Kas sinu kõne on haavav või tervendav?

PRAEGUSEL raskel ajal pole sugugi üllatav, et paljud on ”murtud .. südamelt” ja ”rõhutud vaimuga” (Laul 34:19). Seepärast on apostel Pauluse sõnade kohaselt pidevalt tarvis ’argu julgustada’ ja ’nõtru toetada’ (1. Tessalooniklastele 5:14). Mida teha aga siis, kui keegi kaaslane meid solvab või eksib millegi vastu rängalt? Sellises olukorras võime ehk tunda, et meil on õigus see inimene lihtsalt läbi hurjutada. Kuid siin on paras olla ettevaatlik. Karmilt antud nõu võib mõjuda kahjulikult isegi siis, kui selleks oli põhjus täiesti olemas. Õpetussõnad 12:18 ütleb: ”Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid.”

Hakates kedagi noomima või mingit arusaamatust lahendama, on seega tähtis meeles hoida Õpetussõnade 12:18 teist poolt: ”Tarkade keel on terviseks!” On hea alati endalt küsida, mismoodi mulle meeldiks, et mind koheldaks, kui mind on vaja noomida. Enamjagu meist reageerib paremini julgustusele kui kriitikale. Niisiis ära ole kiitusega kitsi. Sageli ajendab just see solvajat end parandama ning nii on ta ka palju tõenäolisemalt pakutud abi eest tänulik.

Kui tähtis on küll alati mahendada oma sõnu tasadusega! Tänu tervendavatele sõnadele tunneb kuulaja end nõnda nagu laulik, kes ütles: ”Õige löögu mind; see on heldus! Ja ta nuhelgu mind; see on õli mu pea peale! Ärgu mu pea keeldugu sellest!” (Laul 141:5).