paljusid, kas üldse kunagi saabub aeg, mil kõigi jaoks kehtib tõeline õiglus. Kui jah, siis millal ja kuidas? Kas on kedagi, kes tõesti suudaks süütuid kaitsta? Ning mis lootust on ülekohtu ohvritel?

Ekslik õigusemõistmine

1980-ndatel oli Saksamaa tunnistajaks ”ühele sõjajärgse perioodi kõige sensatsioonilisemale protsessile”, mille käigus üks ema oma kahe tütre mõrvamise eest eluks ajaks vangi mõisteti. Kuid aastaid hiljem vaadati tema vastu esitatud tõendid uuesti läbi ning ta lasti kuni uue kohtuprotsessini vabadusse. Ajaleht ”Die Zeit” teatas 1995. aastal, et algne kohtuotsus ”võib osutuda õigusmõistmisveaks”. Artikli kirjutamise ajaks oli see naine juba üheksa aastat vanglas olnud ning tema süü või süütuse küsimus oli pidevalt õhus rippunud.

Ühel novembriõhtul aastal 1974 raputas Birminghami linna keskust Inglismaal kahe pommi plahvatus, mis nõudis 21 inimese elu. See oli juhtum, mida ”ükski birminghamlane eales ei unusta”, kirjutas parlamendiliige Chris Mullen. Hiljem ”mõisteti selles briti ajaloo suurimas mõrvas süüdi kuus süütut meest”. Hiljem süüdimõistvad kohtuotsused küll tühistati — kuid alles siis, kui mehed olid juba 16 aastat trellide taga istunud!

Õigusnõunik Ken Crispin teatas kohtuasjast, mis ”Austraalia õiguse ajaloos seninägematut üldsuse huvi äratas”. Kui üks perekond Ayers Rocki lähedal telkimas oli, kadus nende väike laps ning jäigi kadunuks. Emale esitati mõrvasüüdistus, ta leitigi süüdi olevat ning talle mõisteti eluaegne vanglakaristus. Aastal 1987, kui ta oli juba üle kolme aasta vangis olnud, tuvastas ametlik juurdlus, et nende tõendite alusel, mis tema vastu esitati, poleks tohtinud teda süüdi mõista. Ta lasti vabadusse ja karistatus kustutati.

Aastal 1986 mõrvati üks Ameerika Ühendriikide lõunaosas elanud 18-aastane naine. Süüdistus kuriteos esitati ühele keskealisele mehele, kes tunnistati süüdi ja mõisteti surma. Alles siis, kui ta oli kuus aastat vanglas surmamõistetute osakonnas olnud, tehti kindlaks, et tal polnud selle kuriteoga mingit pistmist.

Kas need on erandlikud kohtumõistmisvead? David Rudovsky Pennsylvania Ülikooli õiguskolledžist märgib: ”Olen selles süsteemis töötanud umbes 25 aastat ning näinud paljusid kohtuprotsesse. Ütleksin, et neid süüdimõistetuid, kes tegelikult on süütud . . . on kuskil 5 kuni 10%.” Crispin esitab rahutukstegeva küsimuse: ”Kas vangikongides istub siis veel teisigi mustas masenduses süütuid inimesi?” Kuidas on võimalik, et niisuguseid traagilisi vigu üldse juhtub?

Inimeste kohtusüsteemidel on inimlikud puudused

”Ei saa loota, et ükski inimeste loodud süsteem oleks täiuslik,” rõhutas Briti apellatsioonikohus 1991. aastal. Kohtusüsteem ei saa olla õiglasem ja usaldusväärsem, kui on inimesed, kes on selle loonud ja seda haldavad. Inimesed aga kipuvad olema ekslikud, ebaausad ja eelarvamuslikud. Seega ei peaks see olema sugugi üllatav, et täpselt needsamad vead tulevad ilmsiks inimeste kohtusüsteemide juures. Mõtle järgnevale.

Saksa kohtuniku Rolf Benderi sõnul on 95 protsendi kriminaalasjade puhul otsustavateks tõenditeks tunnistajate ütlused. Kuid kas neid tunnistajaid võib kohtus alati usaldada? Kohtunik Benderi arvates mitte. Tema hinnangu kohaselt annavad pooled kohtusse ilmuvatest tunnistajatest valeütlusi. Bernd Schünemann, kes on Saksamaal Müncheni Ülikoolis kriminaalõiguse korraline professor, esitas samalaadse mõtte. Ühes oma intervjuus ajalehele ”Die Zeit” kinnitas Schünemann, et tunnistajate ütlused on põhimine — ehkki mitteusaldatav — tõendite liik. ”Ütleksin, et tüüpiliseks põhjuseks, miks õigusemõistmisel vigu esineb, on see, et kohtunik toetub tunnistajate mitteusaldatavatele ütlustele.”

Tunnistajad on ekslikud, ja ekslik on ka politsei. Eriti pärast selliseid kuritegusid, mis põhjustavad üldist pahameelt, oodatakse politseilt pingsalt kellegi arreteerimist. Taolistes tingimustes on mõned politseinikud andnud järele kiusatusele luua kunstlikke süütõendeid või sundida kahtlusalust süü omaks võtma. Kui need kuus meest, kes Birminghami pommiplahvatustes süüdi mõisteti, vabaks lasti, ilmus Briti ajalehes ”The Independent” pealkiri: ”Kuue süüdimõistmine näitab politsei rikutust”. Ajaleht ”The Times” kirjutas: ”Politsei valetas, intrigeeris ja pettis.”

Mõnel juhul võivad eelarvamused panna politsei ja avalikkuse kahtlustama teatud rassi, usku või rahvusesse kuuluvaid inimesi. Nagu kommenteerib ajakiri ”U.S.News & World Report”, võib kuriteo lahendamine jääda sel juhul pelgalt ”rassismi, mitte kaine mõistuse otsustada”.

Kui üks asi on kord juba kohtusse jõudnud, ei mõjuta otsust mitte ainult tunnistajate ütlused, vaid ka teaduslikud tõendid. Kohtuekspertiisi valdkond muutub üha keerulisemaks ning kohtunik või vandekohtunike kogu peab inimese süü või süütuse üle otsustama selle põhjal, mida näitavad kohtuballistika andmed või sõrmejälgede, käekirja, veregrupi, juuksevärvi, niidijuppide või DNA näidiste analüüs. Üks advokaat märkis, et kohtud seisavad silmitsi ”terve armee teadlastega, kellest igaüks kirjeldab hämmastavalt keerulisi protseduure”.

Pealegi, nagu märgib ajakiri ”Nature”, ei valitse teadlaste seas üksmeelt selles, kuidas kohtuekspertiisi käigus uuritavaid tõendeid tõlgendada. ”Kohtuekspertide arvamused võivad üksteisest täielikult lahku minna.” Kurb küll, kuid ”kohtuekspertide ekslike arvamuste tagajärjel on vääralt süüdi mõistetud juba suur hulk inimesi”.

Ükskõik kus me ka ei elaks, peegeldavad kõik praegu toimivad kohtusüsteemid inimlikke puudusi. Ent kas on kedagi, kes tõesti suudaks süütuid kaitsta? Kas me võime loota, et tõeline õiglus üldse kunagi saabub? Ning mis lootust on neil, kes kohtumõistmisvigade tõttu kannatavad?

”Mina, Jehoova, armastan õiglust”

Kui sa ise või keegi su pereliikmeist peaks väära kohtuotsuse tõttu kannatama, mõistavad Jehoova Jumal ja tema Poeg Jeesus seda, mida sa pead läbi elama. Kõigi aegade koletuim ülekohtutegu pandi toime siis, kui Kristus piinapostil hukati. Apostel Peetruse sõnul Jeesus ”ei teinud pattu”. Ometigi esitasid valetunnistajad tema kohta süüdistuse, ta mõisteti süüdi ning hukati (1. Peetruse 2:22; Matteuse 26:3, 4, 59—62).

Kujutle, mida pidi Jehoova tundma, kui tema Poega niimoodi vääralt koheldi! Õiglus on üks Jehoova peamisi omadusi. Piibel ütleb: ”Kõik tema teed on õiged!” (5. Moosese 32:4; Laul 33:5).

Jehoova andis Iisraelile väljapaistva kohtusüsteemi. Kui juhtus, et mõrv jäi avastamata, toodi veresüü lepitamiseks ohver. Siis ei oodatud, et iga kuritegu lahendataks kas või süütu inimese süüdimõistmise hinnaga. Mitte kedagi ei oleks võidud mõrvas süüdi mõista ainult kaudsete või teaduslike tõendite põhjal; nõutav oli vähemalt kahe pealtnägija olemasolu (5. Moosese 17:6; 21:1—9). Neist näiteist ilmneb, et Jehooval on kõrged mõõdupuud ning ta on huvitatud sellest, et õigust mõistetaks õiglaselt. Just seepärast ta ütleb: ”Mina, Jehoova, armastan õiglust” (Jesaja 61:8, UM).

Muidugi oli Iisraeli kohtusüsteem niisuguste inimeste kätes, kel olid samasugused puudused kui meilgi. Nii juhtus, et vahel kohaldati seadust vääralt. Kuningas Saalomon kirjutas: ”Kui sa näed, et maal rõhutakse vaest ja et õigus ja õiglus kistakse käest, siis ära seda asja imesta” (Koguja 5:7).

Jehoova suutis oma Pojale tehtud ülekohtu heastada. Kindel veendumus selles andis Jeesusele jõudu, ta ”kannatas piinaposti tema ette seatud rõõmu pärast”. Rõõmus väljavaade elada Messia valitsuse all paradiislikul maal, kus kehtib tõeline õiglus, võib meile samamoodi anda jõudu vastu pidada, kui kuuleme selle vana maailma ebaõiglusest või kogeme seda isegi omal nahal. Pole olemas kahju või ülekohut, mida Jehoova omal ajal heaks ei suudaks teha. Needki, kes kohtumõistmisvigade tagajärjel oma elu kaotavad, äratatakse üles (Heebrealastele 12:2, UM; Apostlite teod 24:15).

Kui meile on tehtud ülekohut, võime olla tänulikud, et paljudes kohtusüsteemides on siiski võimalus olukorda seaduslikke teid pidi parandada. Kristlased võivad niisuguseid teid kasutada. Ent olgu sellega kuidas on, neil on meeles tõsiasi, et ebatäiuslikud kohtusüsteemid vaid peegeldavad seda inimühiskonda, mis hädasti põhjalikke ümberkorraldusi vajab. Need leiavad peagi Jumala käe läbi aset.

Jehoova teeb varsti sellele ülekohtusele asjadesüsteemile lõpu ning asendab selle uue maailmaga, kus ”õigus elab”. Võime olla täiesti kindlad, et meie Looja toob siis õigluse oma Messias-Kuninga Jeesuse Kristuse kaudu. Aeg, mil kõigi jaoks hakkab kehtima tõeline õiglus, on väga lähedal! Kui tänulikud me küll selle väljavaate eest võime olla (2. Peetruse 3:13).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 27]

Ebatäiuslikud kohtusüsteemid koos korrumpeerunud valitsuste, allakäinud religiooni ning ebaausa kaubandusega peegeldavad seda inimühiskonda, mis hädasti põhjalikke ümberkorraldusi vajab

[Kast lk 28]

Lohutust pühakirjast

Novembrikuus 1952. aastal murdsid Derek Bentley ja Christopher Craig sisse ühte kaubalattu Croydonis, mis asub Inglismaal Londoni lähedal. Bentley oli 19-aastane ning Craig 16. Kui politsei välja kutsuti, laskis Craig ühe politseiniku maha. Craigile määrati üheksa-aastane vanglakaristus, ent Bentley poodi 1953. aasta jaanuaris mõrva sooritamise eest üles.

Bentley õde Iris võitles 40 aastat, et pühkida oma venna nimelt mõrv, mida see toime ei pannud. Aastal 1993 andis kuninglik valitsus välja kirja kohtuotsuse tühistamise kohta, tunnustades, et Derek Bentleyd poleks tohtinud üles puua. Iris Bentley kirjutas sellest juhtumist raamatus ”Let Him Have Justice” järgmiselt:

”Umbes aasta enne tulistamist kohtus ta [Derek] tänaval Jehoova tunnistajatega. [— — —] Õde Lane elas üsna meie lähedal Fairview tänaval ning ta kutsus Derekit enda juurde piiblilugusid kuulama. [— — —] Asja juures oli hea see, et õde Lane’il oli piiblilugude plaate ning ta laenas neid talle [kuna Derek oli kehv lugeja]. [— — —] Vennal oli kombeks pärast minu juurde tulla ning rääkida mulle sellest, mida ta [Lane] oli talle jutustanud, näiteks niisuguseid asju, et me kõik tuleme pärast surma tagasi.”

Iris Bentley käis oma venda enne hukkamist surmamõistetute osakonnas vaatamas. Kuidas Derek end tundis? ”Need asjad, mida õde Lane oli talle rääkinud, aitasid tal oma viimaste järelejäänud päevadega toime tulla.” (Meie kursiiv.)

Kui sa peaksid väära õigusemõistmise tõttu raskustes olema, aitab sind Piibli tõdede lugemine ja nende üle mõtisklemine. See võib tuua suurt lohutust, sest Jehoova Jumal on ”halastuse Isa ja kõige troosti Jumal, kes meid trööstib kõigis meie viletsusis” (2. Korintlastele 1:3, 4).

[Pilt lk 29]

Kristuse hukkamisega pandi toime koletu ülekohtutegu